Borja kirjutas:kas see polnud mitte ühe Euroopa väikeriigi jutukas naispresident, kes kusagil eelmise aasta paiku oma lapsepõlve nõukaaja tõttu avalikult õnnetuks kuulutas
Selline väide vääris minu tähelepanu ka. Kas tõesti on president Kaljulaid kuulutanud oma lapsepõlve õnnetuks ja just nõukaaja tõttu? Uurisin asja. Postimehes ilmus presidendi intervjuu Luksemburgi noorte ajakirjanikega 04.10.2017 ja siin ka link
https://arvamus.postimees.ee/4265367/ke ... -lapsepolv Võtsin intervjuust välja need lõigud, mis seda väita võiksid (paksendatud kiri minu poolt)
Mis on näiteks teie lapsepõlve üks toredamaid mälestusi või meeldejäävamaid hetki?
Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.
Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.
Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.
Mulle meeldis näiteks «Bullerby lapsed», kus lauldi, et «nüüd rootslased tulevad mürinal kõik», ja lehvitati Rootsi lipuga. Kõik sellised asjad sobitusid sinna [vaba ühiskonna] mustrisse. Meil ei olnud ja neil oli. Kusjuures kõik see materiaalne külg, mis oli Lääne-Euroopas, see tundus nii ebaoluline. Just see, et sa ei tohi öelda, mida mõtled – see oli kõige olulisem.
Kas sellel oli mingi konkreetne põhjus, miks teile kodus sellised sõnad peale loeti?
Arvan et see oli nagu kõigil teistel, kuna meil kodus räägiti Eesti kunagisest vabadusest ja suured inimesed lihtsalt panid tähele, et lapsed kuulavad kuskil laua all peidus, kuidas suured inimesed vaidlevad. Need vaidlused võisid olla suhteliselt huvitavad.
Mäletan oma sugulasi vaidlemas selle üle, kas Nõukogude ajakirjandus ikka kehtestab suuremaid sõnavabaduse piiranguid, kui seda tehti [Konstantin] Pätsi ajal. Täiesti legitiimne küsimus kuskil 1970ndatel.
Lihtsamad vaidlused olid selle üle, kas võis olla, et Eesti Vabariigi ajal andsid talulehmad rohkem piima kui kolhoosi ajal. Tollal andsid kolhoosilehmad tavaliselt vist 4000 liitrit [aastas] ja nemad väitsid, et nende lehmad andsid juba Eesti Vabariigi 7000 liitrit. Isegi selle infoga oleks võinud koolis – ütleme nii – sattuda valvsa tähelepanu alla. Ei olnud üldse palju vaja.
Mida peale «Bullerby laste» veel lugesite?
Lugesin kõike. Sel ajal oli ju nii, et raamatuid ilmus täpselt nii palju, et jõudsid nad kõik mitu korda läbi lugeda. [Astrid] Lindgren oli kindlasti üks mu lemmikuid. Eesti kirjanikest oli see Silvia Rannamaa. «Silja, päikesekiir ja maailm» (autor Silvia Truu – Mõnikord) oli selline hästi helge raamat, mis on mul meeles. «Kadri» ja «Kasuema» (autor Silvia Rannamaa – Mõnikord) olid muidugi kõike muud kui helged. Aga see õpetas hindama seda, mis sinu elus kõik siiski oli. Lugesin ka läbi kõik suurte raamatud, mida sain kodust kätte. Eriti suviti, kui ei olnud eriti midagi teha.
Mäletan, et lugesin Prantsuse kunstniku [Hendri de] Toulouse-Lautreci elulugu, kui olin nii seitsme-kaheksa-aastane. See oli tohutu põnev raamat, aga sa poleks seda muidu ette võtnud, kui sul oleks olnud teha midagi muud põnevat. Parasjagu siis järelikult ei olnud. [Erich Maria] Remarque 'i [teoseid] sai loetud umbes kümneaastaselt. Mihkel Mutil oli üks tore raamat «Französisch», mis rääkis tõusiklikkusest ühiskonnas. Kõike sai loetud, ka Nõukogude lastekirjandust. Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: «Vasjok Trubatšov ja sõbrad» – Ukraina partisanidest, «Paradiisilapsed» – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.
Ma arvan, et peab meeles pidama, et president rääkis välismaalastega. Luksemburg ei tea midagi nõukogudemaast või nõukaokupatsioonist. Küll aga suudavad nad okupatsiooni mõistet usutavasti siiski mõista - Saksamaa okupeeris Luksemburgi ning muuhulgas langes tuhandeid luksemburglasi saksa sõjaväes (kuhu nad ebaseaduslikult olid mobiliseeritud). Minule on presidendi jutt arusaadav ja kuskilt ei loe ma välja, et ta oleks oma lapsepõlve nimetanud õnnetuks. Pigem ütleb ta, et ilma nõukogude okupatsioonita oleks meil olnud parem. Mina nõustun sellega täeilikult. Ja mis kõige naljakam - presidendi intervjuus on nimetatud ka ühte raamatut, mis lükkab ümber Trummi toodud väite, et nõukaajal ei pööratud välisele küljele tähelepanu või et polnud naabrist-parem suhtumist.
Leian ka, et Sina, Borja, oled eksinud oma viitamisega ja tore oleks, kui Sa seda ka tunnistaksid.
.
