www.militaar.net

Mingisugune jama keedetakse ülipüüdlikult kokku?

Marti Aavik: ei Absurdistanile! Miks saadetakse migratsiooni-allkirja andma president?

Mingisugune jama keedetakse ülipüüdlikult kokku?

Marti Aavik: ei Absurdistanile! Miks saadetakse migratsiooni-allkirja andma president?

Komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul on parlamendi kõrvalejätmine ÜRO migratsioonipakti arutelust lubamatu. „Kummaline on see, et valitsus on parlamendist peaaegu täielikult mööda läinud ja pole omal initsiatiivil soovinud nii olulise leppe detaile avada,“ ütles Mihkelson.

„Migratsioon on raputanud kogu Euroopat ja seepärast on äärmiselt oluline teemat põhalikult käsitleda. Alles pärast argumentide ärakuulamist ja debatti on võimalik otsustada, kas Eesti ühineb leppega või mitte,“ rääkis Mihkelson.

„Eesti on parlamentaarne riik ja see debatt on vaja kasvõi viimasel minutil ära pidada,“ ütles Mihkelson. Sellepärast tegi komisjoni esimees eilsel istungil ettepaneku, et välisminister Sven Mikser annaks esmaspäeval komisjonile ülevaate Eesti seisukohtadest ÜRO globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku kohta. Komisjonile esitab ekspertarvamuse rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.

Ausalt öelda on juhtum ikka päris hämmastav häbematus.

Kuivõrd tegu on mittesiduva dokumendiga, siis ei toimu Marrakechis allkirjastamist, vaid kokku tulnud valitsus- ja riigijuhid väljendavad leppe eesmärkidele toetust oma sõnavõttudes. Heakskiitmine ÜRO peaassambleel toimub tuleva aasta alguses eeldatavasti samuti hääletuseta. Mõned leppe suhtes kriitilised riigid on end algusest peale kogu protseduurist taandanud.

Liikmesriigid annavad detsembris toimuval Marrakeshi konverentsil ränderaamistikule oma poliitilise toetuse ning ÜRO peaassamblee peaks selle vastu võtma jaanuaris. Eesti toetab tugevalt jätkuvalt globaalse ränderaamistiku vastuvõtmist.

President võiks ikka kohalikku poliitmaastikku aduda.

Saksamaal on seoses selle detsembris väidetavalt allkirjastatava leppega viimasel ajal toimunud üpris raevukas arutelu.Valitsus on üritanud väita,et leping ei ole kohustava, vaid soovitava iseloomuga.

7. This Global Compact presents a non-legally binding, cooperative framework that builds on the commitments agreed upon by Member States in the New York Declaration for Refugees and Migrants. It fosters international cooperation among all relevant actors on migration, acknowledging that no State can address migration alone, and upholds the sovereignty of States and their obligations under international law.

Tervitame siis nüüd akf Runkelit vasak-liberaalselt rindelt! Täpselt nii ongi tavaks neid liberaalseid, aga ühiskonna enamuse seisukohaga vastuolus olevaid väärtuseid rakendada.

Nagu teame, on muutunud kahjuks ka Eestis tavapäraseks praktikaks see, et oma arvamust avalikult välja ütlevaid inimesi tabab varem või hiljem trollimine. Selle all pean silmas elektronkirju ja telefonikõnesid, kus sõimatakse ja ähvardatakse. Seetõttu ei taha paljud inimesed avalikkuse väljale astuda ning eelistavad vaikselt tegeleda omaenda asjadega.

Olen avalikkuses nii kaua esinenud, et olen näinud kõike ja mina trolle ei karda. Tavaliselt ma nendega ei diskuteeri. Praegu teen ühe erandi üldpedagoogilistel eesmärkidel. Pärast mu viimast kolumni «Kust sa tead?» küsiti minu käest lisaks kõigele muule, kus ja kunas on otsustatud, et Eesti on valinud liberaalse demokraatia tee. Olen jõudnud järeldusele, et see minu jaoks ilmselge fakt vajab avalikku selgitust, et (a) kellelgi ei tuleks enam pähe midagi nii rumalat küsida, (b) neil, keda sellise küsimusega rünnatakse, oleks unepealt vastus teada.

Selle valiku olen teinud mina ning veel 407 866 hääleõiguslikku isikut 1992. aasta juunis, kui me toetasime referendumil Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist. Pärast aastakümneid kestnud elu totalitaarses ja autoritaarses Nõukogude Liidus tõstis meie põhiseadus ausse üksikisiku õigused ja vabadused, mis on liberaalse demokraatia väärtustuumaks. Sellest kõnelevad näiteks põhiseaduse paragrahvid 11 ja 12. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Kuidas mõjutab öeldu sõnavabaduse rakendamist? Mäletame ju, et ENSVs tsenseeriti kurjategijate rahvust, kuna suure osa kuritegudest sooritasid sisserännanud. Toon meid puudutava näite hilisest elust, mis ehk aitab teha mõistlikke valikuid. Mõni aeg tagasi röövisid järjekordsed eestlased Soomes juveeliäri. See on kahtlemata väga kahetsusväärne. Kui mingi grupi esindajate seas (eestlased Soomes) on keskmisest kõrgem kuritegevus, tuleb sellest rääkida. Aga seda ei tohi automaatselt laiendada kõigile grupi liikmetele (kõik eestlased Soomes on potentsiaalsed juveelivargad).

Kas me suudame sellest põhimõttest teiste suhtes kinni pidada? Me ei tohiks näiteks öelda, et kodanik x on Eesti poliitilisse ellu sobimatu asiaat. Kui kodanik x on korrumpeerunud või tegeleb põhiseadusevastase õõnestustööga ja see on leidnud tõestamist, siis ei ole ta tõesti Eesti poliitilisse ellu sobiv. Kuid kriitikas pelgalt rahvusele tuginemine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

See on üks põhimõte, millel tugineb meie moraalne üleolek nende režiimide ees, kes diskrimineerivad ja küüditavad oma vähemusrahvuseid või korraldavad kafkalikke protsesse oma kodanike suhtes või – äärmusliku näitena – tükeldavad tülika oponendi võõrriigis pisikesteks portsjoniteks.

Kui ma mõtlen tagasi põhiseaduse vastuvõtmise ajale 26 aastat tagasi, siis see oli isikuvabaduste ja parlamentarismi võit, sest me olime suutnud õppida 1930. aastate vaikiva ajastu kogemusest, mis päädis meie jaoks iseseisvuse kaotamisega. See oli meie valik asuda liberaalse demokraatia teele, mis austab isikuvabadusi, parlamentarismi, võimaluste võrdsust ja südametunnistusvabadust. «Liberaalne» ei tähenda sealjuures piirangute puudumist, nagu seda mõnikord vääralt tõlgendatakse. USA filosoof John Dewey on kirjeldanud nüüdisliberalismi üksikisikute laialdase koostegevusena ühiste eesmärkide saavutamiseks, mille käigus aga igaüks saab jõuda maksimaalse eneseteostuseni. Paraku ei saa kedagi selleks sundida.

OT lõpp.