Juhani Putkinen kirjutas:Kahjuks tankipataljonil pole mitte midagi kasulikku teha kui saada hävitatuks, kui pole terviklikku soomusvõimekust, milles on väga suur hulk üksikasju ilma milleta see tankipataljon on lihtsalt söönud palju raha andmata mitte midagi kasulikku.
Soomusvõimekus vajab väga suure hulga asju peale tankide, et sellest oleks mingit kasu. Minu näidis ketist on väga adekvaatne.
See pole sugugi ainult Eesti eripära. Soomes, mis pole sugugi parim näidis, on samas koondises nii tankid, jalaväe lahingumasinad roomikutel, õhutõrjetankid, sillatankid, pioneeritankid, evakueerimistankid ja veel must tuhat asja enne kui see väekoondis on võitlusvõimeline. Ainult tankipataljon on ainult suurepärane täiesti kasutu märklaud vaenlasele. Ta saab uhkustada kui palju Eesti tanke ta on juba suutnud hävitada.
Tuletaks meelde, et meil on juba täna Eestis 1. jalaväebrigaadi koosseisus üks, täielikult mehitatud ja komplekteeritud mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp, päris suure plussiga seejuures. See liitlaste eFP pataljon nimelt, kus on olemas nii jalavägi lahingumasinatel, kompanii jagu tanke, iseliikuvad suurtükid, õhutõrjesoomukid, pioneerisoomukid, evakuatsioonimasinad jne. Ja mõne aasta pärast saab valmis veel teinegi samasugune (Scoutspataljon), kus juba on olemas või hakkab olema samamoodi kõik lahingu- kui toetussoomukid, sh silla- ja pioneeritankid. (Ja sellele kõigele lisandub 1. brigaadis veel kaks pataljoni soomustransportööridel ja tulevikus ka liikurhaubitsate pataljon). Jah, rahvuslikku tankipataljoni pole ette nähtud ega ka plaanides. Aga põhimõtteliselt on ka tankid siin olemas, selle liitlaste kompanii näol. Sellises olukorras on ilmselt igas mõttes mõistlikum pigem taotleda liitlastelt (kellel on see võime juba väljaarendatud ja kinni makstud) nt terve tankitapataljoni siia paigutamist, kui hakata ise seda võimet nullist arendama koos kõigi sellega kaasnevate kulutustega.