www.militaar.net

Toimetan vaikselt edasi. Vaiksemalt, kui tahaks, sest oleks kena kabiiniga ühele poole saada, aga ei saa maskimist kuidagi lõpetatud. Klaasid panin kõik kenasti ette, olid teised ... no ütleme, et keskpärased. Aga see Tamiya teibiga katmine võtab üksjagu aega. Mulle tundub juba, et lenduritel on vist lihtsam kaksikkumerale kuplile maske peale lõigata, kui sellisele kabiinile. Mask peab olema täpselt randini ja "kohapeal" lõikamisest midagi head välja ei tule. Aga võimalik, et ma lihtsalt ei oska.
No aitab, kaua ma ikka kiunun, et koba olen, vaatame siis vahelduseks veduki tagumist otsa. See tundub esimese hooga täitsa kobe, aga lähemalt vaadates on siin kah paras jama, nojah, aga pildid.. no tuli jälle karopka.ru lehelt sikutatut nülgida:



Täpselt selline (detailide mõttes) tuleb taguots kui otse karbist kokku kleepida. Trumpi poisid on siin kõik selle värgi kõrgelt üle lasknud. Veotiisel on tehtud nii, et see tuleb lihtsalt tonksti vastavasse pesasse liimida ja voila! Õnn ja rõõm jõudsidki meite õuele. Lausa käsikäes. Tegelikult on tiisel mõlemale poole 45 kraadi pööratav ja klapatsiga fikseeritav. Lisaks saab seda 220 mm "pikemaks venitada". No ma ei ootagi, et kogu see dünaamika peaks mudeli juures täpselt samasugune olema (kuigi unistada ju võiks.. ) Aga veel vingumist - vintsi tross jääb otse karbist kleepimise korral trossi väljaandmise mehhanismist jäigalt välja ulatuma,, õigemini paistab ainult trossi otsas olev kouss, mis peaks veidi suurem ja kobakam olema. Päris masinal trossi nii sisse tõmmata ei saagi (muidugi, kui masin korras on), see kouss peab "maaliliselt" rippuma hoopis spets kronsa otsas. Või siis ükskõik kus mujal, aga mitte nii, nagu ülalpool oleval pildil.
Aga kuna päris masinal on veotiisli värk eraldi plokina masina keresse keevitatud, siis seda oleks võinud imiteerida küll. No ma kõike seda ümber ehitada ei viitsinud, tegin lihtsalt veidi kosmeetikat. Üks lahjavõitu pilt on protsessist säilinud:



Siin on näha, et üritasin selle õnnetu tiisli jaoks vähemalt alumise tugiliigendi valmis nikerdada, vahepealseid pilte ei ole.



Aga siis lisasin veidi detaile juurde, see on veidi kehva nurga alt pilt, aga hädapärast on näha, et kaks astmelaua moodi fotoetsist juppi on omale kohale fikseeritud. Siledad mis kole, või hoopis ilusad? Sellised kenad asjad on etsi lehel kaasas, painuta valmis ja tee kuulus žest - tehtud! Aga tegelikult olid need painutatud rihveldatud plekist. No ei saanud enne rahu, kui käisin kaasfoorumlase Vaoinas-e juures kätt väristamas ja saingi:



Originaalis käib kuhugi Tiigri külge, aga rihveldus on viimase peal, täpselt selline, nagu peab. Lõikasin siis käte värinal õige suurusega tükid välja ja painutasin ära, edasi jäi veel need paika liimida, selline siis jäi, loodan et suure vaeva nägemine on tulemust väärt:



Siin on näha ka seaduslik koht, kus see kouss koos trossiga rippuma peab. Kousi lõikasin lahti ja ajasin talle veidi "volüümi juurde". Ja selle trossi väljaandmise mehhanismi tegin veidi lühemaks ja pööratavaks samuti. Aga rohkem sellesse kohta panustada ei viitsi (vist?), aitab küll.

Järgmise korrani.

Ja (jälle) hulk vett vahepeal merre jõudnud voolata ja minu teema aina seisab sama koha peal... Aga tegelikult on mul väike õigustus oma laiskusele kah: tuli tegeleda koduse majapidamisega, täpsemalt köögiga. Kohale jõudsid mingil ajal tellitud uksed, seejärel ei jäänud muud üle, kui need ette panna. Koos kõige kaasnevaga muidugi, kaasnevad asjaolud ulatusid isegi vannituppa. Aga pikk jutt- teadagi milline.
Siin on köök siis enne: https://static1.album.ee/files/1192/35/ ... 9_Ohtd.jpg
Ja siin pärast uste vahetamist: https://static1.album.ee/files/1192/35/ ... 1_E8xK.jpg
Pildid jätan lingina, pole nagu päris teemakohased, lihtsalt selline eneseõigustuse värk.

Seejärel hakkasin AT-T-d edasi näppima, klaasid said maskidega kaetud, korra juba vingusin, et igavesti paha ja tüütu, aga selline siis jäi:



Enamus netis leitud valmis mudelid toovad esile, et ega tegijad pole viitsinud vist päris masina piltide poole vaadatagi, igatahes päris masinal on kapoti küljes üsna palju soojenduskatte kinnitamiseks mõeldud aasasid. Võttis ikka aega, et enam-vähem õige suurus ja materjali läbimõõt paika saada. Ega ma tegelikult ei teagi, kui pihta ma sain, aga tunduvad nii enam vähem. Ja käepidemed kahele poole - nojah, fotoets on tore asi, aga lame, mis lame - suundusid kiirelt prügikasti poole. Tuli needki ise valmis teha. Pilt kah:



Aga et need aasad ikka väga toredad tunduksid, siis on kabiini kuklaosa peal neid veel, jälle suurus, materjali läbimõõt - ei saa samast traadist väänata - no ja asukoht. Tüütuseni meeldiv tegevus, sellised siis jäid:



Edasi, kojameeste kinnituskohad, või õigemini nende kohal paiknevad katted - jälle ets kenasti kaasas, väänasin esimese hooga valmis ja.. no pikk tundus. Olgu, lõikasin lühemaks, lisaks uuristasin veel figuurse kanali kah, et liim paremini hoiaks. Õnneks ainult ühe. Sest pärast tulemuse ja originaali võrdlemist läksid need sama teed, mis enne käepidemed. Plekist ei tahtnud tegema hakata - jupp stüreeni pinki, auk keskele ja teraga väljast mõõtu. Seejärel valmis tuutu pikuti pooleks ning figuurseks nüsima. Selline jäi, endise kanali järgi on näha varasem suurus:



Kapoti peal on näha ka kojamehed ise. No on ikka parajad vemblad küll - terve klaasi pühiks korraga puhtaks, kui aga voli anda. Igavesed suured, roobid sobiksid rohkem mõne piraka linnamaasturi esiklaasi kaunistama, nii et nendega tuleb mingi tõsine kirurgia ette võtta. Siin siis suuremas plaanis:



Aga kui roopidega ühele poole saan, katsun edasi kribada.
Järgmise korrani.

Nonii, roopidega pole veel kuhugi poole saanud, alles üritan välja mõelda, et millest ja kuidas. Ootavad esialgu, et millal mõni reaalne idee kohale jõuab.
Aga vahepeal sai kabiin kohale kleebitud ja paari pisiasjaga tegeletud, nagu näikeks kapoti sulgurid. Need olid iseenesest nii enam-vähem, tootja poolt boonuseks kaasas etsist alumised liigendid. Nojah, eks materjal on tiba paksuvõitu, aga vahel saab Kuliibini mängimisest villand ja otsustasin täpselt sellised paika sättidagi:



Paras kributamine ja mässamine, aga paika nad said, lausa mõlemale poole, ilma et mõni oleks vahepeal kõige kaduva teed lennanud. Teiselt poolelt sai pilt samuti tehtud, aga seal on fookus rohkem riistakastil. See on niisama kuivalt paika sätitud, et klõpsu ära saaks teha. Niipalju, kui ma õppes oldud aega mäletan, siis ega seal masina porilaudadel suurt midagi peale kastide olnudki - tühjad klambrid ainult. Kes on vene kroonuga ise kokku puutunud, teab kindlasti selliseid võlusõnu, mis kostavad enam vähem nagu "spizdili suki". Nii et sel põhjusel oligi "ainult klambrid" versioon üldlevinud. Aga kuna mudelil on porilauad auke täis, nagu oleks ära ussitanud, siis rihveldust ma taastama hakata ei soovi. Norm klambreid samuti teha ei taha/viitsi/misiganes. Ühesõnaga üritan ausa näoga kõik vidinad sinna liimida, kus aga augud ees on. Tuleb selline suht fake variant, aga ega seegi lihtne ole, kõigepealt kast:



Ja siis veel paar kasti, üks siis enne ja teine pärast kobedamaks tegemist. Nurgikud õhemaks lõigata, uued poldipead, mingid sulguri moodi rudimendid, milleks sobisid pooleks kaksatud Bronco liblikad:



Edasi tuleb piltmõistatus, et mis see küll võiks olla? Olgu, ei hakka intriigi üles puhvima, räägin ise ausalt ära - tegu on raskete sõidutingimuste korral roomikulülide külge kruvitavate "jäänaeltega" või misiganes nende nimi võiks olla. Kuigi mudelil jääb näha vaid imitatsioon. No et kolm sedasamust asjandust plokina üksteise kohal hoidikus. Ja hoidikuid kokku kuus tükki. Aga imitatsioon ise näeb välja, nagu oleks jäänaelad tehtud mitte valuterasest, vaid hoopis hööveldamata lauast:



Nii et praegu tegelen ühe norm väljanägemisega ploki koostamisega, mis pärast mitmekordset kloonimist paika saab pandud. Siis on uusi pilte oodata. Nojah, ja BSL-110 sarnane asi hakkab kah valmis saama ning saab kloonitud koos naeltega.

Järgmise korrani.

Läks aega mis läks, aga sain lõpuks selle ploki tehtud, ega see väga hüper-super just ei tulnud, aga jah, ei ole ka kriitilise tähtsusega asjandus. Ja siis muidugi ka vorm, selline:



Edasi läks valamiseks, ikka üks plokk ja labidas korraga – labidast teen eraldi juttu. Päris mitu päeva võttis, kõik epod mis mul on, tahavad 6 kuni 12 kuni 24 tundi tardumist. Aga midagi targemat ei ole osanud leida. Katsetasin enda jaoks uue asjaga, sellisega:



Sobivalt väike pakend, esialgu võttis pakendil olev tööaeg – 3 min – mõtlema, et panen parem kohe tagasi (poes). Aga lugesin hädaga seda kribukirja ja seal tuututavad, et segatud möks hakkab tarduma ühe tunni pärast.... saa aru kuidas tahad. Ega ei saanudki, ostsin ära ja proovisin väikese kogusega. Reaalselt on tööaeg tollest vanast epo 2-st pikem, aga kokku segatud tulemus on see-eest veidi viskoossem. Proov tuli korralik, sain esimese valu kusagil viie tunni möödudes vormist normaalselt kätte ja siis järgmine. Ja siis enam ei saanud. Labidas paindus nagu soolikas, kuigi oli terve öö vormis vedelenud. Siiamaani on sellises soolika olekus. Plokk on samuti suht muljutavas konsistentsis, ei kavatsegi tarduda. Tagantjärele oletan, et segasin liialt kiirustades – pärast, kui pöörasin sellele etapile rohkem tähelepanu, ei tekkinud enam kordagi sellist soolika olekut. Plokid said valmis ja pärast väikest viimistlemist mudelile külge kah, siin on siis parem külg:



Ja siin vasak, üks plokk tuli miskipärast selline negroidse välimusega, miks? Arvatavasti on komponendid tuubis veidi kihistunud olekus, pärast kõvendi tuubi vardaga läbisegamist kadus selline pesemata olek ära:



Labidad, sa mu meie, komplektis kaks esmapilgul päris kobedat isendit:



Aga no vinguda, see on ju püha üritus, kuidas muidu, nikerdasin varasemast labidataolisest tootest midagi BSL-110 (suur sapöörilabidas, 110 cm pikk) taolist valmis ja panin kõrvale:



Kohe näha, et hiinlastel on mingi enda standart labidate jaoks. Kui BSL-110 normatiiviks oli üks labidamees - 1 tund – 1 kuupmeeter pinnast, siis mine tea mis imet hiinlased veidi pisema riistapuuga suudaksid korda saata. Aga kuna BSL ilmus nõuka tehnikale kusagil 30-date keskpaigas ja eksisteerib samal kujul vist tänaseni, siis antud juhul läks just niisugust instrumenti tarvis.
Loogiline tuletis – vorm ja koos plokiga valusse:



Valamisega tekkinud eufooriast ma juba veidi kribasin, sellised nad siis tulid:



Pildile jäid veidi kahvatuvõitu, sellist tooni asjadel ei taha kaamera detaile eriti näha.
Nüüd tuleb need veel masinale külge saada, aga seal on veel kaks instrumenti:



Olgu, kuvalda tunnen ma ju ära, aga niivõrd röögatut monstrumit küll masinate peal näha ei olnud. Sellisega oleks paras raudteel liiprinaelu ühe hoobiga sisse võmmida. Kõvem mees võib AT-T nii koleda asjaga päris ära lammutada. Kuvalda asus juhi kõrvalistme all kastis, aga porilaua peal oli kuvalda kohal hoopis kang. Mitte see, mis pildil, antud riistast sain tüki maad hiljem aru, et millega tegu – see peaks olema hoopis roomikute pingutamise võti. Ainult et niisugune ta küll ei olnud, olgu, tuleb jälle ise tegema hakata.

Järgmise korrani.

Väga vinge on vaadata sellise kaliibriga tööd.
Aga tahtsin ka uurida, et mis roheline materjal see on, millest need vormid tehtud on?

_________________
Fortes fortuna adjuvat

Tänan, eks ma ikka üritan tasemel püsida.

See roheline materjal on stomatoloogiline dubleerimissilikoon, zhermack-i toode. Seda hangin Kemotex Bio-st, kunagi varem, kui nad Mäealuses pesitsesid, käisin koha peal ostmas, aga nüüd nad on Männikul. Kuna töötan samas valdkonnas, lasen kulleril tuua või panen mõnda tellimusse sisse. Aga seda läheb nüüd väga vähe, viimati võtsime Kallega ühe pakendi kahe peale..., ja ikka on veel üksjagu alles. Eks väike hapuks minemise hirmuke on siiski olemas kah.
Selline asi: https://www.kemotex.ee/puuriotsikud-kah ... leerkummid , ise kasutangi pildil olevat möksi, mille kõvadusarv shore A on 22. Seal on kirjas ka ülejäänud võimalused: 8, 16, 22 ja 32 sh A, see 8 on nagu kallerdis, 16 hakkab juba looma, aga selliste kahe poolega vormide jaoks ikkagi veits sült - suuremad vormid tahavad suht paksu seina jne. Kuid 32 on veidi kõva, pisemad detailid ei taha "nurga tagant" välja tulla, nii et 22 tundub optimaalne.

Tänud väga põhjaliku ja asjaliku vastuse eest. Eks üritan mingi aeg kah ise proovida.

_________________
Fortes fortuna adjuvat

Olen juba ammune akf fossiil kloonimistehnika austaja ja ostsin 1/48 figuuride kloonimise testiks sellise asja:



Sellest poest:
https://www.kaupo.de/
(Tuli ilusasti ja kiiresti kohale)

Infot:
http://silcom.fi/
https://www.smooth-on.com/

See tundus ka huvitav tinasõdurite jaoks:
https://www.smooth-on.com/tutorials/cas ... ld-max-60/

Kui vahel viitsimist üle peaks jääma, võiksid veidi muljetada, et kuidas too komplekt sinu arvates toimib? Selles mõttes, et kui pikk tööaeg, õhumullide võimalus, vormi pinna siledus, mitu valu kannatab ja nii edasi. Oleks päris huvitav teada.


Aga vahepeal üks väike piuksatus AT-T kohta kah: venib sunnik, visalt, aga ikkagi venib edasi. Tolle hirmus tähtsa ja vajaliku võtme nokkisin valmis teha. No ja kangi kah, ei olnud teisi kusagilt niisama võtta. Ja siis porilaudade peale paika sättima, paras rist ja viletsus, aga mingi tulemus juba on, tegin sellise ühise pildi mõlemast poolest:



Kastide taha kuidagi teisiti ei ulatunud, aga valgus läks küll üle võlli, muidu oleks suht pime tulnud. Üks asi jäi veidi häirima - paigaldasin nii labidatele, kui ka kangile-võtmele esialgsed kinnitused külge, aga kuri kahtlus tekkis, et miks päris masinatel selliseid ei ole? Seal käib üle mõlema varre üks laiem figuurne plekiriba ja keskelt liblikaga kinni. No olgu, liblikas on juba ammu piizdu pandud, nõuka tehnika ju, ja selle asemel tavaline roostes mutter keeratud. Aga samas kindlalt väita ei saa - mingil ajajärgul VÕISID ju sellised klambrid kah olla... Igatahes hetkeseisuga on mul nii suht mugav mõelda No ei ole selle masina hingeelu kohta suurt midagi lugeda. Vähemalt seni mitte.
Aga et värk veidi rohkem välja paistaks tegin hirmsa pingutuse ja tõstsin alustuseks ühe kasti porilaua pealt ära, puhh, selline siis see võti on:



Seejärel veel ähkimist ja maha sai tõstetud ka teine kast:



Nüüd on instrumendid paigas ja tuleb trossidega mängima hakata - täna jõudsin lõpuks nii kaugele, et põletasin paraja jupi muhvelahjus 850 kraadi juures pehmeks, või pehmemaks, eks varsti paistab, kui sõnakuulelik ta siis on.

Mõtlen küll, et peaks veidi kiiremini venima hakkama, aga eks näis..
Järgmise korrani.

Väga uhke värk.

Isegi kui aeglaselt venib, on peaasi, et venib.
Loodetavasti saab homme naturaalis ka pilgu peale visata.


Kristjan

Olgu pealegi, pressin veel veidi edasi...
Vahepeal ei teinud suurt midagi, tulid jõulud ja siis tegelesin ainult nina nokkimisega. Õigemini küll ninaaluse nokkimisega, selline siis jäi:



Nüüd valmis kujul vaadates ei ole nagu miskit keerulist raketiteadust, aga nende kribulate väljamõõtmine, valmistegemine ja paika sättimine - no paras meelelahutus igal juhul. Mudelil juba päris palju õrnaid juppe küljes, ära ka midagi murda ei tahaks... Too keskmine konks oli trumpi poistel mõeldud etsist, no ei kõlvanud - see peab olema äravõetav kuni pärast värvimist saab trossid paika panna. Muidu lihtsalt ei õnnestu seda vähese verega teha.
Ja edasi - trossi jaoks on kaasas suht adekvaatse väljanägemisega vasest... no tross muidugi. Läbimõõt 0,8 mm, see on mõeldud kahe puksiirtrossi jaoks 2 X 110 mm + 2 X 70 mm palgi aasade jaoks. Materjaliks punane vask. No ei meeldi see vask - hakka veel trossi trossiks värvima, ma ei tunne end värvimise juures nii hästi, et sellise asjaga jamada.
Eelmises postingus kribasin uhkelt, et lasin parajas mõõdus (0,8) terastrossi ahjus pehmeks. No ja panin pärast nina nokkimise lõpetamist 110 mm jupile kousid külge ja alustasin paika väänamist. Üks vahepealne klõps:



Esimese hooga vaatasin, et hakkab nagu looma, aga kuidagi kribu tundus see kõik. Ja pikavõitu. Päris masinat vaadates hakkaski selgemaks saama:



Kaevasin selles väheses, mis leida on, ennast nii sügavale, et lõin vist vastu põhja ära. Aga selgeks sain: see 0,8 sobib ainult vintsi trossiks. Mida Trumpi masinat "otse karbist" tehes üldse kuhugi pista ei ole. Ja palgi aasad - sinna sobib parajasti 0,6 mm. Aga puksiirtrossid - need on üksjagu jämedamad, 1,0 - 1-1 mm läheb enam-vähem õigesse auku. Aga kousid on jälle Trumpi omalooming. Otsisin küll, aga päris õigeid ei leidnud, hädast aitas välja kunagi varem tehtud vorm T-34 kousside jaoks, siin on siis paar norm.suurust ja see kribu "originaal":



Trossi võtsin varudest, kahjuks suurema arvu kardeelidega, kui kuus, ei ole selles mõõdus näinud. Aga parema puudumisel tuleb leppida, kousid on kah sõjaaegne väljaanne. Eks üks paras haltuura tuli välja, aga paremini seekord ei õnnestunud. Lõikasin veidi pikemad jupid valmis ja kousid prooviks otsa. Ning siis trosse taltsutama. Ei tea, kas madude taltsutamine on sama raske ülesanne? Vahepeal tundus mulle küll, et vist ei ole, sest on teised ikka hullumoodi jonni täis. Isegi leegiheitja ostsin ja võtsin trossil südamiku välja. Siis hakkas pisitasa looma:



Hetkel tunduvad päris taltsad juba, aga eks pärast värvimist paistab, et kui lihtsalt nad paika minema soostuvad.
No ja palgi aasad, need peavad olema tiba pikemad, kui 70 mm, Trumpi instruktsioon näitab ainuõige paigana kohta nina all. Pildil on mul näha kaks väikest ruudukujulist pahteldatud kohta. Sest tegu on ju algse BTM-i komplektiga, millest nüüd AT-T aretati. Kuid sellel masinal ei käinud need aasad nina all, vaid hoopis veoplatvormi tagumise luugi küljes, umbes nii:



Aga selleks korraks aitab,
Head vana aasta ärasaatmist!

Urmas

Uuel aastal millalgi jälle...

Tervitus üle pika aja!

Aeg on ikka väga kiiresti läinud, märtsi keskpaik varsti käes ja minul asjad ikka veel pooles vinnas. Aga pole miskit teha - vahel on seda inspiratsiooni vähevõitu. Midagi olen siiski üritanud pusida, kuigi vahepealne periood tundus juba päris talveune moodi olevat. Hästi, rohkem ei uduta, lähen asja juurde: jõudsin viimati niikaugele, et ilma roomikuid kaasamata ei saanud edasi teha. Roomikud on antud komplektis eraldi lülidena, kolmes raamis ja iga lüli kinnitub raami külge nelja !!! konnektoriga, mille puutekohad on šarniiride peal... Sa mu meie... Mõtlesin alguses küll, et no tühiasi, aga paistab et kunagine entusiasm nõmedalt monotoonset tööd ikka ja uuesti teha on kuhugile kadunud. No tegin siis endale sellise ülesande, et vähemalt 10 lüli lõikan igal õhtul lahti ja puhastan ära... Tegelikult enamjaolt nii läkski, kuigi oli ka lahjemaid päevi.

Aga kõik see kena plaan on Trumpi poiste pärast veidi vildakas: nimelt on kõik lülid hammastega, tuhni karbis palju tahad. Päris masinal vaheldusid hambaga ja ilma hambata lülid esialgu üle ühe ja alates 1962 aasta veebruarist tehti süsteem, et iga kuues lüli oli ilma hambata.
Ühesõnaga - vaja läks ilma hambata lülisid. Kurtsin oma häda sõbrale, kes on üksjagu sobiva perioodi tanke kokku pannud. Saingi ühe raami, kus olid mõned ilma hambata lülid. Miniart-i töö. Nonii... võttis tegelikult nina kirtsutama - lüli reljeef suht olematu, ma ei väida, et Trumpi omad on see maksimum, aga Miniartile tegid nad seekord küll täiega ära.

Asjade loogika - võtsin siis lüli, nüsisin hellasti hamba maha ja täitsin, silusin, mida kõike veel ja installisin tillukese rõnagakese kah. Ja siis vorm. See on minu jaoks juba nagu aamen kirikus.. Üks pilt kah:



Seejärel valasin kaks lüli, puhastasin ära ja tegin uue vormi - no ei viitsi ükshaaval jebima hakata - paar tükki korraga on veidi lõbusam. Ja vorm:



Edasi läksid jälle nädalad kloonides ja kloonides, ma saan aru küll, et olen paras laiskvorst, aga lõpuks sain neid paraja portsu valmis tehtud. Edasi läks konduktori peale sättimiseks ja kuna kõik tundus OK, siis liim kah vahele:



Veidi lähemalt kah pilt - kui juba tehtud sai, siis miks mitte:



Ja nüüd tuli kõige raskem - masinale külge sättima. Hea küll, see alumine sirge jupp läks nagu nalja, aga edasi tuli pilte vaadata ja võrrelda, et tulemus ka "päris" masina moodi saaks. Õnneks peab antud riistapuu roomik suht pingul olema - manuaalis on kirjas lubatud vahemaa roomiku ja esimese ning viimase tugiratta ülaosaga: 15 mm. Aga ikkagi tuleb jälgida, et kõik kumerused visuaalselt loogilised tunduksid, sest vähimgi ebakõla roomiku välimuses rikub tegelikult kogu üldpildi.

Sain hädaga pooleks kokku - need resinist/EPO-st lülid osutusid parajaks nuhtluseks - plastikust lülidega on lihtne - jupp liimiga kokku ja siis painuta veel tükk aega sobivasse suunda, aga need teised.. tsüakriin ei taha selliseid trikke lubada, isegi geelitaolist ollust on väga raske nõusse saada, et lülide suunda kiiresti, kiiresti vähegi muuta. Aga nüüd on ÜKS pool vähemalt paigas (peaaegu):



Peaaegu sellepärast, et kuigi sättisin lülid korralikult teineteise lähedale, siis lõplikus seisus avanes pingutusratta juures niisugune vaatepilt:



Aga õnneks on pingutusratta asendit võimalik veidi muuta, seda küll väikese kirurgilise vahelesegamise abil, aga siiski. Nüüd aitab, hakkan parem järgmist poolt kokku panema

Loodan et järgmine kord tuleb veidi rutem...

Urmas.

Selliselt roomikuid teha tundub ikka paras katsumus - eriti, et epost vahelülisid ei saa peale liimimist kuidagi sättida.

Juba koostatud roomikupool näeb päris hea välja, ainult alumised diagonaalid veorattale ja pingutusrattale tahaksid veidikene läbiripet saada, et loomulikumat muljet tabada.

See mis tagumise pingutusratta juures peale roomikujooksu kokkupanekut toimub, on muidugi roomikute puhul kõige suurem hirm - eriti kui tegu on staatilise kokkuliimitud roomiku mitte vabalt liikuvate lülidega. Aga kuna pingutusratast annab veel liigutada, siis loodetavasti see probleem laheneb kenasti.

Eks jääme põnevusega ootama teise poole jooksu et masin lõpuks rõõmsalt taldadele saaks.

Tänan kommentaari eest.

Selle läbirippega on tegelikult nii ja naa, sest kui nüüd vaadata päris masinat - roomiku mõttes paremat pilti ei leidnud, mis oleks otse küljelt võetud - siis tegelikult oli seda ripet imevähe:



Siin on masin raudteeplatvormile kinni tõmmatud. Sõna otseses mõttes, sest platvormi peal midagi paigast nihkuda ei tohi. Ja tõmmitsad on parasjagu pingul, sest roomik lesib esimese ja viimase tugiratta peal, kuigi peaks umbestäpselt 15 mm õhus olema. Järelikult on torsioonid veits pinge all, kuid sellele vaatamata on roomiku esimene-tagumine alumised osad on suht sirged.
Eks ma veidi vist ikka üritan nendele juppidele tiba pehmemat joont anda, kuigi legendi järgi on tegu õppeväeosa masinaga. See tähendas automaatselt, et kui kellelegi vähegi tundus, et roomik vajab pingutamist, siis rakendus kohemaid normatiiv, mille numbrit ma enam ei mäleta, aga mis tõi kaasa aja peale roomiku pingutamise. Kursante oli ju õppes jalaga segada. Selles mõttes peaks suht pingul roomik täiesti norm olema.

Aeg muudkui läheb..., vahepeal sain teise roomiku samuti paika ja valmistasin ka tagavara lülid ette, paar pilti hetkeseisust:



ja teise nurga alt:



tagavara lülisid on õnneks vähe - täpselt neli - kaks külgedel ja kaks platvormi tagumise luugi küljes. Külje peal näeb asi välja selline:



Kinnitamine oli algselt mõeldud liimitilga abil, ei mingeid kinnitusi, ega midagi, kuigi neid oli (vähemalt ) kahte tüüpi: selline, nagu mina valmis nikerdasin või siis figuurselt painutatud metalliribast. See viimane oli arvatavasti hilisem variant. Aga valisin selle põhjal, et mida mul endal lihtsam teha oli. Küljel tundubki nii enam-vähem.
Sejärel sättisin tagumised kohale - õigemini veits nagu pressisin, sest tuleb välja et veoplatvormi küljed ja luuk peaksid olema tiba kõrgemad, aga pilt kõigepealt:



Aga kui reaalset masinat vaadata, siis on seal kõrguse mõttes ruumi piisavalt:



Ühesõnaga veel üks Trumpi poiste käkk kõigele muule lisaks, ärr... ma parem ei ütle...
Aga jääb nii nagu on, tänase seisuga värvisin klaaside tihendid "kummiseks" ja kui värv nädalavahetuseks korralikult kuiv on siis saab ehk maskid peale kleepida ja kruntimisega kätt proovida. Aga noh, eks ma olen varemgi unistanud...

Loodan et varsti on põhjust teemat uuendada.