nimetu kirjutas:Rahas väljendatuna oli Rootsi 2018 kaitse-eelarve umbes 5 miljardit eurot ehk 10 korda rohkem kui Eestil. Kuid kujutage nüüd ette olukorda, kus Eesti peaks oma 500 miljonise eelarve raames lisaks maaväele üleval õhuväge, kus on 24 lendavat platvormi (hävitajad, helikopterid, transport) ja mereväge, kus on 21 erinevat laeva (korvett, allveelaev, väiksemad laevad). Ja siis üritaksime veel paari mehhaniseeritud pataljoni juurde teha.
Ma saan sellest väga hästi aru, et kaalukategooria on natukene teine. Kuid sellepärast võtsin võrdluseks ka Soome, mis kindlasti ei jää oluliselt alla erinevate väeliikide lõikes ja mille eelarve oli samuti pikka aega väga madal ning on praegugi märkimisväärselt madalam kui Rootsil.
Ka sellest saan aru, et üksuste püstitamine võtab aega ja kui nii olekski seal öeldud, siis ma ei vaidleks vastu, aga see ei puuduta ju otseselt välja toodud vabandust, et raha ei jätku. Kallim varustus on rootslastel juba olemas ning selle taha ei tohiks midagi jääda. Muu varustuse osakaal, mida tuleks uuendada või juurde osta, peaks olema üsna väike.
Ja selline võrdlus Eestiga on veidi demagoogiline, sest iga võimekuse alghind on suhteliselt fikseeritud. Esimese nelja hävitaja omamine ja opereerimine on alati kallim (ühiku kohta) kui järgmise nelja omamine. See, et Eestil pole näiteks korvette või hävitajaid ei tulene meie eelarve teistsugusest jaotusest, vaid nende võimekuste kõrgest alghinnast. Näiteks leedukad hankisid 100 miljoni eest kaks alamõõdus NASAMS patareid, mis on päris suur raha. Samas täiendavate laskeseadmete lisamine enam nii palju ei maksaks.
Rootsi puhul pole küsimus mitte selles, et miks uus brigaad veel valmis pole, vaid mis võimed ja kui palju nad järgmise kümnendi keskel oma kaitseväes vähendavad. Seda eeldusel, et nad jätkavad senise rahastamistasemega. Proovin järgnevalt selgitada oma arusaamist Rootsi probleemidest ja ühtlasi puudutan taaskord madalatest kaitsekuludest tulenevat mõju võimeloomele.
Nii palju kui mäletan siis Rootsi aastasest 5 miljardist kulub umbes 3,8 miljardit personali-, majandus- ja muudeks taolisteks jooksvateks kuludeks. 1,2 miljardit on neil võimalik suunata võimearendusse. Selle 1,2 miljardi eest tuleb hankida ja uuendada nii mere-, õhu- kui maaväge. Lisaks kõik teisedki üksused tahavad sealt oma tükikest saada (logistika, luure, juhtimine, meditsiin, eriüksused). Igal aastal tuleb 1,2 miljardi raames mingi osa mereväe laevadest ja varustusest välja vahetada või moderniseerida, sama tuleb teha lendavate platvormide, radarite, lennuväljade tehnika ja varustusega, maaväe relvaplatvormide uuendamine ja täiendamine peab samuti mahtuma sinna sisse. Kõik muu samuti.
Esmapilgul võib tunduda, et 1,2 miljardit on üüratu summa ja kui keeruline saaks Rootsil olla ühe brigaadi juurde tegemine. Võrdluseks üks mehhaniseeritud pataljoni hind loomiskuluna on suurusjärgus 550 – 900 miljonit, olenevalt konfiguratsioonist, masinate tüübist, laskemoona kogusest, hindadest, jms. Võimalik, et mingi osa vajalikust varustusest uue brigaadi jaoks on neil varasemast olemas, selle võrra hind langeks. Mehhaniseeritud brigaadi puhul korrutage summa omakorda pataljonide arvuga.
Kuid kohe kui uus üksus on juures hakkab kuluma raha ülalpidamiseks ehk 1,2 miljardist liigub tükike 3,8 miljardi poolele ning olenevalt varustuse elueast tuleb hakata soetatud varustust varsti uuendama ja välja vahetama. Esimesel aastal ei pea ilmselt veel midagi välja vahetama. Teisel aastal samuti mitte. Kuid 30-40 aasta jooksul oled lõpuks ikkagi kõik välja vahetanud ehk on toimunud amortisatsioon. Kui pataljoni loomiskuludeks läks 550 – 900 miljonit ja varustus kestab 30 aastat, kulub teoreetiliselt igal aastal 18 – 30 miljonit. Ülalpidamiskulud lisaks.
Kuid kui sul juba on 1,2 miljardit varasemast olemasolevate võimete amortisatsioonist tulenevate kuludega täidetud polegi võimalik sinna midagi juurde panna ilma, et rahastust suurendatakse või midagi olemasolevast jääb tegemata. Olemasolevad laevad, lennukid ja tankid ei sõida ilma rahata. Muidugi saab tegeleda ka enesepettusega ning sõda pidada paberil ja hoida nt 12 lennuki kohta tegelikult lahinguvõimelisena ainult mõnda või näidata, et olemas on küll 120 tanki, kuid nad on osaliselt lahinguvõimetud. Rootsi probleem on külma sõja tingimustes ja korraliku rahastusega loodud võimetepakett, mida on aastaid hoitud alarahastusel ning nüüd kui on soov kaitseväge suurendada ja vanu võimeid uuendada, ei jätku enam raha.
Näitena toodud lahingumasinatel pataljoni loomiskuludest moodustab põhiosa tehnika hind. Suurusjärguna umbes 2/3. Minul andmed puuduvad, et kui palju Rootsil endistest aegadest vajalikku tehnikat olemas on või mis seisukorras olemasolevad masinad on, kuid vaadates nende kaitse-eelarve käitumist ja praegu olemasolevate vägede struktuuri ning relvaplatvormide arvu, ei teki mingit küsimust, et miks uusi võimeid ilma rahastust suurendamata nad luua ei suudeta. Senine väikses mahus toimunud eelarve kasv on läinud ajateenistuse taastamisega seotud tegevusteks, tankide ja jalaväelahingumasinate uuendamise programmi kuludeks, korvettide, allveelaevade ja hävituslennukite programmidesse, Gotlandi üksuste taastamine nõuab oma osa, jne.
Tõmban uuesti paralleeli Eestiga, kus mahud on 10 korda väiksemad. Meie kontekstis oleks hangete ehk võimearendusse minev summa 120 miljonit aastas ja enam-vähem umbes nii ta ongi. Ja selle 120 miljoniga üritaksime omada endiste aegade hiilgusest pärit õhuväge, kus on 24 lennuvahendit sh hävitajad, mereväge, kus on 21 laeva, sh korvett ja allveelaev ning maaväge, kus on CV90 lahingumasinad, tankid, jms. Ning siis tagatipuks üritame ühe uue mehhaniseeritud pataljoni veel juurde teha, sest laonurgas seisavad mõned kunagi paarkümmend aastat tagasi soetatud masinad. Samuti oleks valdav osa kõigist teistest relvasüsteemidest ja varudest soetatud paarkümmend aastat tagasi. Kunagised laskemoonavarud oleks laialijagatud või ärakasutatud.
Miks Leedul aga ka Lätil on võimalik hetkel uusi võimeid juurde teha? Eks ikka riigikaitse suurema ja eelkõige kasvava rahastamise tõttu ja sel hetkel kui kasv lõpeb, saavutavad ka nemad oma sõjaliste võimet piirmäära. Kuna varem soetatut tehnikat ja varustust tuleb hakata moderniseerima ning välja vahetama ja lõpuks ei mahu enam ühtegi uut võimet juurde. Olemasolev sööb kogu raha ära.
See, et Eestil ei ole korvette ja hävituslennukeid tuleneb tehtud valikutest. Esmalt sellest kui palju eelarvet kasutada on ja teiseks sellest, et missuguseid valikuid tehakse eelarve sees. Eelarve jaotus on tehtud valikute rahaline väljendus. Meie valik on olnud suurem maavägi ja sellevõrra vähem mere- ja õhuväge. Iseenesest võiksime valida ka Rootsi Visby tüüpi korveti ja mõne jõuaksime ka ära osta, kuid siis tuleks mõni teine üksus jätta rahastamata ja mõned võimed jääksid välja arendamata. Piiratud eelarve raames tähendaks suurem merevägi väiksemat maaväge või odavamaid lahendusi maaväe sees. Loomulikult toimib tehe ka vastupidises suunas. Valik suurem maaväe kasuks on tähendanud vähem teistele väeliikidele.
Rootsi valik on olnud teistsugune, pikaajaliselt madalad kaitsekulud ja kõigi väeliikide arendamine on andnud tulemuseks umbes 55 000 sõjaaja struktuuri. Mitte, et Eesti olukord oluliselt parem oleks. Me küll teeme 10 korda väiksema summaga 25 000 sõjaaja struktuuri, kuid mere- ja õhuväe osas panustame liitlastele ning proovime võimelüngad NATO abil täita. Kuid seda võib väljendada ka nõndaviisi, et jätame ise tegemata ja loodame teistele.
Kokkuvõttes kui Rootsi lähiaastatel oluliselt oma kaitse-eelarvet ei suurenda tuleb järgmise kümnendi keskel hakata neil järjest juba praegustest võimetest loobuma. Mitte kõigist, aga mõnest küll. Mina pole ainus, kes nii arvab. Samale järeldusel jõudsid Rootsi enda mõttekojad ja analüütikud. Umbes aasta tagasi ilmus pikem teemat kokkuvõtte raport Rootsis. Raportis toodi välja, et kui palju ja mille jaoks raha juurde on vaja vältimaks täiendavat sõjaliste võimete kärbet. Täiendava rahastuse programm jagati kolmeks faasiks, igas faasis kindlad tegevused ja üldine maksumus iga tegevuse kohta. Sügavama huvi korral googeldage (nt märksõna Swedish Armed Forces long-term equipment needs). Rootsis toimunud valimistel riigikaitse täiendav rahastamine ei olnud märkimisväärseks teemaks. Ei oska hinnata, kas uus valitsus selles osas soovib rahastamist suurendada või mitte.
PS. Soovitan alati lisaks loomiskuludele vaadata ülalpidamiskulusid ja pikemaajalises planeerimises amortisatsioonist tulenevaid kulusid. Nende kulude mõju ei maksaks alahinnata. Samuti on igal juurde loodaval üksusel veel omakorda kaudsed mõjud toetavale struktuurile. Võime loomiseks vajaliku varustuse ostu hind on vaid osa tegelikest kuludest.
Täiendavalt – Soome, erinevalt Rootsist, on suuremaid oste, nt lennukid, rahastanud lisaks tavapärasele kaitse-eelarvele. Soomel iseenesest on sama probleem, mis Rootsil – madalad kaitsekulud.