A4 kirjutas:Soovitaks Trummil tutvuda selliste dokumentidega nagu NSVL-i Ministrite Nõukogu määrus "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides“ 13. oktoobrist 1978 ning kaks kuud hiljem EKP Keskkomitee büroos vastu võetud otsusega „"Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest“. St olen nõus sellega, et ei eksisteeri (või pole leitud) dokumenti, mis kinnitaks, et toonase migratsiooni eesmärgiks oli justnimelt venekeelse elanikkonna osakaalu suurendamine (pigem tulenes see tööstuse eelisarendamisest ja tööjõupuudusest Balti riikides). Aga on olemas dokumendid, mis kinnitavad venekeelse hariduse ja asjaajamise forsseeritud evitamist. Mille pikemaajaliseks tagajärjeks (kui see kord oleks kehtinud) oleks paratamatult olnud eesti keele muutumine mingiks tšuhnaade omavaheliseks koduseinte vahel räägitavaks keeleks.
Ei hakka isegi rääkima sellest, mis 1930. aastatel tehti Nõukogude Liidu mitte-slaavi vähemuste elanikkonna, keele, kultuuri, haridussüsteemi ja kohati isegi alfabeediga. Meist läks see karikas õnneks mööda, aga faktiliselt ei saa selle puhul rääkida mitte isegi ’veneastamisest’, vaid pigem ’genotsiidist’. Aga mis seda vana asja ja teiste inimeste kannatusi ikka meelde tuletada – Eesti NSV-s oli 1980. aastatel see-eest eeskujulikult kõrge väeteenistusse saadetute hulk; terved ja hästi toitunud lapsed, distsipliiniga koolisüsteem ja VTK-normid ning tark riiklik plaanimajandus, mis suunas tublide töötulemuste eest siia palju ja vastupidavaid sõiduautosid, eelisarendas kõrge lisandväärtustega rasketööstust ning ehitas hedonistlike individuaalelamute asemel hästiläbimõeldud ja säästlikke paneelelamurajoone!
Ma viitan siinkohal ühe nõukaaega uuriva ajaloolase (Uku Lember) arvamusele, mitte kõhutundele.
Olu hulk kehvalt haakuvaid tegevusi, mida võiks venestamise osadeks kokku pidada, kuid mingit dokumenti või plaani Eesti venelastamiseks pole senini leitud. Nimetatud keeleõpe oli üks neist, hetke andmetel seostamata tegevustest. Võimalik, et taoline dokument eksisteerib vene kinnistes arhiivides.
Siin on pikemalt seletatud, A4 ekstra sulle:
https://www.muurileht.ee/unistus-teists ... de-laanes/
Eesti hea infrastruktuur lõi aluse tööstuse kiireks arendamiseks, tekitades seeläbi omakorda vajaduse lisatööjõu järele, mis oli migratsiooni põhikomponendiks – see on nüüdisajal peamiseks laiaplaaniliseks seletuseks nõukogudeaegsele Eestisse rändamisele. Võrdlusena tuuakse ka välja, et ilma täiendava migratsioonita pole madala sündimusega maades kiire tööstuslik kasv tavaliselt toiminud (vrd türklaste migratsiooniga 1960–70ndatel Saksamaale jms). Ühelt poolt oli Eesti iive madal ja rahvastik sõjast räsitud, teisalt oleks Moskva keskvõim võinud 1949. aastal küüditada inimesi Siberi asemel näiteks Ida-Virumaale ja sealset tööjõuvajadust niimoodi osaliselt katta, samuti oleks võinud olla mõõdukam hilisema, juba Hruštšovi-Brežnevi ajal toimunud industrialiseerimisega. Tööjõumahukat laienemist toetas keskvõim aga ka siis, kui Tallinna võimukandjad – olgu siis alguses Karotamm või hiljem Käbin – mõningaid otsuseid kohalikele huvidele vastavamaks püüdsid kallutada.[5] Selge on, et Baltimaade elanike (potentsiaalne) ebalojaalsus oli keskvõimule hästi teada ja venekeelse elanikkonna arvu suurenemist piirkonnas pigem toetati. Praeguseks pole aga leitud tõendeid, mis kinnitaksid Baltikumiga seotud selgesuunalise venestava immigratsioonipoliitika olemasolu Moskvas. Sellegipoolest võib reaalsete tulemuste põhjal väita, et jõulise industrialiseerimisega kaasnes ka mõne Balti ala keeleline ja kultuuriline venestamine.
Ehk siis need Lasnamäed ja tiblarongid olid nõuka "majanduspoliitika" kõrvalkahju - sarnaselt käituti ka mujal NSVL-s põlisrahvaste maadel, keda venestada vajadust polnud. Tollal sedasi räpakalt ja kirvemeetodiga aetigi asju. Ja kui oli vaja industrialiseerida, siis kust võtta töölisi, kui tööhõive siin oli ni 90% kandis?
A4-le veel üks detail. EKP polnud Eestis ainus suunav jõud. Oli ka MN (ministrite nõukogu), kes oli üldiselt eestimeelsem ja kelle jõupingutused olid suunatud vastandprotsessile - näiteks olulisemate kohalike sõjaliste positsioonide mehitamisele eestlastest ohvitseridega. Harri Hein, Mati Iila, Ants Laaneots, Kalev Timberg, Vello Vare jne jne jne. Miks täpselt, on siiani saladusloori all, osalised ka ise ei osanud väga selgitada oma üllatuslikku Eestisse "maandumist". Balti SRK seevastu üritas siia suruda umbtiblasid ja igasugu viinaninasid, kellest taheti SRK-s lahti saada. Ühesõnaga, üritus keerulisem kui triviaalne venestamine.
Aga mis seda vana asja ja teiste inimeste kannatusi ikka meelde tuletada – Eesti NSV-s oli 1980. aastatel see-eest eeskujulikult kõrge väeteenistusse saadetute hulk; terved ja hästi toitunud lapsed, distsipliiniga koolisüsteem ja VTK-normid ning tark riiklik plaanimajandus, mis suunas tublide töötulemuste eest siia palju ja vastupidavaid sõiduautosid, eelisarendas kõrge lisandväärtustega rasketööstust ning ehitas hedonistlike individuaalelamute asemel hästiläbimõeldud ja säästlikke paneelelamurajoone!
Algul mõtlesin, et mis ma poliit-religiooni vastu ikka vaidlen, aga tekkis väike hasart.
1. väeteenistusse saadetute hulk ja % oli tõesti meist palju kõrgem, ja üllatusena enamik selle ka läbis, kummalisel kombel on see % sama, mis pehmode Soomes täna......mis tekitab teatud mõtteid.
2. distsipliin koolis ja KVKT-1 annaks ka täna paremaid tulemusi kui eimidagi
3. paneelmajade rajoonide ehitamine käib täna Eestis täie hooga, tihedus suurem kui Lasnamäel, ökonoomika on tagumikust vist pähe tõusnud.
Järelikult toimivad asjad. Muud jura ei hakka kommenteerima.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
