Selliseid asju juhtus siis, kui polnud jahutusvedelikku (tosooli).
Sõjaväes seda ka ei antud, et idioodid end pimedaks/surnuks ei jooks.
Aga ka Eestis juhtub asju. Osadel vanakooli diiselmasinatel on kiirus piiratud lihtsalt gaasihoova pikkusega - see pannakse paika spets vahendiga ja seda näppida ei tohiks, teoorias.
Paraku leidub prakikas osavnäppe ja on mootoreid ka laiali lastud. Üks selline auto on nt "kümnekas" mersu (1017A), mis muidu eriti üle 80 ei lähegi (kui on õigesti sätitud).
Neid autosid, mida juhid on tuuninud, on nähtud ka kiirusel 100+ kmh liikumas. See toimub muidugi mootori lubatust suuremate pöörete arvelt.
80 kmh ületavad pöörded juba 2000-det ja mootor teeb vaevalist häält.
Ja noh, loomulikult igikestev autode uputamine. Mida parem läbivus (Unimog), seda kaugemale tuleb traktoriga välja tõmbama tulla. Muidugi - esmane süü tuleb ikkagi panna tarkpeadest jao- ja rühmaülematele, kes juhi kõrval kabiinis istudes "piisavalt lähedale" sõita käsivad või lasevad. Olen ka näinud juhtumit, kus Unimog oli nii sisse sõidetud, et teda välja tõmbama tuli kutsuda see suur brigaadi Actros-puksiir, mis muidu Pasi soomukeid veab.
Kuna ma ise olen 20+a staažiga C-kati juht ja ka tsiviilis sõidan vahetevahel, siis õnneks olen suutnud taolised värvikatest lugudest hoiduda. Lihtsalt aja jooksul tekib vaist silma järgi hinnata, kas tee kannab või mitte.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.