Merevägi ja rannakaitse

[URR]

Jätan VA (see on õige lühend, VTA on veterinaar- ja toiduamet) hakkamasaamise üle arutlemise suurematele spetsialistidele, sest ei taha puhkuse ajal oma aega asjasse süüvimisele kulutada, aga luban endale ühe retoorilise torke: jää lõhkumine, poide välja võtmine ja reostustõrje kombona ei tohiks EVA 316 üle koormata, sest need esinevad harva korraga. „Jääajaks” peaks poid juba välja võetud olema ja jääsupis reostuse tõrjumine peaks meie vahenditega pea võimatu olema.
Aga merepimduse teemadel jauran küll.

... Ummuksis seismine aga tähendab kõigi kolme puhul ressursside puudust kallite võimekuste arendamisel, mitte tingimata mingeid valesid otsuseid või "merepimedust" kõrgemal tasemel.

Ressursipuudus on tekkinud muuhulgas paralleelstruktuuride loomise ja säilitamise tõttu. Seda on analüüsitud ja sellest on räägitud varsti 20 aastat, aga kõik on sumbunud ametkondlikesse ja erahuvidesse, suur hulk otsustajatest ei saa või ei taha probleemist aru saada. Seadusandlikku tohuvabohu Eesti merealal ja omamaise kaubalaevanduse likvideerumist ei saa ka kuidagi teisiti nimetada. Samuti iga paari aasta tagant korduvaid arutelusid ja arvutusi, kas kulude kokkuhoiuks tuleks kinni panna merevägi või merevägi ja õhuvägi mõlemad.

Aga su näited viitavad hoopis teiste üksuste detailsemate teadmiste puudumisele, mitte tingimata juhtkonna üldise arusaamise puudumisele. See on koht, kus merevägi peab ise aktiivset tööd tegema, et ühine mõistmine tekiks. Kahtlemata on see keeruline ja töömahukas, kuid ma ei eeldaks ka, et mereväelased teaksid automaatselt näiteks õhuväe lennuvahenditega seotud nüansse. Joint capabilities eeldabki selliste asjade välja triikimist.

Võin ka kõrgema taseme näiteid tuua. J6 sundis mereväge kaitsetegevuse operatiivkava juurde käivat sideskeemi ümber tegema, sest see erines liiga palju teiste jalaväepataljonide omadest. Kuni viimase ajani oli laevakomandöril valida, kas rikkuda riigisaladuse kaitse korda või muutuda operatsioonivõimetuks. (Kuidas hoida ja kasutada salastatud NATO publikatsioone laevasillas, kui seal viibivad ka riigisaladusele juurdepääsu loata madrused?) Samad lood on Kõutsi-aegse „kainusekäskkirjaga”.
Kas selles ei võiks ka peastaabil mingi roll olla?
Selleks, et midagi selgitada, peab teine pool olema valmis kuulama. Veel mõni aasta tagasi ei tohtinud Juhkentali tänaval sõnu „mereseire” või „BRASS” kasutada, sest kuulaja pool hakkas valju häälega karjuma. Eelmine mereväe ülem ei kaotanud kohta mitte Sakala pärast (ta teadis juba mitu kuud ette, et on minek, ainult ametlik põhjus oli vaja leida), vaid selle pärast, et mereseire teema mereväest Riigikogu riigikaitsekomisjoni lekkis. Kokkuvõttes on keeruline „asju välja triikida”, kui vastaspool eitab võimalust, et merekeskkonnas käivad asjad teisiti.

[Kapten Trumm]

Peastaabis strateegilisemates osakondades peaksid ka mereväelased esindatud olema, selles vist pole siin mingeid vastuväiteid tulemas?
Vältimaks toodud olukorda, kus mitte eriti mõtlemisvõimelised PS tegelased asuvad tuimalt ellu viima midagi, tegemata vahet miinilaevade divisjoni ja reservjalaväepataljoni spetsiifikal. Taoline teema on ilmselt igale KL-lasele mingil määral tuttav, kui ühel päeval sajab sisse mõni rotatsiooniga tulev kaadri tegelane, kes kukub toimivat lammutama argumendiga "aga maaväes on 20a nii olnud". Tundub kuidagi tuttavlik.

[nimetu]

„Jääajaks” peaks poid juba välja võetud olema ja jääsupis reostuse tõrjumine peaks meie vahenditega pea võimatu olema.

Aga ma ei mõelnud seda ju ise välja. See on VA Teatajas kirja pandud.
Mis puudutab talvist reostustõrjet... EVA 316 (ning Kurvitsa) peal peaks olema kraana külge paigaldatav skimmer, mis võimaldab ka jääoludes reostust korjata. Reostus ise korjatakse laevadel olevatesse tankidesse. Ma ei tea kuidas poomide kasutamine on lahendatud. EVA 316 peaks olema võimeline ka mingil määral piirkonda jääst vabastama. See talvine korjevõimekus on muuseas kirjas EMSA raportis riikide reostustõrjevõime kohta.

Seadusandlikku tohuvabohu Eesti merealal ja omamaise kaubalaevanduse likvideerumist ei saa ka kuidagi teisiti nimetada.

Sellega olen isegi nõus. Erinevus on minu perspektiivist olukorra ohjeldamises.

Võin ka kõrgema taseme näiteid tuua.

Selge. Kui on tõesti nii, siis mul on kahju ja loodetavasti on olukord muutumas.

[Kapten Trumm]

Leidsin netist ühe brittide esitluse - FIAC ohu teemal. Kuidas paigutuks siia eespool visioneeritud Type 3++ Eesti alus? (Type 1-3 seletused vaata esitlusest).
http://dodccrp.org/events/10th_ICCRTS/C ... ns/053.pdf

FIAC - Fast Inshore Attack Craft. Ehk siis rannikumere raketikaater tänases kontekstis.
Häda on muidugi selles, et Type 3++ (või Type 4) FIAC on veel asi, millega taolised analüüsid ei arvesta, kuid tundub, et Iraanil asi sinnapoole kisub.

Thales pakub oma kodulehel juba vasturelva https://www.thalesgroup.com/en/countrie ... /effectors

Paraku aga laskekaugus "üle 6 km" on hea RPG-de ja vene 57 mm reaktiivmürske kasutavate väikealuste, mitte aga orgaanilist radarit ja ÕT omava, 30++ km laskekaugusega üksuse vastu.

[Martin Herem]

Selleks, et midagi selgitada, peab teine pool olema valmis kuulama. Veel mõni aasta tagasi ei tohtinud Juhkentali tänaval sõnu „mereseire” või „BRASS” kasutada, sest kuulaja pool hakkas valju häälega karjuma. Eelmine mereväe ülem ei kaotanud kohta mitte Sakala pärast (ta teadis juba mitu kuud ette, et on minek, ainult ametlik põhjus oli vaja leida), vaid selle pärast, et mereseire teema mereväest Riigikogu riigikaitsekomisjoni lekkis. Kokkuvõttes on keeruline „asju välja triikida”, kui vastaspool eitab võimalust, et merekeskkonnas käivad asjad teisiti.

URR on kas minust paremini informeeritud või valetab (sest tegemist on ju väitega).
Ma olin väga lähedal nendele otsustele.
Sepperi liikumine oli tõesti plaanis, kuid mitte sinu kirjeldatud põhjustel, vaid üldise rotatsiooni raames. Ja sellega olin ma küll väga hästi kursis.
Ja kursis olin ka "lekkimise" looga. Tegelikult ei lekkinud midagi, vaid MeV ülem rääkis sellest ametliku esitluse käigus. Kas see kellelegi meeldis või mitte, on iseasi.

URR palun ära loo siin müüti süvariigist.

[URR]

Ei ole rohkem informeeritud, aga ei valeta (teadlikult), vaid edastan seda, mida olen kuulnud inimestelt, keda usaldan. Süvariiki ei usu, ja/aga nendin, et kui kaks inimest vaatavad kumbki oma küljest ühte objekti, võivad nad näha erinevat pilti. Väljendid "ei tohtinud kasutada" ja "karjuma" on utreeringud. Mõte on selles, et on (olnud?) teemasid, millel ei saa/ei ole soovitav rääkida, sest keegi ei kuula.

[URR]

FIAC Type 3 näitena toodud Super Dvora on 20-29 meetrit pikk (https://en.wikipedia.org/wiki/Super_Dvo ... atrol_boat). Type 3++ või Type 4 oleks siis juba korralik PBF. Mulle sobib.
Oluline on vaadata esitluse 3. slaidi: "The Operational Problem: Identity, Intent, RoE" ja 13. slaidi, kus FIACid on läbisegi kalalaevadega. FIACid ja nende parved pole problemaatilised mitte avastamise, vaid tuvastamise seisukohalt (on jah täpp, aga kas kalur, lõbulaevnik või paha?). Kui ROE lihtsaks teha - lasen kõike, mida näen - ja mingi mereala neutraalsetest alustest puhas hoida (sest lasen kõike, mida näen), muutub probleem palju kergemini lahendatavaks.

[Kapten Trumm]

FIAC tsiviillaevade hulka pugemine meid ei toidaks - idanaaber hakkab seepeale tulistama kõiki. Ilmselt Pärsia lahel Iraani toidab - USA ei hakka kuskil Al Jazzeera kaamerate ees huupi kalureid tulistama. Pigem on meil FIACde massi idee luua mõne üksiku suure(ma) sihtmärgi asemel kümneid väikseid, mille avastamine on raskem ja mille pihtamine on ka keerukam (ok, võimalik, aga väga kulukas ja ebarentaabel). Kui me räägime ikka 30-50 aluse hävitamisest, siis Arleigh Burke on selleks tõenäoliselt võimeline (tal on piisavalt rakette pardal, ca 50, raketishate on 96, aga seal on ka ÕT raketid). Ameeriklaste probleem Iraani FIAC-de vastu on mitte relvastus (teoorias võiks nad lajatada iga "täpi" peale lihtsalt 5 millise tiibraketi), vaid RoE ja avalikud suhted. Jaroslav Mudrõil on aga laev-laev rakette pardal vaid 8 ja kahur-relvastust saab ta kasutada nii 10 km piires ainult. Buyan-Mga on umbes sama seis.

Õnneks me ei pea sõdima Arleigh Burke, vaid Jaroslav Mudrõide (ja muu taolise vastu). Ja neil veel pole ei AEGIS't ega 50 tiibraketti pardal.

[Ott Laanemets]

Õnneks me ei pea sõdima Arleigh Burke, vaid Jaroslav Mudrõide (ja muu taolise vastu).

No ärme eelmiseks sõjaks või sõjaks ajalooga ikka valmistu (see on nali). Aga ilma naljata, kui me valmistume ja soovime Jaroslav Mudrõi ja muu taolise vastu sõdida, oleme juba eos kaotanud:

Sõda on võimalik võita siis, kui oleme mõtestatud tegevustega suutelised oma territooriumil ära hoidma lahingutegevuse või vähemalt selle kineetilise osa. Rootslased on oma julgeoleku ja riigikaitse alusdokumendis toonud esile, et võimalused sõda võita on parimad rahuajal ja kriisisituatsioonis. Lahingutegevuse puhul on eesmärk mitte kaotada. Selliste põhimõtete rakendamine peab olema ka Eesti julgeoleku alus, sest peame endale aru andma, et lahingutegevus tähendab meie inimeste surma, infrastruktuuri hävimist ja elulaadi kadumist. Rahu saavutamine eeldab pidevat initsiatiivi hoidmist ja oma tahte pealesurumist.

https://arvamus.postimees.ee/6731579/me ... -lahinguta
See on mõttekäik, mis paistab igas natuke vanema ja kogenuma väikeriigi kaitsedebatist. Ja seetõttu ka Läänemere, tegelikult kogu maailma meresõjaliste ringkondade obsessioon sõjalise MSA-ga, sest see on kõige muu eeldus ja võimalus sõda rahu või kriisi ajal võita. Ja sellest ka lääneliitlaste arusaamatus, et mida see Eesti seal merel ikkagi nikerdab.

See, mida URR eelmise MeVÜ näitel öelda ehk üritas, on sama, mida järeldas kpt-ltn Laanetu laevastike ühendamise saagat uurides: laias plaanis probleemi ei ole ega pole olnud! Esimesel juhul hakati ’karjuma’, teisel juhul leiti mingi administratiivne nõks, et probleem niisama vaibuks. Enne, kui probleemi pole tunnistatud, ei saa seda ka lahendama hakata.

Selle illustratsiooniks üks isiklik kogemus. Ei hakatud küll karjuma ega administreerima, aga mõtlema pani küll. Ühel hiljutisel akadeemilisel õhukaitse arutelul oli kohal ka lääneliitlasest kõrgem ohvitser (päris lahingulendur), kes tegi üsna lihtsalt selgeks, et ilma õhukaitseta ei toimu maakera pinnal edutoovat konventsionaalset sõjategevust. Minu küsimuse peale, et miks Eestis siis on väeliikide eelarve proportionment ca 90-6-4, kui see 6% ülejäänud 94% õhuohu eest ilmselgelt ei kaitse, ütles kohalik kompetentne isik, et meil on joint lähenemine, meil vaadatavat suurt pilti!

[Martin Herem]

Esimesel juhul hakati ’karjuma’, teisel juhul leiti mingi administratiivne nõks, et probleem niisama vaibuks.

- palun sellele siiski täiendavat selgitust. Kas see admin nõks puudutab jälle eelmise MeV ülema "enneaegset" rotatsiooni, mis oli väidetavalt seotud ebameeldiva teema ülesvõtmisega?

Kuulge mehed, saame kokku ja räägime need asjad selgeks. Siin käivad pidevalt vihjed "sõnumitoojate hukkamisest", mida mina näinud ei ole.
URR võttis küll sammu tagasi, kuid ma soovitan sellelt usaldusväärselt isikult üle küsida: kas nii oli või ta nii arvab?

[Ott Laanemets]

Tsiteeri:
Esimesel juhul hakati ’karjuma’, teisel juhul leiti mingi administratiivne nõks, et probleem niisama vaibuks.
- palun sellele siiski täiendavat selgitust. Kas see admin nõks puudutab jälle eelmise MeV ülema "enneaegset" rotatsiooni, mis oli väidetavalt seotud ebameeldiva teema ülesvõtmisega?

Ei, lihtsalt kehv lauseehitus. Selle 'teisega' pidasin silmas laevastike ühendamise saagat, täpsemalt Laanetu järeldust:

merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neidon soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. (Sõdur, nr 1, 2017, lk 25)

Liigagi tihti on lootus surnud järjekordse töörühma järgmise koosoleku mittekokkukutsumisega või näiliselt lihtsa tehnilise lahendusega keerulisele probleemile. Lähiajalugu näitab, et riigi merendusküsimuste lahendamiseks on puudunud tahe ja sellest järeldan mina, et järelikult pole olukorda probleemiks peetud.

Riigikogus võeti veebruaris vastu nn laevanduseelnõu, mis on esimeseks sammuks kaubalaevastiku taastamisel. Ka see teema pole kulgenud päris emotsioonivabalt (nii kaubalaevastiku kaotamine kui püüd seda taastama asuda). Muide, see seaduseelnõu on alt üles initsiatiiv, mis sai alguse ühe VA ametniku magistritööst. Ehk siis liiga emotsionaalselt minevikus tuhnida pole ehk mõtet, küll aga tuhnida on vaja, et samadesse ämbritesse mitte sattuda.

[URR]

Ma kirjutan privasse. Olen võibolla avalikult musta pesu pesemisega liiale läinud.

[Martin Herem]

See pole must pesu, vaid väär info.

[URR]

Vana teema kallal urgitsedes. Suurbritannia disainib praegu kiirkorras uusi 35e klassi fregatte. 5 laeva peaks valmima aastatel 2023-2028. Projekti maksumuseks arvestatakse kuni 1,25 miljardit naela. Sel aastal saavad 3 firmat igaüks 5 miljonit disaini ja ehitusstrateegia koostamise eest, aega antakse 7 kuud. Nii palju kui ma aru saan, ei eeldata midagi üle mõistuse innovaatilist, sobivad ka olemasolevate platvormide edasiarendused.
Raketikaater pole muidugi fregatt, aga uue asja loomine nõuab nii raha kui aega.

[Kapten Trumm]

Selle illustratsiooniks üks isiklik kogemus. Ei hakatud küll karjuma ega administreerima, aga mõtlema pani küll. Ühel hiljutisel akadeemilisel õhukaitse arutelul oli kohal ka lääneliitlasest kõrgem ohvitser (päris lahingulendur), kes tegi üsna lihtsalt selgeks, et ilma õhukaitseta ei toimu maakera pinnal edutoovat konventsionaalset sõjategevust. Minu küsimuse peale, et miks Eestis siis on väeliikide eelarve proportionment ca 90-6-4, kui see 6% ülejäänud 94% õhuohu eest ilmselgelt ei kaitse, ütles kohalik kompetentne isik, et meil on joint lähenemine, meil vaadatavat suurt pilti!

Eesti kaitsel (ükskõik, kas iseseisvas või ühisstsenaariumis) maksab eelkõige maavägi - siinkohal pole antud valikule midagi ka ette heita.
Lääne sõjalises mõtlemises toimub traditsiooniliselt high-tech vidinate ületähtsustamine ja nende pidamine sõjategevuse eelduseks (eelkõige alahinnates meie maastiku võimalusi). Võibolla meie tugevus selles ongi, et kuna meil neid pole, oleme õppinud hakkama saama ka ilma.

Siinkohal ei arva, et meil pole mereväge või õhuväge (täpsemalt -jõudusid) vaja, lihtsalt maaväge on vaja enne ja kõigepealt.
Sellel on kaks põhjust - iseseisvas stsenaariumis on meil maismaal lihtsalt eduvõimalused kõige suuremad ja ühistsenaariumis tuleb arvestada liitlaste valuläve - liigutusi seal, kus enda ülekaal on kindel, tehakse lihtsamalt ja kiiremini (õhus ja merel) kui seal, kus asjad pole nii kindlad (maaväe must töö).

Kui siin midagi valesti on, siis väljakutsete mõistes liig väike eelarve. Täna lihtsalt võtta MeV ja ÕV tarbeks nt 20% eelarvest ei viiks meid ka kuigi kaugele. Kui keegi arvab, et MaV on "täissöönud", siis nii see ei ole - MaV koosseis pole veel saavutanud (ega saavuta ka lähimad 20 a, kui rahastus ei kasva dramaatiliselt) Eesti suuruse ala edukaks kaitseks vajalikku suurust/kvaliteeti.