Aga seegi on selline pigem akadeemiline harjutus, sest raketi enda nägemisväli on üsna kitsas ja radari ulatus heal juhul 10 km kui mitte vähem. Isegi kui venelastel on midagi analoogset pakkuda, siis see ei oleks väga paremate näitajatega. Pealegi, liikuva sihtmärgi puhul ainult tuvastusradarist lähtuda on üsna kahtlane, vaja oleks ikkagi ka tulejuhtimisradarit, sest vastasel juhul on suur oht alla lasta midagi sellist mis valel ajal valesse kohta satub.
Ei ole akadeemiline. Sellisel juhul korraldatakse radarivaatlust ja sihtmärgi jälgimist kuskilt mujalt. Näiteks AWACSi pealt. Sealt söödetakse info sihtmärgi kohta raketi laskjale raadiolingi/andmelingi kaudu ja
midcourse update'i annab "oma" raketile laskja. NATO puhul Link 16 kaudu.
See "tulejuhtimisradar" pole otseselt vajalik, S-300/400 kasutavad seda üksnes sihtmärgi "valgustamiseks" poolaktiivsete rakettide kasutamisel. Poolaktiivne (SARH) rakett on võimalik lasta üksnes (radar)nähtava sihtmärgi pihta, kuna rakett lendab "oma" radari peegelduse suunas. Kui me räägime laskmisest "silmapiiri taha" (näiteks 1000 m kõrgusel oleva märgi pihta 350 km kaugusel, mis maapinnal asuva radari jaoks asub pimedas tsoonis), siis on vajalik teada sihtmärgi asukohta ja tegevust. Ja anda raketile pidevalt andmeid kursi korrigeerimiseks, kuivõrd sihtmärk liigub.
Jutt on siin praegu ainult 40N6E rakettidest (400 km). Enamus S-400 rakette on siiski SARH tüüpi, 40-200 km, seejuures 200 km kehtib juba küllalt kõrgel lendava sihtmärgi kohta. Siin määrab praktilise kauguse tegelikult raadiohorisondi kaugus, mitte raketi ballistiline lennukaugus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.