..karistuseta jäänud patoloogiline valetaja jätkab sitaloopimist...
Mary Kross jätkab valetamist. Tegelikult jooksis politsei "ründajate" tabamise nimel jalad villi
Mary Krossi uurimistoimik näitab, et vastupidiselt naise väidetule kandsid politseinikud teda uurimise ajal kätel ja pingutasid Krossi nimel naba paigast ära. Kui aga uurimise käigus ilmnes, et Kross on valelik, muutusid politsei ja prokuratuur ootamatult passiivseks.
Mary Krossi kaasuse kohta võib tänase päeva seisuga välja tuua kaks halba järeldust. Esimesena see, et Kross valetas ja oma eile meediasse jõudnud avaldusega jätkab valetamist. Teiseks, et nüüdseks avalikuks tehtud Krossi uurimistoimiku järgi oli hiljemalt 2018. detsembri keskpaigas uurijatel (politseil ja prokuratuuril) selge, et Mary Kross valetab. Ometi lasti sellel valel veel kuid edasi elada, mürgitades ühiskondlikku debatti ja ka Riigikogu valimiskampaaniat
Kõigepealt teatav mea culpa. Eelmisel nädalal, kui tuli avalikuks Krossi valetamise asja lõpetamine oportuniteediga, kirjutas käesoleva artikli autor oportuniteediotsuse kohta kaitsva loo. Suures plaanis arvan endiselt sama. Oportuniteet ei ole õigeksmõistmine, Krossi valetamine on tõendatud ja ametlikult kohtuniku allkirjaga kinnitatud. See on asja juures tähtsaim. Ometi, pärast Mary Krossi uurimistoimikuga tutvumist tuleb ka seda öelda, et võib-olla oleks ikkagi pidanud juhtumiga minema üldmenetlusse (isegi kui see on riskantsem). See, mida Kross tegi ja kuidas seda uuriti – asi paistab mitmes plaanis väga nadi.
Eilses meediapöördumises asus Kross süüdistama, et politsei käitus ebaprofessionaalselt. Selle asemel, et naise "ründajaid" jälitada, hakkas politsei Krossi väitel hoopis teda uurima. See on järjekordne ebameeldiv ja laimav vale. Krossi toimikust on selgelt näha, et politsei jooksis jalad villi, et tema ründajaid tabada. Krossi kanti kätel ja naisele tehti kõik ette-taha ära. Koos Krossiga käidi sündmuskohta uurimas. Käidi ka ilma Krossita. Kui Krossile midagi „uut” või „täiendavat” meenus, tormasid politseinikud kohe jälle tööle. Näiteks tuli Krossile meelde, et üks ründaja oli rüübanud purgist õlut, mille peale jooksid kaks uurijat vihmaga metsa alla õllepurki otsima – äkki saab sealt sõrmejälgi.
Kolme päevaga pöörasid politseinikud Pelgulinna piirkonna pahupidi. Tegutses mitu uurijat. Tiimi lisati isegi eriasjade uurija. Ühes politsei ja Krossi vahelises e-kirjas kinnitab uurija, et „meie võimudele on väga tähtis kuriteo lahendamine”. Vaadatakse läbi palju turvakaamerate lindistusi. Küsitletakse lähedal asuvate majade korteriühistute esimehi, kas nende majades elab Krossi kirjeldatud tunnustele vastavaid mehi. Ühe poe turvalindilt leitaksegi kaks vastavat meest. Hiljem selgub, et neil pole asjaga seost. Krossil endal palutakse läbi vaadata EKRE üritustes kaamerasse jäänud meesterahvaid ja uurida, kas ta tunneb kedagi ära. Leitakse mingi taksojuht, kes väidetava rünnaku ajal samas kohas viibis, ka temaga vesteldakse. Isegi Krossi koer, kaheksa-aastane must puudel tuuakse politseijaoskonda läbivaatusele.
3-4. detsembril 2018 püüavad uurijad Krossiga mitu korda ühendust saada. Telefoni teel, e-kirja teel, minnakse isegi koduukse taha. Krossist pole kippu ega kõppu. Päev hiljem võtab Kross ise ühendust ja teatab, et pidi ootamatult Ameerika Ühendriikidesse sõitma ja tuleb tagasi võib-olla kunagi kevadel.
Sellega asi sureb.
Krossi toimiku järgi on selge, et detsembri alguseks on uurijatele klaar: Mary Kross valetab. Lisame natuke majasisest infovahetust, analüüsimist, paberite vormistamist, prokuratuuri informeerimist, mille järel võib väita, et hiljemalt detsembri keskpaigas pidid nii politsei kui prokuratuur teadma: tegu on valetajaga.
Järgmised kaks kuud ei juhtu midagi. Veebruari keskel ja mitte politsei, vaid ajakirjanduse initsiatiivil jõuavad meediasse esimesed vihjed Krossi valeütluste kohta. Alles selle peale muudetakse uurimispügalat (ründamise uurimine muutub valetamise uurimiseks) ja tehakse paar uut liigutust.
Mary Kross saabub Eestisse ülekuulamisele väga mugavalt 5. märtsil, valimispäeval, kui kampaania läbi on. Ametlikult kuulutatakse Kross kahtlustatavaks paar nädalat hiljem.
See kõik näeb väga kehv välja. Täpsemalt öeldes näeb välja nii, et esimestel uurimispäevadel kui vaja Krossi „ründajaid” tabada, joostakse jalad villi. Kui aga saab selgeks, et Kross valetas, lastakse selg sirgu ja võetakse lõdvalt. Avalikkuse ees (sh valimiskampaanias) elab vale edasi, mis siis, et politsei ja prokuratuuri jaoks on juba ammu asi klaar.
Muidugi on siin ka ratsionaalne seletus. Kross lendas ju Ühendriikidesse, mistõttu ei saanud teda üle kuulata. Uurimistaktika jaoks on oluline, et isegi kui juba tead, et teine pool valetab, siis kohe isikut kahtlustatavaks ei tunnistata. Parem on esimene suurem ülekuulamine teha veel ajal, kui sihtmärgi staatuseks on ohver või tunnistaja. Sellisel juhul ei saa viimane ütluste andmisest keelduda ja nii oleks olnud Krossi lihtsam vahele võtta. Sellega annaks seletada, miks Krossi ametlikult kahtlustatavaks ei kuulutatud isegi siis, kui ammu juba teati, et tegu on valetajaga.
Kui need kaalutlused ka olid, siis lõpuks need ei toiminud. Kross ei öelnud enam midagi. Pärast märtsis esitatud kahtlustust tuli juunis süüdistus. Kohe suvel pakuti välja ka oportuniteet, mis eelmisel nädalal paberile vormistati.
Seega oli oli Krossi valetamine selge juba eelmise aasta detsembris. Sealt edasi uut infot ei tulnud ja ka uusi uurimistoiminguid õieti enam ei tehtud. Pea aasta otsa kuni oportuniteedi otsuseni välja midagi sisulist ei muutunud.
Mida oleks võinud teisiti teha? Tagantjärele tarkusena kindlasti seda, et kohe alguses, kui veel võimalus oli, oleks pidanud Krossi rohkem pitsitama. Oli see tema poolprominendi staatus, poliitikust abikaasa või mingid muud kaalutlused, aga teda koheldi hellalt. Pärast Krossi minekut välismaale läks asi hapuks.
Teine asi on oportuniteedile minemine. Ka see tuli kuidagi väga lihtsalt. Konkreetse prokuröri pähe muidugi ei näe. Ei tea, kui tugevateks politsei ise kogutud tõendeid hindas – võimalik, et nad nägid kaasust nõrgana ja ei tahtnud üldmenetlusega riskida. Kõrvaltvaatajal on keeruline hinnata uurijate ja prokuröri sisemaailma, miks rohkem uurimistoiminguid ei tehtud, miks nad mitu kuud käed rüpes istusid. Kas neil oleks olnud muid valikuid?
Igal juhul lõppes asi halvasti. Kehv sisu ja kehv mulje.
Krossi uurimistoimik näitab, kui süsteemne tema valetamine oli, välismaale minnes hakkas ta sisuliselt uurimisest kõrvale hoidma. Eilse avaldusega jätkas valetamist ja politsei laimamist. Kohtuvaidlus on risk, aga äkki oleks ikkagi pidanud selle võtma ja kohtusse minema.
