Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[Rabapistrik]

On suhteliselt ebatõenäoline, et brigaadikindral Herem oleks sedavõrd tummiste väidetega artikli kirjutanud olukorras, kus erukindral Laaneots ning reservkolonelleitnant Kunnas ei oleks niivõrd jõuliselt oma seisukohti avalikkuse ees esitanud. Minu tagasihoidliku hinnangu põhjal püüab Kaitsevägi pigem sellistest "avalikest debattidest" hoiduda.

Nimetatud kõrgemad ohvitserid ja vanemohvitser väärivad kindlasti lugupidamist. Võimalik, et Ants Laaneotsa ja Leo Kunnase teenistuse ajal tundusid tehtud otsused õiged. Niisamuti on võimalik, et tehtud otsuste põhjal on tänaseks nähtud, et plaan ei ole realiseeritav ning praegused otsustajad on selle kogemuse põhjal valinud teistsuguse, võimalik, et realistlikuma plaani. Küsimus on selles, kas endised otsustajad on nõus tunnistama, et vähemalt hetkel ei ole see varasem ja ambitsioonikam plaan teostatav või siis vähemalt pakkuma välja viisi, kuidas see oleks teostatav.

[Madis22]

Seisuga 2005 https://www.kra.ee/static/kaitsevaeteen ... s_2005.pdf
Ajateenistus oli läbitud: 21356
Ajateenistuses sel aastal: 2290. Ehk kokku 23646 kodanikku

Ajavahemikus 2006-2016 asus teenistusse veel 33900 kodanikku. https://www.kra.ee/static/aruanne_kaits ... s_2016.pdf
Asus teenistusse, seega tuleks maha arvutada väljalangevus. Et oleks lihtsam, võtame 10% maha (tegelikult kindlasti rohkem), jääb 30600.
Seega kokku 2016 aastaks 54000 kodanikku.
Siit võtaks ma maha 20%, kes ei sobi eespool nimetatud põhjustel kaitseväe teenistusse. Tõenäoliselt võiks vähemaks võtta ka 30%, kuid jäägu nii. Jääb umbes 43500. Ma ei tea, palju neist kuulub juba KLi.
60 000 ei saa isegi KLi võitlusvõimelist koosseisu lisades.
Nagu ütleb kindral Laaneots: paberil on kõik sile aga maastikul ...

Ei saa jätta nimetamata, et KRA 2005a. seisu näitav dokument tundub lugevat vaid kaitseväes teeninud 1977 ja hiljem sündinud kodanikke. Ilmselt sellest see number nõnda väike. Näiteks 1992a kutsuti teenistusse alles 1974a sündinuid ja vanemaid mehi. Siseministeeriumile allunud üksustes teeninud meeste arvestusest välja jätmine on aga peaaegu et solvav. Aastaks 2005 on kaitsejõududele antud voli kutsuda teenistusse pealt 48000 meest, kellest kõrvalehoidmiste ja teenistusest ennetähtaegse vabastamise arvel võiks maha lugeda ehk 20%. Mitte palju rohkem.

Kas neist varaste aastakäikude reservistidest ka asja on, on eraldi teema. Mina ütleks, et on. 2011a Kevadtormil osalesin Kaitseliidu pataljoni koosseisus, mida oli täiendatud enne 2000a teeninud reservistidega. Kui üks väga madala motivatsiooniga tegelane välja arvata, siis ülejäänute puhul ei olnud nende sooritusele mitte midagi ette heita. Mõni päev kohanemiseks, meie varustuse, relvade ja drillidega tutvumiseks ning lahingute faasis toimetasid juba päris hästi. Mitte perfektselt, aga hästi.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Samas mulle tundub, et foorum tegeleb siin teemas kuidagi saepuru saagimisega ja suht ebamõistliku ning vastiku süüdistuste pildumisega..

Saepuru siin ei saeta ning erilist "süüdistuste pildumist" ma foorumis ka täheldanud pole(-PALMi krooniline arrogants ehk välja arvatud). "Süüdistused lendavad" pigem meedias avaldet artiklites ning foorumi huvi (ja õigus) ongi nende üle arutleda.

Asja point on ka piisavalt lihtne - 21 000 kuni 25 000 SA koosseisu EI OLE OKEI ning seda olukorda rahulolevalt oma mugavustsoonist jõllitaval kaminal tuleb sellest ükskord aru saada.

[Kriku]

Kunnaselt uus artikkel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/leo-ku ... d=81060647

Kes jagab?

[Martin Herem]

Asja point on ka piisavalt lihtne - 21 000 kuni 25 000 SA koosseisu EI OLE OKEI ning seda olukorda rahulolevalt oma mugavustsoonist jõllitaval kaminal tuleb sellest ükskord aru saada.

tule ikka ise ka mugavusstoonist välja ja ütle selgelt: otsustajad KVs ja KaMinis peavad aru saama. See ei ole nii, et KaMinis mingid lollid otsustavad ja KVs mingid jobud lasevad kõrvad lonti. Ei ole vaja "ohvitsere säästa".
Arrogantsist rääkides ... äkki keegi teine ütleb selle välja ... ja ma kirjuatn alla!

[nimetu]

Teises oleks aga vähemalt 42 000, kuid uuema, Venemaa relvajõudude tugevnemisest ja lõunanaaber Läti sõjalisest nõrkusest tuleneva minimaalse operatiivvajaduse järgi koguni 55 000 inimest.

Nojah. Aga miks mitte 60 000 või 100 000 (meil pidavat ju käsirelvi küll olema )? Venelased võivad ka ju auru juurde panna. See arutelu on juba pikemat aega sohus vist.

See on muidugi eriline komm:

Kontseptsiooni pooldajad väidavad, et praeguse kaitsekulutuste taseme juures polegi midagi rohkemat võimalik teha, aga nad pole ka riigilt ja rahvalt raha juurde küsinud.

Sama hästi võiks küsida, et miks näiteks Laaneots pole seda seni teinud?

[VMO]

Leo Kunnas: Kaks leeri. Kaks erinevat strateegiat (8)

Kaks erinevat sõjaaja kaitseväge. Kaks leeri, kaks erinevat strateegiat.

Ühes on 21 000 inimest. Juhtimisstruktuur on kontsentreeritud, samas killustunud kolmeks eraldi juhtimisahelaks - kaks jalaväebrigaadi, Kaitseliit ning toetusväejuhatus ehk logistika. Kaitseringkondi ehk detsentraliseeritud juhtimist ei ole. Olulisi võimelünki - keskmaa õhutõrje, soomusmanöövrivõime, miiniveeskamise ja rannakaitse puudumist - pole kavas täita. Sisuliselt on tegu mõningate territoriaalkaitseliste mööndustega ekspeditsiooniarmeega.

Kontseptsiooni pooldajad väidavad, et praeguse kaitsekulutuste taseme juures polegi midagi rohkemat võimalik teha, aga nad pole ka riigilt ja rahvalt raha juurde küsinud. Nende arvates Eesti kaitsmiseks sellest piisab, samas vastaste meelest valmistume etteplaneeritud kaotuseks. Elluviimine on võrdlemisi lihtne ega nõua kaitseministeeriumilt, kaitseväe peastaabilt ega Eesti rahvalt erilisi jõupingutusi.

Teises oleks aga vähemalt 42 000, kuid uuema, Venemaa relvajõudude tugevnemisest ja lõunanaaber Läti sõjalisest nõrkusest tuleneva minimaalse operatiivvajaduse järgi koguni 55 000 inimest. Lisaks kahele jalaväebrigaadile taastataks detsentraliseeritud juhtimisstruktuur nelja kaitseringkonnaga. Võimelüngad täidetaks. Tegu oleks alliansi ääreriigile kohase territoriaalarmeega.

Kontseptsiooni vastased väidavad, et säärase sõjaaja kaitseväe loomine on võimatu. Pooldajad rõhutavad aga, et see on võimalik juhul, kui iseseisva kaitsevõimega seostamatud tegevused lõpetada, kaitseministeeriumi ja tema allasutuste kulutusi piirata, laialdaselt tsiviilsektori vahendeid kasutada, kaitsekulutusi suurendada ning liitlastelt, eriti Ameerika Ühendriikidelt, sõjalist abi küsida. Elluviimine nõuaks tõsiseid jõupingutusi nii kaitseministeeriumilt, kaitseväe peastaabilt kui ka rahvalt.

Kellel on õigus? Kumb strateegia on parem? Kuidas oleks võimalik seda üldse hinnata? Miks mitmed liitlas- ja partnerriigid on alustanud U-pööret territoriaalkaitse tugevdamise suunas?

Kaks hiljutist sõda

Lähiajaloos on toimunud kaks sõda, mis muutsid Eesti julgeolekuolukorda: Venemaa - Gruusia sõda 2008. aastal ja 2014. aastal alanud Venemaa - Ukraina sõda, mis kestab siiamaani. Ajaliselt ja ruumiliselt on need sõjad meile väga lähedal. Ka vaenlane on sama. Isegi alade suurust, kus lahingutegevus aset leidis, saab Eestiga võrrelda.

Praktika on tõe kriteerium. Kust mujalt võiksime õppida kui mitte meie heade partnerite sõjakogemustest?

Venemaa - Gruusia sõda on taktikaliselt ja sõjatehniliselt palju analüüsitud, kuid tegelikult peituvad Gruusia-poole kaotuse põhjused hoopis mujal. Need on strateegilist laadi.

Enne sõda rakendati Gruusias väga suuri jõupingutusi relvajõudude ülesehitamiseks. Riigikaitsele kulutati umbes 8-10% SKTst aastas ning moodustati eri hinnangutel 32 000 kuni 38 000 sõjaväelasest koosnev täiselukutseline armee nelja jalaväebrigaadi, suurtükiväebrigaadi ning tanki- ja keskmaa õhutõrje üksustega. Kui meie osalesime Iraagi ja Afganistani sõdades rühmade ning kompaniidega, siis grusiinid saatsid ühekorraga välja mitu pataljoni, lootes niiviisi NATOsse vastuvõtmist kiirendada. Tundub, et nad panid oma riigi kaitseks ning relvajõudude arendamiseks välja kõik ja rohkemgi.

Paraku tegid grusiinid aga põhimõttelise strateegilise vea - nad lõid täpselt samasuguse ekspeditsiooniarmee nagu NATO riigid. Et see ei ole sobilik Venemaaga sõdimiseks ja Gruusia territoriaalse terviklikkuse kaitseks, selgus üsna ruttu. Vene luure teadis väga hästi, et grusiinid (nagu ka ukrainlased kuus aastat hiljem) jätsid konventsionaalse sõjapidamise ja territoriaalkaitse unarusse.

2. augustil 2008 lõpetas Venemaa 58. armee õppuse Kavkaz 2008. 8. augustil alustasid grusiinid kümne pataljoni taktikalise grupiga Vene-poole provotseeritud pealetungi Lõuna-Osseetias, see tõrjuti tagasi, ning 14. augustks, kaotanud Gori, olid Gruusia allesjäänud üksused surutud pealinna Thbilisi lähistele kaitsesse. Gruusia väed suutsid küll kiiresti reageerida, aga mitte kuigi kaua võidelda, sest reserve polnud. Isegi, kui Gruusia oleks olnud NATO liige, poleks liitlasväed kuue päevaga appi jõudnud ning sõda oleks ikkagi lõppenud samamoodi nagu lõppes, ehk Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kaotamisega.

Kuna liitlasteta Gruusia on üksi ning Põhja-Kaukaasias paikneb Venemaa relvajõudude kahtlemata kõige võitlusvõimelisem väekoondis, mõlemas Tšetšeenia sõjas võidelnud 58. armee, on ka grusiinide iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus hoopis teisest suurusklassist, kui nad ise oletasid või neile NATO ametiisikute poolt soovitati. See on vähemalt 180 000 inimest ja mitu korda rohkem üksusi, kui nad olid valmis looma. Palgaarmeega seda ära ei tee, vaja on ajateenistust ja reservarmeed. Soome ja Iisrael on riigid, kellest grusiinid oleksid võinud ning pidanud oma relvajõudude ülesehitamisel eeskuju võtma. Neil riikidel on väga erinevad kaitsekontseptsioonid, kuid mõlemad lähtuvad ühest - potentsiaalse(te)st vaenlas(t)est. Kõik muu on kõrvaline. Kümne aasta pikkuse tööga ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasiga madalat profiili hoides oleks grusiinidel nüüd võinud olla armee, millega sõda võita.

Väärtuslikud õppetunnid

Mida täna selle tagantjärgi tarkusega peale hakata? See on väärtuslik õppetund, mida me pole pidanud oma verega kinni maksma. Grusiinid tegid seda meie eest.

Teise säärase õppetunni andsid meile ukrainlased. Pealiskaudne analüüs näitab, et enne sõda tehti Ukrainas kõike vastupidi kui Gruusias. Riik päris võimsa sõjatööstuse, aga toodang läks valdavalt ekspordiks. Müüdi maha ka tohutus koguses nõukogudeaegset relvastust ja sõjatehnikat, põhiliselt Aafrika ja Aasia riikidele. Ukraina relvajõud ise ei saanud kahe külma sõja järgse aastakümne jooksul suurt midagi. Isikkoosseis vähenes 780 000 sõjaväelaselt umbes 130 000 sõjaväelaseni ning väljaõppe tase käis alla. Lokkasid korruptsioon ja onupojapoliitika. Viimase hoobi niigi räsitud Ukraina armeele andis president Viktor Janukovõtši ametiaeg, mil kaitsekulutusi kõvasti kärbiti, mõjukatele kohtadele pääsesid ebalojaalsed isikud, mõnel juhul suisa Venemaa kodanikud ning kohustuslik ajateenistus kaotati.

Kui minna sügavamale, nähtub aga, et enne sõda tegid ukrainlased samasuguse strateegilise valiku nagu grusiinid - täiselukutseline vägi, sisuliselt ekspeditsiooniarmee, mis polnud mõeldud oma territooriumi kaitsmiseks. Esmapilgul ei paista see välja, sest Ukraina on ikkagi Euroopa suurriik, kellel Baltimaade või Gruusiaga võrreldes hiiglaslikud relvajõud.

Milleks siis Ukraina kaitsejõud valmistusid? Kuni Viktor Janukovõtši võimuletulekuni keskendusid nad, samamoodi nagu meie, teised NATO liitlased ja grusiinid riigivälistele sõjalistele operatsioonidele. Iraaki saadeti vahepeal koguni terve brigaad. Janukovõtši ajal lasti relvajõududel lihtsalt alla käia.

Territoriaalkaitse ignoreerimine läks ukrainlastele kalliks maksma. Krimm loovutati võitluseta. Alles juuli alguses 2014, kolm kuud pärast Vene-meelse mässu algust, suudeti Ida-Ukrainas tõsisemat pealetungi alustada. Augusti keskpaigaks võeti osa separatistide käes olnud alasid tagasi ja mässulised olid lüüa saamas. Luhansk piirati ümber ning piiramisrõngas oli sulgumas ka Donetski ümber.

Siis viis Vene-pool aga Donbassi regulaarvägede üksused, kes 5. septembrini kestnud vastupealetungi käigus andsid Ukraina vägedele tõsiseid hoope ning tõrjusid nad tagasi. Intensiivne lahingutegevus puhkes korraks uuesti jaanuaris-veebruaris 2015, mil Debaltseve piirkonnas piirati Vene vägede ja separatistide poolt sisse ning purustati suur umbes 6000 inimesest koosnev Ukraina väekontingent. Kuigi rindejoon püsib pärast seda muutumatuna, käib tulevahetus tänase päevani. Ukraina on kaotanud Krimmi ning suure osa Donetski ja Luhanski oblastitest.

Missugust armeed Ukraina vajaks, et sõda võita? Ukrainlased on astunud rea õigeid samme - taastanud ajateenistuse, loonud vabatahtlikest koosnevaid üksusi, tootnud ja hankinud uut relvastust ja sõjatehnikat ning suurendanud relvajõudude isikkoosseisu sõjaeelse ajaga võrreldes kahekordseks. Paraku sellest ei piisa. Ukrainlased on sama üksi nagu grusiinid, mistap nende iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus ulatub vähemalt 800 000 kuni 1 000 000 inimeseni. Ukrainal on täna miljon reservisti, kellest paljud sõjaveteranid, õnneks juba olemas. On vaja neid vaid organiseerida, relvastada ja varustada.

Ukrainas peitub tegelikult kogu Ida-Euroopa stabiilsuse võti. Kui ukrainlased suudaksid oma iseseisva kaitsevõime minimaalse operatiivvajaduse lati ületada, looks see (koos Poolaga) vajaliku vastukaalu, et meie idanaabri agressiivsust ohjeldada.

Oleksime NATOta nagu Iisrael

Küsin siinkohal vahele: kui suur oleks meie iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus juhul, kui me NATOsse ei kuuluks? See eeldaks sõjaaja kaitseväge, milles oleks vähemalt 120 000 inimest ning Iisraeli-tüüpi riigikaitset vastavate kaitsekulutustega. Võime olla väga õnnelikud, et kuulume Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni, aga see õnn ei saa meile pähe lüüa ega väljenduda selles, et jätame oma territoriaalkaitse poolikuks.

Kaks meie head partnerit - Gruusia ja Ukraina - tegid seda. Nad lõid vale tüüpi armeed. Mis juhtus? Nad said lüüa. Ainuüksi ühes Debaltseve lahingus kaotasid ukrainlased umbes 100 tanki, 250 soomukit ja 750 muud veokit (vt ettekannet siit). See on nagu Teine maailmasõda, ainult hullem, sest siis ei olnud veel droone, elektroonilise võitluse vahendeid, kobar- ja termobaarilist laskemoona, öövaatlusvahendeid ning paljut muud. Ei ole vaja, et meile tehtaks Debaltsevet.

Kumb strateegia valida? Millist sõjaaja kaitseväge me siis vajame?

Grusiinid ja ukrainlased on oma eksimuste eest kallilt maksnud. Tark oleks nende vigadest õppida.

[nimetu]

Kogu see värgi kirjeldus on nagu erinevatest reaalsustest.
Et Eesti vajaks 55 000, või tegelikult hoopis 120 000 ilma NATOta. Grusiinid oleks vajanud 180 000... Ukrainlased hoopis miljon...
Eks tõmba joon sinna kuhu soovid.
Aga miks mitte siis meil 180 000 või miljon? Ega venelased puhtalt meie väikesest rahvaarvust leebemaks muutu. Nagu ta ju ütles, et ainuüksi Debaltseve all kaotati tohutus koguses tehnikat. Siis ei piisaks ju meilgi 100st tankist ja 250st soomukist. Ja sinna juurde veel droonid, öövaatlus jms. Palju Kunnas siis eelarveks nõuab? Viis protsenti SKP-st? Kümme protsenti? Võib-olla hoopis kakskümmend protsenti?

Iisraeli näiteks tuua on ka lahe. Kui jagada eelarve rahvaarvu peale, siis peaks meie eelarve olema kusagil 2,7 miljardit dollarit, ehk kusagil 10% SKP kanti. Aktiivses teenistuses peaks olema umbes 20 000 sõdurit (see eeldab automaatselt pikemat ajateenistust ja rohkem kaitseväelasi) ja reservis 100 000. Huvitava faktina võib välja tuua, et Iisrael ise kärpis ühe hoobiga oma reservistide arvu 100 000 võrra (pluss 5000 ohvitseri), sest nende väljaõpe ja varustatus ei olnud rahuldav.

A state comptroller report in December 2014 found that the reserves — who constitute the bulk of ground forces — are under-trained and may not be able to fulfill wartime missions.

Ühesõnaga, terve artikkel läheb juba vaikselt absurdseks.

[Lemet]

Lähe ta kuskilt otsast jaburaks, täpselt nii see ju ongi. Ja meil on enam kui küll põhjust kirjutatusse tõsiselt suhtuda.

[nimetu]

Et siis tõstame kulutused 10%-ni SKP-st, teeme ajateenistuse kolme aasta peale ja hakkame oma sadat tuhandet reservisti kokku ajama? Sest muud moodi seda Leo visiooni kokku ei saa, raiuge kuidas tahate.

[Kriku]

Intensiivne lahingutegevus puhkes korraks uuesti jaanuaris-veebruaris 2015, mil Debaltseve piirkonnas piirati Vene vägede ja separatistide poolt sisse ning purustati suur umbes 6000 inimesest koosnev Ukraina väekontingent.

Vähem tuleb Vene telekat vaadata.

Kui see tööõnnetus kõrvale jätta, siis on aga vaieldus taandatud rahva otsusele kaitsekulutusi tõsta - ja toda trummi tagugu minu poolest nii kõvasti kui jõuab.

Et siis tõstame kulutused 10%-ni SKP-st, teeme ajateenistuse kolme aasta peale ja hakkame oma sadat tuhandet reservisti kokku ajama? Sest muud moodi seda Leo visiooni kokku ei saa, raiuge kuidas tahate.

Kuna meie oleme NATO-s, on tema visioon siiski meie jaoks 55 000 ehk siis suurusjärgus 2x praegust SA koosseisu.

[Gideonic]

Et siis tõstame kulutused 10%-ni SKP-st, teeme ajateenistuse kolme aasta peale ja hakkame oma sadat tuhandet reservisti kokku ajama? Sest muud moodi seda Leo visiooni kokku ei saa, raiuge kuidas tahate.

Vähemalt see väide: "kolm aastat ajateenistust" on nüüd küll selge hernehirmutist, et luua kuvandit kuidas mitte midagi ei saa teisiti teha kui praegu. Miks seda peaks vaja olema?

Ja rahastust tuleksi tõsta. Kui meie praegune Valitsuspartei lubab silmagi pingutamata meie kaitse eelarvega samas suurusjärgus pensionitõuse (circa 500 miljonit ja 2% SKPst), siis vb ei olekski 4% nii utoopiline?

MInumeelest oleks kulutuste tõstmine igati loogiline ja hädavajalik. Samuti oleks vajalik see, et täiendavat raha ei kulutataks 100% praeguse struktuuri peale ära (mida on mängeldes kerge teha) vaid ka tõepoolest suurendataks reservarmee suurust. Kui meile jäävad need 25 000 meest ning nende üksustelt midagi suurema struktuuri jaoks ära võtma ei hakataks, siis võibolla need täiendavad mehed ei pea ikka "sama puuga" olema päevaga mobiliseeritavad, vaid võib lubada veidi suuremat lõtku?

Olen nõus, et Kunnas ilmselt tugevalt alahindab mõnede mainitud võimete rahakulu (nii, et neist ka sisulist kasu oleks) ning ilmselt ka täiendava reservväe kulu. Sellepärast ei pea veel jalgu trampima ning näppe kõrvadesse toppima, et kõik on võimatu.

[asiootus]

Tegelikult kogu see vaidlus on oma olemuselt suhteliselt lapsik.
Oletame, et kui homme algaks sõda siis kumb variant oleks Eesti jaoks parem, kas omada 21 000 mehe ulatuses täielikku operatiivvõimekust omavaid üksuseid või 42 000 mehe ulatuses täielikku operatiivvõimekust mitteomavaid üksuseid?
Kummal juhul oleks Eesti teoreetiliselt peagi algavaks konfliktiks paremini ettevalmistatud?
Siis tekib kohe järgmine küsimus, et kellele neid 42 000 mehe ulatuses täielikku operatiivvõimekust mitteomavaid ehk kohest lahinguvalmidust mitteomavaid üksuseid vaja peaks minema...Moskvale, Kremlile, Eesti vastastele jõududele?
Eestile on kõige reaalsem oht ikkagi Krimmi stiilis kiire kukutusrünnak kus 10 000 + Spetsnazi brigaadide võitlejat ootamatult peale lendavad?
Kummal juhul me sarnase ürituse jaoks siis paremini ettevalmistatud oleksime?

[kuido20]

Olen nõus, et Kunnas ilmselt tugevalt alahindab mõnede mainitud võimete rahakulu (nii, et neist ka sisulist kasu oleks) ning ilmselt ka täiendava reservväe kulu. Sellepärast ei pea veel jalgu trampima ning näppe kõrvadesse toppima, et kõik on võimatu.

Eesti rahvastikupüramiid 2017
https://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/
Vanuses 22-44 aastat on kasutada umbes 200 000 meest, kellest reservväge teha

[tommy]

Ja rahastust tuleksi tõsta.

Jah, tuleks...
Väga hea.

Aga, senikaua, kuni seda tehtud ei ole,saab plaane ja numbreid paika panna vaid reaalselt olemasolevate ressursside järgi.
Kui pole muidugi eesmärk taaskord asuda võitlusvõimetut paberarmeed looma.
Nii praegusel kui järgneval KVJ, Peastaabil ja ministeeriumil poleks vast midagi lihtsamat, kui "teha Kunnast" ja kirjutadagi SA-plaanidesse just selline number, mis ka kõige tulisemal kriitikul auru maha võtaks.
Huvitaks kedagi see, et mingit sisu ja võimet selle taga nagunii olema ei hakka.??