Lemet kirjutas:Selle kiirmobilisatsiooni korraldamisega on veel üks hell teema...olgu, korraldatakse ja selgub, et tegelikult kohaleilmuv kogus on näiteks 38% kutsututest. Mis iseenesest pole kuskilt otsast ebarealistlik, kui ühiskonnas toimuvat vaadata...
Ma ei leidnud sobivat emotikoni, aga ... mida kuradit? Millel see "hinnang" baseerub? Jälle kõhutunne ja "riik on sitt". Ei ole "kuskilt otsast ebarealistlik, kui Lemeti osasid postitusi vaadata".
Ning Gideonicule ja Trummile täpsustuseks - swarming (tegelikult igasugune - liigume/opereerime hajutatult ja vajadusel lööme koos vastase "valupunktidesse") - taoline võitlusviis nõuab olukorra teadlikkust. Siin on selge ja suur vahe pelgalt "sidepidamisega". Seetõttu on Chupacabra esitanud väga hea küsimuse (mitte, et minul täielikku vastust oleks).
Isand Palm, kuidas sellele kutsutute koheleilmumisega ikkagi Siilil ja Okkal oli? Sügaval rahuajal ja võrdlemisi pika etteteatamisega? Lehest saime lugeda, et
Vahetult pärast õppust öeldi kaitseväe peastaabist ERR-ile, et õppusel ei osalenud 1700 kutsutut, kellest 700 vabastati üksuse ülema otsusega. 1000 kutsutu suhtes algatatakse menetlus, et selgitada välja mitteilmumise põhjused
Kui nüüd arvestada, et osales 15 000 inimest, kellede hulgas olid ka kaitseliitlased, ajateenistujad, liitlasvägede sõdurid, naiskodukaitsjad, kellede hulgas mitteilmujate protsent on mõistetavatel põhjustel kui mitte just olematu, aga väike igal juhul, siis tasuks isand Palmil järsku veidi mõelda.1700 on ikka päris palju rahvast, kes ei ilmunud kohale või vaevus mitteilmumisest teatama. Aga kui õhus ripub võimalus, et lihakeha suure tõenäolsusega ära perforeeritakse? Või et tuleb rahvuskaaslaste vastu sõdima hakata? Kui suur saab siis mitteilmujate osa olema? Ei julge prognoseerida, aga kardetavasti suurem kui eelpool kirjeldatud juhul
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet kirjutas:Aga kui õhus ripub võimalus, et lihakeha suure tõenäolsusega ära perforeeritakse? Või et tuleb rahvuskaaslaste vastu sõdima hakata? Kui suur saab siis mitteilmujate osa olema? Ei julge prognoseerida, aga kardetavasti suurem kui eelpool kirjeldatud juhul
Teisalt, kui on selgelt mõista, et nüüd läheb asjaks ja kodumaa hädas, ilmuvad kohale paljud need, kes ei raatsinud paaripäevase kontrollpunkti mehitamise nimel puhkusest, tulusast tööotsast või olulisest tähtpäevast loobuda.
Kah võimalik. Üks punkt veel- Eestist väljas asub üpris palju rahvadt, kelledest märkimisväärne osa on nooremapoolsed meesterahvad. Igal juhul on nende osa sealses populatsioonis märksa suurem kui Eestis. Ja neil võib olle nii võimalus kui ka motivatsioon sedasorti üritustes osalemiseks vähe teine.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Seda, kas ja kui palju inimesi päris mobilisatsiooni korral, siis kui kodumaad ähvardab reaalne oht, kohale ilmub, saab kõige täpsemalt öelda tagantjärgi. Loomulikult saab teha peetud õppuste pealt nö valgustatud hinnanguid ja seda pidevalt tehakse. Minu teadmiste ja hinnangute põhjal oleme me praegu väga heas seisus. Paremas kui kunagi varem. Me saame kokku oma vajalikud üksused. Ning seda on korduvalt maha öeldud ka siin foorumis ning avalikus pressis.
Loomulikult on rahu aeg kriisihetkest täiesti erinev. Enamus inimestel on raske ennustada, kuidas nad kriisihetkel käituma hakkavad. Konjakiklaasi küdeva kamina ees käes keerutades tunduvad asjad lihtsad ja selged ja tekitab arusaamatust inimeste suutmatus suuskadel põhjanabale jõuda (ainult paarsada kilomeetrit jäi ju minna?). Osad inimesed kindlasti ei ilmu kohale kriisihetkel. Osad inimesed on kohal ilma palumata.
Ning kõigest sellest on foorumis räägitud. Korduvalt ja lehekülgede kaupa. Mis mind sügavalt häirib aga, Lemet, on selle "kivikese viskamine". Kas Sul on uut informatsiooni sellele lisada, mis foorumis juba räägitud? Kas Sul on mingeid põhjapanevaid faktidel baseeruvaid kahtlustusi? Ei ole. Aga miks siis on vaja siin seda "põhjendatud kahtlust" tühja koha pealt äratada?
Et kui me sellest teemast püüdlikult mööda vaatame, siis kaob problerm iseenesest ära. Umbes nagu teismelise rasedus. Motivatsiooni ja kaitsetahte osas olime 90ndate esimeses pooles märksa paremas seisus. IMHO mõistagi. Kõhutunde baasilt.
Me saame kokku üksused- kiiduväärt. Aga kui suur selleks peab olema ülekate, jääb meile (täiesti mõistetavatel põhjustel) teadmata.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kriku,
koli pln kogu see swarmingu/olukorrateadlikkuse/raadiohäirete jms text siit ära kõrvalpaneeli TAKTIKA alla - võimalik, et miskiks omaette teemaks.
Siin teemas reostab täiega - pidevalt "saba kasvatades"
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ise tulin Siilile Soomest, sest oli vaja inimesi õpetada ja muidu ka silma peal hoida. Maksti ilusasti laevapiletid, nagu lubatud. Kui palju kohale kutsuti, ei tea, kuid kohale ilmunutest vabastati 1 kohapeal meditsiinilistel põhjustel (värske vigastus). Üksused olid alakomplekteeritud nagu ikka, paljudele rühma tuumikutele pandi üldreservist inimesi juurde, kes siis koos kogenud võitlejatega said hakkama. Kuuldavasti on KL aktiivist stabiilselt piiri taga 10-15% ja reaalselt käiakse ikka kohal, kui vähegi võimalik. Kuidas reaalse sõjaohu korral käitutakse, sõltub muidugi inimesest ja olukorrast, kuid võimalik, et äkkrünnaku korral ei saagi enam üle, sest venelased pigem blokeerivad laeva- ja lennuliikluse, ehk siis lasevad põhja ja alla kõik, mis ilma nende loata liigub. Sellises olukorras on võimalik, et mõni liitlaste eskaader murrab läbi, sest neil on piisavalt kaitset, kui reisilaevad kindlasti ei riski.
See 100 tuhande võitlejaga rindesõja korraldamine on huvitav jutt. Ma ei usu, et sellise hulga jaoks oleks isegi tulirelvad koos lahingkomplektiga olemas, rääkimata muust varustusest. Korduvalt on räägitud sellest, et kogu väljaõpe ja hanked pöörlevad ikka 2 brigaadi ja KL maakaitseüksuste ümber, mis moodustavadki SA koosseisu, lisaks sellele arvestatakse, et kaotusi lapitakse vanemate aastakäikude võitlejatega, keda siis häda korral kokku kutsutakse ja täiendkoolitatakse. Reaalselt suudavad kiiresti reageerida ikkagi üksused, kes on viimase 3-5 a jooksul ajateenistuses kokku harjutatud või KLis/kordusõppusel regulaarselt väljas käinud. Võrdluseks, kui SA koosseis on 25000 võitlejat, siis relvi, vorme, saapaid ja seljakotte peaks tegelikult olema topelt, ehk 50000 inimesele, sest varustus läheb katki ja SA tingimustes on väga raske seda parandada. Seda, et näiteks automaate ostetakse täpselt struktuuri jagu + 10% reserv, saavad endale lubada ainult väikesearvulised madala intensiivsusega konfliktidele keskenduvad armeed, seal on see 10% juhuks, kui midagi katki läheb, siis võetakse laost uus ja pannakse lattu tagasi peale remonti. Nii et see 25000 on maksimum, mis SA tingimustes välja panna suudetakse. Mingisuguseid vana varustuse suuremaid varusid ei ole, relvad on kas müüdud või utiliseeritud ja riidevarustus+rakmed+seljakotid on hävitatud.
Soomlastel oli näiteks külma sõja aegne SA struktuur üle poole miljoni, kuid suur osa tagalast oleks käinud II MS aegsete püsside ja kuulipildujatega, mis arvati reservist välja alles 1990ndadel seoses Saksa DV varude hankega, sest sealt saadi kõikidele automaadid. Näiteks arvestati sellega, et mehed võtavad ise saapad ja seljakotid kaasa, samuti oleks enamik traktoreid ja veoautosid läinud armee kasutusse. Isegi 1944 a templiga sidemerulle olen näinud, täiesti kõlblik kraam, sest on hoitud kuivas laos. Tänapäeval on struktur 280 000, kuid ka selle varustamine ei ole lihtne. Automaate muidugi on, sest KJ SA varudes on käsirelvad poolele miljonile inimesele, kuid enamik transpordist tuleb ikkagi rekvireerida. Lisaks on kriitiline tagada seda massi sidega ja öise nägemise seadmetega, neid ei jätku isegi igasse jakku, mis on suur asi. Ideaalis peaks teravama otsa üksused olema varustatud isiklike raadiotega ja Gen III Nvdega, lisaks peaks rühmal olema korralik kantav raadiojaam ja laserkaugusmõõdikuga termokaamera vaatluseks ja tulejuhtimiseks. Sidekaablit muidugi on palju ja selle otsa sobivaid välitelefone, kuid liikuva kaitse korral lõppeks need kaablirullid kiiresti, sest positsiooni vahetusel jääks enamik kaablit maha. Kaabelside on muidugi hea, sest seda on elektroonilise luurega keeruline pealt kuulata, kuid eesmärk on ikkagi varustada paremad üksused raadiotega.
Suurima probleem ongi vast nendele üksustele side ja tuletoetuse tagamine. Kui side puhul oleks veel võimalik mõelda mobiilide ja tsiviillällarite kasutamisele (kuigi kindlasti mitte soovitatav praktika), siis TT, ÕT ja MP vahendite tagamise puhul ei ole mul küll ühtegi head ideed - suurtükkidest ja soomukitest rääkimata. Neile asjadele kulub ikka kõva summa ja ilma nendeta ei maksaks tagalast nina välja toppidagi.
... siis TT, ÕT ja MP vahendite tagamise puhul ei ole mul küll ühtegi head ideed - suurtükkidest ja soomukitest rääkimata. Neile asjadele kulub ikka kõva summa ja ilma nendeta ei maksaks tagalast nina välja toppidagi.
Vaat, see on üks otsustav ja põhjapanev konstateering. Seega - kui kõike seda eelpoolloetletut pole, siis - siis pole ei Kaitseväge, ei mingit vastupanu, ega üldse mitte midagi. Ei taha nagu edasi enam tuletadagi.
Ja veel! Eesti territooriumi olematu taktikalise sügavuse ja meie kasutuses olevate kasinate jõudude tõttu on ilmne naiivsus pajatada mingist eesliinist ja tagalast, rindeJOONEST rääkimata.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Eero Rebo kirjutas:Pelgalt püssiga lastes, kasutamata raskerelvi on meist vaid küünemusta võrra rohkem kasu, kui vastase tulekul teepervel protestiplakatiga seistes.
Kas Rebo on Soomes õppimas käinud vms? See on ju täiesti loomulik, et ainult käsirelvadega varustatud KJ üksus ei suuda vastase soomusüksuse peatamiseks midagi ära teha ja võibolla siis olekski parem panna inimesed tasuta viina plakatide ja viinakastidega teede äärde seisma. Siis kui vandid ennast täis joovad, võib soomuki põlema panna ja kõik, mis võimalik, ära varastada. Vastupanu seegi, kuid sõjalises mõttes vähetõhus
Kol Rebo on lõpetanud Riigikaitse akadeemia KV eriala teise lennuga 1997, Soomes õppinud ei ole.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Meil ei ole muret, ega,
