URR kirjutas: Väikeriik ei võidagi suurt lahinguväljal. Ka vietnamlased said lahinguväljal kerepeale, aga suutsid oma kaotuse avaliku arvamuse ja diplomaatia abil võiduks pöörata. Lemeti Iisraeli näide on muidugi märkimisväärne kõrvalekalle.
Eks neid kõrvalekaldeid leiab ka Soomest. Nende iseseisvus säilis ikka ühe põhilise põhjusena tänu sellele, et nad olid ka lahinguväljal edukad. Soome iseseisvus Jätkusõja järel säilis (peale poliitilise toetuse eelkõige USA-st) eelkõige tänu sellele, et nad pidasid piisavalt kaua vastu ja Stalinil lõppes aeg otsa - liitlased olid maabunud Prantsusmaal ja käis tähtis võidujooks sõjajärgse Euroopa mõjusfääride nimel. Selles valguses polnud venelastel võimalik veel paar-kolm kuud Soomega jahmerdada. Seega võit võib olla ka see, et sind jäetakse rahule mingi tähtsama asja nimel ja see võit saadakse küll ainult visa vastupanuga lahinguväljal.
Kas järgnevast tekstist peab välja lugema, et üksi ja ilma liitlasteta on kokkuvõttes ikkagi parem?
Ei pea. Jutu mõte on, et vaid liitlaste toetusel võitlusvõimelisi "asju" on ohtlik luua, kui liitlaste toetusega tekib mingi tõrge (nt Trump arvab, et Euroopa maksku ise või Merkel on diipli konsöörned), siis hävitatakse taoline "asi" kiiresti, sestap tuleks rõhku panna "asjadele", mis on kasutatavad nii iseseisvalt kui koalitsioonis. Mina näiteks ei näe, et raketikaatrite divisjon Eestis oleks võitlusvõimeline iseseisva kaitsevõime kontekstis, sest vastase poolel on liiga palju eeliseid (näiteks õhuruum). Eriti kriitiliselt peab selliste nishiasjade loomisel olema just siis, kui selleks hakkab kuluma märkimisväärne osa eelarvest.
Mina isiklikult arvan, et Eestis tuleb õhuvõitlusvõimeline õhukomponent luua enne kui võitlusvõimeline merekomponent. Kuidas käis merel nende käsi, kes ei suutnud õhku hallata, me oleme eespool rääkinud (saksa pealveesõda).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.