Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Sam Beaver]

Nõukaaegsed mõõteriistad (suplerid, mikromeetrid, metalljoonlauad, pikkusplaadid jne) olid igatahes tasemel. Metallilõikepinke üldiselt osati ka teha.
Käsitööriistade kvaliteet oli kõikuv. Isegi sama partii piires võis üks mutrivõti juba kätte võttes kõveraks painduda (nojah, see on muidugi luuleline liialdus ) ja teine kannatas kõike. Niipalju kui mina olen aru saanud sõltus see sellest kas oli toodetud enne või peale palgapäeva. Ennepalgapäevased kippusid paremad olema.

Ja öelge mis tahate, kamašokolaad oli hea.

[EOD]

Nõukaaegsed mõõteriistad (suplerid, mikromeetrid, metalljoonlauad, pikkusplaadid jne) olid igatahes tasemel. Metallilõikepinke üldiselt osati ka teha.

Mõõteriistade osas nõus, kuid näiteks Moskvas valmistatud treipink 1K62 ja Jerevanis valmistatud 1M61 olid küll kvaliteedilt nagu öö ja päev.

[Cosmos]

Tööriistade teemale lisaks, et väga tervitatav oli ülihea läbisaamine tööriistakambri meistri/laohoidjaga. Juhtus mutrivõti või tangid või misiganes tööriist purunema, viisid selle tükid riistakambrisse ja said terve asemele. Ja seda niikaua, kuni sattus kvaliteetne asi - vahel 3.- 4. katsel. Neist juhuslikult kvaliteetsetest tööriistadest kestavad mõned tänaseni.

[vk1]

Ja kui juba vanaemadega kiitlemiseks läks, siis minu omal jäi ainult paar kuud 100-st aastast puudu.

minu oma suri kahjuks 1988, kuna loksalt lähetatud kiirabibrigaadis ei osanud keegi tšuhnaade keelt.

[Sam Beaver]

...Moskvas valmistatud treipink 1K62 ja Jerevanis valmistatud 1M61 olid küll kvaliteedilt nagu öö ja päev.

1K62 kohta ei oska küll sitta sõna öelda, 1M61 kogemus puudub.

[Manurhin]

Eks tööriistade, masinate jne. vastupidavus sõltus palju ka sellest, kuidas neid kasutati ja hooldati. Kunagi üks minu õppejõud rääkis, et päris nõukaaja lõpus, kui juba piirid avanema hakkasid, tekkis ka temal võimalus ühe Soome farmi eluga tutvuma minna. Vaatamist ja imestamist jätkus. Nägi ka, kuidas sõnnikulaotur põllul töötas. Igati kenasti ja korralikult - ehh, oleks vaid meil ka sellised... Imestas veel, et masin näeb kangesti Nõukogude toodangu moodi välja - selge, järelikult on venelased ka oma sitalaoturi mingi lääne analoogi pealt kopeerinud. Suur oli aga üllatus, kui selgus, et polegi lääne tehnika, täiesti ehtne ja originaalne sdelano v SSSR, täpselt sama õnnetusehunnik, mis meil siin mehaanikuid ropendama ja traktoriste suurest ahastusest jooma ajab. Uurinud siis sommi käest, et on see ka hea masin, on ta rahul? Soomlane kehitas õlgu, et noh, mis seal erilist, masin nagu masin ikka, töö teeb kenasti ära ja pole põhjust kurta. Eestlane oli selle peale üsna segaduses - mingi kuramuse eksportvariant või..? Ei ole ju võimalik, et keegi sellise insenertehnilise ikaldusega rahul võiks olla. Alles tööpäeva lõpus hakkas asi selgemaks saama, kui traktorist põllult tuli, esimese asjana laoturi survepesuriga pealt ja alt, seest ja väljast põhjalikult puhtaks uhas, käis ümber masina, vaatas, koputas siit, pingutas sealt, kusagile lasi veel törtsu määret ka ja seejärel agregaadi varikatuse alla ära parkis. Aga kuidas käis meitel? Põllult tulnud masin lükati töökoja taha nõgesepõõsasse ja kuni järgmise hooajani sinna ka unustati. Ja siis kiruti, kui masin olematu hoolduse tõttu vahetpidamata lagunema kippus.

[vanahalb]

Hmmm..... kas soomlased olid ikka päris kained kui "Dünamo" poe sellistest riistadest tühjaks ostsid? Või olid eelmisel õhtul viinakuradiga rinda pistnud ja kurat osutus seekord tugevamaks?
Visiitkaartiks pandud tellitava võtmega ei oskaks ise midagi peale hakata kuigi remondin vahel oma kätega ning raskeid masinaid (nii suur on vaesus ) Sellisel võtmel on juba sünnipärane lõtk vähemalt mm.
Mikromeeter võib asjalik olla.
Puure ja viile ja keermelõikureid võib-olla läheks kuid neid tuleb enne hamba all proovida.
Selliseid padrunvõtmete komplekte küll ei tahaks - äraneetud 12-kant padrunid ja krdi lihtne on sellistega kas padrun ümmarguseks keerata või mutter ära rikkuda. Eks igaühel on omad töövõtted ning eelistused ja ma kasutan parema meelega 6-kantpadrunit. Kui kitsas kohas ei mahu, siis on selleks narre välja mõeldud ning seda ostes ei tasu raha kokku hoida. Komplektis olevasse nõukaaegsesse narresse suhtun ma hapu näoga.
Üks põhjus võib küll see olla, et kohalikud talumehed varastasid sommide tööriistakastid tühjaks ja teine ning vähemalt sama usutav põhjus oleks minu arust neid Soomes täikal edasi müües mittetõise tulu teenimine.

"Drop forged" märkega asju ei söandaks ma üldse tööriistade hulka liigitada ja kroom-vanaadium teras i algupäraselt üks kamakas rauda. Selle keemiline koostis pole mingi saladus ning valmis keeta oskab samuti igaüks, kel vähemalt elektriahi käepärast. Ma olen aru saanud, et korraliku võtme saab alles siis kui materjali õigesti (termiliselt) töödelda ja see on asi, mida iga sepikoda oma ärisaladuseks peab. Seepärast kukubki erinevatel tootjatel asi erinevalt välja. Nõukaajal lisandus veel see, et mõnikord ei saanud ahju õiget temperatuuri ja vahel pärast palgapäeva ununes mõni operatsioon üldse tegemata. Nii võis tulla võti, mis oli "päris normaalne" (maksimaalne kiitus keskmise eestlase suust ), aga võis ka tulla selline, mis ainuüksi kurja pilguga pealevaatamisest kiiva tõmbus.
Peale kroomi ja vanaadiumi võis ka muid legeerivaid elemente sees olla - molübdeen näiteks sagedasti, aga neid tavaliselt võtme peale eraldi ei märgitud.

Herr Trummile muret tegevad taastatud laagrid oli ilmselt mingi idiootne ratsionaliseerimisettepanek, mis üleliidulist tunnustust leidis või laagrid, millele ei leidunud omamaiseid analooge. Saksa "Fortschritti" niidukite ja kombainide kohta on mul üks maakeelne raamat kodus ja selle lõpus on pikk nimekiri rihmadest ja laagritest ning nende asendatavusest nõukogude omadega. Mõned laagrid olid lihtsalt asendatavad ja laager 306 sarnaseid tooteid oli vagunitäite kaupa. Mõnede kohta oli aretatud kuliibinlust - saksa rulllaagri asemele saab panna kaks vene kuullaagrit ja mingi distantsseib vahele. Mõne saksa laagri kohta oli kurvalt tõdetud, et kodumaine analoog puudub ning uusi ei ole ega tule.
Võib-olla siis neid taastati kuigi mida seal taastada - pesti puhtaks, põrutati paar korda kummihaamriga mööda külge (nagu praegult tulekustuti kontroll) ja uuele ringile. Sama hästi võis laagrite taastamine ka mingi ratsettepanek olla: Ratsettepanekus tuli ära näidata, et kui palju kokkuhoidu rahvamajandusele mingi muudatus põhjustab ning targu vaikida sellest , mis keberniit selle tulemusel toimuma hakkab.

Üks pideva ratsionaliseerimise objekt olid laudakärud, millega talitajad elajatele jahu ja muud head-paremat ette vedasid. Algselt olid nende rattad minumeelest määritavate laagritega. Siis leiti, et kui kasutada kinniseid, tehases ühekordselt määritavaid laagreid, oleks juba määrde pealt üleliidulises mastaabis kolossaalne kokkuhoid. Suurel maal olid suured tolerantsid ning lõtkud ning teoreetiliselt kinnistesse laagritesse pääses virts siiski sisse, ajas nad rooste ja käru rattad ei tahtnud enam ringi käia. Terved teadus-tootmiskoondised mõtlesid, et mida teha ja mõtlesid välja pulbermetallist laagrid . Pulbermetall oli klassikalisest laagrimetallist palju odavam ja neidki ei määritud vaid keedeti õlis. Suht-koht pehme ja poorne materjal oli ja sisse keedetud õli imbus vaikselt välja ning määris. Mehhaanikute jutust sain
aru, et aeg-ajalt tuli sellised laagrid uuesti läbi keeta ja olekski keedetud kui a) kellelgi oleks aega olnud ja b) kui need ärakuivanud laagrid või puksid ratta seest kätte oleks saanud. Käru rattad ei käinud endiselt ringi ja ma mõtlesin, et vist jõuan ka selle ära näha, et rattad kui kodanlik igand käru küljest minema ratsionaliseeritakse. No aga enne sai nõukogude võim otsa.

Taastamine oli samuti üks ratsionaliseerimise kõrvalprodukt ja peale laagrite taastati veel üsnagi üllatavaid asju. Ma mäletan, et kuidas üks autojuht kauples pika nuiamise peale garaazijuhataja käest komplekti süüteküünlaid välja. Vana küsis ootusäreva häälega, et "uued"? Garaazipealik pomises piinlikkustundega: "taastatud". Autojuht lõi masendunult käega, et olgu siis pealegi, eks sa viska sinna , vanarauakonteinerisse.
Ja pastaka südamikke täideti uuesti ning sukasilmi võeti teenustööna üles ja taaskasutuse , globaalsete kliimamuutuste ja rohelise jalajälge teemas pani kadund N-Liit tänastele puukallistajatele pika puuga ära Niipalju siis head.

[Johhen]

No kõige kõvem hoop, mis tabas Eesti külakogukonda NL kadumisega oli piimapukkide ja lihapäevade kadumine. Iga hommik saadi piimapukil kokku - edastati uudiseid, arutati maailma asju. Teisipäeviti ja neljapäeviti siis suurem ring poe juures vorstiautot oodates.
Praegu minu kodust 7 suitsu paistab, ma enam vähem tean, kes nad on. Aga kus nad töötavad ja kus öösel vasikas sündis, ei tea
Nali naljaks, ka sõltuvus naabritest on muutunud. Vanasti tehti palju asju küla koos - ka meie maja ehitati nii. Nüüd nokitseb igaüks omaette. Võimalused on erinevad. Naabrile ei loodeta. Nad on, aga igal oma elu.

[Kapten Trumm]

Need piimapukid hoidsid mõnes mõttes elu maal - kolhoosipalgaga kuigi hästi ei elanud. Piimapukinduse surma põhjustas turumajandus (piimatootjal pole rentaabel ämbritäie kaupa piima koguda kui farmist saab korraga autotäie) kui ka teatud mõttes vindi ülekeeramine sanitaarnõuetega. Tundub, et sellele ämbrindusele maksis omal ajal nõuka riik lihtsalt peale nagu sotsiaalprogrammile. Meil oli maal 2 lehma - rahakest tuli nii värviteleka kui auto jaoks piisavalt.

[Kriku]

Tundub, et sellele ämbrindusele maksis omal ajal nõuka riik lihtsalt peale nagu sotsiaalprogrammile.

Tegelikult oli vastupidi.

Märksõna on "kolhoosniku isiklik abimajand". Nende keelamise-lubamise edasi-tagasi nüka-nõka käis Hruštšovi ajast saadik sedamööda, kuidas kolhoosidel paremini või halvemini läks. Kui tootlikkust vaadata, siis oli vahe masendavalt suur isiklike abimajandite kasuks. Osa sisendist tuli muidugi kolhoosist

[Sekeldaja]

Tundub, et sellele ämbrindusele maksis omal ajal nõuka riik lihtsalt peale nagu sotsiaalprogrammile.

Tegelikult oli vastupidi.

Märksõna on "kolhoosniku isiklik abimajand". Nende keelamise-lubamise edasi-tagasi nüka-nõka käis Hruštšovi ajast saadik sedamööda, kuidas kolhoosidel paremini või halvemini läks. Kui tootlikkust vaadata, siis oli vahe masendavalt suur isiklike abimajandite kasuks. Osa sisendist tuli muidugi kolhoosist

Sekundeerin siin akf Kapten Trummile. Piim oli vaja erasektorist kätte saada mh just sinu viidatud ühismajandite ja nn "kodulehmade" tootlikkuse vahe tõttu. Reeglina töristas neid teeotsi pidi GAZ tsistern ja lisaks juhile oli ekipaažis palgal ka mingi sekretär-proovivõtja tüüpi naisterahvas. Ehk et selline korjemeetod iseenesest vaevalt et kasumlik oli, iseasi milliseks üldine bilanss piimakombinaadi valmistoodangu väravas muutus. Analooge mitteomanud sotsialistliku rahvamajanduse raamatupidamine oli ju teadagi sotsialistlikult loominguline ja täitis partei suuniseid esimese prioriteedina...

[ants431]

Tundub, et sellele ämbrindusele maksis omal ajal nõuka riik lihtsalt peale nagu sotsiaalprogrammile.

Tegelikult oli vastupidi.

Märksõna on "kolhoosniku isiklik abimajand". Nende keelamise-lubamise edasi-tagasi nüka-nõka käis Hruštšovi ajast saadik sedamööda, kuidas kolhoosidel paremini või halvemini läks. Kui tootlikkust vaadata, siis oli vahe masendavalt suur isiklike abimajandite kasuks. Osa sisendist tuli muidugi kolhoosist

Arvutame. Poes maksis liiter piima
24 kopikat. See oli 2,4 rasva %
Kui palju sai kolhoosnik liitri eest?
Heina tegi kolhoosnik käsitsi.
Lüpsis käsitsi. Ainult NLiidus oli võimalik,
et selline tootmine majanduslikult tasus!

[Dr.Sci]

Tundub, et sellele ämbrindusele maksis omal ajal nõuka riik lihtsalt peale nagu sotsiaalprogrammile.

Tegelikult oli vastupidi.

Märksõna on "kolhoosniku isiklik abimajand". Nende keelamise-lubamise edasi-tagasi nüka-nõka käis Hruštšovi ajast saadik sedamööda, kuidas kolhoosidel paremini või halvemini läks. Kui tootlikkust vaadata, siis oli vahe masendavalt suur isiklike abimajandite kasuks. Osa sisendist tuli muidugi kolhoosist

Arvutame. Poes maksis liiter piima
24 kopikat. See oli 2,4 rasva %
Kui palju sai kolhoosnik liitri eest?
Heina tegi kolhoosnik käsitsi.
Lüpsis käsitsi. Ainult NLiidus oli võimalik,
et selline tootmine majanduslikult tasus!

Mul kodukandis 200 m raadiuses (Pirita-Kose) oli 2 lehmapidajat kes piima soovijatele müüsid. Aastaid sai ise igapäevaselt mannerguga käidud, 2L hind oli miski 50-60 kopika vahel vist. Hea et neid 2 oli, kui üks hakkas piima lahjendama siis sai sujuvalt teise juurde kolitud.
Ühes eelpool kommentaaris kriitika tellitava mutrivõtme suhtes - nii ja naa, oma asja ajas ta ära, hetkel on kodus miski 12 aastat tagasi soetatud lääne oma, sel ka mm-ne lõtk sees. Lõtku keerab kinni aga pigem on puuduseks asja enda suurus... no on ikka kobakas, samas, oli abiks torutööde puhul ja muidugi ei saa jätmata kiitmast omaaegseid torutange ja keermelõikajat, olemas ja töötavad senini, kui professorikoht väga üle viskab siis võin minna vanadel majadel torusüsteeme vanaaegseks taastama (ja ei mingit liginullenergiat).
Kui just garaažis käisin seda tellitavat võtit üle vaatamas avastasin ka puitpeaga nats pikema lapiku kruvikeeraja mis on olnud kasutusel üle 35 aasta - sest mäletan seda sellest ajast kui esimese jalgratta sain, ega siis keegi vanuse pärast ei küsinud, remonttööd tuli ise 10-aastasel ära teha, näiteks väliskumm maha võtta ja peale panna, sisekumm lappida, oli siis juba 1 töövahenditest ja on senini. Seeeest, 1994 (+/-)aasta, oli selline juhus et ilmaolud olid parasjagu sellised et mossega Otepääle sõites selle karburaator ära jäätus. Sai siis ostetud esimesest ettejuhtuvast bensukast (kuskil Adavere kandis vist) komplekt lääne kruvikeerajaid - 6-ne pakk, aga kõik enam vähem ühesuurusega. Suuruse põhjusest sain aru kohe kui hakkasin karburaatorit lahti keerama, enne kui kruvid lahti sain oli 3 kruvikat kildudeks väänatud...

[Walter2]

Ühes eelpool kommentaaris kriitika tellitava mutrivõtme suhtes - nii ja naa, oma asja ajas ta ära, hetkel on kodus miski 12 aastat tagasi soetatud lääne oma, sel ka mm-ne lõtk sees.

Kõikidel neil tellitavatel on lõtk sees ainult erinevusest sain siis aru kui Rootsist korraliku tellitava sain - sellel nimelt on vabas olekus mokad otstest veidi koos (mokkade tööpinnad pole paralleelsed) ning kui keerama hakkad, siis lõtku võrra nihkuvad mokad veidi laiali ja mutri tahkude külge lähevad mokad, mille tööpinnad on nüüd tööasendis e. paralleelsed. Selline võti ongi Rootsi patendiga kaitstud e. sealmaal leiutatud.

[Kriku]

Arvutame. Poes maksis liiter piima
24 kopikat. See oli 2,4 rasva %
Kui palju sai kolhoosnik liitri eest?
Heina tegi kolhoosnik käsitsi.
Lüpsis käsitsi. Ainult NLiidus oli võimalik,
et selline tootmine majanduslikult tasus!

Ee, siin on segamini aetud tootmise doteerimine ning tarbimise doteerimine. Toidukaupade hindu hoiti kunstlikult madalal. Teiselt poolt muidugi doteeriti ka tootmist kolhoosides. Ning osa vahenditest, millest kolhoose doteeriti, jõudis muidugi ka erasektori sisendiks. Võtame teise näite - tomatite kasvatamine koduaias ja Leningradis müümine. Turumajanduslikult täiesti absurdne. Ometi ehitati tomatite eest nii mõnigi Tammelinna maja valmis ja osteti nii mõnigi auto. Põhiliselt sai see toimuda imeodava kütuse tõttu ja ilmselt ka Leningradi ümbruse aiandussaaduste kasvatamise mingisuguste puudujääkide tõttu. Jutu mõte siis on, et normaalse majandusliku mõtemisega ei ole üldse mõtet kogu seda värki analüüsida. Riik moonutas turusuhteid nii suurel määral, et igal tasandil on seda väga raske arvestada.

Reeglina töristas neid teeotsi pidi GAZ tsistern ja lisaks juhile oli ekipaažis palgal ka mingi sekretär-proovivõtja tüüpi naisterahvas. Ehk et selline korjemeetod iseenesest vaevalt et kasumlik oli

Auto midagi maksis. Kütust doteeriti nii suurel määral, et see ei maksnud midagi (vastupidi, olid kütuse kulu- mitte kokkuhoiunormid ja kui vähem kulutasid kui ette nähtud, tuli kuhugi ära valada, et jama ei tuleks). Personalikulu võib ju arvestada, aga suures plaanis oli igal tööealisel isikul töötamise kohustus ja neile kahele inimesele oleks pidanud maksma nagunii.