Teooria ja praktika on ikka erinevad asjad ja enamasti teeb praktika teoorias omi korrektiive. Võib-olla nüüd on venelastel mingeid fundamentaalseid konseptsioonimuutusi? Nii 30 aasta tagusest ajast kui ma pataljoni tasemel õppematerjale ümber kirjutasin, polnud selliseid asju nagu linnalahing ainult tankidega (Tsetseenia) või tanki kasutamine mingi iseliikuva punkri rollis ( Süüria, osaliselt ka Ukraina) isegi mitte õppekavas. Sellisel otstarbel kasutatav tehnika oleks aabitsatõdede järgi veerand tunniga vanarauaks pekstud. Ja ometi, piisas mul vaid pastakas nurka visata kui kohe mingi tankidega Groznõid ära võtma
BMP on samuti - teoorias on ta jalaväe lahingumasin kuid juba toona leidis kasutamist ka muul otstarbel. Kaliningradi Kutuzovi sõjaväelinnakust oli umbes pool suurtükiväelaste käes ja neil oli BMP suurtükiveok. Ei suutnud süüvida sellesse, et kas nad olid meie tankidiviisi või teise, sealsamas paikneva motolaskurdiviisi alluvuses. Minumeelest ja niipalju kui õppustelt silma jäi - suurtüki meeskond sõitis BMP-ga ise, tundis seal sees end üsna lahedalt ja positsioonidele jõudes jäeti BMP olukorda turvama. Motolaskurdiviisil olid jalaväelaste jaoks BTR-d.
Teine koht kuhu neid kaasati oli igasugustesse järelveokolonnidesse ja seda meilgi. Sel puhul sõitis veoautode kolonn kuhugi kütust, moona või toitu viima ja 2-3 BMP-d olid samuti rivis. Ilma jao suuruse jalaväeüksuseta, sest pole tõesti suurem asi selles kuudis 2-3 tundi kaasa loksuda. Autojuhtidele olid ju ka ikka püssid välja jagatud ja enamasti ka kaassõitja kabiinis.
Eelpool, kapten Trummi ja Xenderi poolt poolt kirjeldatud varitsuste puhul, oleks BMP-del esimese paugu peale luugid kinni tõmmatud ja raadiosaatjates (toona oli nendega küll tuuga kuid aeg on vahepeal edasi läinud) oleks kostnud mitmehäälne kisa, et kuhupoole sihtida. Muidugi, kui mingist metsatukast 200 meest, tankirusikad pihus, kallale tormavad., lüüakse selline kolonn nagunii mättasse. Niisuguste grupeeringute kogunemistel peaks aga hoopis luure silma peal hoidma - ega neid ilmaasjata kroonu kulul hirsipudruga ei toideta. Väiksemad, ATV ja kolmejalgse Browninguga varustatud võitlusgrupid aga võtaks mõtlema, et kas ikka tasub niisugust tagalakolonni rünnata.
Kusjuures tagalakolonne ja nende turvamist ei pea üldsegi alahindama. Mis see täpne tsitaat oligi kahe tunniga Tallinnasse jõudmise ja seal suremise kohta, mille peale Kremlis silmi hakati punnitama? Pole mingit vajadust nägusid teha, venelased teavad ise sama hästi, et niisugusel maastikul 30-40 km korraga on OK, sest varustust ei jõuta muidu järel tõmmata ja tank tulistab oma lahingukomplekti kehvemal juhul 15 minutiga välja.
Mis jälle muidugi ei tähenda, et mingitel propagandistlikel põhjustel pikemaid sööste ette ei võetaks. Rommel Põhja-Aafrikas võttis samuti pikemalt ette, üldisele moraalile Idarindel mõjus see hästi kuid see ei avaldanud mõju sõja lõpptulemusele.
Sihikust paistvate piltide kohta veel niipalju, et need on ideaaltingimustel. Kui kuskil põleb, eessõitja tolmu üles keerutab, mingit lörtsi või paska sajab on õigem risti ette lüüa ning pea luugist välja pista. Minu tuttavaga on juhtunud, et Kasahstani stepis õppustel sõitis tankikolonn nende sidesõlme maatasa ja ei pannud tähelegi. Ise nad panid oma antennid kaardi järgi valesse kohta, esimene tank sõitis piiritutes avarustes vist kompassi järgi ja taganttulijad ei näinud selles tolmus enam midagi. Ja see polnud üldsegi esimene ega ainuke sarnane juhus.