29. jaanuaril 1944, lõuna ajal, külastas mind keegi saksa ametiisik ning teatas, et Punaarmee on murdnud läbi Saksa põhjarindest. Saksa sõjavägi on kiiresti taandumas, jättes maha raskeid relvi ja sõjavarustust ning Saksa 16. ja 18. Armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse ruttu taanduda Väina (Düüna) jõe taha, mille läbi Eesti satub lähema kahe nädala kestel Nõukogude võimu alla. Ta soovitas mul koheselt põgeneda, kuna taganemise kiirus ei võimalda elanikkonna evakueerimist ning paanika vältimiseks tuleb olukorra tõsidust hoida saladuses.
Teade ei tulnud ootamatult: Pärast Stalingradi tuli tõsiselt arvestada võimalusega, et sõda läheneb jälle meie piiridele ning et meie vaid siis võime rääkida kaasa Saksa strateegilistele otsustele kodumaa suhtes, kui meil on ka omal küllaldaselt sõjalist jõudu.
Kodumaa vabanedes 1941.a. töötas kol. J. Soodla minu ülesandel kol. A. Rattiste ja teiste, vanemate sõjaväelaste kaasabil välja Eesti rahvusliku sõjaväe loomise kava, mille esitasin koos märgukirjaga mitmeid teid pidi Saksa valitsusele.
Kindral Keitel ei lubanud poliitilistel põhjustel suuremaid eesti üksusi, kui pataljone saksa rügementide koosseisus. Himmler nõustus Eesti Leegioni loomisega relva-SS raames. Keiteli ja Himmleri lahkhelide tõttu ei kujundatud leegioni olemasolevate idapataljonide kokkusulatamisega, vaid uue üksuse loomise teel.
Leegion oli ainukeseks tegelikuks võimaluseks suurema rahvusliku üksuse loomisel. Tema aeglases väljaõppes aga peitus oht, et väljaõpetatud üksusi ei lasta õppelaagris kaua püsida. Nii määratigi esimene hästi väljaõpetatud pataljon "Narva" - lõunarindele, kus ta sai kuulsaks erakordse kangelaslikkuse läbi.
Kuna meie avalikkus oma suhtumisega leegioni, ei aidanud kaasa selle kasvamisele, siis kasutasin 1943. a. kevadel ära sakslaste alustatud sundvärbamist saksa sõjatööstusse selleks, et soetada Berliinist luba värvatuile sõjatööstuse asemel astuda leegioni. Samuti osutus võimalikuks ka sõjaväkke värvatud abiteenistuslasi saada vabaks leegioni jaoks. Leegion kasvas nüüd märksa, kippus aga ohvitseride puuduse tõttu muutuma juhtkonna poolest saksa üksuseks. Hädaolukorra pärast kohustasin Eesti Omavalitsuse teenistuses olevaid ohvitsere astuma leegioni. See põhjustas suurt pahameelt, kuna minu käskkirjal puudus ju vormiliselt seaduslik alus. Minu palvele leegioni vanema juhtkonna loomiseks järgnesid vaid kolonelid J. Soodla ja Henn Kurg.
Leegioni ohvitseridepuuduse kõrvaldamiseks leppisin kokku Saksa julgeolekupolitsei ülema dr. Sandbergeriga, et tema sundkorras saadaks kuueks kuuks leegioni ühe kolmandiku politseiteenistuses olevaid eesti ohvitsere. Ametlik põhjus: sõjalise väljaõppe täiendamine. Hiljem pidid sellele järgnema teised kolmandikud. Olude arengu tõttu jäi esimene kolmandik alaliselt leegioni.
Kuna Saksa valitsus oli vahepeal jõudnud äratundmisele, et ilma teiste rahvaste abita sõda pidada ei saa, tuli Himmler Tallinna minuga nõu pidama. Temale mobilisatsiooni võimalikkust rääkides, asus ta seisukohale, et mobiliseerimine on suveräänsuse samm ning tegi seepärast kindralkomissarile korralduse, et minu mobiliseerimismäärused ei kannaks tavalist vormelit „Kindralkomissari loaga. . .“.
Tekkinud eksiarvamiste õiendamiseks märgin, et ühtegi mobilisatsiooni pole mina teostanud saksa võimude käsul või ülesandel. Hoopis vastupidi, 1941. aastast alates nõutasin mina ise saksa võimudelt nõusolekut mobilisatsiooni teostamiseks. Sain alati eitava vastuse ning alles nüüd esimest korda andis Saksa valitsus piiratud nõusoleku.
Eesti Omavalitsuse koosolekul saavutasin vaid vaevu nõusoleku oma sammudele, kuna minu kolleegid pidasid õigemaks nõuda mobiliseerimise vastu iseseisvuse taastamist, nagu lätlased olid seda juba tagajärjetult katsetanud. Kutsusin seepärast Tallinna suurele nõupidamisele kokku kõik maavanemad, linnapead, omavalitsuste esindajad, prefektid, omakaitse ülemad ning kandsin koos praeguse kindralmajor Soodlaga neile ette mobilisatsiooniküsimuse. Avameelsete läbirääkimiste tulemusena tunnistati minu ja kindralinspektor Soodla sammud heaks.
Teostus 1925 aastakäigu mobiliseerimine mida aga meie avalikkus väga halvasti vastu võttis. Leegion aga paisus brigaadi suuruseks, oli hästi relvastatud ning motoriseeritud ning lõpuks läks korda ka tema ümberpaigutamine meie rindele, ehk küll ta kisti oma teekonnal kodumaale Neveli-äärsetesse lahingutesse.
Selline oli olukord meie sõjaväelise ettevalmistuse osas 29. jaan. 1944. Mul oli kavatsuseks hädaohumomendil, neid loodud väeosi koos idapataljonidega, kasutada kaadrina ning nende ümber teostada üldmobilisatsiooni. Palusin seepärast nüüd selgitada, kas saksa rinde ülemjuhataja on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ning annan meie uuesti moodustatud sõjaväe väeosad appi.
Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat minuga koos Riiga sõita ning läksin "Estoniasse" prof. Juhan Aaviku 60.-a. sünnipäeva aktusele kõnelema. Kõneledes teadsin, et samal silmapilgul langevad juba esimesed vaenlase lasud meie kodumaa pinnale. Ma ei tohtinud sellest sõnagi ütelda. Saalitäis rahvast tundis just kui vaistuliselt lähenevat ohtu ning sünnipäeva aktus kujunes suureks isamaaliseks meeleavalduseks.
Sõidul Riiga informeerisin Soodlat minu sammudest. Peale meie kahe ei teadnud sellest ükski eestlane. Riia koosolekul informeeris kindral Jeckeln rinde katastroofilisest olukorrast ning küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse rinde käsutusse. Järeldasin sellest, et ikka veel on kavatsus taanduda Väina jõe taha ning Omakaitset vajatakse vaid taandumise kattena.
Pidasin Soodlaga nõu. Siis pidasime mõlemad nõu Läti kindralinspektor Bangerskis'ega ja tema staabiülemaga. Teatasin siis koosolekule, et pean õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostan selleks üldmobilisatsiooni neist aastakäikudest, kelledel sõjaline väljaõpe. Sakslased pidasid omakorda nõu ja teatasid, et nad on küll mobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda enam kokku, kui 12.000 meest, läti osas vaid 7000 meest. Meie ei nõustunud selle piiritlusega. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda.
Minu ülesandel pani kindralinspektor üldmobilisatsiooni eeltööd kohe käiku. Järgmisel päeval kandsin Eesti Omavalitsuse koosolekul ette enda poolt astutud sammude ülevaate. Koosolek oli väga äge ja peaaegu kõik liikmed olid üldmobilisatsiooni vastu. Nad nõudsid minult, et kasutaksin nüüd ära sakslaste hädaolukorda ning nõuaksin ultimatiivselt iseseisvuse taastamist. Asusin seisukohal, et sakslastel pole mingit sellist hädaolukorda. Nad tõmbuvad lihtsalt Väina jõe taha ning hätta jääme vaid meie, kui meil ei lähe korda rinnet peatada meie idapiiril - talve, ootamatuse ja rinde liikumise kiiruse tõttu ei pääseks keegi põgenema. Ainult minu asetäitja, kohtudirektor Öpik toetas mind ning esmakordselt Eesti Omavalitsuse koosolekul ei tehtud ühist otsust. Koosolek võttis vaid teatavaks, et mina kasutan oma seaduslikku õigust üksinda otsustamiseks ning vastutan üksinda üldmobilisatsiooni määruse allakirjutamisel.
Üldmobilisatsiooni määruse eelnõukogu otsustas, et see teostatakse kodumaa piiride kaitseks sissetungiva vaenlase vastu. Sellega oli teostunud Haagi konventsioonile vastavalt Eesti sõjakuulutus N. Liidule. See, minu määrusega teostatud sõjakuulutus pole seni veel ära muudetud ega lõpetatud ei kapitulatsiooni- ega rahulepinguga.
Esimestel mobilisatsiooni päevadel selgus, et saksa tööametid ning mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad "mopi" läbiviimist. Rääkisin olukorrast Riigivolikogu esimehe Otto Pukkiga, kes lubas mind abistada. Ta kutsus prof. J. Uluotsa Tallinna Ringhäälingus minu mobilisatsiooni määrust toetama. Meie ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus mobilisatsioon hästi.
Juba esimestest mobiliseeritutest pidime Tallinnas kiiresti formeerima rügemendi, neid riietama ja relvastama. Veel samal ööl sõitis rügement Narva linnapea major J. Rubachi juhtimisel rindele - pikkades veoautode kolonnides. Rügement jõudis kohale just viimsel silmapilgul, et riivistada auku rindes, mis oleks võinud osutuda saatuslikuks. Ning meile tollal teadmatult riivistas üks idapataljoni ülem, tolleaegne major A. Rebane, omal algatusel ning saadud käskude vastaselt, Punaarmee läbimurde, mis oleks lõiganud ära Luuga maantee ning 16. Armee. Major Rebasele annetati selle eest Raudristi Rüütlirist. Sellega oli olukord kodumaal esialgu päästetud ning Saksa rinne peatatud. Saksa väeosad, mis osalt olid paanikas, võitsid tagasi eneseusalduse ning pöördusid võitlusesse.
Üldmobilisatsioon ehmatas esimesel silmapilgul meie avalikkust, kuna keegi ei tundnud olukorra tõsidust. Viimast äratundes, tekkis aga kiiresti kindlusetunne: olla oma sõdurite kaitse all! Kui Eesti Leegion sõitis rindele läbi Tartu, siis juubeldas kogu elanikkond leegionile, mille ülesehitamisel olid nad minule valmistanud mitme aasta jooksul palju raskusi. Meie võitlustes karastatud idapataljonid, meie leegion ning mobiliseeritutest kujundatud piirikaitserügemendid kandsid meie kodumaa piiride kaitset kuni sügiseni, mil kogu Saksa Idarinde kokkuvarisemisega läks kaduma ka meie kodumaa. Meie endi sõdurite kaitse all pääses põgenema ligemale sada tuhat eestlast. Ning paljud neist pääsenuist on sõja lõppedes nimetanud meie sõdureid kollaborantideks, sõjakurjategijaiks ja külapõletajaiks ning süüdistanud mind rängalt üldmobilisatsiooni teostamise pärast! Mina aga ei kahetse ka täna, et tollal teostasin enda isiku päästmise asemel üldmobilisatsiooni.
--------------------------------------------------------------------------------
Kas ei tuleks lugeda mitte tolle paljukirutud ja vihatud Hjalmar Mäe teeneks, et võime täna rääkida oma arvukatest rahvusväeosadest, kes sõdisid kangelaslikult meie rahvusriigi hävitajate vastu? II Vabadussõda ja Uluotsa üleskutsed O.Tiefi valitsuse nimel!
Ilma Mäe initsiatiivita oleks võinud kujuneda olukord, kus käputäie "natside" vastu oleks sõdinud terve "vabastajate" punane korpus. Keegi siit minema ei oleks pääsenud ja tänapäeval oleksime kõik üheskoos sõbralikult Savisaare parteis ja ajaloo käsitluse osas ei oleks eestlastel suuri lahkarvamusi? Võibolla tuleks ka H:Mäe isiku peale natuke teisiti vaatama hakata? Kas Mäe ajas Eesti asja?
- ehk et Mäe tagantjärgi luulutamine on samahää kut minu selgitus naisele, miks ma täna õhtul koju ei jõudnud. Muusosas olen venelasi nõus peksma päeval ja ööl! 
