Riigikaitse eelarve

[Leo]

See 2% maagiline piir oligi pigem mõeldud Lääne-Euroopale, kelle armeed hirmuäratava kiirusega välisandarmeeriaks muutuma hakkasid, kus lõviosa eelarvest läks kaadri palkade maksmiseks. Lisaks protsendile rahvuslikust koguproduktist on ju ka oluline kulude jagunemine, mis need head jagunemised olidki, kolmandik palkadeks, kolmandik väljaõppeks, kolmandiks sõjatehnika hankeks? Olukorras, kus valmis armeega USA kulutab 3,6% ja isegi prantslased 1,8% ning britid 2,1% (jubedalt hädas, et ei suuda piisavalt uusi sõjaväelasi värvata), tundub Eesti 2,1% kindlasti väike, sest jätkuvalt on teemaks sõjaliste võimekuste loomine, a la iseliikuvad haubitsad alles ostetakse, liitlastel on need olemas ja lähemad aastakümned ainult käigushoidmise ja moderniseerimise kulud. Samuti on meie SA struktuur jätkuvalt 2 brigaadi ja maakaitsepataljonid, mis on vähe. Ei pea ilmselt eriline ennustaja olema nägemaks, et 2% on selline sise- ja välispoliitiliselt ilus ümmargune number, mille Eesti riigieelarve pikas perspektiivis välja kannatab nii, et maksumaksjad ei muutu rahutuks ja liitlastega asjatades on alati uhke öelda, et Eesti kuulub 2% klubisse, millesse paljud liitlased ei kuulu ja ilmselt ei kavatsegi kuuluma hakata.

https://www.forbes.com/sites/niallmccar ... e6c9d414cf

[A4]

Ega ma põhimõtteliselt vastu ei vaidle, et Eesti võiks sõjalisele kaitsele kulutada rohkem, või oleks minevikus või kulutada rohkem ja kiiremini põhjusel, et me alles ehitasime oma Kaitseväge ülesse, mitte ei kärpinud selle suurust.

Küll aga olen skeptiline selles osas, et meie tingimustes on võimalik kindlaks määrata mingi „optimaalne“, „ohupõhine“ või „kõikidele operatiivvajadustele“ vastav kaitsekulude suurus, mis põhimõtteliselt oleks kuidagi „õigema suurusega“ ja adekvaatsem, kui see mõnes mõttes tõesti „laest võetud“ 2% SKT-st.

Esiteks, eriti väikeriigi puhul ei saabu ilmselt kunagi seda hetke, kus KVJ või kaitseplaneerija ütleks, et nüüd on tõesti kaitsekulud (=Kaitsevägi ja selle võimed) piisavad selleks, et kõikide võimalike stsenaariumitega normaalselt toime tulla ning rohkem pole vaja. Suures pildis sõltub meie püsimajäämine või häving paratamatult sellest, kas liitlased tulevad ja jõuvad appi või mitte. Vastasel korral võib tuua utreeritud näite, et võiksime ju nt suurendada kaitsekulud 4 protsendile SKT-st ning teha kahe brigaadi asemel neli. Aga kui jääme sõdima üksinda, siis lihtsalt mõnevõrra pikeneb aeg, mis absoluutselt ülekaalukal vastasel kulub meie jõudude „läbi“ jahvatamiseks, mitte aga relvastatud võitluse lõpptulemus. See oli utreeritud näide, aga kehtib olemuslikult samamoodi ka nt juhul, kui teeme lisaraha eest hoopis tugevama mereväe, õhuväe, paremini soomustatud manööverüksused jne.

Teiseks, raha eest saab osta igasugust kraami ja varustust, aga rohkemate ja paremate võimete jaoks on vaja ka lisainimesi, ning siin paneb piirid ette meie väike rahvaarv. Võib ju rääkida sellest, et anda rohkem ametikohti reservohvitseride kätte, või pikendada reservväelase kiirreageerimisstruktuuris oleku aega (tehes seeläbi „rohkem“ üksuseid). Aga ilma täiendavate tegevväelasteta ikkagi hakkama ei saa ning siin me ilmselt oleme jõudmas selle kriitilise piirini (u 3500 tegevväelast), millest rohkem inimesi tegevteenistusse rahu ajal leida pole enam võimalik. Ehk teisisõnu – milline on see kaitsekulude „optimaalne suurus“, kus raha asjade ostmiseks ja kasutamiseks on justkui piiramatult või tänasega võrreldes rohkem, aga inimesi nende asjade reaalseks kasutamiseks pole enam kuskilt võtta ega raha eest „osta? Ega mõned meie tänased kindralid ilma asjata ei räägi, et suuremad kaitsekulud võimaldaksid esmajoones viia kehtivad plaanid ellu plaanitust kiiremini või osta parema kvaliteediga asju, aga põhimõtteliselt suuremale ja võimekamale Kaitseväele paneb piirid ette inimeste puudus.

Sama kehtib ka selle kohta, et kaitsekulud oleksid juba palju varem võinud olla palju suuremad. Kui nt 1997. aastal oleks olnud piisavalt palju raha, et hankida kahele brigaadile suurtükivägi, õhutõrje, tankitõrjesüsteemid, kolmele pataljonile soomustransportöörid või jalaväe lahingumasinad jne, siis kas 1997. aastal oleks koheselt olnud piisavalt palju ja pädevaid tegevväelasi kohe paugust võtta, et kõik need asjad tervikuna toimima panna nagu täna?

Ja lõpuks pole minu arvates mõtest ka seda konkreetset 2% pidada mingiks täiesti suvaliseks, mõttetuks ja liiga väikeseks tasemeks. Mida rohkem, seda uhkem – aga kui vaadata nt NATO või Euroopa Kaitseagentuuri statistikat selle kohta, kuidas riikide kaitse-eelarved selle tõepoolest olulise personali-, tegevuskulude ja hankekulude tasakaalu mõttes erinevad, siis tundub 2% üldiselt olema siiski selleks optimaalseks tasemeks, mille puhul on need kulud selles ideaalses 30:30:30 tasakaalus, või vähemalt selle lähedal. Jah, on erandeid (nt Kreeka, kes oma 2%-ist suudab ikka kulutada 70-80% personalile), aga üldiselt on niimoodi, et mida kaugemale allapoole on eelarve 2%-ist, seda rohkem balansist ja jätkusuutmatum eelarve.

Konkreetselt Eesti kontekstis on küsimus jälle selles, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Jah, võiks olla rohkem, kui 2%, aga vähemalt see 2% on põhimõtteliselt täidetud, fikseeritud, poliitilise konsensusega tagatud, saadakse riigieelarvest kätte ilma eriliste vaidlusteta ning tagab seetõttu kaitsevõime pikaajalise, stabiilse ja prognoositava arengu. See on olemuslikult parem, kui variant, et kaitse-eelarve ja konkreetsed võimearendusprojektid peaksid iga jumala aasta konkureerima nt õpetajate palkade või Rahvusraamatukogu renoveerimisega nagu kõik teised ministeeriumid, st poleks kindlust, kas kaitse-eelarve on mõnel aastal küll 2,5%, aga järgmisel hoopiski 1,8 jne. NATO-s ja Valges Majas õnneks või kahjuks samuti ei vaadata, kas me tegelikult mõnel aastal kulutasime 2% või tagantjärele tarkusega hoopis 1,96%. Seal oleme selgelt selles väikeses ja eesrindlikus 2% klubis, millel tänapäeval on kahjuks hoopis suurem väärtus kui veel nt 4 aastat tagasi.

[strateegiline sõdur]

Konkreetselt Eesti kontekstis on küsimus jälle selles, kas klaas on pooltäis või pooltühi. NATO-s ja Valges Majas õnneks või kahjuks samuti ei vaadata, kas me tegelikult mõnel aastal kulutasime 2% või tagantjärele tarkusega hoopis 1,96%. Seal oleme selgelt selles väikeses ja eesrindlikus 2% klubis, millel tänapäeval on kahjuks hoopis suurem väärtus kui veel nt 4 aastat tagasi.

Mõistmaks Sinu ja ka teiste seisukohta, küsin üle, et kust läheb hea ja kurja piir.
Väide nr 1. Põhimõtteliselt on 1,96% sama mis 2%.
Väide nr 2. Ka 1,93% on põhimõtteliselt 2%.
Väide nr 3. Isegi 1,86% on sama mis 2%.
Väide nr 4. Kahe protsendi hüppajate klubisse tohivad kuuluda ka lati alt läbijooksjad.
Väide nr 5. Lubaduste täitmine pole oluline. Küll hiljem teed.
Väide nr 6. Piisab kui sõnade ja tegude kokkulangevus on juhuslik.
Väide nr 7. Paku ise Sinule sobiv välja.

Seniks kuni mõtiskled lähen proovin osta lõunaks kahe eurost suppi 1.86 eest, sest see on ju põhimõtteliselt kaks eurot ja küll ma tulevikus maksan ehk rohkem.
Ja üleüldse, mis siin ikka norida pisiasjade kallal. Niiviisi juuksekarva pooleks saagides kukub veel juuksekarv supi sisse ja siis on tüli majas. Läheb veel kogu supipada ümber. Oleme ikka sõbrad edasi.

[mikks]

Esiteks, eriti väikeriigi puhul ei saabu ilmselt kunagi seda hetke, kus KVJ või kaitseplaneerija ütleks, et nüüd on tõesti kaitsekulud (=Kaitsevägi ja selle võimed) piisavad selleks, et kõikide võimalike stsenaariumitega normaalselt toime tulla ning rohkem pole vaja. Suures pildis sõltub meie püsimajäämine või häving paratamatult sellest, kas liitlased tulevad ja jõuvad appi või mitte. Vastasel korral võib tuua utreeritud näite, et võiksime ju nt suurendada kaitsekulud 4 protsendile SKT-st ning teha kahe brigaadi asemel neli. Aga kui jääme sõdima üksinda, siis lihtsalt mõnevõrra pikeneb aeg, mis absoluutselt ülekaalukal vastasel kulub meie jõudude „läbi“ jahvatamiseks, mitte aga relvastatud võitluse lõpptulemus. See oli utreeritud näide, aga kehtib olemuslikult samamoodi ka nt juhul, kui teeme lisaraha eest hoopis tugevama mereväe, õhuväe, paremini soomustatud manööverüksused jne.

Esiteks, sellise mõtteviisi loogiline lõppjäreldus on ühene: kui pole vahet kui paljume kulutame, siis pole mõtet üldse kulutada . Suunaks raha mujale. Lisaks vabaneks veel hulk inimesi, kes saavad minna mingile muule produktiivsele tööle.

Või, kui kulutame ainult sellepärast, et liitlased(loe:ameeriklased) nõuavad ja ilma kulutamata liitlased appi ei tuleks, ka siis on palju lihtsam ja ratsionaalsem variant. Kanname igal aastal ameeriklastele 500 või 600 miljonit eurot või mis see 2% SKT-st on, pangakontole ja asi vask. Ajaloost teada-tuntud vasalli-senjööri suhe, kus vasall maksab senjöörile kümnist ja vastutasuks pakub senjöör kaitset. Milleks seda oma kaitseväge vaja on? Et nii on kombeks? Et soe tunne südame all kui paraadil marsivad? Milleks, oleme lõpuni ratsionaalsed ja teeme nii kuidas lihtsam.




Lõpuks. Maailmas siiski on väikeriike (Singapur, Iisrael, ka Soome võib siia lisada ja ilmselt näiteid veel), kes eeldavad et nad on võimelised ennast iseseisvalt kaitsma ja/või eeldavad, et tuleb ennast iseseivalt kaista. Mitte, et neil oleks midagi liitlaste vastu. Liitlased on head ja tehakse liitlaste olemasolu nimel tööd, aga pigem on liitlased boonus, mitte olemuslik osa nende riigikaitselisest mõttest. Kui asjaks läheb, on tore kui liitlased on, aga tuleb valmis olla ka selleks, et äkki liitlased ei tule üldse või tulevad liiga hilja või tuleb neid vähe. Nende kolme näitel (Soome on küll viimasel ajal ansamblist välja langenud) on nad kõik ka panustanud oluliselt rohkem kui Eesti.

[Kriku]

Maailmas siiski on väikeriike (Singapur, Iisrael, ka Soome võib siia lisada ja ilmselt näiteid veel), kes eeldavad et nad on võimelised ennast iseseisvalt kaitsma ja/või eeldavad, et tuleb ennast iseseivalt kaista.

Kõik muidu õige, aga eelnimetatud on rahvaarvult meist siiski vähemalt 3,5 x suuremad (majandust ei hakka üldse kommenteerima). Eesti-suurust riiki iseseisvalt ei kaitse ja Eesti ala pole ajaloos kunagi iseseisvalt kaitstud.

[nimetu]

Liitlased on head ja tehakse liitlaste olemasolu nimel tööd, aga pigem on liitlased boonus, mitte olemuslik osa nende riigikaitselisest mõttest.

Meie puhul siiski on liitlased olemuslik osa meie riigikaitsest, koos esmase enesekaitsevõimega. See on lausa sellisesse dokumenti nagu "Eesti julgeolekupoliitika alused" kirjutatud, mis moodustab Eesti riigikaitselise mõtlemise selgroo. Muud moodi pole lihtsalt eriti mõeldav ega praktiline.

[mikks]

Maailmas siiski on väikeriike (Singapur, Iisrael, ka Soome võib siia lisada ja ilmselt näiteid veel), kes eeldavad et nad on võimelised ennast iseseisvalt kaitsma ja/või eeldavad, et tuleb ennast iseseivalt kaista.

Kõik muidu õige, aga eelnimetatud on rahvaarvult meist siiski vähemalt 3,5 x suuremad (majandust ei hakka üldse kommenteerima). Eesti-suurust riiki iseseisvalt ei kaitse ja Eesti ala pole ajaloos kunagi iseseisvalt kaitstud.

Jutt käis 2% kontekstis. Minu point on suhtelin apnus. Näitena viimase 49 aasta keskmisena on Singapur kulutanud keskmiselt 4,4% SKT-st aastas. Eesti viimase 26 aasta keskmisena 1,6% SKT-st. (Andmed võetud Maailmapanga kodulehelt nii kaugele minevikku ulatuvalt kui võimalik).

Nii on Singapur kulutanud umbes 2,5 korda suhteliselt rohkem(arvestades protsenti SKT-st) kui Eesti. Kui Singapur kuulub gruppi "aga eelnimetatud on rahvaarvult meist siiski vähemalt 3,5 x suuremad (majandust ei hakka üldse kommenteerima).", siis minu loogika ütleb, et kui oled väiksem rahvaarvult ja "majandusest ei hakka üldse rääkima", siis peaksid olema valmis rohkem panustama, mitte 2,5 korda vähem panustama.

[Kriku]

minu loogika ütleb, et kui oled väiksem rahvaarvult ja "majandusest ei hakka üldse rääkima", siis peaksid olema valmis rohkem panustama, mitte 2,5 korda vähem panustama

Niimoodi arutledes võib jõuda mõtteni, et me peaks ainult rahvaarvu erinevust vaadates panustama 4,4*3,5 = 15,4% SKT-st aastas. Kui majandust ka vaatama hakata, siis jõuaks aritmeetiliselt võimatustemaale, sest Singapuri SKT on meist üle 12 x suurem.

Aga muidugi on 2% vähe, ega ma selle vastu üldse vaidlegi. Kõik, mis ma väidan, on see, et Eesti iseseisvast liitlaste abita kaitsmisest pole ettenähtavas tulevikus mõtet rääkida.

[blueant]

Mõistmaks Sinu ja ka teiste seisukohta, küsin üle, et kust läheb hea ja kurja piir.
Väide nr 1. Põhimõtteliselt on 1,96% sama mis 2%.
Väide nr 2. Ka 1,93% on põhimõtteliselt 2%.
Väide nr 3. Isegi 1,86% on sama mis 2%.
Väide nr 4. Kahe protsendi hüppajate klubisse tohivad kuuluda ka lati alt läbijooksjad.
Väide nr 5. Lubaduste täitmine pole oluline. Küll hiljem teed.
Väide nr 6. Piisab kui sõnade ja tegude kokkulangevus on juhuslik.
Väide nr 7. Paku ise Sinule sobiv välja.

Hea ja kurja piir läheb sealt, kus eelarvestatakse vähemalt 2% SKP-st. Ülejäänu on eestlastliku ogarusega iseenda peas oleva juuksekarva lõhkiajamine.

Omaette teema, et Eesti kontekstis ei tähenda see 2% reegel midagi sisulist. Riigikaitse valmisehitamine on kallim.

[tuna]

Kõik, mis ma väidan, on see, et Eesti iseseisvast liitlaste abita kaitsmisest pole ettenähtavas tulevikus mõtet rääkida.

Häda on selles, et see on küll ilus loosung praegu kasutamiseks, aga kui selline olukord peaks tegelikkuses ette tulema, siis pole sellest vähematki abi. Siis tuleb lahendada probleem käepäraste vahenditega.

[aj1972]

Kõik, mis ma väidan, on see, et Eesti iseseisvast liitlaste abita kaitsmisest pole ettenähtavas tulevikus mõtet rääkida.

Häda on selles, et see on küll ilus loosung praegu kasutamiseks, aga kui selline olukord peaks tegelikkuses ette tulema, siis pole sellest vähematki abi. Siis tuleb lahendada probleem käepäraste vahenditega.

Robustsemalt väljendades kui sõpru kaasas ei ole lasen ennast alati ära vägistada. Selline ohver on väga magus, tuleb organiseerida sõbrad teise pittu ja hakka aga vägistama, sest vastuhakku ei ole oodata.

[Kriku]

Kõik, mis ma väidan, on see, et Eesti iseseisvast liitlaste abita kaitsmisest pole ettenähtavas tulevikus mõtet rääkida.

Häda on selles, et see on küll ilus loosung praegu kasutamiseks, aga kui selline olukord peaks tegelikkuses ette tulema, siis pole sellest vähematki abi. Siis tuleb lahendada probleem käepäraste vahenditega.

Küll on sellest aga abi olukorraks valmistumisel.

Robustsemalt väljendades kui sõpru kaasas ei ole lasen ennast alati ära vägistada.

Ei - kui sõpru kaasas ei ole, vägistatakse ära. Juukselaki pudel käekotis sõpru ei asenda. Selle fakti unustamine on reaalsusest hälbimine.

[Avatar]

Juukselaki pudel käekotis sõpru ei asenda.

Aga juukselaki asemel pipragaasi või taserit kotti pistma ei vaevu, sest äkki ikka ei aita, ja äkki on vägistaja pärast veel kurjem.

[tuna]

Kõik, mis ma väidan, on see, et Eesti iseseisvast liitlaste abita kaitsmisest pole ettenähtavas tulevikus mõtet rääkida.

Häda on selles, et see on küll ilus loosung praegu kasutamiseks, aga kui selline olukord peaks tegelikkuses ette tulema, siis pole sellest vähematki abi. Siis tuleb lahendada probleem käepäraste vahenditega.

Küll on sellest aga abi olukorraks valmistumisel.

See nõuab nüüd küll veidi lähemat selgitust. Julgeolekupoliitika eesmärk on tagada riigi iseseisvus kõikides võimalikes ettetulevates olukordades. Mis kasu on eesmärgi kitsendamisest - kui liitlasi ei ole, siis meie ei mängi?

[Kriku]

Kui toimetatakse seda lihtsat tõde kogu aeg meeles pidades, on tõenäosus väiksem, et otsustaval hetkel liitlasi pole.