Nõuka ajal oli Kamazi (ilma turbota) diiselmootori kapitaalremondi ressurss 250 000 km.
BTR-80 (mis kasutab sama mootori forsseeritud versiooni 210 hj asemel 260hj) omab kapitaalremondi eelset ressurssi 6000 tundi.
Arvestades, et BTR keskmine kiirus ei ületa 30 kmh, vastab see 180 000 km-le.
Samas vene tankimootorid on tuntud on väikse tunniressursi poolest (1500 jne).
Ilmselt vastus küsimusele on, et mida rohkem veoautolaadsem on veoauto mootoriga sõjamasin (mass, veeretakistus, sõidu profiil), seda sarnasem on läbisõit tsiviilversioonidele. BTR pakub sellele mootorile suhteliselt sarnast koormust.
Teiseks, siin räägitakse julgelt "hooldusest", täpsustamata, mis töid mootoris tehakse. Kes vanemaid autosid teab, siis 50-60ndate sõiduautodel oli ka enne kapitaalremonti 1-2 "ümberlappamist", mille käigus võeti mootor lahti, kontrolliti ja vahetati ühte-teist, kuid ei tehtud kapitaalremondile iseloomulikke töid nagu silindrite puurimine järgmisse remontmõõtu, väntvõlli lihvimine jne.
Soomustehnika mootorid oma forsseerimisastmelt midagi eriskummalist ei ole, et seletada lühikesevõitu eluiga. Näiteks MTU 883 Ka-500 raskediiselmootor, mis on kasutusel Leopard 2A6 tankidel, omab töömahtu 27,3 liitrit ja võimsust 1500 hj, mis teeb erivõimsuseks 55 hj liitri kohta. See on sama, mis kaheliitrisel sõiduauto turbodiislil oleks 100 hobujõudu, sellised mootorid olid 1990ndate alguses ja sõitsid ka ikka pool miljonit km. Miljon+ sõitsid need täiesti forseeerimata mersu turbota diislit, kus 2 liitrit andis 70 hobujõud, ehk erivõimsus oli 35 hj/l.
Ega siin muud erilist seletust pole - mootoritele antakse vatti rohkem (tank rünnakul on ikka konkreetselt gaas põhjas) ja teiseks, eks armeed on oma elu lihtsustamise nimel hakanud moodsatele teenustele rohkem raha kulutama ja nii need tehased "lappavadki ringi" mootoreid, millel pole viga muud kui natuke õlileket ja küsivad soliidset raha. Olen Leopard 2 ja Challengeri sõitmas näinud, no mootor karjub seal peal nii, et kahju lausa hakkab. Rekkamootoritega sõidetakse ikka väiksetel tuuridel ja juhte koolitatakse vältima liigseid pöördeid ka kiirendusi (et kütet kuluks vähem).
Ja veel üks asi nende läbisõitude kohta. Õli. Nõuka mootorite läbisõidud, mis ees on näitena, on tehtud eeldusel, et sinna kallati sisse kodumasti M-10G2K mootoriõli, millega tänapäeval määritakse läänes heal juhul ukselukke. Kui nõuka mootorisse kallata tänapäevast sünteetilist mootoriõli (eeldusel, et mootor on piisavalt tihe selleks), siis läbisõidud on 2-3 korda suuremad. Näiteks nõuka sõiduautomootor, mille ressursiks lubati 125 000 km, sõites kõige odavam Valvoline mineraalõliga, mida 90ndate keskel osta oli ja vahetades seda korralikult iga 10 000 km järel, polnud 160 000 km-ga suutnud isegi silindrihülssidelt hoonimisjälgi maha kulutada (sünnipärase AC-8 solgiga oleks seal olnud 2 mm randid sisse kulunud).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.