Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kriku]

-Vanaisa toitis pulle vormileivaga. Verioral oli iga neljapäev ''värske leiva päev'', pool kohaliku poe võimekusest läks 100m kaugusel
baseeruvate lojuste nina ette.

See on õige, seda oli massiliselt näha. Maisilisandiga vormileiba kutsutigi seakeeksiks. Millalgi kehtestati isegi piirang selle ostmisele. Veel üks näide, kui jaburaks riigi sekkumine niinimetatud majanduse niinimetatud süsteemi ajas.

[vanahalb]

Mutikesed arvasid siis suures plaanis sama mäletavat, mida akf-d eelpool kirja on pannud.

Puki otsas oleva piima eest sai tõesti 20 kopikat liiter. Piim jagunes sortidesse - kõrgem, esimene, teine ja sorditu. Üldiselt arvati pukipiim peaaegu alati kõrgemasse sorti. Esimene-teine , see tähendas, et midagi pidi juba viga olema. Sorditu piim, kui seda juhtus olema, valati samuti samasse tsisterni kuhu kõik muudki kui juba palja silmaga vaadates midagi kahtlast ei tundunud. Millisesse sorti mingi piim kuulus, sai nagunii alles hiljem teada kuid laborandil proovid analüüsitud.
Käsitsi või suures laudas kannulüpsimasinaga lüpstud piim oli puhtam kui torusselüpsi piim. Lüpsikuid , kannusid ja totsikuid oli lihtne pesta kuid torustikku enam mitte niiväga lihtne. Suuremas laudas oli torustik sadakond meetrit - kõige kaugemast lauda otsast piimaruumi. Mõnikord tuli seda remontida ja üks tuttav farmimehhaanik seletas, et tema sellepärast piima ei joogi. Vahel olevat päris koledaid eluvorme torustiku sügavustes nähtud. Torustiku pesemiseks lasti sealt pärast lüpsi mingit pesuainet ja pärast puhast vett läbi, aga see on lihtsalt loputamine kui võrrelda lüpsiku harjaga hõõrumisega.

Proovid võeti iga jumala kord. Seda pidin küll kaks korda üle küsima, sest ise arvasin, et mõnikord pisteliselt. Ettenähtud rasvaprotsent oli tollal 3,5. Äraantud piima kogust arvutati selle numbri alusel. Kui näiteks vinkus oli 10 liitrit 3,5 % piima, siis läks kirja, et 10 liitrit ja 20 kopikat liiter. Kui piimaproovi järgi oli samas nõus rasva 3,8 %, siis vaadati tabelist ja mis iganes selle piima kogus siis tuli. Näiteks 12 liitrit ja 20 kopikat liiter. Normist väiksemas rasvasisaldusega piima pandi vähem kirja kui nõus tegelikult oli.

Erinevad liitri hinnad võisid olla erineva sordi piimadel kuid üksiküritajaid see ei olevat eriti puudutanud, sest üldiselt oli nende piim ikka alati kõrgema sordi oma. Kui sinna suurde tsisterni ka mõni nõutäis madalama sordi toodangut või üldse sorditut sattus (selle sai alles pärast teada) ei olnud ilmselt suur katastroof, sest tööstus alustas kohe piima solkimisega. Me poepiima ise ei ostnud , aga seda anti koolis. No oli jah üsna sinine , mis ilmselt lisatud veele viitab ja kui klaas tühjaks sai joodud tuli mõelda, kas üldse tasub pesemisega vaeva nägema hakata . Päris puhtaks jäi.
Kui laborant pärast avastas, et kellegi piim tegelikult sorditu oli, siis ma ei tea, mis juhtus. Ilmselt järgmine kord tema nõutäit enam vastu ei võetudki.

Piimale vee lisamise kohta arvati teadvat, et natuke kannataks. Natuke olevat nii pool liitrit 10 liitrisesse nõusse ehk siis 5 %. Üks asi, et piim võib siniseks minna ja teine moment - nendel piimaproovidel mõõdeti alati ka piima erikaalu ja kui vett hulka oli pandud, sai sellest kohe aru, sest vesi on raskem kui piim.
Meie kandis olevat vett piima hulka seganud hoopis piimaauto juht, kellel oli oma süsteem. Tead palju tsisternis on ja kui palju vett lisada tohib. Päris ära solkida ei tohtinud, sest järgmised proovid võttis juba piimakombinaat ja oleks sõimama hakatud.
Lehmapidajaid sellline vee lisamine ei huvitanud, sest nende piimaproovid võeti enne tsisterni kallamist.

Parimates kolhoosides oli piimatoodang lehma kohta vist 4000 liitri ümber aastas, midagi sellist on ajalehtedest meelde jäänud. Kehvemates algas see number kolmega ja meil veel sovhoosi ajal oli eriti kehv majand, sest alati käis igavene võitlus 3000 täissaamise nimel, et edetabelis mitte päris viimane poleks.
Kodumajapidamise lehm, eriti kui veel jõuluõhtul leivaga sööta ja nii palju kui kulub, juua anda lüpsis ikka 5000 täis ja 20 kopikat liiter teeb siis 1000 rubla aastas?

Ahjaa, Fuch nimetatud 6 kopikaline piimatoode võis olla pett (natuke hapuks minna lastud lõss) mis isenesest päris joodav kraam oli. Või lahja, ilma rosinateta kohupiim. See viimane oli umbes sama klassi kaup nagu pelmeenid - kui tõesti poest midagi võtta polnud , siis seda ikka letis oli. Või kellel toidu ostmiseks sugugi raha ei jagunud, see niisuguse kohupiima peal elaski.

[Hetzer]

Maisilisandiga vormileiba kutsutigi seakeeksiks. Millalgi kehtestati isegi piirang selle ostmisele. Veel üks näide, kui jaburaks riigi sekkumine niinimetatud majanduse niinimetatud süsteemi ajas.

Lääne-Saaremaal kasutati ka väljendit "lehmaleib". Lümanda kandis hakkas üks vana, Leningradi blokaadis olnud naine alati nutma, kui nägi leibade etteandmist loomadele.

[Fucs]

Jah võis pett olla küll.

* Muideks, erinevalt tänapäevasest moodsast piimast, läks nõukaaegne piim ilusasti naturaalselt (nagu ka nö "kodune" või "talu" toorpiim) hapuks.. ehk hapupiimaks. Sellest sai väga head pannkooki teha

[A4]

. NSV Liidus oli ühe kvaliteediga mutrivõti ja sellisega tehti tööd nii kolhoosis, tehases kui kodumajapidamises.

Tegelikult oli kvaliteet seinast seina, lihtsalt ei jagunenud see gruppidesse vastavalt otstarbele ja sõltus sellest, kes ja millest valmistas.

Sõjatehnika oli tavaliselt sellise rahuldava kvaliteediga (kuigi juhtus ka seal) - põhjus oli süsteemne.
Nimelt NSVL kaitseministeerium omas KÕIKIDE sõjalist toodangut andvate tehaste juures oma esindajat (isegi Rummu vanglas oli nii - seal toodeti sellist lihtsat asja nagu transpordikärud rakettidele).
Kes kontrollis tootmist, tegi pistelisi kvaliteedikontrolle ja ühesõnaga, istus tootjal kukil.
"Rahvamajandusel" seda enamasti polnud.
Ja kvaliteet oli ka vastav.

Kas siit võib välja lugeda arvamuse, et kõik sotsialismi probleemid oleksid olnud lahendatavad lihtsalt sellega, et oleks ka tsiviiltoodangut väljastavatesse tehastesse pidanud kurjad inspektorid panema, ja pärast seda poleks ka selles valdkonnas olnud probleeme ei toodangu kvantiteedi ega kvaliteediga või? See on juba nagu seltsimees Andropovil – tuleb tugevdada töödistsipliini, karmistada karistusi ebakvaliteetse toodangu eest, ja kontrollida et töötajad tööajal kinos või kaubamajas ei tolgendaks – siis saab kõik korda.

Sul on õigus, et põhjused olid süsteemsed. Kuid probleem ei seisnenud mitte (ainult) kontrollide olemasolus sõjatehastes ja nende puudumises tsiviiltehastes, vaid sotsialistliku süsteemi põhimõttelises värdjalikkuses. Normaalses turumajandusega ühiskonnas reguleerib toodangu hulka ja kvaliteeti turg ning pakkumise ja nõudluse vaheline suhe – tehased toodavad kaupu sellises koguses, nagu tarbijad soovivad või suudavad osta. Kui keegi toodab nt liiga kalleid või liiga kehva kvaliteediga pesumasinaid, siis on tarbijal alati võimalus osta odavam või kvaliteetsem, ning liiga kallite või kehvade pesumasinate tootja läheb lihtsalt pankrotti üsna kiiresti.

Nõukogude Liidus ei reguleerinud toodetavate kaupade nomenklatuuri, hulka ja kvaliteeti mitte turg, vaid riiklik plaan. Riiklik plaan seadis praktiliselt kogu ülemilitaritseeritud Nõukogude Liidu eksisteerimise aja alati esikohale sõjatoodangu – see on veel üks sotsialistliku režiimi vankumatuid eripärasid, mis polnud omane vaid Nõukogude Liidule, vaid praktiliselt kõikidele kommunistlikele režiimidele; reegel, millel puudusid erandid. Seetõttu sai sõjatööstus ja armee lõviosa riigi poolt eraldatavatest ressurssidest, st parima tööjõu, parimad konstruktorid, parimad materjalid ja tööpingid jne. Jah, said ka Kaitseministeeriumi ranged kontrollid, sest tegemist oli riigi prioriteetseima valdkonnaga.

Tsiviiltööstus oli pea alati vaeslapse ja noorema venna rollis, saades need kasinad ressursid, mis sõjatööstusest üle jäi. Mitte ainult materjalide osas, vaid ka nt konstruktorite ja inseneride osas. Siit leidub ka vastus sellele, miks suutis Nõukogude Liit toota maailmatasemel tanke, lennukeid, suurtükiväesüsteeme, ballistilisi rakette ja tuumalõhkepäid, kuid ei suutnud nt kunagi täiesti iseseisvalt, st ilma välismaiste eeskujue ja sisseseadeteta toota kodumaiseid sõiduautosid. Kui tootis, siis välismaiste litsentside alusel ja välismaiste sisseseadetega (nt Žigulid), kuid ka need masinad olid tehasest väljatulles tihti põlvkonna võrra välismaistest analoogidest maas.

Ja kuna puudusid turusuhted ja tsiviilkaupade osas valitses defitsiit, siis pidigi elanikkond rahulduma selle kraamiga, mis parajasti poes ette sattus, või mille ostuks ametiühingust või parteikomiteest ostuluba (iseenesest täiesti absurdne süsteem!) anti. Nendesamade pesumasinate näitel – tarbija ei saanud valida odavama või kvaliteetsema pesumasina vahel, vaid pidi ära rabama selle riistapuu, mis parajasti poes leidus, sest homme ei pruugi enam seda üldse poes olla. Ja kuna tarbijad rabasid poest ära kõige, mis seal leidus, puudus ka majandussüsteemil ja tehastel igasugune sisuline initsiatiiv toota rohkem, moodsamaid, kvaliteetsemaid või odavamaid pesumasinaid. Kontrollimine oleks võimaldanud ehk paremini tagada seda, et tehaseliinilt tuleval pesumasinal oleksid kõik poldid ja kruvid korralikult kinni keeratud, mitte aga seda, kas pesumasinaid toodeti piisavalt, või kas nende omadused üldse vastasid tarbijate soovidele.

Seejuures oli sõjatööstus kummalisel kombel üks väheseid tootmisvaldkondi, kus isegi toimis midagi konkurentsisarnast, mis kahtlemata aitas kaasa ka toodangu suhtelisele kvaliteedile. Kui lääneriikides oli üldjuhul korraga tootmises vaid üksainus tüüp tanke, siis Nõukogude Liidus konstrueeriti ja toodeti kahte erinevat marki tanke korraga vähemalt kahes keskuses – Harkovis ja Uralmašis Tšeljaninskis. Ballistilisi rakette konstrueerisid ja tootsid kaks omavahel väga teravalt konkureerivat bürood ja tootmiskompleksi – Koroljovi (ja tema järglaste) oma ja Jangeli oma. Jne. Kuna sõjatehnika konstrueerimise ja tootmise eest andis süsteem (teiste sektoritega võrreldes) muinasjutulisi auhindu, preemiaid ja hüvesid, siis olid konkureerivad tootjad eluliselt huvitatud sellest, et nende produktid oleksid tarbija (st armee) jaoks parima kvaliteediga, paremad konkurendi omadest, ja et neid toodetaks võimalikult palju. Kuidas selline „konkurents“ ja dubleerimine aitas kaasa niigi vildaka Nõukogude majandussüsteemi lagundamisele, on muidugi omaette küsimus.

Muudes sektorites sellist süsteemi praktiliselt polnud – st pesumasinaid võidi küll toota kogu Liidu peale kahes, kolmes või isegi kümnes erinevad tehases, aga kuna neid polnud kunagi piisavalt tarbimise rahuldamiseks, siis polnud kellelgi soovi ka kvaliteedile või kvantiteedile panustada. Või on keegi kuulnud, et mõni Nõukogude konstruktor või tehasedirektor oleks saanud Lenini ordeni või sotsialistliku töö kangelase kuldtähe pesumasinate või televiisorite tootmise eest?

[Manurhin]

Normaalses turumajandusega ühiskonnas reguleerib toodangu hulka ja kvaliteeti turg ning pakkumise ja nõudluse vaheline suhe – tehased toodavad kaupu sellises koguses, nagu tarbijad soovivad või suudavad osta. Kui keegi toodab nt liiga kalleid või liiga kehva kvaliteediga pesumasinaid, siis on tarbijal alati võimalus osta odavam või kvaliteetsem, ning liiga kallite või kehvade pesumasinate tootja läheb lihtsalt pankrotti üsna kiiresti.

Normaalses turumajanduses (rõhutan: normaalses) peaks see tõesti nii olema. Praktikas on asjad paraku teisiti. Kasvõi ainuüksi toidukaupu läheb ikka röögatus koguses poest otse prügimäele. Või siis googelda näiteks "unsold cars" - näed pilte tohututest platsidest, mis on äärest ääreni täis müümata jäänud uusi autosid. Seal nad siis vedelevad ja otsast pikkamööda metallihunti lähevad. Mõne 3-4 aastat platsil seisnud auto võtaks ma heameelega omale, maksaks tootjale veel paarsada eurotki selle eest, aga kapitalismi tingimustes on tootja jaoks kasulikum müümata jäänud toit kemikaalidega üle valada (et keegi jumala pärast seda tasuta süüa ei saaks) ja müümata jäänud autod otse pressi alla saata kui et neid odavalt müüa või tasuta ära anda (vähemalt utiliseerimise kulud jääks sel juhul ära), sest kes siis kalli raha eest uued ära ostaks. Mis kehva kvaliteediga pesumasinatesse puutub, siis selles osas ju olukord tegelikult muutunud pole. Kui nõukaajal olid nad defitsiit ja pidid ostma kas selle, mis müügis trehvas olema või hoopis ilma olema, siis tänapäeval nad enam küll defitsiit pole, aga ikkagi ostad kas selle, mida müüakse (ühtemoodi saasta kvaliteediga kõik) või oled ilma. Korralikke lihtsalt keegi ei tooda, tootjatest suurkorporatsioonid on omavahel nii kokku leppinud. Vt. lisaks: Kavandatud vananemine
Või kas see nõukogude tehnika nii kehvakene oligi? Mul omalgi on maakodus tänaseni kasutusel tolmuimeja Saturnas aastast 1967 ja külmkapp Minsk, pärit varajastest seitsmekümnendatest. Suguvõsas on samuti pea igas majapidamises alles mõni töökorras 40-50 aastat vana külmik, pesumasin, elektripliit või mõni muu elektriline kodumasin või tööriist. Nende asjade kohati kehvapoolset kvaliteeti kompenseerib see, et kõik on lahtivõetav ja remonditav. Kaasaegne kräpp on aga enamasti toodetud nii, et remontimise võimalust polegi üldse ette nähtud - annab otsad, viskad kõige täiega minema ja ostad uue. Huvitav, kas täna toodetavad autod on 50-60 aasta pärast sellised muhedad ja "pommikindlad" vintage-kollektsioneerimisobjektid? Ma pakun, et eelmise sajandi keskpaiga raud elab tänapäevase plastmassi kordades üle.

[Walter2]

Ilmselgelt ei saa tolleagset kodutehnikat võrrelda kaasaegsega juba tehnika arengu mõttes. Tänapäeva külmkappi näiteks ei pea sulatama, miskipärast säilib toit seal kauem värske (minu omas on näit. mingi suletav antibakteriaalne sahtel?), osad kapid väljastavad isegi õllekest kui kangist tõmmata. Programmidega tsentrifuugivat-kuivatavat pesumasinat polegi millegagi võrrelda. Kaasaegne 1200w paberkottidega tolmuimeja on kordades efektiivsem ja hügieenilisem kui vana 250w Raketa mille tolmukoti puhtakskloppimine prügikasti polnud teps mitte kõige tervislikum tegevus. Kuliibinid remondivad ka neid "ühekordseid" kodumasinaid üsna edukalt, mõni remondikeskus tuleb isegi vastu ja vahetab mõne läbipõlenud transi juhtblokis ära selmet sind poodi uue järele saata (aplaus sellistele!). Selline mitteremonditavus on raamatupidajate sekkumine konstruktoritöösse ja seda kohtab kõikjal, näit. ka autode juures ja sellega tuleb lihtsalt leppida kui kaasaja tarbimisühiskonna eripärasse.

[vanahalb]

Nõukogude süsteem jättis tähelepanuta ühe faktori - inimliku ahnuse ja sellepärast kogu majandus nagu sitt vee peal laiali vajuski. Oma toodangu eksportimisest oli NSV Liit vägagi huvitatud, sest selle eest sai valuutat. Neid põlvkonna jagu vananenud lääne autosid, mida Lada nime alla tunti müüdi vahelduva eduga ka sellistes suurtes automaades nagu Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa. Soomes samuti. Külmkappe oleks vist ka müüdud kui huvilisi oleks olnud. Natuke parem näide on fotoaparaadid. NSV Liit sai (omastas) pärast II Maailmasõja lõppu Saksamaalt endale täiesti maailmatasemel tehased . Zorki või FED olid Leica koopia ja Jenas olnud Zeissi tehase jäid nagunii Ida-Saksamaale ehk Nõukogude tsooni.
Alguses oligi sellele toodangule nõudlust ja mingil määral ka hiljem kuid nii nagu asi sakslastest jäi, nii seda aastakümnete kaupa kopeeriti. Ei insenerid ega töölised olnud huvitatud tootearendusest, sest nemad poleks läbimüügi suurendamise või ekspordi kasvamise eest midagi saanud. Oleks kiidetud, et "kodumaa ei unusta teid" ja paremal juhul ka mingi diplom pihku pistetud. Nehh sellise tänu eest midagi mõelda või teha. Insenerid ütlesid, et las hobune mõtleb, tal on suur pea ja töölised väitsid ka enda töö hoopis hobusele paraja olema.

NSV Liidu mõttemaalima kohta oli juba tollal anektoot:
"Muldvana dekabrist istub 1917 a sügisel Peterburis ahju kõrval ja kuuleb tänavalt kära.
Küsib lapselapselt , et mis seal toimub?
Revolutsioon, vanaisa!, vastab poiss.
Aaaa, revolutsioon.... ja mida nad tahavad?
Tahetakse, et poleks rikkaid.
Imelik.... meie omal ajal tahtsime, et poleks vaeseid.

See, et kõik oleks võrdselt vaesed oli nii sisseharjunud mõttemall, et veel kümmekond aastat tagasi oli mul oma toonaste ülemustega (ma olen vahel palgatööd ikka ka teinud) tõsist ütlemist. Nad olid 1950-ndatel sündinud mehed ja kogu elu n-ö juhtival kohal olnud. Täiesti tõsimeeli rääkisid , et ära osta endale uut autot, hakatakse vaatama, et palk on liiga suur ja siis hakkavad kliendid hinda maha kauplema ja ettevõttel hakkab kehvasti minema. Ma väitsin vastu, et palk on iga töötaja isiklik raha ja tahetakse, juuakse maha, tahetakse, ostetakse süüa või kunsti või auto või annetatakse kogu raha koerte varjupaigale. Mitte kellelgi, kõige vähem veel ülemustel pole selle kohta ütlemist. Me ei mõistnudki teineteist kuni viimase lõpuni.

Kui nõukogude külmkapitootjatele oleks iga välismaale kõlvanud kapi pealt 10 USA senti makstud, küll siis oleks neid kappe ja sotsialistliku töö kangelase tiitleid tulnud nagu rahet. Seda 10 senti välja maksmast aga takistas otsustajate surmahirmule lähedane tunne - äkki keegi saab rikkaks!!!

Jugoslaavias oli tollal natuke teistmoodi sotsialism ja Hiina sotsialism või kommunism kuidas nad iganes seda nimetavad on nii edukaks osutunud võtab täna Usal põlve juba kergelt värisema. NSV liidu sotsialism oli puhtalt juudi ideoloogia, hiinlased seal midagi alguses kopeerisid kuid siis pöörati tülli ja kaks sotsialismimaad andsid üksteisele vahepeal keskmise intensiivsusega tina. Põhja-Korea on kunagise NSV Liidu mantlipärija.

[Kapten Trumm]

Sul on õigus, et põhjused olid süsteemsed. Kuid probleem ei seisnenud mitte (ainult) kontrollide olemasolus sõjatehastes ja nende puudumises tsiviiltehastes, vaid sotsialistliku süsteemi põhimõttelises värdjalikkuses. Normaalses turumajandusega ühiskonnas reguleerib toodangu hulka ja kvaliteeti turg ning pakkumise ja nõudluse vaheline suhe – tehased toodavad kaupu sellises koguses, nagu tarbijad soovivad või suudavad osta. Kui keegi toodab nt liiga kalleid või liiga kehva kvaliteediga pesumasinaid, siis on tarbijal alati võimalus osta odavam või kvaliteetsem, ning liiga kallite või kehvade pesumasinate tootja läheb lihtsalt pankrotti üsna kiiresti.

Ma võin sulle tuua meie tänasest päevast hea näite - nimega KV tarnija nimega Gevatex. Miskipärast on KV hakanud rakmeid ja taskuid sealt ostma, kuigi (minu kogemuse põhjal) on Galvilinda tooted palju parema kvaliteediga. Näiteks võib tuua AK4 salvetaskud, kust salve kiiresti kätte saada on võimatu (proovi kui ei usu) või mollevestid, mis hargnevad üles juba esimese õppusega.

Lihtsalt praktiline näide, kuidas turg reguleerib. Kui tellija on piisavalt tumba, siis lükatakse sulle saasta, niiet silm ei pilgu. Lihtsalt turg avaldub (võib-olla avaldus, äkki on täna paremad hankijad) selles, et tarbija saab rämpsu. Ja salvetaskust salve kätte saamine on vägagi elu ja surma küsimus, külmutuskapp mitte niiväga.

Ma võiksin veel pika jutu kirjutada Saksamaal hooldatud Mercedes veokide "kvaliteedist", ilma igasuguse naljata (olen ise öösel tee ääres taskulambi valgel seal kabiini all õiendanud).

[Walter2]

Seni kuni hangetel domineerib peaasjalikult hind siis seda ka ostetakse. GL puhul mängivad rolli ka teised protsessid mis algasid 4-5 aastat tagasi aga need ei ole kahjuks avaliku foorumi teema.

[Tegelane5]

See, et kõik oleks võrdselt vaesed oli nii sisseharjunud mõttemall, et veel kümmekond aastat tagasi oli mul oma toonaste ülemustega (ma olen vahel palgatööd ikka ka teinud) tõsist ütlemist. Nad olid 1950-ndatel sündinud mehed ja kogu elu n-ö juhtival kohal olnud. Täiesti tõsimeeli rääkisid , et ära osta endale uut autot, hakatakse vaatama, et palk on liiga suur ja siis hakkavad kliendid hinda maha kauplema ja ettevõttel hakkab kehvasti minema. Ma väitsin vastu, et palk on iga töötaja isiklik raha ja tahetakse, juuakse maha, tahetakse, ostetakse süüa või kunsti või auto või annetatakse kogu raha koerte varjupaigale. Mitte kellelgi, kõige vähem veel ülemustel pole selle kohta ütlemist. Me ei mõistnudki teineteist kuni viimase lõpuni.

Ma saan sellest 100% aru ning u nii see USAs väidetavalt pidi olemagi. Kui inimene on ausalt raha teeninud siis võib ta end premeerida, ei ole halb toon näidata laia joont. Loomulikult, kui seda lubada saab, seal on pigem imelik IKEA pealiku ringi kulgemine kiviaegse rimakaga.
Samas, nondel 50ndatest tulnud meestel on ka omamoodi õigus, võtame kasvõi ühe sotsdemmi oma suure ameerika auto ja sellega kaasnenud skandaaliga. Kogu triangel oleks ju ära jäänud, kui ta mingi tavalise Superbi või misiganes muu "odava" aga mitte silmatorkava autoga läbi ajaks.

[vanahalb]

Samas, nondel 50ndatest tulnud meestel on ka omamoodi õigus, võtame kasvõi ühe sotsdemmi oma suure ameerika auto ja sellega kaasnenud skandaaliga.:

Sotsdemm ei teeninud seda raha, see auto on tal netomaksjate armust. Mina seevastu tekitasin lisaväärtust - töötunni hind oli teada, niipalju läks seadmetele, niipalju ettevõtte üldkuludeks ja niipalju palgaks.
Piir on justnimelt avaliku teenistuse ja eraettevõtluse vahel. Riigipalgaliste laia joont ei loeta üldiselt heaks tooniks (va. idablokk, Venemaa, paduaafrika jms). Eraettevõtjad seevastu ostku või terve maailm kokku kui raha jagub.

[Kapten Trumm]

Seni kuni hangetel domineerib peaasjalikult hind siis seda ka ostetakse. GL puhul mängivad rolli ka teised protsessid mis algasid 4-5 aastat tagasi aga need ei ole kahjuks avaliku foorumi teema.

Mul on kogemata säilinud ka AK4 salvetaskud, mis käisid omal ajal GL rakmete juurde ja seal taolisi probleeme ei esine, salvesid hoiab kolisemast ümber tasku tõmmatud kummipael, mis jällegi salve taskusse panekul või võitmisel annab venima. Kahjuks ei sobi need mollevesti külge. Ühesõnaga, olen siiani jäänud GL lojaalseks kundeks ja mingid trikid mind väga ei huvitagi - kasutajana ütlen, et kui puudub korralik lähteülesanne ja tellija poolne järelevalve, siis saasta tarnitakse ja inimlikus kapitalistlikus ühiskonnas.

Kommentaar oli mõeldud rohkem akf A4 silmadele (tellija poolse tootmise inspekteerimise idee pole ka kapitalistlikus konkurentsimajanduses päris hingusele veel läinud).

[A4]

Aboluutselt ei vaidle vastu, Trumm – turumajanduse ja valikuvabadusega kaasneb tõepoolest selline kõrvalnäht, et tarbija – vahet pole, kas üksikisik või riik – peab ise põhjalikumalt läbi mõtlema, mida ta tootjalt täpselt tellib, tegema ise mingeid valikuid hinna ja kvaliteedi vahel, ja olema hoolikas kontrollimaks, kas ja kui hästi tarnitud kraam lähteülesandele vastab. Palju lihtsam oleks, kui ei peaks oma pead valikute tegemisega vaevama, ja saaks südamerahus vastu võtta kõik, mis monopolisti tehasest sulle lattu tuuakse.

[alari]

Mul on kogemata säilinud ka AK4 salvetaskud, mis käisid omal ajal GL rakmete juurde ja seal taolisi probleeme ei esine, salvesid hoiab kolisemast ümber tasku tõmmatud kummipael, mis jällegi salve taskusse panekul või võitmisel annab venima. Kahjuks ei sobi need mollevesti külge. Ühesõnaga, olen siiani jäänud GL lojaalseks kundeks ja mingid trikid mind väga ei huvitagi - kasutajana ütlen, et kui puudub korralik lähteülesanne ja tellija poolne järelevalve, siis saasta tarnitakse ja inimlikus kapitalistlikus ühiskonnas.

Galvilinda tegi täpselt neid samu salvetaskuid enne Gevatexi ja nendega olid täpselt samad probleemid - ei saanud salvi korralikult kätte. Mõlemad tegid taskuid sama joonise põhjal.
Need salvetaskud, mida sa kasutad, on lihtsalt veel vanemad GL salvetaskud. Oleksid sa hankinud paar aastat tagasi uuemad salvetaskud galvilindast, siis oleksid sul samad probleemid, mis gevatexi salvetaskutega.