Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas dude »

Sooviksin teada, kuidas vene sõjaväes ajateenijad auastmeid said. Minu olemasolevad teadmised on järgmised:

Max, mis sõdur ajateenijana sai saada, oli starshina. Pärast utshepkat said tavaliselt nooremseersandiks, harva ka seeruks. Triipude olemasolu ja arv ei olnud staatuse mõttes nii oluline kui teenitud aeg. Seeruks saamiseks ei pidanud tingimata käima utshepkas, vaid võis ka saada teenistuse käigus. Väeosas ülendati auastmeid ainult ühe triibu kaupa ning samamoodi sai neid ka kaotada jamade korral. Kuidas tegelikult asi oli?
Väino
Liige
Postitusi: 680
Liitunud: 10 Aug, 2009 20:18
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Väino »

Kaotada võis ka rohkem kui ühe paela. Meil said seerud ja nooremseerud päevapealt reameesteks. Endal oli nii kõva aukraad, et see polnud degradeeritav :mrgreen:
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas kalleb »

See käis lihtsalt - mõni kõrgem ülemus tiris rivi ees pagunid maha ja strojevaja tsastis kirjutati sõjaväepiletisse reamees

Eks ta üks kino oli
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas dude »

Mis see põhiline põhjus oli paelte kaotamisel tavaliselt - kärakas?
Väino
Liige
Postitusi: 680
Liitunud: 10 Aug, 2009 20:18
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Väino »

Elu nagu anekdoot: Tööpati roodukomandör oli jube ülbe leitu, aga kuna ülbus peab millelegi ju toetuma ka, siis käis koos musklilisemate seerudega öösiti kõrtsis kaklemas. Lõpuks leidis kirves kivi - leitu löödi lombakaks (hiljem ikka paranes) seerud said ka peksa, aga üks poiss (vist oli nooremseersandi auastmes) sai noaga kõhtu. Natuke enne minu kojusõitu pääses haiglast välja, aga oli näost kahvatu nagu tulnukas kuuvalgel ööl ja iseenda hale vari. Asjaosalistest said ajateenijad kõik reameesteks, leitule jäid tärnid peale, aga teda ringilonkamas nähes irvitasid ka ohvitserid.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas kalleb »

Tavaliselt tehti selline leinant nootemleitnandiks ( zaljotsikutest joodikuid nooremleinandeid kutsuti ka pilkavalt mikromajoriks)

Paguneid võis ära kiskuda suvalise asja eest , meil näiteks divisjonis tehti seersant ( 3 triipu) reameheks sest oli loopinud tääki ja suutnud selle ära murda ning oligi korras

Suvaline zaljoot võis sellise jama põhjustada, reamees sellist jama kogema ei pidanud , tal ju puhtad pagunid

Isegi oli vanasõna - Tsistoje pogono- tsistaja sovest
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas dude »

Jah, pagunid paistavad sõduril olema nagu üks lisaelu mängus. Sama s...ta kokku keerates mindaks reamehe puhul otse tema skalbi kallale, pagunitega poisil jääb võimalus sisaliku kombel oma sabast lihtsalt loobuda häda korral. Ütle nüüd, et lõtshkad olid ainult ohhollide unistus. :D
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Fucs »

Noh, staršinaks said ikka suht vähesed. Meie roodust (ja ausalt öeldes ei mäleta tervest pataljonist rohkem kui kahte meest veel, üks karauulist (karauuli ülem) ja teine staabist) nt ainult üks Taga-Karpaatidest pärit madjar (ametlikult oli ta passi järgi ukrainlane, ise pidas ennast ungarlaseks, sest isa oli ungarlane aga ema poolenisti ungarlane ja poolenisti lääneukrainlane).

Lõpetas pärast 6 kuulist teenistust seerukooli "otlitšnikuna" kohe seersandina, mitte nooremseersandina, nagu tavaliselt.
Pärast pooleteistaastast teenistust (1 aasta seersandina) sai vanemseersandi pagunid.
Koju demblisse minnes anti pärast 2 aastast teenistust staršina pagunid.
Ilma seerukoolis käimata oli see rahuajal praktiliselt ka võimatu (et teenida ilma seerukoolis käimata reamehest staršinani).

Üks üleajateenijast naisstaršina oli meil ka. Eriosakonnas.

Eestlastest ei läinud meil mäletamist mööda keegi seerukooli.
Koju demblisse läksid kõige kõvemad eestlased nooremseersandina, läbides kõik astmed reamehest alates.
Üks Saaremaa mees, kes oli peaupravljenie 6.osakonna bossi autojuht ja tänu oma bossile sai.
Siis oli veel üks kõva eestlane Ida-Virust, kes sai koju mineku ajaks samuti nooremseersandi pagunid. Tema oli väeosa pillimeeste ninamees ja pataljoni klubis suur "kultuuritegelane" :D
Siis oli veel kaks kõva eestlast, kes läksid koju nooremseersantidena (üks oli hinnatud spetsialist - automaaler, kurameeris eriosakonna üleajateenijast naisstaršinaga :mrgreen: ja teine oli hinnatud elektroonikaspets-telekaparandaja, kes kaks aastat käis ja parandas ainult pataljoni ja peaupravljenie ohvitseride telekaid), ning üks jefreitorina (väeosa ainus puusepp - oskas samuti olla ülikasulik ohvitseridele). Rohkem "ülendamisi" eestlaste seas ei mäleta.
EDIT: kui nüüd aus olla, siis võis see automaaler ka jefreitorina koju minna, sest ma enam ei mäleta kas ta ikka sai omale nooremseeru pagunid :scratch:

Seega vähemalt meil said reamehest alates ilma seerukoolita ülendamsi üldjuhul ainult ohvitseridele mingitmoodi erikasulikud (või ohvitseridega erisuhetes olevad) kodanikud :lol:
Niisama, lihtsalt hea teenistuse eest, jagati aga aukirju, linnalubasid, puhkuseid ja muud nimelist nänni.

Triipudest võis ilma jääda absoluutselt mille eest iganes, nagu ülal juba head kaasfoorumlased ka kirjutanud on. Raskemad rikkumised võtsid korraga pagunitelt rohkem triipe või ka kõik, kergemad rikkumised vahel ka ainult ühe triibu. Näiteks oli meie väeosas kombeks, et keegi ei tahtnud kanda jefreitori ühte triipu. See oli nagu "häbiasi" või nii. Ja siis ohvitserid tegid pidevalt märkuseid jefreitoritele, et need õmbleks oma pagunitele selle ühe triibu. Ja kes ei jõudnud nooremseersandiks ülendust ära oodata, ning ei kandnud sinnamaani "nui neljaks" seda ühte triipu, siis neist paljudel võeti selle rikkumise eest see üks triip ka uuesti maha.

Lisaks käis väeosas pidev agitatsioon, et "jääge üleajateenijaks". Kes lubas jääda, kuid seerukoolis polnud käinud, see sai kohe pärast "jah" sõna kiirendatud graafiku alusel kiirelt jefreitori pagunid, paari kuu pärast nooremseeru jne kuni vanemseeruni välja. Võib-olla ka staršinani. Ei tea, sest meie roodust jäi üleajateenijaks ainult üks seerukoolis mittekäinud leedukas ja see sai teenistuse lõpuks omale kiirelt poole aastaga vanemseeru pagunid kätte (läbis reamehest alates kõik astmed kuue kuuga).

Seal olid vist üleajateenijatele ette nähtud ka mingid praporšikude kursused neil ja peaaegu kõik kes üleajateenijaks jäid, said omale pärast kohustuslikku ajateenistust prappori pagunid ka peale.
Kuigi aruharva kohtas kaheksakümnendatel ka üleajateenijatest seersante ja vanemseersante. Tavaliselt naised. :roll:
Meil oli sõiduvahendite varuosade lao ülemaks ka üks Valgast pärit venelane, üleajateenija ja prappor.

Prappori ja mitšmani auastmed viidi NA-s sisse 01.01.1972a ; vanempraporšiku ja vanemmitšmani auastmed 12.01.1981a.

Üldjuhul olid rooduvanemad (старшина роты) kas staršina, praporšiku või vanempraporšiku auastmes. Vahel ka nooremleitnant. Meil oli vanemprappor.
Roodu ülemad olid üldjuhul kaptenid. Rooduülema poliitabi leitnant või vanemleitnant. Rooduülema asetäitja vanemleitnant.

Rühmaülemad (командир взвода) olid üldjuhul kas nooremleitnandid, leitnandid või vanemleitnandid. Vahel ka prapporid või vanemprapporid.
Rühmaülema asetäitjad prapporid, vanemprapporid, nooremleitnandid, või leitnandid.

Jaoülemad (командир отделений) olid üldjuhul kas vanemseerud, seerud, või nooremseerud. Vahel ka staršinad.
Jaoülema asetäitjad võisid olla seersandikoosseisust.

Meil oli ka karauuli ülem (начальник караула) nt. vanemseersant, peavahi ülem (начальник гауптвахты) kapten.
Moskva garnisoni peavahi ülem (Начальник гарнизонной гауптвахты) oli major. Moskva linna komandant oli polkovnik.
Moskva linna komandantuuri patrullide ülemad olid üldjuhul kaptenid, vahel ka vanemleitnandid või leitnandid.
Mujal näiteks ka prapporid. Väikelinnades/asulates ka seersandikoosseis.

Pataljoni ülem (või väeosa ülem - начальник воинской части või командир войсковой части) oli üldjuhul alampolkovnik. Harva ka polkovnik. Pataljoni tagalaülem (Заместитель командира батальона по тылу) tavaliselt major. Pataljoni staabis võis olla veel erinevaid tegelasi nii leitnante, vanemleitnante, kapteneid kui majoreid. Meil oli nt. majorist tagalaülem, kaptenist ladude ülem ja leitnandist poliitosakonna ülem. Meditsiiniosakonda juhatas meditsiinikapten, hiljem major. Eriosakonnas oli ülemaks kapten. Sideosakonnas vanemleitnant. Mehhaanikaosakonda juhtis parporšik. Ladude ülemad (toiduainete ladu, varuosade ladu, relvaladu, kütte- ja määrdeaineteladu jms), ning "osakondade" ülemad (klubi, söökla, autopark) olid prapporid või vanemprapporid.

Sai vist enam-vähem kõik kirja. :D
Kõrvaltvaataja
Liige
Postitusi: 236
Liitunud: 23 Okt, 2005 20:43
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Kõrvaltvaataja »

Teenisin esimese pool aastat utsebkas(Tapa) ja ei antud ühtegi paela.Sealt edasi Leningradi oblast, raketibrigaadi sapöörirood.Poole aasta pärast anti üks pael.Samuti ei tahtnud kanda, aga sunniti.
Paar päeva enne kojutulekut anti teine pael ka, lihtsalt niisama.Mingeid erilisi teeneid ei omanud, välja-arvatud see, et sain mulle usaldatud masinapargiga hästi hakkama(Jumz-kopp, T-130 ja Mdk-2m).
Rood oli umbes 10 meest, roodukomandör kapten, väga tore ja õiglane mees.Sapööriteenistuse ülem oli vanem mees(igavene major), eestlaste suhtes väga soosiv.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas kalleb »

Samas need otskogrjoobid - vanemseersandid või starshinaad hoiaarisid ikka kõvasti aga tegelikkuses käis asi nii et väosa pissar ( kirjutaja) kirjutas demblitele enne lahkumist vastavate teenete või summa eest starsinaa sõjaväepiletisse sisse , väeosa tempel alla ja mingi natsalnik staba allkiri ka juurde ja olidki starsinaa...

Mulle pakkus ka too tegelane ( saime hästi läbi , tulime koos Novotserkasski utsebkast Kaliningradi) et kuule kas tahad , ta paneb mulle ka starsinaa sisse , niisama , mitte midagi ei taha

Ma arvasin selle peale et Slushai Volodja , nahhui mne etu huinjuu nado ....

Ta kuidagi isegi kergelt solvus sest ta arvas et see tema poolt hea kingitus aga näe ma ei oska seda jama hinnata

Osadel sõduritest demblitel olid stashinaa pagunitega dembliülikonnad valmis ja muidugi tuli väeosast nii ära minna et ohvitserid neid starshinaa paguneid ei näinud , ilmselt oli see kohvris ja panid selga enne kojuminekut kusagil raudteejaamas

Selline värk käis 1989 aastal auastmetega

Aga mul polnud nendest pagunitest küll ei sooja ega külma , vormi , sineli jm jama jätsin kaptjorkasse , selga grazdanka ja aidaa jobannoi durdom

Osades kohtades nii teha ei saanud ja osades sõjakomissariaatides isegi peedistati dembleid kes passi kätte saama sõjaväevormis ei tulnud

Aga 1989 aastal olid asjad lõdvemad ning sõjaväeosast võis ilma sõjaväevormita minna küll , ka sõjakomissariaadis jama ei tekkinud

Igaljuhul Tallinna linna peal partulli nähes või mingit ohvitseri nähes tuli küll selline imelik tunne aga see unus kiiresti
vanahalb
Liige
Postitusi: 2617
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas vanahalb »

Misasi see herr Fuchi nimetatud seerukool on? Utšebka? Või midagi sellist, mida meiekandis ei tuntudki?

Meil oli teenistusse minnes variant, et kas kukud utšebkasse (õppeväeossa) või otse n.ö lahinguväeossa kuhu tulid utšebkasse sattunud alles pärast sealset pooleaastast teenistust. Midagi neile seal ikka õpetati ja tavaliselt nooremseersandi pagunid olid nad elle ajaga peale saanud. Mina ei käinud utšebkas ja üldse tuli meie roodu ainult üks sama aastakäigu utšebkavend. Kõik ülejäänud seersandid tekkisid kohapeal neist kes olid reameestena alustanud.

Kõige tavalisem põhjus seersandiks saada oli dolžnost (eriala). Näiteks küttelao (sklad GSM) tankija/arvepidaja pidi kroonu kirjade järgi olema seersant (ehk see oli seersandi ametikoht). Selle koha peale saadi niimoodi, et eelmine GSM-mees hakkas end koju sättima ja pidi endale järelkasvu välja õpetama. Võttis ühe selgema silmavaatega noorsõduri , tavaliselt kaasmaalase ja näita mida vaja teha. Kui liiga loll õpipoiss sattus, oleks vanake kellast kellani ära istunud - nii et motivatsiooni õpetada oli. Kui ma tulin oli seal end sisse seadnud üks moldaavlane, kes õpipoisiks meie keskelt järgmise moldaavlase rabas. Mingil ajal nimetati ta nooremseersandiks, sest madalama auastmega mees ei tohtinud voolikut lohistada :)
Igasuguste muude töödega oli samamoodi. Lisaks oli meil vähendatud koosseisuga (kadreeritud) väeosa kuid üksusi oli ikka sama palju kui sõjaaegsed koosseisud ette nägid. Roodus kaks rühma ja rühmas kaks või kolm jagu. Neljale mehele kirjutati kohe nooremseersandi pagunid välja, sest jaol peab olema komandör ja kroonu arveraamatute järgi vähemalt nooremseersant. Kadreeritud jao moodustasid siis nooremseersandist jaoülem ja reamehe auastmes üksikvõitleja. Oleks sõda lahti läinud, küll siis "partisane" lisaks oleks antud.

Pataljoni staabi kirjutajale oli ette nähtud vist vähemalt jefreitori auaste. Uudismaapataljonis küsis kombat kohe, et kas kirjutame pagunid välja? Ma vaatasin pika pilguga ja vana viis jutu mujale. Jefreitor oli üldse selline auaste, et minuteada ei antud seda utšebkas kerge käega ja pataljonis reameeste upitamisel jäeti see käik targu vahele. Neid paguneid poleks nagunii keegi kandma hakanud ("Parem tütar lits kui poeg jefreitor" Nõukogude Liidu vanasõna). Meie pataljonis nägin vilksamisi ainult ühte jefreitorit. Mitte oma roodus ja ta oli kas kuskilt üle toodud või utšebkast tulnud. Paar päeva käis niimoodi, siis viskas pagunid minema ja õmbles reamehe omad asemel. Keegi sellest numbrit ei teinud kuigi sõjaväepileti järgi oli vist lõpuni jefreitor.

Tööülesannete muutumisega pagunid kohe ja automaatselt ei muutunud . Kui Kasahstanis uudismaapataljonis staabiülem (alampolkovnik) jooma kukkus ja tapiga Kaliningradi tagasi saadeti hakkas uueks staabiülemaks tema abi (kapten) ning mind ülendati staabiülema abiks. Kaptenipaguneid ei kiirustanud keegi pakkuma :) Madalamate auastmetega võis mõnikord jopata: karauuli ülem ja ta asetäitja pidid samuti seersantkoosseisust olema ja ükskord polnud kedagi toimkonda panna (kadreeritud väeosa eripära). Näidati ühele mehele, et sina oled nooremseersant ja lähed täna õhtul karauuli ja nii jäigi.

Starshinani jõudis meie roodu esimese rühma esimses jao komandör. Ta oli minust aasta rohkem teeninud ja kui ma tulin, siis juba seersant. Minumeelest alustas samuti reamehena ja ilma utšebkata. Igatahes armastas vahel heietada, et kui tema siin veel noor oli , "metsikute aserite" aegu, siis ta ainult lendas ja olete mu heasüdamlikkuse tõttu kõik ära šlangistunud!! "Metsikud aserid" oli mingi grupp seltsimehi kes just enne meie tulekut koju läksid.
Starshina anti natuke enne kojuminekut - hohollide värk, muidu oleks olnud häbi tervele PGT-le (linna tüüpi asulale)
Mingid võõrad starshinapagunitega üleajateenijad tuiasid ka minu viimasel poolaastal kasarmus ringi, magasid mõned ööd meie juures ja kadusid siis kuhugi ladude rägastikku.

Mingeid erilisi pagunite mahakiskumisi ei mäleta, sest siis oleks tulnud mõni uus mees kohe ja sealsamas tema asemel seersandiks teha, et masinavärk määrustikupäraselt töötaks. Leegitsevate südametega seltsimeestele oli nagunii neist pagunitest suht savi - a vaat ähvardus komsomolist välja heita pani isegi mõne reamehe elu üle järele mõtlema.
Komsomolindus oli täiesti eraldi teema - üks koos minuga tulnud moskvalane ei kuulunud millegipärast selle organisatsiooni ridadesse (kas oli õigel päeval jooma kukkunud ja bussist maha jäänud või midagi) kuid jõudis lõpuks seersandini ja alati käis üks vaidlus teemal, et kas Nõukogude Armee seersant peab kuuluma komsomoli või mitte. Zampotehi arvates spetsialistist seersant ei pidanud . Zampoliti arvates oli komsomoli kuulumine eelduseks, et ÜLDSE reamehest kuhugi kõrgemale jõuda.
Ma ei mäletagi, et kas ta siis hakkas vanas eas veel komnooreks või mitte - peab mõnelt selleaegselt fotolt vaatama.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas kalleb »

Kunagi loeti üles järgmise päeva narjaad ja mind ( reamees) pandi Dezurnoi po tsasti ( väeosa korrapidaja)- tavaliselt oli sellel ametikohal mõni ohvitser, harilikult letnandid või vanemleitnandid

Kui pandi siis pandi , käsk on käsk

Mingi kindralinäss aga tuli kontrollima ja kukkus vinguma et miks reamees on sellise koha peale pandud ja pandi mingi seersant mu asemele ja nii ma sellest jamast ka poole pealt pääsesin, enne seda pidin selle kindralinässiga muidugi vestlema ja igasugu jama ette kandma et kui rahulik obstanovka on jne
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Fucs »

Misasi see herr Fuchi nimetatud seerukool on? Utšebka? Või midagi sellist, mida meiekandis ei tuntudki?
Seerukool võib olla nt see
https://m.vk.com/club40012179
Või see
http://forum.pogranichnik.ru/topic/3077 ... o-sostava/
К началу 1990-х годов в ВС СССР сложилась отработанная система комплектования сержантского состава из военнослужащих срочной службы.
Одновременно существовали два подхода.

Первый подход — Учебный. Это прохождение службы в учебных подразделениях по подготовке младших командиров и военных специалистов. В просторечье подобные учебные подразделения назывались «сержантскими учебками» или «сержантскими школами». Учебный период длился в них 4,5-5 месяцев. На весь этот период, по аналогии с высшими военными учебными заведениями, обучаемый рядовой состав назначался на должность курсант. По окончанию учебного периода закончившим его военнослужащим, в зависимости от успеваемости в различных видах боевой подготовки, присваивались звания младший сержант либо сержант, после чего их распределяли по воинским частям. Для каждого рода войск существовали учебные дивизии, полки и батальоны.

К примеру, младших командиров для ВДВ готовили в 44-й учебной воздушно-десантной дивизии Прибалтийского военного округа.

Для артиллерийских войск — в 20-й учебной артиллерийской дивизии Московского военного округа, готовившей сержантов-артиллеристов для всех Вооружённых Сил СССР, ежегодно отправлявшей в войска по 8 тысяч младших специалистов.

Для танковых и мотострелковых войск — учебные дивизии были практически в каждом военном округе.

Для медицинской службы — учебные медсанбаты, как правило, при учебных танковых и мотострелковых дивизиях. Например, в Тедженском учебном медсанбате при 127-м гвардейском танковом полку КТуркВО.

Во внутренних войсках МВД СССР также были свои учебные полки и батальоны, готовившие сержантов. К примеру, в Дивизии внутренних войск имени Дзержинского подобным подразделением являлся 60-й учебный полк.

В пограничных войсках КГБ СССР подготовка сержантского состава проводилась в Багратионовском учебном пограничном отряде, дислоцированном в городе Багратионовск и в Озёрском учебном пограничном отряде, дислоцированном в городе Озёрск, входивших в состав Краснознамённого Прибалтийского пограничного округа, а также в школах сержантского состава (ШСС) имевшихся в штатных структурах всех пограничных округов.

Для железнодорожных войск подготовка сержантского состава проводилась в 1-м отдельном учебном железнодорожном полку имени Ленинского комсомола, дислоцированном в посёлке Загорянский Московской области и в 16-м отдельном учебном железнодорожном полку, дислоцированном в пос. Мулино Нижегородской области.

Второй подход — Выдвижение.

Непосредственно в войсках, командир роты/батареи имел возможность предоставления кандидатуры на получение звания младший сержант подчинённому рядовому/ефрейтору, отслужившему более одного года. Кандидат отбирался из числа военнослужащих по следующим критериям — исполнительность, отсутствие служебных взысканий, образцовое несение воинской службы, успехи в боевой и политической подготовке, наличие высшего или среднетехнического образования. Нередко практиковалось присвоение звания младший сержант, минуя прохождение службы в звании ефрейтора.

Кандидатура утверждалась командованием батальона/дивизиона и только после соответствующего приказа командира полка/бригады, военнослужащему присваивалось сержантское звание. При таком подходе присуждение сержантских званий обычно приурочивалось к очередному советскому государственному празднику — так называемые «праздничные приказы» (23 Февраля, День Победы, Годовщина Октябрьской Революции, 1 Мая и так далее) либо к празднику, отмечаемому в ВС СССР (День Войск Связи, День Военно-Морского Флота, День Пограничных Войск, День ВДВ и так далее). Также «праздничными приказами» осуществлялось присвоение очередного сержантского звания вплоть до высшего сержантского звания старшины/главного корабельного старшины. Указанное звание могло присуждаться приказом только с уровня командира дивизии/соединения.

В ВС СССР военнослужащий срочной службы в сержантском/старшинском звании необязательно занимал должность младшего командира (командир отделения, заместитель командира взвода, командир танка, командир расчёта орудия и так далее). Существовало множество позиций младших военно-технических специалистов в штатно-должностных распорядках подразделений в войсках ПВО, войсках связи, ВМФ, радиотехнических войсках, артиллерийских войсках. Это операторы вычислительных комплексов, операторы РЛС, номера расчётов пусковых установок ПВО, операторы ПТУРС, операторы узлов связи, номера артиллерийских расчётов орудий большого калибра, кладовщик (в ВМФ — баталер), санитарный инструктор роты/батареи и так далее.

Их полагалось занимать военнослужащим в сержантском звании, закончивших учебные подразделения. В подобных случаях доля сержантского состава могла быть сопоставима с долей военнослужащих в звании рядового/матроса.
https://ru.m.wikipedia.org/wiki/Сержант


Зачем в армии СССР нужна была «учебка»
http://russian7.ru/post/zachem-v-armii- ... a-uchebka/


Edit:
Näiteks meie pataljoni kuuluvate erinevate väeosade (87204 ; 97610 jne) seersandikool ehk Школа Сержантского Состава (ШСС) asus ca 1km pataljonist eemal eraldi väeosas 01205. Samal ajal asus väeosa 01205 üks õpperood aga meie pataljoni/väeosa territooriumil eraldi kasarmus. Seal möödus ka kõikide 87204 noorte "karantiin" kuni vande andmiseni ja see ei olnud seersandikool. Samal ajal kõik väeosa 87204 garantiinis olevate duhhide seersandid olid väeosa 01205 hingekirjas ja väeosa 01205 loeti ikkagi seersandikooliks. Seega üks osa väeosast 01205 oli ja teine osa ei olnud seerukool.
Viimati muutis Fucs, 07 Mär, 2018 23:05, muudetud 1 kord kokku.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas dude »

Valusad mehed olete härrased, enam paremini ja selgemini ei saaksi teemat selgeks teha. Eriti teeb asja nauditavaks see, kuidas mõnedel meestel siin mälestuste foorumis sulg vaimukate väljenditega vürtsitatult libiseb. :)
Kasutaja avatar
Che Latino
Liige
Postitusi: 586
Liitunud: 23 Veebr, 2015 0:14
Kontakt:

Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.

Postitus Postitas Che Latino »

Utšebkas oli nii, et need üksikud kes seal lõpuni teenisid said paelad peale, ilmselt igasuguste kursusteta ja kui mingi jama oli, siis jäid nendest ka ilma.
Meie hohollist vanemseersant sai teenistuse lõpuks staršinaks, aga sellest jäi väheks, tuli poole aasta pärast sinna kloaaki tagasi ja pani prapporina edasi.
Polgus korjati lootustandvamad tegelased kokku ja saadeti seerukursustele. Mõningaid jefreitoriauastmeid poetati kohapeal.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist