Ungari ajakirjanik Viktória Serdült: „Üleeilne visiit oli juba neljas kord nelja aasta jooksul, kui Putin külastas Ungari pealinna – see asjaolu ei pane kulme kergitama mitte ainult kohalikke elanikke, vaid ka rahvusvahelist üldsust. Putin võib aga alati olla kindel, et võõrustaja Orbán tervitab teda soojalt. Ungari peaminister, keda on sageli süüdistatud Venemaaga liiga lähedaste suhete taotlemises, pole ka ise Moskvas harv külaline. Viimati tegi ta ametliku visiidi Venemaa pealinna mullu septembris. Erareisi Peterburi võttis Orbán ette alles tänavu juulis, väites, et see on lihtsalt suvepuhkus. Sisulise poole pealt vaadates oli kolmapäevane külaskäik kõigest mõõduka tähtsusega: arutati küsimusi kultuurist gaasini, tervishoiust välispoliitikani. Sõlmiti rekordilised kaheksa lepingut; muuhulgas sai Ungarist esimene riik, kellele makstakse Družba torujuhtme kaudu liikunud saastunud nafta eest kompensatsiooni. Ühtlasi öeldi selge sõnaga välja, et Ungari on enam kui teretulnud osalema TurkStreami torujuhtme pikendamise projektis, kui asi peaks niikaugele jõudma. «Ungari ei vaheta oma aadressi: riik jääb sinna, kuhu jumal selle pani. Riik on elanud kolme jõukeskuse – Berliini, Moskva ja İstanbuli – lähikonnas juba sajandeid ning on meie huvides nendega koostööd teha,» toonitas peaminister ajakirjanikele. «Ungari ei vaheta oma aadressi: riik jääb sinna, kuhu jumal selle pani. Riik on elanud kolme jõukeskuse – Berliini, Moskva ja İstanbuli – lähikonnas juba sajandeid ning on meie huvides nendega koostööd teha,» toonitas peaminister ajakirjanikele. ««Veto» on väga karm väljend. Ütleme parem, et soovitame asja edasist kaalumist,» lausus Orbán ja põhjendas otsust Ukraina ungarlaste raske olukorraga. Pressikonverents oli märkimisväärne just selle poolest, et tavaliselt ei jäta Orbán kelkimata sellega, kui hästi ta Venemaa presidendiga läbi saab. Kunagi Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus väitis ta, et ELi ametnikud kujutavad Putinit kui saatanat ning eiravad asjaolu, et ta valitseb suurt ja iidset impeeriumi. «Minevikus oleme meie, ungarlased, palju Venemaa all kannatanud,» rääkis ta väljaandele. «Aga tuleb tunnistada, et Putin on muutnud oma riigi taas võimsaks ning et Venemaa on uuesti maailmaareenil tegija.» Sellest hoolimata teab Orbán väga hästi, et peab olema ettevaatlik sellega, kui palju ta oma idapoolse liitlase poole kalduda võib, kui tahab säilitada häid suhteid teiste ELi liikmesriikidega. Isegi kui ta on Venemaalt palju õppinud, kuidas kontrollida kriitilisi meediaväljaandeid ja luua oma partei ümber lojaalset oligarhide ringi, meeldib Orbánile siiski hoida rahvusvaheliselt Moskvaga teatavat distantsi. Hea näide sellest on Ungari peaministri käitumine Euroopa Ülemkogul, kui arutusele on tulnud Venemaale kehtestatud sanktsioonid: isegi kui Orbán karistusmeetmeid avalikult kritiseerib, pole ta kunagi nende vastu hääletanud. Budapesti-Moskva telg ei pane muretsema mitte ainult ELi, vaid ka Ameerika Ühendriike. Eelmisel aastal tegid Ungari ja USA võimud koostööd, et tabada kahte arvatavat relvakaubitsejat, kuid siis keeldus Budapest neid Ühendriikidele välja andmast. Selle asemel saatis Ungari kahtlustatavad Moskvasse, kus nad kohe vabadusse pääsesid. Washingtonil ei jäänud üle muud, kui vaid otsus hukka mõista. Orbán kutsus üles tooma Moskvast Budapesti 1970. aastatel Vastastikuse Majandusabi Nõukogu asutatud Rahvusvahelise Investeerimispanga (IIB) peakorterit, seejuures said panga töötajad diplomaatilise puutumatuse. Uuriva veebilehe Direkt36 andmeil nõudis USA suursaadik Ungaris David Cornstein Viktor Orbánilt kinnitust, ja ka sai selle, et USA muret IIB pärast võetakse tõsiselt. Nimelt pelgavad Ühendriigid, et Venemaa võib kasutada ära panga töötajatele antud diplomaatilist puutumatust ja rakendada asutuse spionaaži teenistusse. Orbáni enda jaoks tugineb partnerlus majandushuvidele: eelkõige on küsimus gaasis ja elektris. Ungari on Moskvast suures sõltuvuses: riik impordib 57 protsenti endale vajalikust maagaasist ja 89 protsenti naftast Venemaalt. Orbán isegi lubas endale üleeile selle tõttu rahulolematuse väljendamist: «Ungari ostab Venemaalt naftat, gaasi ja elektrit, kuid tegu on väga tasakaalust väljas olukorraga.» Sõbralikult Moskvalt nafta ja gaasi ostmine on äärmiselt oluline ka poliitilistel põhjustel. Lubadus langetada elektri ja kütte hinda on alati olnud Ungari valitsuse valimiskampaanias tähtsal kohal. Veel enam, kommunaalkulude arvetele on Ungaris isegi trükitud hoiatus, et ilma riigi heldekäelise toetuseta oleks need märksa suuremad. Teine tugev lüli Venemaa ja Ungari suhetes on Paksi tuumaelektrijaama laiendamine, mida aitavad ellu viia Venemaa riigiettevõte Rosatom ning Moskvast laenuks saadud kümme miljardit eurot. Pärast aastaid seisakut seetõttu, et ehitusprojekt anti Rosatomile ilma rahvusvahelise hanketa, lubas EL lõpuks 2017. aastal sellega edasi liikuda ning esimesed töömehed on juba ametis. Teine tugev lüli Venemaa ja Ungari suhetes on Paksi tuumaelektrijaama laiendamine, mida aitavad ellu viia Venemaa riigiettevõte Rosatom ning Moskvast laenuks saadud kümme miljardit eurot. Pärast aastaid seisakut seetõttu, et ehitusprojekt anti Rosatomile ilma rahvusvahelise hanketa, lubas EL lõpuks 2017. aastal sellega edasi liikuda ning esimesed töömehed on juba ametis. Alates sellest, kui Venemaa hõivas Krimmi, on suhted Putini ja suurema osa ELi liidrite vahel olnud pingelised ning terve hulk kõrgetasemelisi kohtumisi on tühistatud. Putin on väisanud Budapesti rohkem kui kõiki teisi Euroopa pealinnu kokku. «Putinil õnnestub demonstreerida kodumaisele avalikkusele, et kõik ELi liikmesriigid ei suhtu Venemaasse samamoodi. Ta saab ka näidata, et ükskõik mis juhtus 2014. aastal, põleb talle endiselt roheline tuli ELi sisenemiseks ning et ta on teretulnud külaline,» selgitas Ungari mõttekoja Political Capital analüütik Dorka Takácsy Euronewsile. Näib, et seni kuni külaskäigud on kasulikud mõlemale poolele ning Venemaa jääb teistest riikidest isoleerituks, kestavad vastastikused viisakusavaldused. Ning kui parasjagu pole külas Putin, võõrustab Ungari teisi idakaarest saabuvaid kõva käega liidreid: juba 7. novembril tervitab Orbán Budapestis Türgi presidenti Recep Tayyip Erdoğani.“
https://leht.postimees.ee/6815252/kohal ... nnastumine
USA asekaitseminister John C. Rood: „Meie rahvuslik julgeolekustrateegia räägib suure võimuvõitluse naasmisest valikus, kus võib olla nii rahuaegne konflikt ja võitlus kui ka taas tekkida võiv relvastatud konflikt suurvõimude vahel. See nimetab selgelt Venemaad ja Hiinat kui kaht suurimat ohtu. Meie rahvuslik julgeolekustrateegia räägib suure võimuvõitluse naasmisest valikus, kus võib olla nii rahuaegne konflikt ja võitlus kui ka taas tekkida võiv relvastatud konflikt suurvõimude vahel. See nimetab selgelt Venemaad ja Hiinat kui kaht suurimat ohtu. Venemaa võimekus on märkimisväärne. Eriti tuumavaldkonnas, aga ka muudes sõjalistes valdkondades. Kui vaadata Venemaa demograafilisi väljavaateid, ei luba need eriti palju. Vene majandus ei ole vene rahvale samuti paljulubav. Ehk paljuski on Hiina pikemas perspektiivis suurem oht. Aga me ei tohiks unustada, et Venemaa kujutab endast endiselt väga suurt ohtu. Praegu märksa letaalsemat jõudu, millega peame olema valmis toime tulema. (Nad tegelevad partnerlusega) Teatud määral, aga nad liialdavad. Nad on eri riigid, kelle huvid ei kattu täielikult. Neil on mõningaid ühishuve, näiteks oma autoritaarse režiimi välismõjude eest kaitsmine ning ÜROs USA või teiste surve eest hoidumine. Mõnel juhul kattuvad nende huvid asjades, mis õõnestavad lääne demokraatiat ja rahvusvahelist reeglitepõhist korda. Kui reeglitepõhine rahvusvaheline kord ei sobi nende vajadustega, siis nad esitavad sellele vä ljakutse või ei järgi seda. Lepinguid, navigatsioonireegleid ja muid selliseid asju. Nad teevad koostööd, kus nende huvid kattuvad. Aga nad tahaksid märku anda, et toimub palju enamat. Oleme näinud, et teatud määral osalevad Vene ja Hiina üksused teineteise õppustel. Nende vahel on vaieldamatult ka kaitsekaubandust. Kuid mitte sellist ulatuslikku lõimumist, nagu näeme näiteks NATOs. Ma arvan, et paljuski seetõttu, et neil tegelikult pole samad huvid. Esiteks sellepärast, et mõlemad arvavad, et nad on juhtiv partner ja teine on järgiv partner. Aja jooksul hakkab Hiina Venemaad nägema järjest väiksema partnerina. Neil on väga suured ambitsioonid; mõnda kohta, kus Hiina mõju kasvab, peab Venemaa oma mõjusfääriks. Ma ei arva, et nad (venelased) alahindaksid hiinlasi. Ma arvan, et nad teavad suurepäraselt, et neil on tegemist tiigriga. Aeg-ajalt võib see tiiger olla väga sõbralik, aga tal võib olla potentsiaali, et ühel päeval ta enam ei ole seda. Venemaa on Arktikas tuntud tegija, mitte alati heas mõttes, aga nad on seal ulatuslikult kohal. See on veel üks koht, kus on huvitav vaadata, kuidas Hiina ja Venemaa kiikavad murelikult teineteise tegevust. Neil ei ole seal samu eesmärke. Hiina väljakutse erineb Venemaa omast ning sellest, mida nägime külma sõja ajal. Me kulutame rohkem aega ja ressursse Vaikse ookeani piirkonnale. Kuid me tegeleme ka Vene ohuga, olgu selleks ülehelikiirusega relvade arendamine, tehisintellekt, kommunikatsioon või kübervõimekus. Vaieldamatult on meie suured kosmoseinvesteeringud tingitud sellest, mida Venemaa teeb. Kui Kongress kiidab selle heaks, siis rajame USA kaitsejõudude kuuenda haru, milleks saab kosmosevägi. Suuresti tingituna murest selle pärast, mis taevas toimub. Lisaraha antakse nii Hiinast kui ka Venemaalt lähtuvate ohtudega tegelemiseks. Ning vähem teistele piirkondadele. Teiseks ei aktsepteeri me mõningate Vene avalduste loogikat, et selliseid rotatsioone tuleb vältida ning Ameerika ja teiste liitlaste väed ei tohiks siin piirkonnas kohal olla, käia õppustel, teha õhuturvet ja muid asju.“
https://leht.postimees.ee/6815405/usa-a ... -vene-ohtu
Prantsusmaa president Emmanuel Macron: „Esiteks, dialoog Venemaaga - kaine, robustne ja nõudlik. Olen väljendanud valmisolekut seda dialoogi taasalustada. Seejuures ilma igasuguse naiivsuseta ja igasuguse järeleandlikkuseta. Alliansil on oma ajalugu ja ühtlasi ka geograafia. Seega suhted Venemaaga iseenesest ei peaks olema mõeldamatud. Venemaa kuulub geograafiliselt Euroopasse. Austan sügavalt kõigi Euroopa partnerite muresid ja julgeolekuhuvisid ning need on ka minu omad ja nende kaitsmine üks minu prioriteete. Ja ma tean, mida see tähendab nende ajaloo jaoks. Ja nemad teavad seda kõike. Olgu näiteks meie konkreetsed sammud NATO ühises heidutus- ja kaitsetegevuses osalemiseks, olgu siis Balti riikides või Musta mere ääres. Mida me pidevalt taas kinnitame. Ja me oleme vankumatud, kui ohus on meie või meie partnerite suveräänsus. Aga - dialoogi puudumine Venemaaga ei ole teinud Euroopat turvalisemaks. Euroopa stabiilsust ei paranda, kui me hoidume tegelemast otse külmutatud konfliktide lahendamisega või kui laseme situatsioonil Ukrainas jätkuda. Ma ei usu. Just Euroopa stabiilsuse huvides oleme kantsler [Angela Merkeliga] korraldanud 9. detsembril Normandia formaadis kohtumise, et astuda konkreetseid samme Minski lepete elluviimise suunas. Just sellepärast, et ma usun suveräänsesse ja tugevamasse Euroopasse, usun ma, et tuleb ehitada uus julgeolekuarhitektuur. Ja see käib Venemaaga suhete selgitamise kaudu.“
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=88212799