Uued relvasüsteemid EKV-le

[Kapten Trumm]

Miinijahtimise ja pealvee meresõja tarbeks sama laevakere kasutamise probleeme ma eespool seletasin juba.
Põhimõtteliselt ühildamatud asjad. Miinide õngitsemiseks pead sa ikka olema väga paindlik ja vaikne.

Isegi piirivalve on merel meeskondadele talutavate tingimuste loomiseks täna loobunud laevade kiirusest, sest kiireks käiguks ehitatud laev ei sobi kuigi hästi aeglasel käigul või triivpakis loksumiseks. Laevakered on erinevad! Kiirus tähendab kandilist ristlõiget ja dünaamilist tõstejõudu (ehk lamedat põhja), mugav loksumine tähendab ümmargusi kerevorme (mis ei võimalda kiirust arendada). Ja siin on jutt ainult patrull-alustest, kes ei pea avastatud miini ümber ettevaatlikult hiilima. Kandiline kere kerealuste vintidega tähendab ka suurt akustilist müra liikumisel.

Seega see konteinerite teema on teisejärguline, probleem hakkab juba laevakerest pihta. Lahingut pidades on keerukas manööverdada, kui puudub kiirus - muutud kiirema vastase sihtmärgiks. Miiniväljal ukerdamiseks on aga vaja võimalikult vähe kõikumist, sest sellest sõltub meeskonna vastupidavus (ja ilmselt ka töö kvaliteet). Soome raketikaatritel on lahingukohtadel analoogsed õhkamortidega õõtsuvad istmed nagu traktoritel, kus mees saab end rihmaga kinni panna - võite vaid kujutada miks.

[Viiskümmend]

Kuna nondesse Tallinna lahte visatud nn.külmkappidesse on eelsalvestatud Vene elektroonilise allveeluure poolt rahuajal kogutud Eesti ja teiste NATO sõjalaevade signatuurid siis päramootoriga kummipaat on just kõige ohutum.

[Martin Herem]

Miinijahtimise ja pealvee meresõja tarbeks sama laevakere kasutamise probleeme ma eespool seletasin juba.
Põhimõtteliselt ühildamatud asjad. Miinide õngitsemiseks pead sa ikka olema väga paindlik ja vaikne.

- miinijahtimist tehakse sel juhul palju pikemalt distantsilt.

50 kaatri jutt on ilus küll aga ...
1) kas see on odavam kui täna?
2) me hangime täna poole väiksema koguse Spike - kust see ressurss tuleb?
3) sellist parvlemist peab tagama side ja olukorrateadlikkus - ressurss + EW kindlus?
Kokkuvõttes räägime me ikkagi kulukast kitsast võimest. Kuigi, ka nii võib otsustada.

Selleks et patrullida vaiksel ja reageerida kiirel käigul, on kasutusele võetud 2 mootorit - elekter+diisel. Kere see tõesti ei muuda ja seda ei oska mina kommenteerida, kui suured vahed seal tekivad.

Soome raketikaatritest või Upiniemi üksustest ei ole mul vaja ettekujutust - ma olen neid "käega katsunud".

Lõpetuseks - kas tõesti mitte ükski PÄRIS mereväelane ei loe seda foorumit?

[kangelaspioneer]

Lõpetuseks - kas tõesti mitte ükski PÄRIS mereväelane ei loe seda foorumit?

Üks aeg-ajalt loeb. Annan talle märku, et nüüd on aeg.

[Poti soldat]

Ja nüüd üritavad anonüümsed amatööridest riigikaitse eksperdid mind hoiatada ajakirja artikli puudulikuse eest, vms!

Mainiks vahelduseks et mind on siin ka vahest üllatanud KVJ järjekindlus "amatööridest riigikaitse ekspertidega" vaielda, kuigi mingit kohustust ju ei ole. Aga vähemalt võiks ajakirjanike ja poliitikutega hiljem selle võrra kergem olla

Radaritäpi osas ka üks selgitus. Tehniliselt saab muidugi lasta objekti vaid radari täpi järgi. Aga nii võib selle ka laskmata jätta, sest lisaks radari täpile on sul AISi andmetel tegemist Argentiina kaubalaevaga. Silmaga näeb palju?

Nii juhtus 1982. aastal Falklandi sõjas, kui Argentina lennuki lastud Exocet, mis lasti küll sõjalaeva poole, kuid mis peibutiste tõttu mööda lendas, leidis uue sihtmärgi ja uputas varustust vedava konteinerlaeva Atlantic Conveyor. Sama juhtus 2005. aastal, kui Hezbollah lasi Iisraeli korveti poole kolm C-802 raketti, millest üks plahvatas väljalaskmisel, teine kahjustas planeeritud sihtmärki, kolmas ei leidnud sihtmärki, vaid lendas mööda ja uputas asjasse mittepuutuva kaubalaeva.

kpt-mjr Laanemets
https://forte.delfi.ee/news/militaaria/ ... d=76861158

Atlantic Conveyor tabasid Argentiinlased sisuliselt ühe Briti eskaadri laeva asemel teist Briti eskaadri laeva, ehk legaalne sihtmärk nii või teisiti. Hezbollah juhtumi puhul oli kõigile üllatuseks et Hezbollah üldse selliseid rakette omab. Üldiselt neutraalsed kaubalaevad ikka väga tule alla ronida ei taha, kui Eesti kuulutab et Soome laht kuni Soome territoriaalvete piirini on sõjatsoon siis võib eeldada et neutraalsed kaubalaevad meie ligidusse naljalt ei roni.

Aga tõesti, oletame on selline hall ei-sõda-ega-rahu periood ja ongi vaja vaadata on see seal Argentiina kaubalaev või mitte. Kui me saadame välja pealveelaeva siis võib eeldada et kui meie näeme siis ka meid nähakse, ning kui tuli avatakse siis suure tõenäosusega tuleb meie laev ja enamus meeskonnast maha kanda sõltumata sellest millised vinged moodulid sinna parasjagu külge on kruvitud. Ehk siis jällegi küsin, miks mitte saata UAV? Lastakse alla, teame et tegu vaenuliku objektiga ning UAV kaotus on mitu suurusjärku väiksem kui kaotada laev meeskonnaga. Ei lasta alla, vaatame kaamerapildist mis laev on, kui ongi kaubalaev siis võib saata tavalise piirivalvekaatri laeva dokumente ja kapteni joobeastet kontrollima...

[Poti soldat]

15.11.2022. Täna öösel uppus Eesti lipu all sõitnud parvlaev Estlander. Hukkus 647 reisijat. Hilisemal uurimisel selgus, et uppumise põhjustas II maailmasõja aegne juhuslik meremiin. Igasugune laevaliiklus Tallina lahel, Paldiski ning Kunda sadamates on peatatud. Enne olukorra selgumist reisijate- ja kaubavedu jätkata ei saa.

Selles punktis eeldaks et Eesti palub NATO ja ELi partneritelt abi nagu tehtaks ilmselt ka ulatusliku õlireostuse vms rahuaegse suurõnnetuse korral, miinitraalereid on meie paljudel partneritel kamaluga ning rahuajal ei ole kellelgi mingit põhjust meile sellise abi osutamisest keelduda. Ning kui veest peaks välja tõmmatama mõni "külmik" mis on toodetud viimase 75 aasta jooksul siis muutuvad juba aktuaalseks terminid terrorism ja artikkel 5.

Ehk siis ikkagi jääb segaseks miks meil on tingimata just seda miinitõrjevõimekust omal in-house vaja. Kui mereteed on vabad siis igasugu "külmikukriisiga" saavad meie liitlased aidata. Kui mereteid kontrollib vaenlane siis pole miinid meie kõige esmasemaks mureks.

... tugines militaar.neti analüütikute soovitusele ...

Täpsustus: militaar.neti sõltumatute analüütikute
(nagu sõltumatu Mongoolia )

PS. „70% Ameerika Ühendriikide mereväe sõjalaevade lahingukahjudest alates 1950. aastatest on põhjustanud meremiinid ja neid on kasutatud kõikides suuremates külma sõja järgsetes konfliktides, viimati teadaolevalt 2011. aastal Liibüa operatsioonil“ – teab kirjutada Ott Laanemets oma magistritöös leheküljel 32.

Eks tõesti, USA-l on olnud konkurentsitult võimsaim merevägi hiljemalt aastast 1944. Kui vastane sind tulejõult igati ületab siis nõrgema poole jaoks on miinid kahtlemata väga hea relv. Meil on siiani aga olnud fookus vastupidi miinide eemaldamisel...

[strateegiline sõdur]

15.11.2022. Täna öösel uppus Eesti lipu all sõitnud parvlaev Estlander. Hukkus 647 reisijat. Hilisemal uurimisel selgus, et uppumise põhjustas II maailmasõja aegne juhuslik meremiin. Igasugune laevaliiklus Tallina lahel, Paldiski ning Kunda sadamates on peatatud. Enne olukorra selgumist reisijate- ja kaubavedu jätkata ei saa.

Selles punktis eeldaks et Eesti palub NATO ja ELi partneritelt abi nagu tehtaks ilmselt ka ulatusliku õlireostuse vms rahuaegse suurõnnetuse korral, miinitraalereid on meie paljudel partneritel kamaluga ning rahuajal ei ole kellelgi mingit põhjust meile sellise abi osutamisest keelduda. Ning kui veest peaks välja tõmmatama mõni "külmik" mis on toodetud viimase 75 aasta jooksul siis muutuvad juba aktuaalseks terminid terrorism ja artikkel 5.

Ehk siis ikkagi jääb segaseks miks meil on tingimata just seda miinitõrjevõimekust omal in-house vaja. Kui mereteed on vabad siis igasugu "külmikukriisiga" saavad meie liitlased aidata. Kui mereteid kontrollib vaenlane siis pole miinid meie kõige esmasemaks mureks.

Etteennustatav pakkumine Kuid sellegi poolest hea pakkumine. Hommikul kiirelt visandatud süžee oli pisut pikem, kui kirja sai pandud. Üks kirjapanemata jäänud lausetest puudutas NATO artikkel nelja käivitamist. Olukorra arenedes, kuna hakkab tekkima potentsiaalne oht Eestile, käivitab Eesti Põhja-Atlandi nõukogu poliitilised konsultatsioonid. Tegemist oleks NATO ajaloos kuuenda korraga, kui artikkel 4 käivitataks. NATO jõuab üksmeelele ning otsustab Eesti palvele vastu tulla ning annab SNGM1 (NATO 1. miinitõrjeeskaader) käsu suunduda Tallinna lahte operatsioonile. Vahepealse aja jooksul on Soome lahele suundunud Vene sõjalaevad laevateede ohutuse tagamiseks. Sisuliselt võiks seda käsitleda mereala valdamisena. Samas paiknevad nad rahvusvahelistes vetes ja laevastikugrupi koosseisus olevad Vene miinijahtijad teostavad igapäevaselt miinijahtimist. Ülejäänud sõjalaevad on pressiteate järgi vaid rutiinseks laevateede turvamiseks.

Üllatusliku hea tahte märgina Venemaa poolt ratifitseeritakse Riigiduumas ootamatult Eesti-Vene piirileping. Samas Venemaa peab SNGM1 saatmist asjatu vaenu õhutamiseks. SNGM1 ilma täiendava kaitseta edasi liikuda ei saa. Vene pool käivitab infoperatsioon. Oma sõnumi levitamiseks rahvusvahelises uudisvoos konstrueeritakse sobiv narratiiv, lisaks käivitatakse sotsiaalmeedia kampaania. Ühtegi otsest rünnakut Eesti vastu ei toimu. Kõigist otsese vaenuna käsitletavatest tegevustest hoidutakse piinliku täpsusega. Päevad kuluvad, olukord Eesti majanduses halveneb igapäevaselt ja valimised lähenevad vääramatu jõuga. Peterburi elanikud käivitavad kodanikualgatuse korras Tallinna elanike abistamise. Asjad Eesti majanduses on tõesti halvad. Eesti alustab uuesti poliitilisi konsultatsioone, mis lõpevad otsusega saata Läänemerele SNMG2 eskaader. Euroopa Liit alustab majandusabi andmist. Aastases võrdluses kukub Eesti majandus 19,2%.

Hübriidkonflikti võlu selles seisnebki, et kuidas ilma kordagi otsest sõjategevust kasutamata saavutada eesmärk läbi muude tegevuste st ilma püssirohusuitsuta. Hübriidkonfliktis puudub otsene ja selgelt mõõdetav oht. Konflikti tegelikul initsiaatoril puudub näiliselt seos konfliktiga. On ainult ähmane aimdus.

Ma ei arva, et miinijahtimine oleks täiesti nullist alustades kohe esimene mereline võime, mis tuleks kõigepealt välja arendada. Kaldun arvama, et sellist vastust ei annaks vist ükski mereväelane. Kuid enne kui miinijahtimise vaenajad hõisata saavad, tasub siiski edasi lugeda.
Kogu merelise julgeoleku aluseks on mereolukorrateadlikkus – lihtsustatult mereseire. Sinna peale saab hakata ehitama järgmisi kihte. Tuvastatud merepilti, merelist sidet ja juhtimisvõrke. Kõigel selle omakorda puudub mõte kui ei ole olemas reageerimissuutlikkust. Siinkohal hakkavad tulema juba platvormid ja relvasüsteemid. Kuid kõik see loogiline järgnevusahel töötaks juhul, kui Eesti merevägi oleks praegu tabula rasa. Paraku merevägi ja laiemalt Eesti riigikaitse pole puhas leht. Filosoofiline lähtekoht riigikaitse mõtestamiseks ja valikute tegemisel baseerub ikka ja ennekõike heideggerlikul ontoloogilisel lähenemisel. Etteantusel. Lähtepunktiks on praegune olev. See, mis on olemas, mida saab kasutada, mis on väärt kasutamist ja mis on edaspidiste valikute juures vajalik. Etteantusega pole mõtet vaielda, sellest tuleb lähtuda. Foorumis on võimalik luua uusi võimeid ühe hetkega ja neid ümber kujundada ainsa lausega.
Reaalses elus saab mõelda ja planeerida neis raamides, mis on ette juba olemas. Seetõttu sisaldab mereväe edasine areng teatavat ettemääratust. Millest ajapikku kasvab välja uus olev, omale kohase sisuga. Etteantus on üks neist tegureist, miks miinijahtimine jätkub. Muudest miinijahtimise vajalikkuse põhjustest räägiti juba eelnevalt.
Omaaegset miinijahtimise teket võib tähistada terminiga deus ex machina. Tegemist ei olnud sügavalt läbikalkuleeritud valikuga. Omaaegset valikut, olgu ta siis teadvustatud või teadvustamata, tehti hoopis muudel põhjustel. Kui praegu oleks kindel veendumus, et miinijahtimist poleks enam Eestil vaja, oleks põhjust see koheselt sulgeda. Kuid mulle tundub, et ülakirjeldatud hübriidkonflikti valguses on miinijahtimisvõime endiselt vajalik. Sama oluline põhjus on luua edasiste mereväe võimalik valikute jaoks omamoodi etteantusse olukord, tähenduses, et kui kunagi on plaanis veel merd sõita, ei saa vahepealsete aastate jooksul, järgnevate platvormide tulekuni, meresõiduoskust ära kaotada. Meresõjalise meresõiduoskuse õppimine võtaks liiga pikalt aega.

Ah jaa, vastus Poti soldati küsimusele miinijahtijate kohta on otsustamise kiirus, võimalus koheselt operatiivselt reageerida ja suutlikkus hoida mereteed kontrollituna. See viimane on isegi täiesti rahuaegne vajadus. Meremiine Eesti vetes on ikka endiselt palju. Isegi ilma nende "juhuslike" miinideta.

[Kapten Trumm]

Radaritäpi osas ka üks selgitus. Tehniliselt saab muidugi lasta objekti vaid radari täpi järgi. Aga nii võib selle ka laskmata jätta, sest lisaks radari täpile on sul AISi andmetel tegemist Argentiina kaubalaevaga. Silmaga näeb palju?

Kui MeV idee on selles, et laeva vajatakse vastase visuaalseks/infrapunaseks tuvastamiseks, siis see võib toimida ehk mingil hallil perioodil, kuid sõjategevuse alates lõpeb üritus tuvastaja uputamisega. Lihtsalt venelaste sõjalaevad on kindlasti suuremad, paremini relvastatud ja võimsamate sensoritega. Soomlased tuvastavad 99% märkidest kaldal ja merepõhjas asuvate sensoritega, mitte ei lähe oma raketikaatriga ohtlikule laevale silmside kaugusele. Radari emissioonid, kruvimüra, vaatlusvõrgus asuvate TV/IR kaamerate pildilt näha olev. Aga ka rannikubrigaadis oleva luurekompanii silmad skääride merepoolsetel saartel. Territoriaalmere laius on siinkandis 12 miili, territoriaalvette tulev laev peaks põhimõtteliselt olema ka binokliga tuvastatav.

See mida MeV Sõduris propageerib, on umbes sama kui alustada maaväe tankitõrjet brigaadi TT kompanii loomisest ja sinna Spikede ostmisest. Tegelikult me ju nii ei alustaks? Või õhutõrje? Alustasime 1996 Sergeidest, siis tulid Mistralid ja varsti tulevad ehk ka NASAMSid. Järjekord õige.

Merelises kaitses on teatud kihid, esimene neist asub alati maapinnal. On see meil täna lahendatud? Eespool ütlesid, et MeV-s pole seda rannakaitsekompaniid ka enam. KL rannakaitsekompaniid? Neil ju puuduvad laevatõrjeks vajalikud relvasüsteemid. Äkki KL lahingugrupid on abiks? Noh, näputäis Javeline muidugi on, aga tundub, et vähe selliseks otstarbeks. Sellest peaks ikka alustama, mitte fantaseerima korvettide ostust. Asjade järjekord ei saa ju muutuda pahempidiseks seepärast, et aastal 2026 saabub olemasolevate laevade eluea (tinglik) lõpp?

Kui Sa Upiniemis käisid, loodetavasti näidati sulle seda Rootsi-aegset sauna poolsaare otsas (mida nad kõigile näitavad) ja märkasid seal läheduses kaljudel asuvaid T-55 tanki torne? Seal asuv taoline 100 mm rannapatarei (4 relva) oligi kuni 1990ndate lõpuni baasi esmane (esimene kiht) rannakaitse.

Meresõjalise meresõiduoskuse õppimine võtaks liiga pikalt aega.

Seda tuleks vaadata ka kontekstis, millised võimalused/vajadused on soetada/pidada (pealvee) sõjalaevu. Kui see perspektiiv on udune, siis tasub hoolega ka kaaluda, et vahest arendada nende ressursside arvelt midagi tegelikule sõjale (mida peab põhiliselt ikkagi maavägi) vajalikumat. Ise ma hindan näiteks, et kaldaoperatsioonid maaväe toetuseks, sh võime paisata teatud jõudusid kiiresti üle vee on meile tunduvalt tähtsamad kui omada mingit müütilist meresõjaoskust eskaadri koosseisu, mida võibolla kunagi tarvis ei lähe.

Teiseks, kui me räägime enda ja vastase tugevustest/nõrkustest, siis ma oleks ettevaatlik liigutustega, mis kätkevad endast 1-2-3-4 (ühesõnaga mõne) raskuspunkti loomist merel. Tugevam ja suurema tulejõuga vastane koondab sinna vastu oma tulejõu ja hävitab selle raskuspunkti. Ei puuduta ainult suuri laevu, vaid ka nt nende sadamaid (sadam on laeva tagala - ilma tagalata rinne kaua ei kesta). Suured laevad vajavad ka kapitaalseid sadamaid. Laev, mille saab mererannas tõmmata treilerile ja panna esimese ettejuhtuva Unimogi sleppi, on suhteliselt raskesti leitav ja tabatav. Pole nagu midagi tulistada.
(soovitaks siinkohal otsida Sõdurist üles artikkel Soome maaväedoktriinist 2015 - paralleelid merel toimuvaga on meile ilmsed).

[Ott Laanemets]

Tuleb välja, et ’roheline ilmavaade’ on valimistulemustest hoolimata üsna elujõuline Enne kui ‘ostunimekirja’ arutama hakata, tuleb mõned müüdid ümber lükata.

1. Taanlased on õnnetud oma modulaarse lahendusega? Kogu tänane Taani laevastik alates Diana klassi partull-laevadest, Knud Rasmussen ja Thetis klassi OPVst kuni Absalon ja Iver Huitfeldt klassi kombatantideni on ehitatud Standard Flex kontseptsioonil [1]. Kuigi esimest laevaklassi, s.o. Flyvefiskenit, Taani ise enam ei kasuta, seilavad need laevad nüüd Leedu ja Portugali merevägedes õnnelikult edasi. Probleem seisnes pigem selles, et esialgne mõte – laeva rolli kiire vahetamine – ei materialiseerunud, sest (1) universaalseid inimesi pole olemas, kes hommikul jahivad miine ja õhtul lasevad lennukeid taevast alla, ja (2) tehnoloogia küpsus 1980ndate lõpus seda lihtsalt ei võimaldanud. Tarkvarapaketi vahetus arvutisüsteemis, mis on disainitud 1970ndate lõpus ja ehitatud 1980ndate lõpus, osutus praktikas oluliselt keerukamaks.

2. Eesti merevägi on kallis? Mereväele kulub ca 5-8% KV eelarvest [2]. Viimase 15 aasta jooksul on mereväe sulgemist RKAKi protsessis arutatud kahel korral. Enne poliitiliste argumentide arutamist, jõuti Exceli abil järeldusele, et mingi päästerõngas maaväele see pole, sest ülejääva rahaga ei saa midagi märkimisväärselt teha. Teiseks on siin kasutatud epiteeti ’ebaproportsionaalne’. Võrreldes millega? Tanki pataljoniga? Tankid ei püsi vee peal ja miinijahtija ei sõida mööda maismaad. Juba põhikooli matemaatikast on selge, et õunu ja pirne ei saa kokku liita. Siiski, proportsioonile viitamine on õige. NATO väikeriikide kogemusel külma sõja ajast ütleb, et sõjalise eelarve jaotus keskkondade vahel on 25-25-50 kuni 30-30-40. Seega 5-8% eest on meil mereväge täna küll ja veel. Tõsi, nišivõime meid iseseisval kaitsel palju ei aita, aga kui seni oli otsus just määväge eelisarendada, siis selliste numbrite pealt mingit balansseeritud meresõjalist võimekogumit välja ei pigista.

3. Merevägi/merekaitse ilma laevadeta? Mõne arvates saab ka ’jalaväekompaniid kontorist juhtida’, aga need, kes seda päriselt on teinud, välistavad seesugused mõtted juba eos. Ilma keskkonnas viibimata pole võimalik seal midagi korda saata. Vaadake nt MarineTraffic.com merepilti Läänemerel ja siis sihitage oma rakett-relv vaenuliku sõjalaeva pihta!? Jah just – mis sõjalaev?, kus sõjalaev?, kelle sõjalaev? Milline sõjalaev? jne.

Juurküsimus on hoopis milleks Eestil üldse merevägi? Riigikaitse on üles ehitatud iseseisval kaitsevõimel ja kollektiivkaitsel, esimene peab töötama vähemalt seni kuni teine saabub ja tööle hakkab. Liitlasvägede osas on tänane pilt selline, et liiga palju eelpaigutada pole võimalik/soovitav, mistõttu tuleb loota väe kiirele siirmisele konflikti eskaleerudes. Vajamineva väe kogus on üsna suur (nt 7 brigaadi RANDi arvates [3]). Võrdluseks: 2nd Lt John P. Bobo klassi eelasetuslaeva mahub ca ¼ kerge merejalaväe brigaadi varustus, so ca 27 000 DWT. Maailmakaubanduses liigub ca 90% kaubast meritsi just seetõttu, et sama koguse liigutamine mööda maad nõuab väga palju aega ja õhu kaudu on väga kallis. Transpordivahetite kandevõime võrdlust vt Soome madruse käsiraamatust, lk 8 [4]. Selle abil saab igaüks arvutada, kui palju ujuvat tonnaaži või rekkasid või rongivaguneid selleks vaja läheb. Seejärel tuleb arvutada varud toonides, mida iga neist brigaadidest ööpäevas ära tarbib.

Suwalki ja KO kõrval tuleb rääkida ka nt Bornholmsgatist, sest merekommunikatsioonidele üle Läänemere ei ole alternatiive nii NATO võitlusvõime siirmiseks kui kogu väe varustamiseks. Ilma mereväeta Läänemerel ei toimu maaväeline sõjapidamine 3B territooriumil just liiga kaua. Ei mere- ega õhuvägi ei saa ühtki sõda võita, küll aga selle üsna kiiresti kaotada.

Sealt edasi on küsimus selles, kust see merevägi tuleb. Meie soovmõtlemine, et NATO täidab võimelüngad, on siinkohal natuke tühi, sest kui lapata nt Janes Fighting Ships kataloogi, siis NATO riikidel on Läänemerele sobivaid vahendeid väga vähe. Ükski Läänemere-väline NATO riik ei ole nii suuremeelne, et arenda võimeid/võimekandjaid, mis sobivad Läänemerele ja mitte neile endile suure lombi ääres. Oluline on aru saada, et kuna NATO laevastikes on platvorme ca 50% vähem kui külma sõja lõpus ja kaitseinflatsioon on olnud suur, pole mõtet ette kujutada, et lääne mereriigid riskiksid oma suurte kombatantide (FF, DD) saatmisega Läänemerele. Vähemalt mitte enne olulist riskide maandamist (loe: KO probleemi lahendamist)[5; 6].

Seejärel peab mõtisklema, mida see merevägi Läänemerel tegema peab ja alles seejärel tuleb jõuda ’ostunimekirjani’.

1. http://navalteam.dk/index.php?id=8
2. https://www.facebook.com/notes/s%C3%B5d ... 171542019/
3. https://www.rand.org/content/dam/rand/p ... RR1253.pdf
4. https://puolustusvoimat.fi/documents/19 ... ik.pdf.pdf
5. https://www.usni.org/magazines/proceedi ... ole-baltic
6. https://www.kielseapowerseries.com/file ... edings.pdf p 11-12

[Lemet]

Puht numbriline täpsustus- absoluutnumbrites on siis kulu mereväele kuskil 48 miljonit eurot?

[nimetu]

NATO väikeriikide kogemusel külma sõja ajast ütleb, et sõjalise eelarve jaotus keskkondade vahel on 25-25-50 kuni 30-30-40. Seega 5-8% eest on meil mereväge täna küll ja veel.

Kui väike on väikeriik? Mõni ameeriklane võib ka Rootsit väikeriigiks pidada. Mingist hetkest on teatud võimete omamine isegi baastasemel ülemäära kallis. Näiteks isegi kui me kolmandiku oma eelarvest õhuväele annaksime, ei saaks me tõenäoliselt selle eest toimivat hävitajate eskadrilli. Samuti ei oleks see meie mõistes kuluefektiivne. Seevastu maaväe eelisarendamine tundub meie oludes igati loogiline ja kuluefektiivne. Kui osade NATO riigid pole valmis oma alustega siin vetes riskima, siis miks peaksid nad õhuväe või maaväegagi riskima? Õhuvägi lihtsalt ütleb, et siin on ilma õhutõrjeta liiga riskantne ja maavägi ütleb, et nemad ilma õhukatteta ei tegutse.

[strateegiline sõdur]

Puht numbriline täpsustus- absoluutnumbrites on siis kulu mereväele kuskil 48 miljonit eurot?

Vähem. Oluliselt vähem. Võta umbes 20 miljonit vähemaks, siis saad enam-vähem õige keskmise kulu ühe aasta kohta perioodil 2008-2018.
2008, kui kolm miinijahtijat osteti, maksti nende eest 50 miljonit. (https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=22883257).
10 aastat hiljem, aastal 2018 tehti moderniseerimisprojekt hinnaga 30 miljonit (https://www.err.ee/844118/algas-merevae ... usprogramm). Need on kaks kõige suuremat hanget.
Mereväe neljas laev Wambola (https://www.err.ee/576590/merevagi-arva ... va-wambola) kordategemise maksumus jäi suurusjärku 3,2 mln.
Lisaks pane juurde mereväe personalikulud, majanduskulud, laevade käigushoidmine, muud mereväele minevad hanked ja taristu kulud samuti. Saadki õige suurusjärgu kokku. Ehk siis umbes 25-30 miljonit keskmiselt. Korra vaatasin ka huvi pärast võrdluseks Veeteede ameti kulusid, mis olid umbes sama suured. Inimeste arv oli neil 264, lisaks laevad, meremärgid, jne.

Arvamus, et mereväe sulgemine võimaldaks maaväe osas midagi märkimisväärset juurde teha on ekslik. Saaksime juurde näiteks kaks kergjalaväeüksust, kuid peaksime loobuma igasugusest mereväest. Oleks see seda väärt?

[a11]

3.Merevägi/merekaitse ilma laevadeta? Mõne arvates saab ka ’jalaväekompaniid kontorist juhtida’, aga need, kes seda päriselt on teinud, välistavad seesugused mõtted juba eos. Ilma keskkonnas viibimata pole võimalik seal midagi korda saata. Vaadake nt MarineTraffic.com merepilti Läänemerel ja siis sihitage oma rakett-relv vaenuliku sõjalaeva pihta!? Jah just – mis sõjalaev?, kus sõjalaev?, kelle sõjalaev? Milline sõjalaev? jne.

1. Õhuvägi meil on ilma lennukiteta, miks ei võiks mereväge/merekaitse olla ilma laevadeta?
2. Rakett-relvi, mida vaenlase pihta sihitada, meil hetkel pole..
3. Miks ei saa drooniga vaadata, kelle laevaga tegemist on?

[Dr.Sci]

1. Õhuvägi meil on ilma lennukiteta, miks ei võiks mereväge/merekaitse olla ilma laevadeta?

ÕV-l mõned lennukid siiski on, just saadi juurde paar AN-28-t, mis hoiab lahinguvõimekuse taseme samal tasemel mereväega - ehk olematuna

2. Rakett-relvi, mida vaenlase pihta sihitada, meil hetkel pole..

Midagi on, aga see ei ole selline millega saaks sihikule võtta kaugemal sõitva või lendava suurema tehnika.

3. Miks ei saa drooniga vaadata, kelle laevaga tegemist on?

Droon iga ilmaga ei lenda

[Ott Laanemets]

Kõik sõltub eesmärgist. Kui eesmärgiks on maaväe arendamine, on kõik muu ülearune. Kui samal ajal tagab kollektiivkaitse lüngad, on selline nišisõjavägi rahuldav. Kui eesmärgiks on iseseisev kaitse, ei piisa vaid ühest domeenist. Nagu ma eelpool kirjutasin, pole NATOl täna ka kõige parema tahtmise juures vahendid Läänemere meresõjapidamise tagamiseks. Kui sul on vähe raha ja külm, siis ei piisa vaid ühe seina ehitamisest, et sooja saada. Mõistlik oleks ehitada kõik neli, algul küll õhukesed, aga siiski neli, et maja üldse majaks nimetada saaks.

2017. aastal uuendatud julgeolekupoliitika alustes on kirjas, et “ Kaitseväe üksused on valmis kiiresti alustama sõjalist kaitsetegevust maismaaterritooriumil,
territoriaalmerel ning õhu- ja küberruumis“ [1]. Seadusandja on esmakordselt andnud üsna selge juhise, et sõjalisi võimeid ja tegevusi tuleb planeerida tasakaalukamalt kui seni. Ja seda, nagu kin-mjr Herem ülalpool kirjutas, nüüd tehaksegi.

Eesti, nagu kõikide teiste NATO Läänemere-äärsete väikeriikide, sõjaline eesmärk merel on vastase mereala valdamise takistamine (sea denial) ja nii suure tegevusvabaduse tagamine endale, kui võimalik (või kui üldse). Sellist strateegilist lähenemist võib nimetada A2AD või ka lihtsamalt rannakaitseks.

Ei maksa täna veel heituda, et mõisted ’suur sõjalaev’, ’väike sõjalaev’, ’raketipatarei’ jne veel liiga selgelt defineeritud pole [2]. Selline mõttetöö ongi väga keeruline, sest muutujaid ja tundmatuid on väga palju. Peamiseks probleemiks on meresõjalise ja -strateegilise teadmise kesisus. Nagu öeldakse, madruse saad mõne aastaga, admirali aga sajandiga.

Kuna meil praktiseeritakse võimepõhist kaitseplaneerimist, siis vajaminevad merelised võimed on pealveetõrje ja miinisõda, allveelaevatõrje, ning õhutõrje enesekaitseks. Lisaks juhtimise- ja tagamisvõime. Esimesed kaks on primaarsed ja ülalkõlanud maaväline loogika, et takistust (miinivälja) peab katma tulega, on täiesti korrektne.

Võimekandjatest oleme otsustanud edasi mitte mõelda konventsionaalsetest allveelaevadest ja aviatsioonist. Kuigi allveelaev on tõenäoliselt parim vahend vastase takistamiseks mere, käib see meile ilmselgelt üle jõu lähima ca 30 a jooksul. Lennuvahendid aga jätame õhuväele arendada.

Oluline on aru saada, et rannakaitse on kihiline ehk kaitse sügavuses, kus kihid peavad üksteist toetama [3; 4]. Ehk siis vaid miinidest ega ka raketiplatvormist eraldiseisvana pole kasu.

Kui kogu mõttekäik täna ja kohe rahaks arvutada, saab tõepoolest suure summa. Samas öelda, et me ka nt 2050. a seda ikka veel realiseerida ei suuda, on ennatlik. Ehk siis arendama peab süsteemselt, samm-sammult ja ette mõeldes. Halva näitena tulevad pähe Läti Skrunda klassi patrull-laevad, mis kestavad veel mitukümmend aastat, aga millele relvastust kaalupiirangute tõttu lisada ei saa. Kuigi lätlased, võrreldes meiega, on oma merealadel kohal ja teavad, mis seal toimub, on väga keeruline aru saada, miks Skrunda klass ehitati arenemisvõimeta.

1. http://www.kmin.ee/sites/default/files/ ... o_lisa.pdf , lk 11
2. https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... k_veeb.pdf , lk 51-55; 63-68; 74-81
3. https://www.amazon.com/Maritime-Strateg ... 1138485918 , peatükk 10
4. https://digital-commons.usnwc.edu/cgi/v ... nwc-review , lk 21-26