Sa Falklandi sõda teemaks tuues unustad mõned tõsiasjad. Esiteks Argentiina laevastiku roll seal aset leidnud Briti laevade rappimises võrdus ümmarguse nulliga, samuti on ülimalt kahtlane Argentiina laevastiku roll olukorrateadlikkuse hankimisel, sest britid lihtsalt ei lasknud neid nii lähedale, et midagi hankida õnnestus. Üldiselt ollakse seisukohal, et olukorrateadlikkus (kus britid asuvad) tuli seal 1. õhuluurest 2. asümmeetriliste meetoditega (luure-kalalaevad, mida britid ei puutunud). Ja rünnakud, kui ma võiks meenutada lähtusid õhust ja mälu järgi oli üks edukas rünnak saartelt maismaalt. Mõistagi ei istunud briti laevastik kõik see aeg ankrus Port Stanley reidil ega oodanud seal järgmist rünnakut. Seejuures erinevalt lähirünnakutest pommidega ei suutnud britid tabada ühtegi tiibrakette kandnud lennukit ja ka mitte seda isevalmistatud ühte laskeseadet, mis argentiinlastel saarel oli. Küll aga said katsed tulla laevastikuga lagedal merel peale paremini relvastatud brittide käest armuta karistatud (peale allveelaeva olid aktsioonis ka Sea Lynx tüüpi kopterid Sea Skua kergete tiibrakettidega.Ott Laanemets kirjutas:Nagu ma varem kirjutasin, aga mis ilmselgelt radarihorisondi varju jäi, on see, et merekaitse probleem on kompleksne ja sellele ei ole lihtsaid lahendusi. Paralleel ajaloost on ehk soomusmanöövri arendamine – tankid või lahingumasinad (esimesena)? Kuna üldised teadmised merest ja merekaitsest on äärmiselt kasinad, siis on kogu teema taustal hulk müüte, või püütakse neid kultiveerida. Näiteks:
1. Merekaitse ja/või mereolukorrateadlikkus ilma merel viibimata e laevadeta. See pole kahjuks võimalik – inimesed ei saa ilma laevata merel olla ja merd ei saa vallutada-okupeerida. Kuigi sõjapidamine merel on kontseptuaalselt erinev maasõjapidamisest (erinev eesmärk), on sõjapidamise üldine loogika sama. Maakeeli öeldes, ei tea et nt kompanii ülem saaks oma üksust juhtida oma kabinetist või väeosa territooriumilt lahkumata.
2. Korduvalt mainitakse PPA-d, kui teemaks on riigi sõjaline kaitse ja sõjaline mereolukorrateadlikkus. Nii 1. kui 2. JvBr-s on luurekompaniid, mille ülesandeks on umbes see sama, mida merel kutsutakse mereluureks (scouting) ja mereolukorrateadlikkuseks. Miks brigaadid selle asemel ei kasuta vastava politseiprefektuuri sinise vilkuriga sõidukeid…?
Need taktikalis-tehnilised mõttearendused on ühtpidi vahvad, aga Google’i, Wikipedia ja maa-usu abil neid päris ei lahenda ning need puudutavad koguprobleemi üht väikest tahku. Suurimaks väikeriigi merekaitse ülesandeks on ja jääb mereolukorrateadlikkuse loomine ja kohalolek. Ma tulistan puusalt, aga ca 90-95% igapäevasest ajast ja ülelpidamise ressursist kulub just nimelt kõige sellega seonduvale. Võrdluseks suurtest merevägedest: Falklandi sõja 100-päevasest lahingufaasist toimus tegelikku lahingut kokkuliidetuna vaid ca 3 tundi. Ehk siis, kui merekaitse peaks prioriteetsemaks muutuma, siis mereolukorrateadlikkus on esimene teema millega tegeleda. Rahustuseks, mõtlema peab tõesti ka sellele, et see ei jääks ainsaks trepiastmeks e et me ei teeks Läti Skrundat (kas merel, maal või õhus). St kõik arendused peavad olema samm-sammult edasi arendatavad.
Kogu selle ürituse asetab ehk brittide jaoks piinlikku valgusesse see, et Exocet rakette oli Argentiinal ühekohaline arv (olen näinud kirjanduses numbreid viiest kaheksani), sest britid suutsid edukalt vältida suurema arvu ohtlike rakettide sattumist Argentiina kätte. Kui siin nüüd spekuleerima hakata, siis kui Argentiinal olnuks neid rakette näiteks 100 tükki, pooled saartel ja pooled merelennuväel, siis Briti ülemvõim Falkandi merealal oleks küll tõsiselt kahtluse alla seatud ja selleks polnuks vaja ainsatki sõjalaeva.
Prooviks nüüd siia mingi analüüsi või arvutuse taha saada? Su enda viimati pakutud Falklandi sõja kogemus näitab rakette päris heas valguses.
