Ajateenija jala all plahvatanud granaat viis ohvitseri süüpinki.Martin Laine, reporter
Tsiteeri:
Ajateenija jalge all plahvatanud miinivälja eest vastutanud tegevväelast võib ähvardada vanglakaristus. Allohvitser süüd ei tunnista.
«Ma ei taha, et ta vangi läheb,» kostis eile nukralt tunnistajapingist 20-aastane Lars, kelle ajateenistusest sai mullu kevadel elumuutev traagika. Ta vaatas vargsi süüpingis õnnetu näoga istuva tegevväelase Railand Kase (45) poole. Kask on kaitseväe ohutusohvitser. Mullu aprillis pidi ta vastutama selle eest, et Harjumaal Kuusalu vallas keskpolügooni laskeväljal oleks sõduritel turvaline olla. Kuid siis kärgatas plahvatus ning nende elu muutus.
51 vedelevat granaati
Tol päeval vedeles polügoonil vähemalt 51 potentsiaalset taparelva, mis võisid iga hetk seal askeldavate noormeeste jalge all õhku lennata.
Need 40-millimeetrise läbimõõduga granaadid olid jäänud sinna laskeharjutustest. Kuna see ala on soine, samblane ja seetõttu pehme, siis ei pruugi lõhkekehad maha kukkudes plahvatada. Ideaalis otsitakse sellised granaadid üles ja tehakse kahjutuks, kuid paraku ei õnnestu neid alati leida.
Kuna mängus on sõna otseses mõttes elud, on eksituste tagajärjed ja võimalikud karistused karmid. Kasest võib nüüd saada kriminaalkorras karistatud mees. Prokurör Toomas Tomberg süüdistab teda ametialases hooletuses, mille eest maksimaalne karistus on kaks aastat vangistust. See on paragrahv, mida kohtab Eesti kohtupraktikas harva. «Oluline hooletus ei eelda tahtlust, piisab vaid ettevaatamatusest,» selgitas prokurör.
Viimane selline juhtum leidis aset aastal 2006, kui üks Sakala maleva vaneminstruktor (kohtulahend jätab nime saladuseks) mõisteti kuriteos süüdi, sest polügoonilt läks kaduma viis granaati. See lohakuse juhtum päädis kuuekuuse tingimisi karistusega.
Selles loos loeb prokuratuur kannatanuteks kõiki, kes mullu 23. aprillil konkreetsele polügooni alale harjutama sattusid. Terve jagu snaipreid ning neid juhendanud veebel – kokku kuus meest. Prokuröri selgitust mööda pidanuks ohutusallohvitser Kask andma korralduse lahinglaskmise alguseks maa-alad üle vaadata, kuid seda ei tehtud. Kuigi oht, et nimetatud alal võivad olla ka demineerimata granaadid, oli tegelikult teada, ei määranud ohvitser ka liikumispiiranguid. «Ohvitser täitis oma kohustusi pealiskaudselt,» selgitas prokurör. «Kase tegevus tekitas olulise kahju. Ohus olid elud. Ühe ajateenija puhul oht ka realiseerus.»
Elumuutev vigastus
Lars kõnnib nüüd juba ise, kuid ei saa sörkidagi, rääkimata jooksmisest või hüppamisest rääkimata. Endisele esiliiga korvpallurile on see elumuutev vigastus. Võrreldes karkude ja ratastooliga on praegune olukord siiski parem.
Mullu kevadel Kuperjanovi staabikompanii kaasteenijatega laskeväljal teravmoonaga märke tulistades oli tal ajateenistuse lõpuni jäänud kuu. Aeg-ajalt võib pärast laskeharjutust juhtuda, et sihtmärgitagune ala läheb intensiivsest paugutamisest lihtsalt põlema. Nii seekord läkski. Poistega harjutust läbi viinud veebel küsis raadio teel luba, et ala kustutama minna. Sellega oli suhteliselt kiire, sest leek hakkas levima juba üsna laia ala peale. Luba saadud, teadsid kõik, mis edasi teha. Veebel ees, läksid snaiprid leekide poole. Larsile anti aga korraldus tagasi pöörata, et haarata mahajäänud kott. Nii jäi ta korra teistest maha.
Ilmselt ei kuulnud ta läbi kõrvatroppide sedagi, kuidas eesolevad kaasteenijad maast õhkimata granaadi leidsid. Kuid teiste sõdurite poole kõndides märkas temagi midagi maas vedelemas. «Läikiv ja hall, kuid aru ei saanud, mis see on,» selgitas ta.
Karmist õnnetusest ja traumast on tema mälu tollest päevast tuhmunud. Kohtu ees sattus ta ütluste andmisel tihti hätta. Kuid nii nagu ilmselt iga ajateenija, mäletab ta üht põhitõde kaitseväest hästi: «Ära käpi, ära näpi, ära topi!» Ta otsustas minna ümber maas vedeleva metallist jublaka, kuid paraku sattus tema teele teine samasugune. Granaat lendas õhku esimese puudutuse peale.
«Kõigepealt läksid kõrvad lukku, siis sain aru, et kukun. Kui olin vaevu aru saanud, mis juhtus, jõudis pärale ka valu,» meenutas ta hetki, millest on pidanud viimase aasta vältel korduvalt uuesti jutustama. Tema jalg ei liikunud, sest see oli üldse vaevu alles. Vigastusteks olid arvukad luumurrud ning jalast oli väljas pirakas tükk. Õnnetus ähvardas ta jalast ilma jätta, kuid arvukate operatsioonide järel õnnestus see siiski päästa.
Eile kohtusse kohale tulnud snaiprijagu hakkasid hooga grillima süüdistatava esindajad, Küllike Nammi advokaadibüroo vandeadvokaat Kristiina Lee ja vandeadvokaadi abi Kristjan Tuul. Kokkuleppemenetlusest ei tulnud midagi välja, sest allohvitser Kask süüd ei tunnista. «Oleme arutanud eri alternatiive, kuid paraku pole neist midagi välja tulnud. Läheme üldmenetlusse. Tuleb pikk kohtupidamine. Kuulame teid täna üle,» selgitas prokurör poistele.
«Kui sa seal enda väitel sörkisid, kas seda saab nimetada ohutuks liikumiseks?» nõelas Lee peaaegu jala kaotanud noormeest. Advokaatide kaitseversioon on nimelt see, et poisid panid oma elu ise ohtu. «Kellelgi pole täpset ülevaadet, kas, kui palju ja kus lõhkekehad asuvad,» selgitas Tuul, miks ohvitser tema hinnangul süüdi pole. «Tegemist oli nii-öelda UKSO-alaga ehk lõhkemata lõhkekehade alaga. See on elementaarne, et kui on selline ala, siis on seal viibimine ka keelatud. Railand Kask on pandud vastutama, kuid polnud seal kohalgi. Ta ei saa tagada ohutust, kui kaitseväelased ise ohutust rikuvad.»
Nii vaieldakse veel pikalt. Kohtukalendrisse on märgitud 15 istungit. Need hakkavad toimuma nüüd iga paari päeva tagant ning nii detsembri keskpaika välja.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
