mart2 kirjutas:Piirivalve vs. Merevägi on juriidiline teema.
Ei ole juriidiline teema, vaid ikka sisuline, kuid juriidika on siiski oluline. Teemat puudutab nii siseriiklik kui rahvusvaheline õigus. Siseriiklik õigus on meie endi korraldada. Kõrgema võimu kandja on rahvas ja rahva esindusel riigikogus on põhimõtteliselt võimalik otsustada, mida tahes (nt Pika Hermanni torni lammutamise, kui peaks soovi olema). Tänasesse riigipiiri seadusse kirjutatud segane olukord, mis puudutab piiri valvamist ja kaitsmist (vt mu varasemaid postitusi), on samuti meite endi tekitatud. Ehk siis siseriiklikult pole õigus mitte eesmärk vaid vahend asjade korraldamiseks.
Küll aga peab meid suunama rahvusvaheline õigus. Öeldakse ju, et väikeriigi tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Seda peavad silmas pidama ka nt enesetapurünnakute jms pakkujad – taktikaliselt võib see ju edu tuua, aga strateegiliselt oleks tegemist üsna halva juhtumiga.
Merevägi-piirivalve teemat katab ühelt poolt rahvusvaheline mereõiguse konventsioon e UNCLOS [1], mille kohaselt on meil muu hulgas õigus territoriaalmerele ja majandusvööndile. Territoriaalmeri on osa riigi territooriumist ja seal kehtib rannikuriigi õigus. Ainuke erand on laveade, k.a. sõjalaevade, rahumeelse läbisõidu õigus. Ehk siis kui VF sõjalaev Soome lahes läbib meie territoriaalmere ja täidab UNCLOSi nõudeid, on see õiguspärane. Majandusvöönd ei ole riigi territoorium vaid nn rahvusvahelised veed, kus rannikuriigil on õigus teostada majandustegevusi – uurida, püüda kala, kasutada merepõhja maavarasid jne. See, kuidas riik neid tegevusi tagab, mereväe või rannavalvega, on iga riigi otsustada. Küll aga ütleb UNCLOS selgelt, et vaid sõjalaevadel on avamerel teatud õigused. See pole aga oluline, sest Läänemerel avamerd ei ole.
Teiseks defineerib UNCLOS sõjalaeva, mis on riigi relvajõududele kuuluv laev, millel on selle riigi päritolutunnustega pardamärgistus [see tähendab tegelikkuses sõjalaeva lippu], mida juhib selle riigi valitsuse volitatud ohvitser, kelle nimi on nõuetekohaselt kantud teenistusnimekirja või samaväärsesse dokumenti, ning mille laevapere allub relvajõudude regulaararmee distsipliinile (art 29). Piiri- või rannavalve laev on UNCLOSi järgi muu riigile kuuluv mitteärilistel eesmärkidel kasutatav laev.
Teine antud teemat puudutav õigus on rahvusvaheline humanitaarõigus e Genfi konventsioonid koos lisaprotokollidega. Tegevusi merel puudutab peamiselt II Genfi koventsioon [2]. Üks rahvusvahelise sõjaõiguse printsiipe on kombatantide e võtlejate ja mittekombatantide e mittevõitlejate eristamine. See tähendabki, et merel on kombatandid, mida on OK põhja lasta, UNCLOSi definitsioonile vastavad sõjalaevad. Lisaks on otstarbekas lahus hoida sõjalised ja merepääste ülesanded, sest viimaseid sooritavad laevad on kaitstud samaväärselt punasele ristile.
Eristamise printsiibi järgmimine on üks argumentidest, miks merejulgeoleku uuring [3] soovitas just kahte merelisi ülesandeid täitvat organisatsiooni. See on ka põhjuseks, miks merepolitsei tänasel kujul relvastamise teema ei mahu rahvusvahelise õigus raamidesse (rääkimata sisulistest ja fiskaalsetest küsitavustest). Küll aga võib lahenduseks olla, mida merejulgeolku uuring ka pakkus, luua rannavalve üksus mereväe koosseisus, nagu see on näiteks Lätis ja Norras.
1.
https://www.riigiteataja.ee/akt/911675
2.
https://www.riigiteataja.ee/akt/79249
3.
https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... k_veeb.pdf