Kas Eesti politseipataljonid põletasid vene külasid?

[nublu]

Antud teemast kirjutades maksaks tähele panna paari asja.

Ei maksa eriti tõsiselt arvestada KGB tehtud uurimisi sõjakuritegude teemal. Nende uusrimiste peamine eesmärk polnud tõeliste kurjategijate kindlaks tegemine, vaid peamiselt just endiste vastaste kompromiteerimine.

Hoolega uuriti Rebase pataljoni tegevust ning üritati saada fakte selle kuritegude kohta. Kui õieti mäletan, siis suudeti neile süüks panna vaid partisanide püüdmiseks korraldatud operatsioone ning ühe (vist alaealise) partisani poomine.

Hoolega uuriti 36. politseipataljoni tegemisi, sest selle 3. kompanii ning hiljem kogu pataljoni ülemaks oli Riipalu. Sealt kaevati välja see Novo-Grudoki lugu ning tehti kõik, et tõestada pataljoni osalus selles. Mis aga väge veenvalt neil ei õnnestunud.

Korraldati mõned näidisprotsessid meeste kohta, kes kergelt kätte sattusid või kelle süüd oli lihtne tõestada (Näiteks Viks ja see Tartu koonduslaagri punt).

Tihti ei uuritud aga ilmse ja avaliku kuriteo asjaolusi praktiliselt üldse. Lihtsalt kasutati seda oma propaganda huvides. Selle parim näide on Klooga laagri likvideerimine. Tänase päevani ei osata öelda mis üksus või kes laagri likvideerisid. Aga hea on näidata kui koletule kuritööle, vihjata et valvas laagrit eestlastest politsei pataljon. Ning kui räägitakse et likvideerijad olid hoopis SS-ist, siis on hea vihjata Kloogal asunud Eesti diviisi reservpataljonile.

Samuti ei ole ma kusagilt kuulnud, et korralikult oleks uuritud eesti pataljonide tegevust kusagil Venemaal, Valgevenes, Leedus või Poolas. Antakse teada, et seal nad tegutsesid (mida on ka võimatu eitada) ning et seal pandi toime sõjakuritegusid (mis samuti on tõsi). Ning sellest piisab.

Kui aga julgeolek mõne sellise pataljoni mehe kätte sai, siis teda eriti ei huvitanudki pataljoni tegelik tegevus. 25+5 sai ta kätte juba selles teenimise fakti eest. Ning muud oli vaja vaid siis, kui seda sai kasutada ära propagandarünnakuis.

Nii et mina ütleks asja kohta nii - tõendite olemasolu või nende puudumine NKVD või KGB uurimiste tulemusel ei tõesta tegelikult midagi. Kõiki neid uurimisi tuleks ilmselt teha uuesti ning objektiivselt. Aga ilmselt saab see võimalikuks alles siis, kui selle sõja viimane sõdur on juba surnud...

[PriitP]

Võib-olla keegi valgustaks, mida eestlastel sinna politseipataljonidesse Valgevenesse asja oli? Mis motiividel, mis asjaoludel sinna mindi. Kes need mehed olid? Ma saan aru, et ei mindud sunniga. Mida nad taotlesid? Mõtlen seda, et valgevenelaste vabadusvõitluse mahasurumine, saksa okupantide heaks, peaks mõnede arvates olema austustvääriv. Ma küll nii ei arva.

[Külaline]

Kõige kurvem asi Eesti üksuste puhul Saksa sõjaväe koosseisus II maailmasõjas on, et mõned neist tirisid sakslased oma roka sisse kaasa. Näiteks 36. pataljon Novogrudokis. Isegi kui pataljon tõesti mahalaskmistes ei osalenud, siis juute ta nähtavasti seal ikkagi valvas... Sama lugu on laagrivalvuritega Eestis... 20. diviis paistab siiski enam-vähem puhas olevat.

Arvestades Saksa vägede üldist praktikat Idarindel partisanide vastu võitlemisel, ei ole midagi imestada kui ilmneksid tõendid, et mingi eesti üksus osales tsiviilelanike tapmises taoliste aktsioonide käigus.
Aga see on muidugi praegu tühi jutt. Nagu juba eelpool öeldud, neid asju tuleks põhjalikult ja objektiivselt uurida. Muide Meri kuritegude-komisjoni ülipaks telliskivi peaks ju varsti ilmuma. Eks näis, mis seal kirjas on...

[alban]

See on vist enamvähem kindel, et eestlastest selliseid üksusi ei moodustatud, mis väga sigatsenud s.t süütuid elanikke tapnud ja piinanud oleks. See, et sõjas tsiviile surma saab ja mõni küla maha põletatakse on paratamatu, mitte ilus tegu aga seda vältida on ka pea võimatu. Pole küll kuskilt kuulnud, et eestlased oleks lihtsalt niisama mõne küla inimestest tühjaks teinud ja selle maha põletanud.

Aga Harri Rendi raamatus (Ma jäin ellu) on minu mäletamist mööda lõik õppelaagri ajast kui mehed tulid tagasi kuskil "im judeneinsatz`ilt" s.t olid linna piiranud sellel ajal kui sealt juute küüditati.

[MOrav]

Kahjuks ei saa nii sinisilmne olla. Ainult selle sinisilmsuse vätimiseks eestlastega seotud lugu, ja mitte N. Liidu piires nõuk. ajal olnud kirjast. Tegevus pole ka Vene alal, vaid mujal, aasta 1942, tegevus Ordnungspolizei raames. Refereerin:

Põletasime partisanide külasid ja käisime juutide mahalaskmistel. Partisane haarasid ka kohalike üksused, nad valvasid raudteid jt teid. Aga tooreid ekstsesse tegema neid ei pandud. See vihastas eestlasi. Küla põletamist pole kergem taluda kui hukkamisel käimist. Naise ja lapsed tuleb enne kokku ajada ühte karja, et jalgu ei jääks. Mehed on kas partisanidega kaasa läinud ise või sunniviisil viidud. Põletamise ajal kostab naiste kisa, suudeldakse saapaid, selleks sunnitakse ka lapsi. Jne.

Kordan: see on sinisilmsuse vältimiseks. Aga ma olen üsna kindel, et seda foorumit loevad ka mitmed asjasthuvitatud silmad, kellele fakte ette sööta pole mul mingit isu.

Muide: kus on piir, et öelda, et sõda on sõda, et see õigustas põletamist, ja mis on "lihtsalt niisama".

[PriitP]

Ühel militaarfoorumil (vist Feldgrau) oli välja pandud saksa Einsatzkommandode aruanded 1941. aastast--palju juute oli hävitatud. Seal oli selgelt esil see, et olid moodustatud spetsiaalsed salajased salgad, kes liikusid saksa vägede eelsalkadega ja kelle ülesandeks oli õhutada just Baltimaade kohalike elanike "spontaanseid" pogromme juutide vastu. Leedu ja vähemal määral ka Lätis see ka õnnestus. Eestis oli olukord aga teine. Kuid eks lumpenit ole iga rahva hulgas. Selline salk olevat muide tulnud koos esimeste sakslastega ka Pärnusse.

Võib-olla tähenduseta, kuid siiski tähelepanuväärne fakt on see, et Rahvusraamatusse saabunud kapitaalne "Encyclopedia of Holocaust" ning "De. Baltiska Juder" (rootsis ilmunud raamat Baltimaade juutidest) katalogiseeriti jaotisse "Aasia ja Aafrika rahvad". Holokausti entsüklopeedias on juudid Vilniuse, Kaunase, Riia getodele vägagi palju ruumi eraldanud.

[VANA LÖUKOER]

Toon jutu tagasi sellele,kui Kgb püüdis kol.Rebase pataljonile pähe määrida alaealise partisani poomist.Minu mäletamist mööda oli tegu hoopis sellega,et Neveli all saatis Rebane välja luuresalga,kes aga tagasi ei jöudnud.Paar päeva hiljem sattusid rebasekutsikad nendesamaste luuremeeste peale,kes olid okastraadiga üles poodud ja nende genitaalid olid neil ära löigatud ja neile suhu topitud... ja veidi eemal lebas ka üks n.ö partisan ka surnult.Vastutasuks käskis Rebane halastamatult hävitada köik n.ö partisanid ja mitte vange vötta,kuna-see n.ö partisan oli üsna pilusilmne ja sellist tüüpi ukrainlast/partisani pole enne nähtud...
Siiski ei saa aga kgb uurimistele mitte selga pöörata,sest isegi kui nemad ei leidnud midagi provokatiivset ja kurjategelikku,siis arvata vöib,et ei olnud ka.Tegemist oli ju siiski n liidu nn.surmavaenlasega ?

[2H]

Tere.
Minu vanaisa on pärit Oudova kandist Tchernovost.Seal kandis oli palju eesti külasid.Peale sakslaste tulekut astusid paljud sealsed noorukid (vanemad mehed olid Nõuk. armeesse mopitud) Saksa armee eesti üksustesse (see oli vastuseks 37 aasta küüditamisele). Sinna läksid ka vanaisa õepoeg (Voldemar Naar) ja tema sõber(hetkel nimi ei tule meelde),nemad osalesid ka eraisikute mahalaskimisel ca 20 km Tchernovost Pihkva poole.Ma ei tea kas lasti maha juute,mustlasi või venelasi.Mahalastud olid peamiselt naise ja lapsed.Vanaisa väitis et see oli Rebase üksus.Kindlalt ei saa ma väita,mõni teadjam võiks vaadata kas mingi eesti väeosa viibis antud piirkonnas.
Peale antud mahalaskmist korraldasid vene partisanidTchernovo kandis pogrommi.Maha lasti ka vanaisa õde ja hiljem ka vend.Partisanid kandsid vlassovlaste vorme,mindi tallu ja vaadati mis meelsus on ja hiljem ....
Põletamisest rääkis ta järgmist: 43 sügisel oli sakslastel taktika,et vaenlasele jääb tühi maa.Kohalikele keda peeti sobivaks ja vajalikeks s.t.
eestlastele,anti tund aega.Kola kokku ja üle Peipsi.Talud põletati kõik maha.
Ma arvan ,et ega need eesti väeosad sugugi nii puhtad ja aatelised polnud.
Sõda on ikkagi sõda.Kes Piiteri kandis vene ajal sõjaväes on olnud peaks mäletama suhtumist rebasekutsikatesse.

[Arensburger]

Sinna läksid ka vanaisa õepoeg (Voldemar Naar) ........ Mahalastud olid peamiselt naise ja lapsed. Vanaisa väitis et see oli Rebase üksus ......... Kes Piiteri kandis vene ajal sõjaväes on olnud peaks mäletama suhtumist rebasekutsikatesse.

Mida 2H-le öelda. Esiteks, vähemalt oma perekonna ajalugu tuleks tunda. Teiseks, kuigi sõjaväes kuulsid, et Rebane oli venelaste meelest paha mees, ei maksaks kõiki ikka tema kraesse ka ajada.

Sinu vanaisa õepoeg Voldemar (vene kodanikuna Vladimir) Naar, sünd. 1923.a., oli üks oma põhimõtetele kindlaks jääv ja kange iseloomuga mees. See selgub, kui lugeda tema tunnistusi ülekuulamisel peale vangistamist NKVD poolt. Tegelikult võib see olla aga ka kirjapanija interpretatsioon, et jätta mehest vastavat muljet. Aga ei ole vist raske arvata milline tuli kohtuotsus peale sellist juttu.
Mees ütleb lakooniliselt: Elasin Venemaal Oudovo rajoonis. 1937.a. tapeti bolsevike poolt minu isa. Aprillis 1942 tuli meie külla Oudovo rajoonis eestlaste grupp, mida juhtisid ustuf. Seifort ja hauptsturmführer Vainlo. Seal liitusin grupiga. Staap asus Katelnaja külas. Isiklikult tapsin sõja käigus 60 partisani või bolsevikku, nende hulgas oma lihase tädi, kes varjas partisane. (Edasi kirjeldab detailselt, kuidas nad selle grupiga praktiliselt hävitasid Kitevo küla)

No mida selle kohta öelda. Jah pandi ikka tegusid toime küll! Kuid siin tuleks ikkagi eraldada terad sõkaldest. Antud loos ei ole mitte kuidagi tegu eestlaste nn. sõjaväeosadega. Loomulikult poliitilistel põhjustel soovib Savisaar viia kõik ühe nimetaja alla "politseipataljonid" ja loomulikult Rebane.
V.Naar ei sõdinud meile tuntud eesti üksustes, vaid üksustes (mida ta ise nimetab grupiks), millised võiks viia koondnimetuse alla SD (või SS) Erikompanii.
Kes foorumit on hoolikamalt lugenud leiab infot teema alt http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=47

3. veebruaril 1942 formeeris poliitilise politsei ülem major AIN-ERVIN MERE nn. Eesti SS Erikompanii.

20. augustil 1942 oli Eesti Erikompaniis nr 1, mis oli kirjas kui SS väeosa, 640 meest. Üksuse staap asus Tallinnas, 1. kompanii Leningradi oblastis Loknjas, 2. kompanii samuti Venemaal (1 rühm Oudovas, 1 Pihkvas ja 1 Luugas), 3. kompanii asus Saksamaal . 12. märtsil 1943 oli SSi käsutuses oleva Eesti Erikompaniis oli 200 meest. Kompaniiülem asus Tallinnas ja kompanii gruppidena Venemaal. 1943.a. mais oli Eesti SS Erikompanii meestest "idarindel" 200 ja Eestis 150 meest. 1. septembril 1943 oli "idarindel" kaks eesti SD kompaniid: üks idarinde põhjalõigus ja teine Leedus.
Tegelikkuses on selle üksuse tegemistest väga vähe andmeid. Loomulikult tekitab selline saladuse kate palju müstifikatsioone. Igaüks kujutab ette seda, mida soovib. Olemasolevate nappide andmete põhjal võib aga oletada, et enamik, kes Erikompanii liinis Venemaale saadeti, seal suurt midagi ära teha ei suutnud. Lokaliseeruti väikeste gruppidena 4-5 meest erinevates külades ja põhiliseks mureks oli, et partisanid sind ennast vagaseks ei tee. Paljud olid aga valveteenistuses kohalike SD Einsatzkommandode staapide juures. Samas on ka tõenäoline, et paljudest asjadest lihtsalt ei räägita.
Näiteks oktoobris 1943 on V.Naar saanud ka haavata ja hospidalis on ta kirjas kui SD Jahipataljoni võitleja. Pataljoni vast sellepärast, et sellistes üksustes Venemaal arvestati ka lätlased ja loomulikult ka sakslased kokku üheks Jahipataljoniks. Aga, et partisanid Jahikomando meestel "pead ei silitanud" võime järeldada sellest, et koos Naariga viibis sel hetkel tolles hospidalis kokku 30 eestlasest jahikomando meest. Nagu teame oli neid Venemaal sel hetkel üldse ainult 200 meest.
Nüüd peab aga ka rõhutama, et neid eelpoolmainitud nn. jahikomandosid ei tohi segi ajada I Eesti Julgeoleku Politseipataljoniga, milline formeeriti 1924. ja 1925. aastakäikudest, 18-19-aastastest eesti noortest 1943.a. lõpus. Need poisid kandsid küll SD mundrit, kuid jahikomandodega Venemaal ei olnud neil mingit pistmist.

Eestlaste SD Einsatzkommando Pihkvas

[Sollmann]

Meie võime siin tõestada igatpidi Rebase jt sangarite süütust sõjakuritegudes osalemises. Fakt aga jääb, et niikaua kuni elab kommunistlik mõtteviis, s.o: ükskõik mida tehti nõuk. võimu levitamise nimel, oli õiglane, ning kõik mis sooritet selle vastu, oli bandiitlik ja kuritegelik, on see 1 tühi töö ja vaimu närimine.
Nõuk. inimene tänapäevalgi usub seda mida tahab uskuda. Vastupidist talle tõestada ei ole võimalik. Punaideoloogia on agressiivne senimaani ning oma vihas pime ja kurt.
Vaatasin eile S.Sorokina vestlussaadet "Ürginstinkt". Mitmed saatekülalised, sealhulgas riigiduuma liikmed, ilmutasid sääl samasugust meelsust nagu oli see kommunaaridel kunagi 1918-ndal, 39-ndal või 45-ndal - viha kõigi vastu kes ei poolda(-nud) nõuk. korda. Kõik, kes seda tuliselt ei tervitanud, olid fašistid ja kui neil mingil ajahetkel relvgi käes oli, siis kindlasti põletasid ka külasid ning piinasid naisi-lapsi

[2H]

Aitäh Arensburger,
sain Sinult päris hea ja põhjaliku vastuse.Eelnev lõik mis ma välja tõin oli lihtsalt ühe vana mehe jutustus asjast.

[PriitP]

Tõenäoline, et kunagi tulevad sama laadi küsimused esile ja Iraagis, Afganistanis--vägagi võimalik, et varsti ka Iraanis!--viibivate eesti sõjaväelaste jt paramilitaarsete isikute puhul. Rahvusvahelises meedias kerkivad jätkuvalt esile seal toime pandud piinamisjuhtumid. Abu-Ghraib polnud üksikjuhtum. Üks USA merejalaväekomandör tunnistas, et talle pakkus lõbu araablasi jahtida ja tappa. Hiljem ütles, et "oleks pidanud oma sõnu paremini valima". Jne. Kõik ei jõua sugugi eesti meediasse.

Ka humaansetel prantslastel on midagi, mida millest eelistatakse vaikida--Prantsuse armee teod Alzeerias 1950-ndatel...

[MOrav]

Venemaa kohta. Päevikut kirjutab ühe idapataljoni kompaniiülem, leitnant. Langes kolm kuud hiljem, kui väidevalt läks valge lipu tõstnud venelaste suunas ja sai kõrvalt teistelt punastelt kuuli. Tsiteerin originaalist:

"12. märts [1942]. Juba uues kohas nimega Glebovo esmaspäevast saadik. Pühapäeval hakkasime Kamenkast tulema. Võib olla oligi hea, et säält lahti saime, kuna ülesanded järjest kibedamaks hakkasid minema. Juba taheti üle raudtee venelaste hulka ajada. Siin tore asukoht jõe kaldal kõrge eraldatud künka otsas, nii et raske siia kallale tungida. Vankad ikka siin ringi luusivad ka, ise aga oma silmaga pole veel näinud. Siin külas on ainult meie kompanii praegu. Päris ilusaid naisi on liikvel aga mis sest kõigist kasu on ega katsuda nagu nii ei saa. (Eestoas praegu lõhuvad raha pääle kaarte mängida nii mis laksub kompül on nimelt väljas. See ei lase niisugust asja sündida.) Kaks päeva järgimööda tegin päris head tuurid. Eile põletasime ühe küla 13 km kaugusel. Elanikud ei teinud teist nägugi, kui pidid natukese kelgule panema ja põhja poole liikuma."

[Arensburger]

Tõenäoline, et kunagi tulevad sama laadi küsimused esile ja Iraagis, Afganistanis--vägagi võimalik, et varsti ka Iraanis!--viibivate eesti sõjaväelaste jt paramilitaarsete isikute puhul........ Kõik ei jõua sugugi eesti meediasse.

Olen eelpoolöelduga nõus!
Kuid kohe tekib ka vastupidine küsimus. Miks ei jõua eesti meediasse kuidagi moodi lood sellest, kuidas meid endid on jahitud venelaste poolt. Kuidas pekstud, alandatud, vägistatud, okastraadiga poodud, genitaale ära lõigatid ja siis need suhu topitud jne.jne. Siiamaani ei taheta sellest eriti rääkida. Miks on nii, et kellelgi on lubatud ja kellelgi ei ole? Või ütleme täpsemalt, et kellegi puhul on andestatav. (Ikkagi suure ürituse nimel!)
Tänaste punaste märksõnad on Iraak, Afganistaan ja juba ette ka Iraan. Kuid mitte mingil juhul Tsetseenia. Millegipärast arvan, et just seal Tsetseenias on korda saadetud 10 korda rohkem sigadusi kui eelpoolloetletud maades kokku. Suur üritus on ju juba möödas. Kas see on siis inertsist - või?

Ma ei ole mingi äärmuslane, aga vihkan pallide löömist ühte väravasse!
Olgem realistid ja püüdgem mõista! Elu ei ole üksainus tõde. Ka selle foorumi teemade juures. Igal asjal on tohutult erinevaid tahke. Iga käitumine on millestki tingitud või esile kutsutud. Ei olnud ju vaid üks II Maailmasõda. Kellelgi oli hoopis Suur Isamaasõda. Osadele eestlastele jälle II Vabadussõda. Eelpooltoodud V.Naar pidas jälle omaenda väikest sõda. Teda ei juhtinud mingi natsiideoloogia, vaid isiklik kättemaks ja ta ei varjanud seda ka oma surmaotsusele alla kirjutades.
Miks astusid eestlased vabatahtlikult politseipataljonidesse? Igatahes mitte selleks, et lämmatada valgevenelaste "vabadusvõitlust" (???).
Paljudel olid selleks omad ja kaugeltki mitte ühesugused põhjused. Üheks kindlasti (ja mitte kõige konstruktiivsemaks) oli kättemaksuhimu ja viha teostatud ülekohtu eest. Oleks lapsik arvata, et mees kes astus Saaremaal 36. politseipataljoni, lootis leida kusagilt Venemaalt meest, kes häbistas tema ema, lõikas ära rinnad ja seejärel lossi kaevu uputas. Ei, see mees astus politseipataljoni, et maksta kätte abstraktsele vaenlasele. Ja ta tegi seda kuidas oskas siis kas Valgevenes, Ukrainas või Stalingradi rindel.
Jah oli sõda ja ülekohus tekitab ülekohut. Nii on see juba paratamatult. Ja tuleb ka edaspidi.
See, et iraagid kaamerate ees ameeriklasel pead maha saevad - jah on küll inetu vaadata, aga kannatame ära. Mehed ju ikkagi "õige" idee eest väljas. Kui aga ameeriklased need peasaagijad kätte saaks, mis siis? Ütlen ausalt, mina laseksin nad kohapeal maha. Aga kus sellega, neil sellidel on ju tagataskus palju inimõigusi......

[MOrav]

Jah, nõus. Ma tahtsin siia kirjutada just lisaks peaaegu sedasama, mis Arensburger enne. Et igal asjal on põhjus ja eelnev asjade käik. Käesoleval juhul Nõukogude okupatsioon ja edasine NL-Saksa sõda, meie (vana)vanemad eri mundreis, kes vabatahtlikult, kes suniiviisiliselt (eemalehoidja karistamise hirmus).

Ma kirjutan siia ka ennetsiteeritud leitnandi (ta tapeti 22-aastaselt) venna päeviku esimese lehekülje alguse, kes oli 1941. aastal 19-aastane ja kes suri 1945. aastal Vene vangilaagris:

"Saksa- Nõuk. Vene-vahelisest sõjast a. 1941 osavõtnu päevik.

Alatud 27. sept. õhtupoolel.

Augustikuu lõpupäevil, nii umbes 26. või 27. 1941. a. algas minu - tolle märkmiku kirjutaja ja tema kallimeelse venna kuulsusrikas sõduri või õigemini öelda sõjamehe elu. Seda mitte kahjuks küll vaba Eesti, kes 20 aasta jooksul oli välja koolitanud küll ka palju sõjamehi, mitte ka kurikuulsa Punaarmee ridades ei alanud meie sõdurikarjäär, vaid seda juba Suur-Saksa Juhi Adolf Hitleri loal formeeritavas Eesti Rahvuslikus Korpuses algasid minu esimesed "arad" sammud "kuulsa" sõjamehena, et jälle aasta pärast täpselt 1. sept., millal meid lepingu põhjal vastu võeti [-]. Julgestuspataljoni, tervetena ja rõõmsatena ja võrratult palju laiema silmaringiga tagasi pöörduda koju." Jne.

Eelnevad kaks näidet olen ma toonud Vaikali soovile järgnenud kommentaare vaadates, aga ma ei tahaks sugugi, et sellest eespool ei oleks meeles Nõukogude võimu metsikused.