London Bridge kirjutas:strateegiline sõdur kirjutas:/.../
Olgu. Aga ma ei saa jätta märkamata, et lahenduste realt puudub minu pakutud kaitseeelarveväline laenuraha, ning puudutamata jääb õhku visatud väide, et moonal puuduvad uute võimetega loomisega kaasnevad suured jooksevkulud, mis võiks muuta laenuraha kasutamise mõistlikumaks ja õigustatumaks. Rõhutame siin just laenuraha kasutamise võimalikkust, mis muudes kontekstides on alati leidnud kaalukaid vastuargumente.
Kas seda peaks tegema? Ei tea, oleneb vast laenuraha hinnast ning sellest, mida tähendab optimaalne siin kontekstis - on see boonus või eeldus EKVle usaldatud ülesannete täitmiseks? Loomulikult võin eksida.
Laenuraha teemadel lasen enda eest rääkida Eesti Panga endisel presidendil Ardo Hanssonil.
Eelmise nädala Riigikogu istungi stenogrammi täisversiooni leiad siit
http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201 ... ND-3095685
Kopeerin sealt mõned lõigud.
Leo Kunnas
Tänan, lugupeetud juhataja! Tänan ka teid, lugupeetud Eesti Panga president, nii ettekande kui tehtud töö eest! Minu küsimus on väga lühike. Kuidas te suhtute laenu võtmisse riigi kaitsevõime arendamise eesmärgil? Ei ole saladus, et meil on praegu üsna suured võimelüngad, mis praeguses julgeolekuolukorras võivad meile ohtlikuks osutuda.
Eesti Panga president Ardo Hansson
Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et neid teemasid, mille peale raha kulutatakse ja kuidas sedagi valdkonda rahastatakse, tuleks eraldi käsitleda. Üks teema on, mille peale Eesti riik oma raha kulutab: kas me pigem kulutame riigikaitse peale, maanteede peale, hariduse peale või mille peale iganes. Keskpangal selles küsimuses oma seisukohta ei ole. See on väga selgesti poliitiline küsimus ja see tuleb lahendada siin saalis. Teine küsimus on, et kui teatud kulutused on vajalikud, siis kuidas neid katta. See on tehniline küsimus. Ja selle üle mõeldes peab jälle vaatama, kas see on ikka kooskõlas riigi tasakaalus arenguga.
Tarmo Tamm
Aitäh, juhataja! Hea Eesti Panga president, kõigepealt suur tänu seitsme aasta jooksul tehtud töö eest! See oli väga hea töö, mida te tegite. Aga te ütlesite oma ettekandes, et kui Eesti majanduskasv on umbes 3%, siis riik ei peaks majandust täiendavalt stimuleerima. Kui me liigume 3%-lise majanduskasvuga, siis vaevalt me jõuame ülejäänud arenenud Euroopale järele. Kui me valime sellise tempo, siis meil ilmselt ei tekigi seda võimalust. Millal teie arvates tekib see õige moment, kui Eesti riik võiks laenu võtta? Me teame, et meie riigi laenukoormus on 7–8%, järgmisel Euroopa riigil on see 21–23%, Euroopa Liidu keskmine on 80%, naaberriigil Soomel on see 100%. Ärme räägigi Jaapanist, Kanadast, USA-st. Millal on teie arvates õige moment laenu võtta? Võtta laenu investeeringute tegemiseks on minu meelest ka majanduslikult õige. Kui me oleks eelmise majanduskriisi ajal 2008–2009 võtnud laenu ja näiteks Tallinna–Tartu maantee välja ehitanud, siis tänaseks päevaks oleks see raha nagu tasuta käes, lisaks oleks ka Lõuna-Eesti elanikud rahul. Millal teie laenu võtaksite? Millal te soovitate riigil laenu võtta?
Eesti Panga president Ardo Hansson
Aitäh küsimuse eest! Me kindlasti soovitame seda teha siis, kui pigem on halvad ajad. Ma mäletan aega 12 aastat tagasi, kui oli justkui põhjust laenu võtta, aga kui läksid laenuturule, siis öeldi, et laenu intressimäär on 10%. Ma arvan, et see kohutas mõningaid ära. Sel hetkel, kui usaldus riigi või majanduse vastu on oluliselt kannatada saanud, võivad intressimäärad minna liiga kõrgele. Aga laias laastus ma ütleks, et praegu on pigem aeg puhvreid koguda. See natuke seostub ka sellesama euroala keskpankade varaostuprogrammiga. Mõnikord on räägitud, et kui raha on nii odav, siis võiksid valitsused rohkem laenata. Aga vaatame, mida euroala valitsused on teinud. Samal ajal, kui keskpank on turult väärtpabereid ostnud, on euroala riigid tervikuna oma eelarvepoliitikat karmistanud. Nad ei ole teinud seda, et oleksid kasutanud seda akent stimuleerimiseks, kuna tegelikult seda vajadust nii väga polnud. Neil riikidel, kes olid võimelised seda kasutama, arenes majandus väga hästi, ja need riigid, kes seda stiimulit vajasid, olid ennast lõhki laenanud.
Loomulikult, kui me vaatame ainult seda taset, mis Eestis on 8–9%, Lätis ja Leedus 40%, kusagil mujal 60%, siis me võiksime öelda, et võtaks laenu. Aga teine asi on majanduse absorbeerimisvõime ja see tsükliline positsioon, mida ma varem mainisin. Kui me sellises olukorras, kus ettevõtted tõesti kurdavad väga palju tööjõupuuduse üle ja rakendatus on juba väga suur, proovime hakata näiteks väga suuri projekte ellu viima, siis ma arvan, et varem või hiljem me jõuame sellesama võõrtööjõu teema juurde, sest lihtsalt lühiajaliselt selline vajadus tekib. Hea meel oleks, kui eestlased tuleksid mujalt tagasi, aga ma arvan, et see hakkab kindlasti olema evolutsiooniline protsess. Nii et kui ma sõidaks Tallinna–Tartu maanteel ja mul oleks Ferrari, paak oleks kütust täis, ma saaksin 200-ga sõita, aga teie ütlete, et ma tohin ainult 110 sõita, siis tekiks mul küsimus, et kuidas nii. See "kuidas nii" on selle tõttu, et me tahame vältida õnnetusi ja kui keegi liiga kiiresti sõidab, ükskõik millise võimsusega, on see ohtlik. Võib olla ka nii, et kui liiga palju gaasipedaali vajutada, ükskõik, milline laenukoormus on, siis majandusel võtab aega, et seda absorbeerida.
Peeter Ernits
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, minugi poolt suur aitäh pika töö eest ja hea töö eest! Aga teema jätkuks: me oleme Euroopa Liidus ja ka laiemalt sellise masohhistliku poliitika musterkuju. Meil on seesama 8%-ne kõige väiksem riigilaen. Teie jutt siin oli, et võiks laenata, aga tegelikult ei saaks. Aga kui me võtaksime laenu kolm miljardit, siis oleks me laenukoormus 20% ringis ja oleksime ikkagi Euroopa Liidu supermusterlaps. Praegu oleme punane latern oma kasinuse ja masohhismiga. Mis siis ikkagi juhtuks, kui me selle kolm miljardit võtaks? Kas teie prognoosi järgi see tähendaks, et me avame väravad võõrtööliste suurte hulkade ees? Või kas taevas kukub kokku? Eesti on ainukene, kes sellist masohhistlikku poliitikat on ajanud.
Eesti Panga president Ardo Hansson
Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et tagasi vaadates keegi võib öelda, et me oleks võinud rohkem laenu võtta. Ma tuletaksin meelde, et endine Läti peaminister, praegune Euroopa Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis käis kunagi siin Tallinnas Lennart Meri konverentsil. Ja tema vaade oli teistsugune: ta ütles, et teil on 10% SKT-st laenu, meil on 40%, aga mina ei näe, mida me selle täiendava 30% eest eriti nagu oleme saanud. Kas me oleme nüüd selle võrra rikkamad? Kindlasti on tegemist tasakaalupunkti leidmisega. Ma arvan, et ei ole mõtet ajada masohhistlikku poliitikat. Aga praegu ma ütleks, et ükskõik, kuidas me selle 10%-ni jõudsime, kui me hakkame katsetama seda jõuliselt kasvatada, siis selle laenu võtmise peegelpilt on eelarve puudujääk. Kui te räägite 3 miljardist, siis te räägite päris suurest osast SKT-st. Jah, see summa võib olla hajutatud, aga meil on ju olukord, kus majandus juba toimetab üle oma võimete, kus meil lihtsalt ei ole piisavalt masinaid ega seadmeid ega töötajaid võtta. Kui sellisel ajal hakata seda laenuraha turule paiskama, siis see minu arvates lihtsalt tekitab tasakaalustamatust. Ma arvan, et kui me räägime maanteedest, siis me ilmselt oleme sunnitud neid välisettevõtete abil ehitama. Võib-olla see on ka lahendus, aga igatahes see tasakaalustamatus saab kindlasti olema suurem. Aitäh!
Kadri Simson
Aitäh! Lugupeetud Ardo Hansson! Meil on tõepoolest teiega olnud väga konstruktiivne koostöö – nii siis, kui me olime valitsuses, kui ka siis, kui olime opositsioonis. Aitäh selle eest! Ja ma soovin teile edu järgmistele väljakutsetele vastamisel! Aga teie ametiaega jääb selline väga suuremahuline Euroopa Keskpanga võlakirjade ostmise programm. Samas ma tean, et te ise olete kogu oma ametiaja olnud Eesti riigi võlakirjade suhtes pigem ettevaatlik ja meil ei olegi riigi võlakirju. Te saite osta riigiettevõtete võlakirju, aga mitte Eesti riigi võlakirju. Ja nüüd ma küsin teie käest: milline on teie kogemus, mida te arvate teistest eurotsooni riikidest, kellel on olnud riigi võlakirju? Kas te näete selles ka midagi positiivset, et riigil on võlakirjad? Millisel juhtumil võiks Eesti seda kaaluda?
Ardo Hansson
Aitäh! On räägitud, et Eesti Pank justkui Eestis ütleb ühte asja ja siis me lähme Frankfurti ja räägime teist asja. Esiteks, rahapoliitika ja eelarvepoliitika on erinevad asjad. Keskpank ei osta raha, ei lähe ka valitsuse juurde ega anna valitsusele otse raha, vaid me läheme turgudele ja ostame võlakirjade omanikelt võlakirju kokku. Ja nagu ma mainisin, sellel perioodil, kui keskpangad on ostnud kokku rohkem kui kahe triljoni eest valitsuste võlakirju, on euroala valitsused oma eelarvepoliitikat pigem karmistanud, mitte lõdvendanud selle tõttu. Mõte ei ole olnud mitte anda valitsustele raha, et nad hakkaksid seda kulutama, vaid just pigem, et see raha jõuaks erasektorisse ja et kusagil mingi ettevõte või kodumajapidamine, kes muidu ei oleks tarbinud või investeerinud, hakkaks tarbima. See vahe on olnud ka, et majanduse tsükliline positsioon on olnud erinev. Me oleme näiteks Eestis soovitanud ühte asja, kuna me olime juba tugevas tsüklifaasis ja meil oli vaja pigem natukene pidurile vajutada. Aga kui me vaatasime euroala majanduse näitajaid tervikuna, siis need näitajad olid nõrgad ja neid oli vaja nagu turgutada. Nii et tuleb vaadata detaile, nendes on teatud konsistentsust.
Igal asjal on omad plussid ja miinused. Ma arvan, et kui on juba võlakirjaturg tekkinud – me rääkisime enne kapitaliturgude tekkest, eks ole –, kui need võlakirjad on olemas ja inimesed saavad nendesse investeerida, siis see on iseenesest positiivne, avardab finantseerimise võimalusi. Nii et kui valitsus lõpuks otsustab, et tal on raha vaja, siis ega võlakirja instrument ei ole sugugi halb asi. Ent praegu ma arvan, et üks võimalus on ka lihtsalt emiteerida neid võlakirju mingis mahus, selleks et seda raha mitte kulutada, vaid panna kuhugi panka. Aga sellel on jälle oma hind. Me saame selle hoiuse pealt vähem raha, me maksame juurde selleks, et neid võlakirju toota. Ent seda on põhimõtteliselt võimalik teha. Nii et igal asjal on omad plussid ja miinused.
Aga ma tulen tagasi selle lühiajalise seedimisvõime juurde olukorras, kus majandus juba töötab täistuuridel. Tõesti, tööpuudus Eestis on 4,4% – väga väike igasuguste ajalooliste näitajate järgi otsustades. Palgakasv on ligi 9%. Kui me vaatame erinevaid näitajaid ja otsime tasakaalustamatuse näitajaid, siis on väga vähe selliseid või õigemini ma arvan, et peaaegu ühtegi ei ole, mis on jõudnud tasemele, kus see oli aastal 2005 või 2006, eelmisel buumiajal. Aga üks näitaja on juba suurem ja see on kaadri voolavus. Eestis vist 8–9% töötajatest per kvartal vahetavad oma töökohta. Ja jälle, sellel on oma plussid ja miinused. Võib-olla töövõtja seisukohast on see väga tore: sa võid julgelt jätta oma töökoha maha, teades, et – mitte küll igaüks, aga paljud – leiad kohe uue ja parema töökoha. Ja võib-olla see viibki meie majandust edasi. Aga teisest küljest, tööandja seisukohast, kui kaadri voolavus on pidev, kui paljud inimesed lähevad ära, siis tegelikult ei ole võimalik projekte enam ellu viia. Kusagilt pole võimalik inimesi pikka perspektiivi silmas pidades palgata ja see tekitab probleeme. Nii et siin on jälle vajalik tasakaalupunkti leidmine. Tööjõu voolavus on üks näitaja, mis on veelgi suurem kui eelmise buumi ajal.
Helle-Moonika Helme
Austatud ettekandja! Austatud koosoleku juhataja, vabandust, et ma nüüd niimoodi hiljaks jäin! Aga mul on selline väga põhimõtteline küsimus. Uue valitsuse koalitsioonilepingus on palju sellist, mis ehk muudab, ütleme, meie teatud fiskaalpoliitilist paradigmat. Ma lihtsalt küsin, kas Eesti Pank on põhimõtteliselt valmis koostööks uue valitsusega.
Eesti Panga president Ardo Hansson
Üks asi, mida ma olen viimastel aastatel rõhutanud, ja ma arvan, et edukalt: me oleme olnud väga apoliitilised oma väljaütlemistes. Kui me räägime, siis me räägime nendel teemadel, kus meil on olemas teatud kompetents. Me räägime üldisest riigieelarve tasakaalust. Me ei võta kunagi sõna spetsiifilistes küsimustes, kas seda maksustada või teist maksustada või kas tulude-kulude poolel selle peale kulutada või muude asjade peale kulutada. Meie mandaat on väga palju seotud just selle stabiilsusega ja meie kommentaarid on sellega piirdunud. Meil on kindlasti tänu oma kogemustele ja analüüsidele kujunenud välja omad seisukohad. Ma arvan, et me oleme olnud väga positiivselt meelestatud riigieelarve praeguse üldraamistiku suhtes. Tegelikult on meil praegu õige ajada seda vastutsüklilist liini, et headel aegadel on pigem mõistlik koguda reserve, halbadel aegadel on õige mitte koguda reserve ja neid pigem kulutada.
Teiseks, me teame, et tulevikus ootavad meid ees suuremad demograafilised väljakutsed. Me teame, et Euroopa Liidu raha enam tulevikus ei tule nii palju, kui seda on seni olnud. Ja siin tuleb ka märkida, et seda raha on netona olnud umbes 3% meie SKT-st. Kui Eesti on Euroopa Liidu eelarvesse sisse maksnud umbes 1% SKT-st ja tagasi saanud umbes 4%, siis neto on umbes 3% aastas. Kui seda raha ei oleks tulnud, siis me oleks saanud selle laenata, aga me saime selle sisuliselt nagu ilma tagasimakse kohustuseta. Nii et mingil määral mõjutab laenuraha meie majandust ja seda laenuraha on tulevikus vähem. On vähem euroraha, halvem demograafiline olukord jne. Aga praeguses olukorras on meil minu arvates väga mõistlik puhvreid koguda. Nii et me toetame seda üldist lähenemist, mis on kirjas praeguses seaduses.