Vladimir Juškin: Putini tuumaranitsTsiteeri:
Uue külma sõja varjus on lahti läinud ka uus tuumavõidujooks, mille käigus nii Venemaa kui ka Ühendriigid üritavad teineteise ees eelist saada, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.
Sügisel 1997 avaldas uudisteagentuuri Reuters New Yorgi büroo intervjuu Venemaa kindrali Aleksandr Lebediga, kes muuhulgas sõnas: «Isiklikult minus tekitab erilist ärevust väikeste mõõtmetega tuumalaengute röövimine Venemaal. Jutt on nimelt sellistest tuumaseadmetest, mis väliselt näevad välja nagu tavalised kohvrid, mida inimesed käe otsas kannavad. Aga juba üksainus selline kohvrike võib tekitada hiigelpurustusi.»
Kindral Lebed kõneles 1967.–1993. aastal kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) eriülesandega väeosade (spetsnaz) relvastuses olnud kantavast diversioonipommist, mis sõjaväe terminoloogias kandis nimetust «tuumaranits» (RJa-6). See paiknes metallkorpuses, mis oli mähitud spetsiaalsest pliikangast kesta, ja seda kanti õlarihmadega seljas nagu ranitsat.
Ranits kaalus umbes 25 kilogrammi. Termotuumalaengu tarbeks kasutati radioaktiivseid elemente tooriumit ja kaliforniumit. Laengu võimsus jäi trotüüliekvivalendis 0,2 ja 1 kilotonni vahele – kui võrrelda, siis võrduks see 25 vaguni õhkulendamisega, millest igaühes on 40 tonni trotüüli. RJa-6 aktiveeriti viitsütikuga või kuni 40 kilomeetri kauguselt kaugjuhtimise teel. Ranits oli varustatud mitme kahjutuks tegemist tõkestava süsteemiga: vibratsiooni-, optiline, akustiline ja elektromagnetkaitse, mis tähendas, et kui see oli paika pandud, siis oli seda peaaegu võimatu eemaldada või neutraliseerida.
1998. aastal tunnistas kuus aastat varem ameeriklaste poolele üle läinud endine GRU agent Stanislav Lunev vande all USA Senati ja Esindajatekoja komisjonide ees, et GRU ülesandel USA territooriumil luurajana tegutsedes oli tema kohustuseks olnud välja valida kohad portatiivsete tuumalaengute ladustamiseks.
2004. aastal kinnitas kindralpolkovnik Viktor Jessin, endine strateegiliste raketivägede staabiülem, intervjuus ajakirjale Ježenedelnõi Žurnal, et NSV Liit alustas eriülesannetega väikeste mõõtmetega tuumalaengute tootmist 1967. aastal. Neid nimetati erimiinideks ja Venemaa võimuesindajate kinnitusel likvideeriti need 2000. aasta alguseks.
Ameerikas käis president Barack Obama, kes veendunult toetas täielikku tuumarelvadest loobumist, teisel ametiajal tõsine ühepoolne mittestrateegilise tuumarelvastuse vähendamine. Ent samal ajal Venemaa hoopis relvastus: salaja taastati vanu massihävitusrelvi, näiteks aatomisuurtükke, ja kulutati rängalt raha, et kuidagigi tööle panna Nõukogude ajal pooleli jäänud tuumarelvaplaanid.
Kreml saab hästi aru, et praegu suudavad nad veel nüüdisajastada Nõukogude aja relvi, ehkki uusi relvi, mis oleksid ameeriklastega võrreldavad, luua enam ei suudeta. Selleks pole Venemaal tehnoloogiat, teadlasi ega kvalifitseeritud oskustöölisi. Seepärast saab ka läänt šantažeerida ainult tuumarelva abil.
Selle sõjalise strateegia tegi Venemaa teatavaks 2003. aastal, kuid nüüdseks on see ametlikest dokumentidest kõrvaldatud. Selle kohaselt tuleb sõjategevuse intensiivsus ajutiselt tõsta kõrgemale tasemele, et tänu sellele viia sõda tagasi vähem aktiivsele tasemele. Täpsemalt nulltasemele, see tähendab rahu sõlmimist.
Putin on vaieldamatult 90% ulatuses veendunud, et lääs ehmatab ära, kui ta peaks ähvardama deeskaleerimiseks tuumaeskalatsiooniga, ja tõmbub tagasi. Või kui kohe ei tõmbu, siis 99% tõenäosusega tõmbub tagasi pärast esimest tuumalööki ega vasta sellele.
Venemaa «tuumaeskalatsioon deeskaleerimine» hõlmab kahte võimalikku sõjalist stsenaariumit sõltuvalt vastase tüübist.
Esimene läheb käiku siis, kui vastasel pole tuumarelva. Näiteks Ukraina 2014. aastal. Hõivanud osa Ukraina territooriumist ja nähes, et Ukraina kogub jõudu tavasõja alustamiseks, annab Moskva, soovimata suuri inim- ja ainelisi ressursse nõudvat sõda, tuumalöögi ühe taktikalise (väikese võimsusega) tuumarelvaga (lennukipomm, tiibrakett või Iskanderi ballistiline rakett).
Tuumarünnak vapustab rängalt, tekitab võimetustunde, arusaama, et edasine vastupanu on mõttetu ja absurdne. Kreml samal ajal rahustab maailma, et sõda on lõppenud (tuumalööke rohkem ei tule) ja paneb ette sõlmida endale soodsatel tingimustel rahu.
Teise stsenaariumi korral seisab Venemaa vastas vastane, kel on endal tuumarelv või kes kuulub tuumarelva valdavasse allianssi. Sel juhul teeb Moskva panuse vastase (või alliansi) hirmule, kes hindab, et Venemaa täppistuumarünnakule tuumavastuse andmine toob kaasa sõjategevuse eskaleerimise kuni kolmanda maailmasõjani välja. Tulemuseks on relvarahu ja lääs teeb Venemaale järeleandmisi.
7. veebruaril 2018. aastal korraldas Pentagoni juht James Mattis Valges Majas pressikonverentsi, kus sõnas: «Me usume, et mõni riik võib ekslikult arvata – eriti üks riik – ja see riik võib eeldada, et kui nad kasutavad tavasõjas väikese võimsusega pommi, siis meie ei vasta sellele väga suure võimsusega pommiga.» Kuid seejärel ta täpsustas, et just niisuguse olukorra vältimiseks on Washingtonil kavas luua väikese võimsusega tuumarelv.
Viis kuud hiljem, augusti algul, andis Ühendriikide president Donald Trump allkirja 2019. aasta kaitse-eelarvele, milles on omaette real eraldatud raha uute väikese võimsusega tuumalõhkepeade väljatöötamiseks.
Ameerika ajakirja Politico andmeil peab selle relva võimsus jääma alla taktikalise tuumarelva võimsusele, see peab olema kompaktne, odav valmistada ja tohib kasutamise korral põhjustada ainult suhteliselt vähest kahju (vähene radioaktiivne kiirgus ja võimalikult vähesed tsiviilohvrid). Aktiveerimispaika võiks relva toimetada lennuki, tiibraketi või ka inimjõul.
Ühendriikide strateegilise väejuhatuse ülem kindral John Hyten on märkinud, et praegu saavad ameeriklased väikese võimsusega aatomipommi vaenlasele heita ainult lennukilt, millel ei pruugi olla head võimalust sihtmärgile läheneda, samal ajal kui Venemaal on peagi oma laengute päraletoimetamiseks 11 platvormi. Seepärast ongi USAs alustatud programmiga, mis võimaldaks lõhkepäid kohale toimetada vee pealt (laevadelt) ja vee alt (allveelaevadelt) tulistatavate tiibrakettidega.
Hyteni arvates kujutab väikese võimsusega tuumalaengute loomine endast heidutusvahendit. Kui Venemaa saadab USA poole teele väikese võimsusega laenguga raketi, on Ameerika suuteline andma adekvaatse vastuse. Kui vaenlane saab aru, et tema «tagasihoidlikule» tuumarünnakule vastavad ameeriklased täpselt samal tasemel, siis ta mõistab, et tal pole enam eelist ega alusta enesetapjalikku suurt tuumasõda.
Jon Wolfsthal, kunagine Ameerika julgeoleku nõukogu vanemdirektor, kinnitas tänavu jaanuaris Briti ajalehes Guardian: «Mis tahes konfliktis NATO idatiival kasutavad venelased varases etapis taktikalist tuumarelva, et kompenseerida oma suhtelist nõrkust tavarelvastuses. [...] venelased arvestavad USA soovimatusega kasutada olemasolevate relvade võimsaid lõhkepäid – ja see sunnib Washingtoni taanduma.»
Möödunud sajandil olid Hiinas populaarsed ebatavalise sisuga suveniirlaekad, mida nimetati Šanghai üllatuseks. Karbikest avades kargas sealt terava heli saatel välja vahva kuradike vedru otsas.
Putini «tuumakuradike» valmis kahes etapis. Kõigepealt leiutas ameeriklane Malcolm McLean 1956. aastal kaubakonteineri. Siis paigutas Venemaa konstruktor Jevgeni Novikov 2012. aastal standardsetesse 20- ja 40-jalastesse merekonteineritesse raketikompleksi Club-K, mis muutus sel moel raketisüsteemi Kalibr variandiks.
Raketid Kalibr (NATO tähistusega SS-N-27 Sizzler («Tuhastaja») ootasid kaua oma tundi. Need loodi juba 1980. aastatel, praegu valmistab neid konstrueerimisbüroo Novator. Esimest korda kasutati neid rakette lahingolukorras president Putini sünnipäeval, 7. oktoobril 2015, kui Venemaa merevägi andis nendega löögi Süüria sihtmärkide pihta.
Kompleksi võib paigutada mitmesugustele platvormidele maa peal, merel, raudteel või autol. Kompleksi Club-K universaalse stardimooduli lahingkomplekt koosneb neljast raketist ja stardimoodulid on autonoomsed. Tiibraketid 3M-14K võivad kanda nii tavalist kui ka tuumalõhkepead.
Kompleksi stardiseadeldis võib sihtmärkide koordinaate vastu võtta ükstaspuha millistelt maa peal, laevadel või lennukitel asuvatelt radaritelt. Kompleks on pidevalt kasutamiseks valmis. Õhu- või kosmoseluure vahenditega on sellist konteinerit võimatu eristada teistest samasugustest merekonteineritest, mis võivad näiteks olla pungil täis Hiina kaupu.
Kõigi nende komplekside asupaika, kui nad on juba toimetatud kogu maailma sadamatesse, tolliladudesse, raudteejaamadesse ja maanteedele, teab ehk ainult president Putin. Meil jääb üle vaid oodata päeva, kui Kreml esitab tuumašantaaži tingimused.
Tsiteeri:
Esimene läheb käiku siis, kui vastasel pole tuumarelva. Näiteks Ukraina 2014. aastal. Hõivanud osa Ukraina territooriumist ja nähes, et Ukraina kogub jõudu tavasõja alustamiseks, annab Moskva, soovimata suuri inim- ja ainelisi ressursse nõudvat sõda, tuumalöögi ühe taktikalise (väikese võimsusega) tuumarelvaga (lennukipomm, tiibrakett või Iskanderi ballistiline rakett).
Tuumarünnak vapustab rängalt, tekitab võimetustunde, arusaama, et edasine vastupanu on mõttetu ja absurdne. Kreml samal ajal rahustab maailma, et sõda on lõppenud (tuumalööke rohkem ei tule) ja paneb ette sõlmida endale soodsatel tingimustel rahu.
Põhimõtteliselt sama, mis Jaapaniga tehti.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
