Riigikaitse eelarve

[strateegiline sõdur]

Aga kas see n-ö puudujääk ei ole seotud ka sellega, et kõik hanked ei pruugi ettenähtud mahus või ajaks õnnestuda? Esimese asjana tuleb meelde paarikümnemiljoniline moonahange, mis hanke- ja tarnejärjekordade tõttu lükkus edasi. St. süüdi polnud antud juhul pahad ja ebakompetentsed poliitikud, vaid lihtsalt ülekoormatud turuseis.
Samas läks ka näiteks käsirelvade hankega pikemalt, mis tegelikult viibis esialgse loodetud plaani suhtes terve aasta, kui mitte rohkem. Teisalt ei pruugi see ka tingimata ainult halvale viidata, sest mõni hange õnnestub näiteks planeeritust odavamalt.

Sõduris oleva artikli tekstist loen esmapilgul aga nii palju välja, et "algse planeeringu madalamaks korrigeerimise põhjuseks on suutmatus eelarves antud raha jooksval aastal ära kasutada". Ehk siis probleemiks on hangete korraldamine, mitte riigi poolt raha andmine. Delfis avaldatud artikliosast jääb mulje, et probleemiks diagnoositakse sümptomit, mitte probleemi ennast. Tegelikult paistab, et probleem on RKIK (mis muuseas alustas oma tegevust juba 2017. aastal) või KV hankijate poolel, mitte tingimata poliitilise tahte puudumises vms.

Poliitikuna tekiks mul sellise asja peale õigustatud küsimus, et kui te ei suuda ettenähtud 2%-gi ära kulutada, siis mis te selle 2,5%-gagi teete?

Sinu arutluskäik on igati korrektne. Tood välja mõlemad olulised tegurid. Üks osa probleemist on poliitilise tahte küsimus ja teine pool on haldussuutlikkus ehk oskus antud raha planeeritu peale ärakasutada. Mõlemad osad kokku annavad tulemuseks tagasivaates täitmata lubaduse.

Poliitiline pool on eraldanud raha mingi prognoosi pealt, sihtides sendi täpsusega 2% kriteeriumit. Valdavalt on alati selgunud, et algne prognoos on olnud ebatäpne ja tegelikkuses oleks pidanud valeprognoosi korrigeerimiseks tagantjärgi andma täiendava rahasüsti riigikaitsele, et püsida endiselt 2% kriteeriumis. Seda pole tehtud. Läti muuseas eelmine aasta tegi.

Eraldi teema on antud raha ärakasutamine. See osa „toodab“ samuti lõpptulemuse suhtes aastaid miinust. Minu esitatud väites 2018. aasta kaitsekulude kohta oli mõlemad komponendid arvesse võetud.

NATO 2% kriteeriumi nõue on, et riik kulutaks riigikaitseks jooksval aastal kokkulepitud summa, mitte kunagi hüpoteetilises tulevikus. Arvan, et 2019. aasta oktoobris kaevikus seistes aitab sind väga vähe teadmine, et uued relvad või laskemoon tulevad 2020. aastal. Mõte helgest tulevikust on meeldiv, kuid veelgi meeldivam on tulevikku kohe omada.
Loomulikult asjad võtavad aega ja kõike kohe pole võimalik saada, kuid selleks, et võita ei pea alati hakkama jooksma teiste 100 meetri finalistidega samal ajal, võib hakata ka varem jooksma. Erinevalt olümpiafinaalist siin jooksus kellelegi varem startimise eest diskvalifitseerimast ei teha.

[Kapten Trumm]

Selle peastaabi veebli artikli üks mõte on siin läinud vaidluses kaduma - mõte oli selles, et peale 2% on ka põhivarustuse kulude nõue 20% eelarvest, mida Eesti eriti täitnud aga pole. Viimasest meil edunarratiivid ei räägi, aga näib, et see teemaks siiski on. Viimane % on otseselt aga seotud haldussuutlikkusega, sest eelarvest palgatõusu teha on lihtne, kuid hankida sõjatehnikat või moona on tunduvalt keerukam tegevus.

Loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et peagi me osutume kaitsekulude absoluutsummas Läänemere ääres punaseks laternaks, kui lätlased oma (suurema majanduse pinnalt) asja kätte võtavad.

[nimetu]

Loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et peagi me osutume kaitsekulude absoluutsummas Läänemere ääres punaseks laternaks.

Ma ei näe selles midagi halba. Minu arust oli varasem seis, kus me kulutasime rohkem kui meie kaks palju suurema rahvaarvuga saatusekaaslast kokku, täiesti ebanormaalne.

Poliitiline pool on eraldanud raha mingi prognoosi pealt, sihtides sendi täpsusega 2% kriteeriumit.

Noh, aga näiteks Poola on seda teinud hoopis hoopis eelneva aasta näitajate põhjal. Pole veel kuulnud, et mõni välisliitlane selle üle väga nuriseks.
Kui eesmärgiks on kõrgemat eelarvet õigustada, siis selleks on küllalt teisi, palju mõjusamaid argumente.

[strateegiline sõdur]

...jätk, varasemale postitusele...

Eesti SKP aastal 2018 – 26 032 miljonit eurot.

2018 aastal on riigikaitsele kulutatud rahandusministeeriumi andmetel 512 038 595,26 eurot sh välistoetusi 9 045 236,64 eurot (https://www.rahandusministeerium.ee/sys ... download=1).

Tagantjärgi on seda pisut korrigeeritud ja järgmise aasta riigieelarve seletuskiri ütleb, et kulutati 513,9 miljonit. Segane lugu, kuigi ega seal suurt vahet ei ole. Välistoetuste mahaarvamisel on mõlemad numbrid selgelt alla kahe protsendi. Isegi koos välistoetustega on mõlemad numbrid alla kahe protsendi.
Selgituseks mainin, et välistoetusi kaitsekulude protsendi arvestusse tegelikult ei arvutata ja kui keegi seda teeb, siis tegemist on lihtlabase rehepaplusega, eesmärgiga näidata ennast teiste panuse arvelt paremas valguses. Väga piinlik, kui keegi seda kunagi üldse on plaaninud teha.

Välistoetuste mahaarvamisel olid Eesti kulutused riigikaitsele eelmisel aastal, peale augustis toimunud SKP andmete uuendamist, 1,93 %. See on kahest protsendist – mida pidi lubaduste järgi tehtama – 15,8 miljonit vähem. Edasi läheb selgitus keerulisemaks ja tasub hoolsalt kaasa mõelda ning näpuga rida ajada.

Ehk lisaks eelnevale tuleks riigikaitse kulutuste hindamisel vaadata ka seda, mida lubati koalitsioonilepingus ja mida nähti ette vabariigi valitsuse tegevusprogrammis (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/32 ... k_lisa.pdf#).

Tsiteerin: „Iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks tagame kaitsekulutused vähemalt tasemel 2% SKP-st, millele lisanduvad NATO liitlasüksuste vastuvõtuks vajalikud investeeringud ja loome täiendava riigikaitseinvesteeringute programmi“.
Need kaks – liitlaste kulud ja kaitseinvesteeringute programm – pidid tulema kahele protsendile lisaks. Kui ka need arvesse võtta saamegi tulemuseks, et riigikaitsekulutused iseseisva riigikaitse kategoorias, ilma liitlaste ja lisainvesteeringuteta, olid tagantjärgi vaadates algse plaaniga võrreldes 38,4 miljoni võrra madalamad. Võrdlusena siis saime 2018. aastal 11,5 liikursuurtüki ekvivalendi võrra algsest lubadusest vähem riigikaitset.

Mis juhtus eelmisel korral, kui tellimusi hakati tegema ja raha kulutama alles viimasel hetkel saab igaüks ise Eesti ajaloost lugeda. Tasub alustada nt Riigikaitsenõukogu protokollidest 1933-1939. Väga õpetlik materjal.

Iga-aastane lubaduste mittetäitmine, nürilt järjekindlusega korduv tegematajätmine ja algselt plaanitu mitte elluviimine perioodil 1999 – 2019 on kumulatiivselt lähenemas varsti juba ühele miljardile eurole. Summa moodustavad kaks olulist poolt: poliitiline tahtmatus ja viimastel aastatel samavõrra kaitseministeeriumi valitsemisala haldussuutlikkus.

Aastatega kuhjuva probleemi suurusjärgu mõistmiseks teeme jälle paar võrdlust.
Ühes sel aastal ilmunud artiklis räägib kaitseminister samuti miljardist, kuigi küll ühest teisest miljardist, (https://meieeesti.postimees.ee/6678777/ ... kaitsevage) öeldes, et kaitseväe arvates optimaalseks peetavate laskemoonavarudeni jõudmiseks kuluv raha oleks lähedal miljardile. Kuna raha on hetkel puudu, pole võimalik kogu vajalikku laskemoona soetada. Pannes nüüd need kaks miljardit omavahel võrdlusse võime järeldada, et iga-aastane tegematajätmine on toonud riigikaitsele kaasa optimaalsete laskemoonavarude puudumise ja kehvema valmisoleku sõjaks.
Võib ka teistpidi võrrelda ja öelda, et aastate kaupa kahe protsendi lati alt pideva läbijooksmise hind on näiteks puuduv keskmaa õhutõrje (290 miljonit) ja tankipataljon (720 miljonit). Või siis midagi muud. Näiteks kolmanda kergbrigaadi varustus või nišivõimekusega mereväe asemel miskit rohkemat. Eks igaüks võib siit endale sobiva võrdluse valida.

Jättes igal aastal tükikese lubadusest täitmata on tulemuseks sellevõrra kehvem riigikaitse. Pikaaegne plaan panna riigikaitsesse kaks protsenti on igati kiiduväärne, kuid veelgi olulisem on, et asi ei piirduks ainult pabertiigri möirgega. Ka tegelikult tehtud kulutused iseseisvasse riigikaitsesse peavad olema minimaalselt kaks protsenti SKPst aastas. Selles vaates on lubaduste täitmine Eestile jõukohane olnud vaid 2016. aastal. Nagu algselt nägime siis eelmisel aastal möirgas pabertiiger 38,4 miljoni ulatuses. See pole just väike summa, mida võiks lihtsalt niisama tähelepanuta jätta.

Pika jutu lühike kokkuvõte – samavõrra kui on oluline rääkida riigikaitse rahastamise plaanidest on vaadata, et mida jõuti tegelikult ära teha. Sel aastal, 26. jaanuaril ühte intervjuud kuulates väitis endine peaminister, kuidas Eesti on juba kaheksa aastat täitnud kahe protsendi nõuet. Jäin selle üle pikemalt mõtlema ja sügavamalt uurides selgub nüüd hoopis teistsugune pilt. Samasugune nukker lugu nagu Eesti suusatajatega. Tagantjärgi tuleb välja, et kõik mis hiilgab, pole veel kuld.

[Walter2]

Tegelikult paistab, et probleem on RKIK (mis muuseas alustas oma tegevust juba 2017. aastal) või KV hankijate poolel, mitte tingimata poliitilise tahte puudumises vms.

Sa ei kujuta ettegi kui õigel teel sa oled. Nimetet asutuse loomisega eemaldati kompetents ja otsustajad teineteisest veelgi kaugemale. Pahatihti ei tea hankijad mida nad tahavad ning kui teavadki ei suudeta seda korrektselt hankeks defineerida.

[ruger]

Ma arvan, et väga paljud ka siinse foorumi kasutajad, ei võta sõna selle tõttu, et on olemas meediaga suhtlemise reeglid ja sisemised korraldused ning KV AK tasemega info avaldamise keeld. Ei ütle, et siin peaks RS ja muudel tundlikumatel teemadel arutama avalikult.
On teemasid, mis jäävad KV sisse ja foorumis ei arutata. Eelarve kulutamine-ei ütle, et laiaks löömine, vaid läbi mõeldud tegevuste jaoks rahade kulutamine seisab ikka selle taga, et vahendeid eraldatakse aga kas võetakse ka arvesse teisi vajalike vahendeid ja resursse. Osaliselt on riigikaitse eelarve nagu juudi tagatasku, kust raha kätte saamine on ülikeeruline, kuna õeldakse et ei tohi kulutada, teise nurga pealt ostetakse kõike. Teisalt tegeletakse pideva optimeerimisega. Seda aga lõpmatuseni teha ei saa.

PS-mitmeid odavamaid vahendeid hangitakse KV-s ka isiklikest vahenditest, kuna kui tööd on vaja teha, laos vastavaid vahendeid ei ole ning eelarvesse selle jaoks raha ei antud või selle hankimine ja väljarääkimine on keeruline, siis on lihtsam asi ära teha enda raha eest, et asjad saaks tehtud õigeaegselt. Ei saa just õelda, et selleks palgad väga suured on aga selliseid juhtumeid leiab.

[Poti soldat]

Kui võetakse eesmärgiks täpselt 2% ja mitte grammigi rohkem siis ega seda ei saagi reaalselt kunagi täis, mõni hange ikka hilineb seisus kus raha muuks otstarbeks ümber suunamine pole enam realistlik kuna uute hangete vormistamine ja läbi viimine võtab ka oma aja. Muidugi võiks ju selle kasutamata jäetud summa kompensatsiooniks järgmise aasta 2% juurde liita...

[sang]

Sa ei kujuta ettegi kui õigel teel sa oled. Nimetet asutuse loomisega eemaldati kompetents ja otsustajad teineteisest veelgi kaugemale. Pahatihti ei tea hankijad mida nad tahavad ning kui teavadki ei suudeta seda korrektselt hankeks defineerida.

It takes two to tango. Ühelt poolt ei suuda hankijad hankeid piisava kiirusega läbi viia, teisalt ei suuda tellijad piisava kiiruse ja täpsusega väljenduda, mida täpselt tuleks hankida.

[Viiskümmend]

Artiklis on ju kirjas, et ühel aastal (2016) suudeti see 2% ära kulutada, ehk väiksem kaitsekulu ei ole paratamatus.

Ma ei ole kunagi ühegi poliitiku suust kuulnud, et kui meil tangosammud hästi välja tulevad ning õnne ja edu on siis on Eesti kaitsekulu 2%, see 2% aastane kaitsekulu on vastupidiselt just alati üks resoluutsemaid sõnumeid, vähemalt mulle tundub nii.

[A4]

Minu arvates ei ole siin asi nii dramaatiline kui veebel Toomiku ja strateegilise sõduri hinnangul. Küsimus on eelkõige selles, kas asi peab olema sisuliselt korras, või (ka) raamatupidamislikult korras; mingil määral ka selles, kas klaas on pooltäis või pooltühi.


Esiteks, kui mingil aastal (või õigemini, ilmselt enamikel aastatel) jääb mingi osa hulk hankekuludest tegemata või väljamaksmata – „alandades“ seeläbi nii kaitseks nimetatud eelarve-aastal kulunud SKT protsenti kui ka põhivarustuse hangete 20% - siis kas see on sisuline või pelgalt raamatupidamislik probleem? Mina väidaks, et on esmajoones raamatupidamislik probleem (ja sellisena kahtlemata halb), kuid mitte sisuline. Sest kokkuvõttes riigikaitse selle läbi reaalset raha ei kaota ning reaalselt vajalikud hanked tegemata ei jää. Lihtsalt lükkuvad või lükatakse pisut edasi, aga ei ole nii, et mingi hange jääbki läbi viimata ja varustust ostmata pelgalt põhjusel, et eelarve-aasta lõppes enne kui raha suudeti „huugama panna“.

Kui see juhtub hankijate vea, käpardluse või haldussuutlikkuse tõttu, siis on see kindlasti halb ja hankijad on sõimu ära teeninud. Kui juhtub hankijatest mitteolenevatel põhjustel – nt keegi hanke osapooltest vaidlustab midagi hankeprotsessis, või tekib tarnijal tootmise käigus mingi tõrge – siis mis parata, selliste riskide vastu ei olegi kahjuks head rohtu veel leiutatud. Kuid veelkord – olenemata sellest, kas venimine toimub subjektiivsetel või objektiivsetel asjaoludel, raha sellest kokkuvõttes „kaduma“ ei lähe ning hanked tegemata ei jää.

(Seejuures on süsteemi sees läbi aastate üsna pingsalt jälgitud ja utsitatud seda, et võimalikult vähe hankeraha jääks aasta lõpus kulutamata. Justnimelt selleks, et asi ka raamatupidamislikult võimalikult hea välja paistaks. Nii näiteks saab aastate vahel ära vahetada erinevateks hangeteks kuluvaid rahasid ja mahte, kuigi sellega võib muuhulgas kaasneda ka raha liikumine põhivarustuse kuludelt nendele teistele, n-ö 20% kriteeriumi-välistele hangetele a la sõdurite isiklik varustus või väiksekaliibriline laskemoon. Aga ei saa öelda, et selle „pahega“ vähemalt ei võidelda.)

Teiseks, mis puudutab seda eelnevalt prognoositud versus tagantjärele lõplikult selgunud SKT suurust ja sellest tulenevaid „dihhotoomiaid“. See probleem on minu teada olnud läbi aastate, et kui SKT osutub tagantjärele planeerituga võrreldeks suuremaks kui algselt prognoositu, siis jääb reaalselt sõjalisele kaitsele kulutatud SKT protsent väiksemaks kui planeeritud. Oli see nii ka juba enne seda, kui vähemalt deklaratiivselt selle 2% taseme saavutasime. Aga ka seda on mul keeruline väga suureks sisuliseks probleemiks pidada, sest sisuline arengukava ja hankeplaanid tehakse (paraku) nende prognoositud, tavaliselt väiksemate summadega ning kokkuvõttes pole planeerituga võrreldes tegelikke lõhesid minu teada tekkinud. Võibolla eksin siin, strateegiline sõdur ehk parandab, aga minu teada pole meil PLAANITUGA võrreldes midagi seetõttu loomata jäänud.


Ainsaks sisuliseks probleemiks võibki siin ehk pidada seda, et kui SKT osutub prognoositust suuremaks, siis kaitse-eelarvele seetõttu tagantjärele lisaraha ei anta. Möönan, et see on mitmeti veider, eriti olukorras, kus SKT prognoosi vähenemise korral vähendatakse selle võrra ka prognoositud kaitse-eelarvet. Sellest „nähtusest“ ollakse minu teada ka süsteemi sees teadlikud, aga küsimus on antud juhul selles, kas ja kuidas seda tänases olukorras lahendada saab?

Sest täna on (kahjuks) olukord, kus nii rahandusministeerium kui ka enamik teisi ministeeriume vaatavad juba täna kaitse-eelarve peale üsna pika hambaga: kõik teised peavad iga jumala aasta riigieelarvet kokku pannes võitlema ja konkureerima suhteliselt tühiste, paarimiljoniliste summade üle, samas kui Kaitseministeerium saab ilma igasuguste diskussioonideta kätte oma (prognoositud) 2%, sellele lisaks veel kümned miljonid liitlaste võõrustamiseks ning sellele veel omakorda lisaks paarkümmend miljonid „kaitseinvesteeringute programmi“ raha laskemoonavarude kiiremaks loomiseks. Kui selles olukorras minna veel nõudma omale lisamiljoneid põhjendusega, et SKT prognoos muutus, siis ei pruugi see asi ühel hetkel enam hästi lõppeda olukorras, kus need SKT prognoosiga lisanduvad lisamiljonid tuleksid sisuliselt teiste ministeeriumite arvelt. Kurb, aga tõsi.

Ehk teisisõnu – siin ongi küsimus selles, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Kas oleks nt parem, kui kaitse-eelarve saaks nt iga kord SKT prognoosi kasvades selle võrra lisaraha tagantjärele juurde, aga kui selle „hinnaks“ oleks nt see, et liitlaste võõrustamise kulud ning lisalaskemoon ei tuleks enam eraldi ja täiendavalt, vaid sellesama 2% seest? Mina pole kindel, et oleks parem.

[Viiskümmend]

Tegelikult on ju kõik need varustuse ning teenuste hanked seotud KV väljaõppekavade ja plaanidega ning kui seal on kõik sünkroonis ja sujub muretult siis võib tõesti täitsa rahulikult ka ebaõnnestuda ja lihtsalt raamatupidamise numbri pärast ei peaks neid teise poolaasta hädaoste üldse tegema.

[mikks]

Selles Sõduri artiklis on ka omamoodi vastuolu.

Ma tõlgendaks selle vastuolu tekkimise teist poolt nii: see 2%SKP on sümbolväärtusega (kuigi samas suhtkoht praktilise tagapõhjata tekkinud) kokkulepe, mille kulutamine sõjaliseks riigikaitseks näitab eelkõige riigi poliitilist pühendumist sellele valdkonnale. Eestil, erinevalt paljudest teistest, on see poliitiline tahe olemas, kuigi absoluutväärtustes ja ka vajaduspõhiselt on seda raha ikka vähevõitu (sest relvauturult SKP protsentide eest midagi ei müüa).

Seega ühelt poolt on poliitiline tahe ehk 2%SKPst olemas, samas reaalses maailmas ei tähenda selle 2% kulutamine veel toimivat riigikaitset või isegi mitte piisavat rahastust.

Sellest 2%-st hakati rääkima 2000-te alguses ja loomulikult ei peetud silmas Eestit. Ameeriklased vaatasid, et suuremate Euroopa partnerite kaitseeelarved vähenevad hirmuäratava kiirusega ja hakkasid rääkima, et võiks 2% peale piiri tõmmata, et 2% abil on võimalik taset hoida.

Kui ameeriklased ja NATO oleks pidanud mingi numbri välja käima spetsiifiliselt Eesti jaoks, pisiriigi jaoks kelle pole taset, mida hoida , vaid peab nullist riigikaitset üles ehitama, siis oleks nad selle numbri kindlasti oluliselt kõrgemaks kui 2% joonistanud.

[strateegiline sõdur]

See millest minu jaoks teema algas oli retoorika ja tegelikkuse võrdlemine.

Käivitav lause oli „Eesti on juba kaheksa aastat järjest täitnud kahe protsendi kokkulepet ja kuigi see meile tundub iseenesest mõistetav, siis NATO-s võetakse seda väga-väga suure asjana ja sellest peetakse väga lugu“ – öeldud selle aasta 26.jaanuaril.

Niisiis, kas koalitsioonilepingutes antud lubadused ja vabariigi valitsuse tegevusprogrammides seatud eesmärgid on saavutatud? Detailne analüüs näitab, et eesmärke pole enamasti saavutatud ja antud lubadused on valdavalt elluviimata. See kas suurem osa tegematajätmisest tuleneb raha mitteandmisest või antud raha mitte ära kasutamisest jätab mind suures plaanis ükskõikseks. Vaatan tulemust ja näen, et tulemus ei vastanud algsele eesmärgile.
Kui retoorika ja tegelikkus ei lange kokku on võimalik muuta kas retoorikat või tegelikkust. Mõlemad on võrdväärsed rasked. Retoorika muutmise puhul tuleks tunnistada, et aastaid räägitu ei ole päris tõsi ja tegelikkuse muutmise puhul tuleks parandada senist haldussuutlikkust ja tagantjärgi teha ära aastatepikkune tegematajätmine. Valiku koht. Kolmas võimalus on ka. Panna tuima edasi ja teha nägu, et kõik on hästi. Kolmanda võimaluse välistamiseks on avalik surve igati asjakohane täiendav meede.

Kahe protsendi lubadus ilmus Eesti poliitikaareenile 1999. aasta koalitsioonilepingus. Aastal 2014. tehti täiendus ja lubati panna 2% iseseisvasse riigikaitsesse. Liitlaste kulud ja kaitseinvesteeringud lisaks sellele. Lubaduse ja tegelikult tehtu vahe on alates 1999. aastast kumulatiivselt kasvanud varsti juba pea miljardi euroni. See on see summa, mis on kokku jäänud riigikaitsesse investeerimata ja seda eeldusel, et kui lubadustest oleks alati kinni peetud. Ainus aasta, mis seda summat vähendas oli 2016, kui täideti iseseisvasse riigikaitsesse panustamise lubadus ja umbes 10 miljoniga ületati see. Perioodil 2011-2016 oli trend riigikaitseks tehtud kulutuste osas positiivne, igal aastal liiguti lubaduse täitmisele järjest lähemale ning 2016. aastal saavutatigi eesmärk. Alates 2017 on trend suunaga allpoole, igal aastal on vahe lubaduse ja tegelikult tehtu vahel kasvanud. Kas 2019. aasta tegematajätmist suurendab või vähendab – eks see selgub aasta lõpus. Kui 2019. aastal tehakse riigikaitse jaoks kulutusi ka eelmiste aastate tegematajätmise eest, siis on põhjust kiita ja väheneb see miljardine tegematajätmine tagantjärgi väiksemaks. Kaitsevaldkonnal on 2019. aastal võimalik kasutada 654 miljonit sh on 2018. aastast ülekandunud summad ja välisvahendid, mis annaks kokku 2,35% kaitsekuluks. Välisvahendid tuleks siit muidugi korrektsuse huvides maha arvata. Eraldi tuleks vaadata ka kaitseinvesteeringute ja liitlaste kulude osa, need ei ole iseseisva riigikaitse lubaduste osa.

Jutt, et 2018 aasta kulutamata jäänud raha kandus üle 2019. aastasse on iseenesest igati korrektne. Raha kandus üle. Rahandusministeeriumi andmed ka kinnitavad seda. Kuid sama moodi kandus üle ka 1939. aastal tehtud relvatellimuste raha. Ainus pisike probleem oli sellega, et vaatamata raamatupidamislikule ilusale pildile polnud relvi kuskil. Samasugune probleem on 2019. aastal, et näiteks laskemoon, mida kaitseministri artikli valguses on puudu miljardi eest, on kuskil kaugel tulevikus ehk saabumas.
Kui püksitagumik on katki ja tagaots porgandpaljas ning öösel on tulemas miinus viis kraadi külma, siis pole mingit abi teadmisest, et homme saad uued püksid. Olukorda ei paranda ka kuidagi teadmine, et raamatupidamislikult on sul juba eile uued püksid jalas. Raamatupidamislikus vaates on probleem muidugi tühine, kuid püksikandja jaoks on tegemist vaat et elu ja surma küsimusega. Siin on oluline vahe. Sellele ma viitangi.

Lõpetuseks veel üks tsitaat 23.09.2019.
"On väga tähtis, et Eestil on juba pikemat aega kaitsekulutused olnud üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). "Sellel on praktiline väärtus, aga ka väga suur poliitiline ja sümboolne väärtus," sõnas ta."

[Kapten Trumm]

Sellest 2%-st hakati rääkima 2000-te alguses ja loomulikult ei peetud silmas Eestit. Ameeriklased vaatasid, et suuremate Euroopa partnerite kaitseeelarved vähenevad hirmuäratava kiirusega ja hakkasid rääkima, et võiks 2% peale piiri tõmmata, et 2% abil on võimalik taset hoida.

Samas on selge, et alustajatel on võimalik saada asju, mida nt Saksamaale keegi ei anna. Et me seda võimalust vähe kasutanud oleme, on iseasi.
Vaadake nt USA sõjalise abi summasid aastate lõikes.

"Alustaja" ja "Tegija" finantsiline vahe on ju selles, et "alustajal" on vaja teha ja osta asju, mis "tegijal" on juba olemas. Eriti olukorras, kus tegijad on armeed kõvasti vähendanud ja näiteks infra ja tehnika osas on neil võimalik valida uuem ja parim. Osa asjad on rahalised, osa mitte (nt teadmised ja kogemused).

[nimetu]

Samas on selge, et alustajatel on võimalik saada asju, mida nt Saksamaale keegi ei anna. Et me seda võimalust vähe kasutanud oleme, on iseasi.
Vaadake nt USA sõjalise abi summasid aastate lõikes.

Seda kõike on juba siin arutatud ja võrreldud ning meie küsimise taha see küll ei paista jäävat. Iga numbri taga on terve hulk nüansse.