URR kirjutas:Sina ei saa aru sellest, et kui too “radarimull” 20 sõlmega 24 tundi patrullib, katab ta päris suure ala. Pealegi pole keegi peale Sinu enda rääkinud ei Haminast ega hõbekuulist.
See konstruktsioon kehtib suurema ja parema "nägemisega" vastase vastu üksnes siis, kui nad passivad paigal, kuni sa nad leiad. Praktikas ilmselt järgnevad mingid aktiivsed tegevused - avaliku sõja eel ilmselt muudetakse kogu aeg asukohta, avalikus sõjas hakatakse sind tulistama. Näiteks 100 km kauguselt, kus sa vastast ei näegi veel.
Ma tean, mis on valgusmorse, olen nii saatnud kui vastu võtnud, ja tean ka selle piiranguid. Üks piirangutest on info edastamise kiirus. Sellest ei piisa mitmele laevale nende täpse asukoha reaalajas edastamiseks. Võin kinnitada, et signalistid kasutavad nii valgusmorset kui signaallippe, aga mitte semafori. Ja lennuvahenditel morselampi ega signalisti ametikohta ei ole.
Ära sellesse morsesse niiväga takerdu, lihtsalt kui venelased tegutsevad nii, et lasevad Suursaarel radaril käia ja ise sõidavad radarid standby ja raadiovaikuses, on neid meil passiivsete vahenditega ka raske leida.
Kuidas siis need poolpimedad oma sihtmärgi ikkagi leiavad? Kuidas saab poolpime "madrats" poolpimedast "Haminast" parem olla? Milleks raketid, kui kui sihtmärki ei suudeta tuvastada?
Suurem arv aluseid saab ju otsida läbi suuremat mereala?
ei saa küll aru, miks and täis puhutavad peavad olema, aga olgu), mis suudavad kanda 1-2 400 kg stardimassiga ja 185 km laskekaugusega juhitavat raketti
Lihtne laevaehituslik reaalsus, RIB tüüpi aluse kandejõud on erakordselt suur oma suuruse kohta. Eespool viidatud 12,5 tonnise täismassiga aluse kandevõime on 8 tonni. Konventsionaalse kõvakerelise alusega täiesti saavutamatu. Ja miks 1-2 raketti? Viidatud 15 m alus tegelikult võtaks ka 4, lihtsalt tuleb lahendada nende paigutus (tõenäoliselt teki alt väljatõusva konteineriga), et mitte halvendada püstuvust. Teiseks, vähendamaks jooksvaid kulusid rahuajal, võimaldab täispuhutav ehitus paremini neid ladustada.
Igal laeval on kaasaegne side- ja lahingujuhtimissüsteem (kokku 25), sest muidu poleks koordineeritud parvlemine võimalik. Selleks, et rakettide potentsiaali maksimaalselt ära kasutada, oleks vaja lisaks vahendeid silmapiiri taga sihitamiseks (over the horizon targeting, OTHT).
Mulle tundub, et oleme jõudnud olukorda, kus "parv" on kaotanud "kolme Hamina" ees ka hinnaeelise.
Kogu meie lahenduse määrab niiehknaa tegelikult ära see, kas me suudame osta näiteks 100 raketti ja neid teenistuskorras pidada. See maksab ainuüksi 200-400 miljonit. Lihtsalt mõne raketi kaupa pole erilist lootust VF laevade õhutõrjet läbida. Minuarust.
Mis neid lahingjuhtimise süsteeme puudutab, siis minuarust vajatakse 1-2 km ulatusega raadiolinke vastuvõtjatega enamikel alustel, kust juhtalustelt antakse korraldusi - see ja see ründab seda - ja sihtmärgi koordinaadid. Kui sihtmärgi koordinaadid on raketile sisestatud, siis edasi on juba "delo tehniki" ja rakett läheb ise sinna, kuhu kästi. Juhtalustel on see asi mõistagi kulukas, aga ründealustel mitte niiväga (on juba levinud tsiviiltehnoloogia).
Mis seda hinnaeelist puudutab, siis ma endiselt kahten, kas kolm "Haminat" oma 12 väljalastava tiibraketiga ikka suudavad venelaste eskaadri õhutõrjet läbida ja seejuures mõned laevad uputada. Rootsis oli igatahes plaanis samu rakette paigutada ca 200-le hävitajale. Äkki peab neid rakette siiski 50 tk lendu saatma, et edu loota?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.