Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas Kriku »

Ma oletan, et see nn. rusikareegel pärineb otsapidi II ms historiograafiast (akf ka siin viitas Soloninile?). Siis oli kangesti moes diviise loendada ning paljudes raamatutes arutletakse jõudude vahekorra üle stiilis, et Saksamaal oli nii palju diviise, Tšehhoslovakkial naapalju jne. Pärast II ms tekkis iseseisvate brigaadide fenomen (1960-ndatel või nii?), mis hägustas seda arvepidamist.

Akf Andrus kindlasti oskab selle kohta palju targemini öelda, nii et ma siinkohal lõpetan.

Kõik see ei puutu ka enam mitte kuidagi käesolevasse teemasse.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Diviisistruktuurid on mitmel pool kasutusel ka täna, brigaad ei asendanud otseselt diviise, diviis koosneb nüüd lihtsalt brigaadidest.
Brigaad asendas tavaliselt polgu või rügemendi struktuuri. Nagu täna on Põhjadiviisi koosseisu Eesti, Läti jne brigaadid.
On muidugi ka kurb tõsi, et 2000ndate brigaadimoe taga oli pahatihti ka raha, tehnika ja inimeste puudus ning mida väiksem üksus, seda lihtsam seda luua/pidada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas nimetu »

On muidugi ka kurb tõsi, et 2000ndate brigaadimoe taga oli pahatihti ka raha, tehnika ja inimeste puudus ning mida väiksem üksus, seda lihtsam seda luua/pidada.
Osaliselt kindlasti ka eelnimetatud asjade puudumine, kuid pigem siiski see, et kuna tänapäevane brigaad on sisuliselt väikseim iseseisev üksus, siis selle liigutamine erinevatesse maailmanurkadesse on palju lihtsam ja mõistlikum kui näiteks lisaüksuseid vajavate rügementidega jamamine. Sellest samast tuulest on ilmselt tulenenud ka pataljonilahingugrupid. Diviise saab endiselt ka brigaadidest moodustada, kuid enamasti pole nii suuri üksuseid jõu projitseerimiseks vaja. Diviisipõhised struktuurid on tõhusamad suurema territoriaalse konfrontatsiooni puhul. Ehk siis suurema riigi puhul, mille ainukeseks eesmärgiks on oma territooriumi kaitsmine või siis lähiterritooriumi vallutamine, on need diviisid tegelikult odavamad ülal pidada, sest toetavad üksused võivad olla lahjemad.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kapten Trumm kirjutas:Diviisistruktuurid on mitmel pool kasutusel ka täna, brigaad ei asendanud otseselt diviise, diviis koosneb nüüd lihtsalt brigaadidest.
Brigaad asendas tavaliselt polgu või rügemendi struktuuri. Nagu täna on Põhjadiviisi koosseisu Eesti, Läti jne brigaadid.
On muidugi ka kurb tõsi, et 2000ndate brigaadimoe taga oli pahatihti ka raha, tehnika ja inimeste puudus ning mida väiksem üksus, seda lihtsam seda luua/pidada.
Hm, see on nüüd küll täiesti mööda komment. Kui rääkida I ms aegsetest struktuuridest, siis Vene sõjaväes koosnes diviis kahest brigaadist, ning brigaadide koosseisu kuulusid omakorda polgud. 2x3. Kokku kuus polku diviisis.

Kui loodi Eesti 1. diviis, siis see loodi esialgu 4-polguline ja ilma brigaadideta. Hiljem Vabadussõja käigus loodi diviisi kooseisus 2. brigaad. Ning siis omakorda loobuti brigaadide vaheastmetest ning 2. brigaadist sai diviis. Ja lõpuks loodi veel 3. diviis. jms mudru...

Samamoodi on olnud brigaadi tase olemas enamuse suurriikide relvajõududes. Mitte midagi ei teki tühjale kohale.

Miks tänapäeval räägitakse rohkem brigaadidest kui diviisidest (pataljoni lahingugruppidest rääkimata) - üha rohkem võimekusi saab anda alla poole. Tänapäeva brigaad on oma tulejõult suurem kui 2. ms aegne diviis ning kordades suurem kui 1. ms aegne diviis. Mobiilne sõda nõuab mobiilsemaid üksuseid. Brigaadi "varustussaba" on lühem kui diviisi oma.

jne.

Ja endiselt - Tartu koolis olen uksest sisse-välja käinud suurusjärgus 2 korda. St, edasi-tagasi. Võib-olla kolm. Aga rohkem käinud mehed paraku vaikivad.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

toomas tyrk kirjutas:..Tartu koolis olen uksest sisse-välja käinud suurusjärgus 2 korda. St, edasi-tagasi. Võib-olla kolm. Aga rohkem käinud mehed paraku vaikivad.
..üks oluliselt "rohkem käinud" mees näit vaikib lihtsalt seepärast, et kogu see "diviisimula" siin on OT kuubis :? :lol:

Et te teemapealkirja ka vahest loete vä - moderaator(id) eriti :?:
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
London Bridge
Liige
Postitusi: 619
Liitunud: 15 Aug, 2015 18:48
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas London Bridge »

Päris OT see ka ei ole, kui algselt tuli see mängu 'strateegilise planeerimise rusikareeglina', millest oletatavalt peaks olema võimalik üht-teist ka EKV suuruse ja struktuuri kohta tuletada. Selles kontekstis selle reegli pädevuse üle arutamine OT ju ei ole. :dont_know:
My fair lady.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

Postitus Postitas Kriku »

Heakene küll, aga nüüd vast aitab.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas A4 »

Kapten Trumm kirjutas:Üks praktiline näide, kuidas saadakse operatiivtasandi võit, olid lahingud Gruusias 2008. a augustis. Hoolimata sellest, kui vapralt grusiinid võitlesid või kui hästi töötas nende USA-st ostetud varustus, määrati sõja käik väga kiiresti teise operatiivsuuna avamisega Abhaasia rannikul, kuhu Gruusial enam vägesid ei jätkunud ja kus venelaste maaletulekut takistada ei suudetud (puudus rannakaitse). Kuna Gruusia armee Tsinvali ruumis asunud peajõud võisid kotti sattuda, siis polnud muud teha, kui taganeda Tbilisi alla ja loobuda umbes poolest territooriumist.

Sama oht varitseb ka meid - enne kui strateegilist mõõduvõtmist üldse vaja lähebki. Kuna strateegiline mõõduvõtmine VF-NATO vahel kätkeb endas ka tuumarelva kasutamise ohtusid, siis vaevalt seda ka Moskvas väga ihaldatakse - ehk siis üritatakse asi viia võiduni (või enda soovitud olukorrani) enne seda.

Jätkusõjas 1944 seisnes Soome võit selles, et nad ei lasknud venelastel saavutada operatiivtasandi võitu ja "pidurdasid" olukorra arengut piisavalt kaua, et sekkus õnnelik juhus, liitlased maabusid Normandias ja algas võidujooks Berliinile, mis kujundas Euroopa sõjajärgse saatuse. Kuigi venelased tegid vähemalt 2 katset seda võitu saada - esimesel korral Vuoksi jõe ületamisega (loodeti minna Kannasel asuva Soome väegrupi tagalasse) ja teist korda maabumisega Viiburi saarestikus (eesmärgiga lõigata soomlaste põhijõud ära Helsinki suunast). Irooniliselt - samad liigutused vastassuunas (1941 suvel) õnnestusid soomlastel suurepäraselt ja viisid lõpuks Põhjarinde vägede purustamiseni.

Mannerheimi sõdurlikult lühike kommentaar oli: "Vaenlane sai aru, et meie purustamise eest tuleb maksta tohutu suurt hinda". Mina mõistan seda nii, et Soome armee saab purustada ainult strateegilisel tasandil, seda "läbi kulutades" (ja ise seejuures hiigelkaotusi kandes).
kuid seda ei saa siduda mingi maagilise protsendiga. Olgu selleks siis 2, 3, 5, 15 või 55. "Teatud tingimustel" ei piisaks ka 100-st.
See maagiline protsent ilmselt kujuneks sellest, mida on vaja, et vastane seda va operatiivset võitu ei saavutaks. Palju on selleks vaja vägesid, relvastust jne. Protsendivärk on pigem siin analoogide võrdluse mõttes - igal juhul ei pea iga eestimaalane selleks neeru loovutama ning näljahäda see ka kaasa ei tooks. Ilmselt jääksid ära neljarealised kiirteed, igasugused sotsiaalrahade külvamised ja tüdrukud peaksid hakkama sõjaväes käima. Kallis ja tülikas, kuid saavutatav. Muide Iisrael ise on hea näide, kuidas hiigelsuured kaitsekulud sugugi mitte rahvast omavahel tülli ei aja ning majanduslikku allakäiku ei tekita.
Millistest teoreetilistest stsenaariumitest me siin ikkagi nüüd räägime?

Kui me räägime sellisest stsenaariumist, kus näiteks Vene sissetung on suunatud vaid Eesti (no hästi, võibolla ka kogu 3B) vastu ning NATO ja/või peamised liitlased mingil põhjusel meile appi ei tule, artikkel 5 ei kuuluta, Venemaad vastulöögiga ei ähvarda – st kui me jääme täiesti üksi – siis on ilmselt vältimatu nii strateegiline kui ka ükskõik milline „operatiivtasandi võit“. Sest sellisel juhul võime oma iseseisva kaitsevõime alla taguda ka 5 või 10% SKT-st, aga see pelgalt pikendab mõnevõrra aega ja suurendab kaotusi, mis vastasel kulub, et Eesti või kolm Balti riiki purustada ja okupeerida. St võime ju 2 brigaadi asemel teha 4 brigaadi koos keskmaa õhutõrje, omaenda hävituslennukite ja korraliku mereväega, aga kui liitlased appi ei tule, siis „jahvatab“ vastane teatud aja jooksul need väed ikkagi puruks. Seejärel on meil ressurssid otsas, aga vastane paraku saab lahingusse ikka paisata aina uusi ja uusi brigaade, lennukeid ja laevu omaenda kaotuste korvamiseks. Aga lõpptulemus sellest ei muutu.

See, muide, kehtib minu arvates täielikult ka Soome puhul: neil on korralik armee ja meiega võrreldes väga palju sõjalisi võimeid, aga kui nad peaksid üksinda jääma Venemaa vastu, siis ei saavuta ka nemad lõpuks ei mingit strateegilist ega operatiivtasandi võitu.

Kui aga eeldame, et liitlased tulevad ikkagi appi, tulevad ilmselt appi veel enne sõja puhkemist (lisaks eFP-le, mis juba on siin), et nad kasutavad kogu oma sõjalist ja diplomaatilist võimsust Venemaa survestamiseks mitte ainult Läänemere ruumis, vaid ka Mustal merel, Kaug-Idas, tuumaheidutusega jne, siis katastroofi ilmselt ei sünni olenemata sellest, kas meie siin kulutame 2, 4 või 10%. See õnneks või kahjuks ongi meie plaan-A, millele tõsiseltvõetavaid alternatiive tegelikult ei ole.

Veelkord – ma ei taha öelda, et me ei peaks, võiks või ei suudaks rohkem sõjalisele kaitsele kulutada, või et me ei peaks vastu hakkama isegi siis, kui võitlus tundub täiesti lootusetu ja ette kaotatud. Ma lihtsalt väidan, et suures pildis ei ole kaitsekulude suurus elu ja surma küsimus. Elu ja surma küsimus on see, kas liitlased tulevad appi või mitte. Siin mingeid tõsiseltvõetavaid alternatiive kahjuks ei ole.

Soome 1944. aasta näide ja nende „operatiivtasandi võit“ mitte ei lükka ümber, vaid kõigest kinnitab seda väidet. Kindlasti mängis siin olulist rolli Soome suhteliselt suur ja võitlusvõimeline armee, operatiiv-taktikaline meisterlikkus, osav manööverdamine reservidega jne, kuid päeva lõpuks päästis Soome fakt, et sõda möllas terves Euroopas (st Punaarmee jõud olid pihustunud mitmetuhandekilomeetrisele rindele Mustast merest kuni Jäämereni), ning et Soome ei sõdinud üksinda, vaid ühe ebameeldiva, kuid suure ja tugeva liitlase toel. See liitlane hoidis terve veerandmiljonilise väliarmeega kogu polaarjoonest põhja poole jäävat rinnet, mis võimaldas Soomel koondada kõik enda väed Laadoga-äärsesse Karjalasse ja samanimelisele maakitsusele. Seesama liitlane varustas Soomet vilja, toiduainete, kütusega, moodsate relvade ja laskemoonaga ning saatis ka 1944. aasta suvel Karjala kannasele nii maaväe- kui lennuväeüksusi rindesse tekkinud aukude lappimiseks. Ilma selle abi ja toeta oleks asi soomlaste jaoks üsna kurvalt lõppenud, ükskõik kui hästi nad ka operatiivtasandil oleksid võidelnud. Lihtsalt ühel hetkel oleksid soomlastel ressursid ja reservid otsa lõppenud, vastasel aga mitte.

Ja veel üks teisejärguline asi, mis meid soomlastest eristab nii täna kui 1944. aastal – territooriumi suurus ja sügavus. Soomlased saavad täna ja said ka 1944. aastal vajaduse korral vahetada territooriumit aja vastu. Laadoga-äärses Karjalas sai Soome armee taganeda u 300 kilomeetri jagu (vastast seejuures viivituslahingutega kulutades ja saates reserve kannasele) ilma, et ükski Soome elutähtis piirkond oleks vastase kätte sattunud. St nad vahetasid territooriumit aja vastu. Meie puhul aga ongi 300 kilomeetrit kogu strateegiline sügavus, mis meil on.
tuna
Liige
Postitusi: 600
Liitunud: 20 Juul, 2005 13:35
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas tuna »

A4 kirjutas:Ma lihtsalt väidan, et suures pildis ei ole kaitsekulude suurus elu ja surma küsimus. Elu ja surma küsimus on see, kas liitlased tulevad appi või mitte.
Ja millest sõltub see meie elu ja surma küsimuse lahendus? Õige, meie võimest abi vastu võtta, meie võimest anda liitlastele kindlus, et nende sõdurid ei tule toetama ette kaotatud üritust, meie võimest anda liitlastele võimalus pakkuda abi neile kõige mugavamas vormis, meie võimest anda liitlastele aega otsuseid teha, meie võimest mõjutada poliitilisi protsesse liitlaste juures. Millest sõltuvad need meie võimed? Jälle õige, meie sõjaväe võimekusest. Ehk teiste sõnadega kaitsekuludest.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Ja veel üks teisejärguline asi, mis meid soomlastest eristab nii täna kui 1944. aastal – territooriumi suurus ja sügavus. Soomlased saavad täna ja said ka 1944. aastal vajaduse korral vahetada territooriumit aja vastu. Laadoga-äärses Karjalas sai Soome armee taganeda u 300 kilomeetri jagu (vastast seejuures viivituslahingutega kulutades ja saates reserve kannasele) ilma, et ükski Soome elutähtis piirkond oleks vastase kätte sattunud. St nad vahetasid territooriumit aja vastu. Meie puhul aga ongi 300 kilomeetrit kogu strateegiline sügavus, mis meil on.
Täna on Soome piirilt (Viiburi piirkonnast) Helsinkisse 167 km ja Vene piirilt (nt Ivangorodist) Tallinna linnulennult 196 km.
Tollasel peasuunal, Viiburi-Helsinki suunal oli jah toona sügavus veidi suurem (mõnikümmend km). Selle mõnikümmend km soomlased 1944 ka taganesid, kuni Tali-Ihantala lahinguni, kus venelased peatati.

TÄNA on võtmetähtsusega sõjapiirkonnad Eestil ja Soomel analoogsed, justkui peegelpildis (peegelduse telg on Soome lahe pikitelg). Piirilt pealinna ruumi on mõlemal 200- km ringis ja mõlemal tuleb kaitsta pudelikaela mere ja suure järvesüsteemi vahel - meil Ida-Viru kitsust (merest järveni ca 50 km) ja Soomes kitsust Saimaa järvistu vahel (Lappenranta-Hamina), laius ca 80 km.

Mõlemal juhul ähvardab seal punnseisu tekkel teine löök ümber järvede (Soomes on sedapidi ca 400 km, meil ca 250 km). Ja muidugi vastase katse maabuda Soome lahe rannikul rinde selja taga.

Seega, väe- ja võimevajadused ei saa mõlemal juhul väga erinevad olla.
Soome 1944. aasta näide ja nende „operatiivtasandi võit“ mitte ei lükka ümber, vaid kõigest kinnitab seda väidet. Kindlasti mängis siin olulist rolli Soome suhteliselt suur ja võitlusvõimeline armee, operatiiv-taktikaline meisterlikkus, osav manööverdamine reservidega jne, kuid päeva lõpuks päästis Soome fakt, et sõda möllas terves Euroopas (st Punaarmee jõud olid pihustunud mitmetuhandekilomeetrisele rindele Mustast merest kuni Jäämereni), ning et Soome ei sõdinud üksinda, vaid ühe ebameeldiva, kuid suure ja tugeva liitlase toel.
See operatiivtasandi võit oli äärmiselt kriitiline, sest tekkinud olukorras soovis Moskva lõpetada Soomega ASAP ja seda kahte kuud, mis Soome venitada suutis, venelastel polnud. Sõda lõppes otsustavat läbimurret saavutamata ja ohtu Soome kriitilistele osadele ei tekkinudki. Siin oli tõsi, ka omajagu õnne ja vedamist, sest Stalin omas argpükslikkuses ei julgenud Soomet torkima minna mai lõpus, peale teedelagunemise lõppu, vaid venitas kuni Normandia operatsioonini, mil kogu tähelepanu oli sinna koondatatud. Sest Normandia algas 06. juunil, pealetung Kannasel 09. juunil. Täiesti sünkroniseeritama (eraldiseisev) pealetung Laadoga Karjalas hakkas aga hiljem (see jutustati hiljem Viiburi-Petrozavodski operatsiooniks nõuka ajaloolaste poolt) põhjusel, et Kannasel ei suutnud venelased otsustavat edu saavutada ja eks Punaarmee soovis Kannasest sel viisil tiivalt mööduda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kui me räägime sellisest stsenaariumist, kus näiteks Vene sissetung on suunatud vaid Eesti (no hästi, võibolla ka kogu 3B) vastu ning NATO ja/või peamised liitlased mingil põhjusel meile appi ei tule, artikkel 5 ei kuuluta, Venemaad vastulöögiga ei ähvarda – st kui me jääme täiesti üksi – siis on ilmselt vältimatu nii strateegiline kui ka ükskõik milline „operatiivtasandi võit“. Sest sellisel juhul võime oma iseseisva kaitsevõime alla taguda ka 5 või 10% SKT-st, aga see pelgalt pikendab mõnevõrra aega ja suurendab kaotusi, mis vastasel kulub, et Eesti või kolm Balti riiki purustada ja okupeerida. St võime ju 2 brigaadi asemel teha 4 brigaadi koos keskmaa õhutõrje, omaenda hävituslennukite ja korraliku mereväega, aga kui liitlased appi ei tule, siis „jahvatab“ vastane teatud aja jooksul need väed ikkagi puruks. Seejärel on meil ressurssid otsas, aga vastane paraku saab lahingusse ikka paisata aina uusi ja uusi brigaade, lennukeid ja laevu omaenda kaotuste korvamiseks. Aga lõpptulemus sellest ei muutu.
Kummal juhul on liitlaste abi saamisel suurem efekt/eduvõimalus?
1. enamik territooriumi on endiselt meie käes ja me kontrollime enamikku saabumiseks vajalikke alasid. Vastase pole suutnud põhiüksusi üle manööverdada/üllatada ning katsed avada järgmisi operatiivsuundi õhust või merelt on efektiivselt blokeeritud?
2. enamik territooriumist on vastase poolt hõivatud, võitlus toimub veel 2-4 piiramisrõngas, ülejäänud territooriumil toimub sporaadiline sissitegevus. Vastane leidis kaitses kiiresti üles tühimikud ja nõrgad kohad, tungis sealt läbi ja lõikas peamised võitlusüksused üksteisest ja tagalast ära. Nende piiramisega jäeti tegelema reservbrigaadid/rahvuskaart, eliitbrigaadid tungisid vähese vastupanu tingimustes Suur-Tallinna, hõivasid selle lühikeste lahingutega ja selle toel pandi kiiresti võimule uus valitsus ühe Tallinna endise aselinnapea juhtimisel?

See on jah, kaunis must ja valge, aga ma tahaksin, et sa tunnistaks ise vastates, et su kontseptsioon "ükskõik kui palju me % panustame, nagunii kaotame" ei ole päriselt tõsi. Seejuures ma ei üritagi tõestada, et strateegilise kaotuse vältimine oleks meile vähemalt meie rahakoti juures kuidagi võimalik. Ei ole võimalik.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kriku »

A4-le punkt meelde tuletamise eest, et soomlased ei sõdinud ilma liitlasteta. Seda kiputakse tihti unustama või sellest mööda vaatama (nagu vahel ka Eesti Vabadussõja puhul).
Kapten Trumm kirjutas:Kummal juhul on liitlaste abi saamisel suurem efekt/eduvõimalus?
1. enamik territooriumi on endiselt meie käes ja me kontrollime enamikku saabumiseks vajalikke alasid. Vastase pole suutnud põhiüksusi üle manööverdada/üllatada ning katsed avada järgmisi operatiivsuundi õhust või merelt on efektiivselt blokeeritud?
2. enamik territooriumist on vastase poolt hõivatud, võitlus toimub veel 2-4 piiramisrõngas, ülejäänud territooriumil toimub sporaadiline sissitegevus. Vastane leidis kaitses kiiresti üles tühimikud ja nõrgad kohad, tungis sealt läbi ja lõikas peamised võitlusüksused üksteisest ja tagalast ära. Nende piiramisega jäeti tegelema reservbrigaadid/rahvuskaart, eliitbrigaadid tungisid vähese vastupanu tingimustes Suur-Tallinna, hõivasid selle lühikeste lahingutega ja selle toel pandi kiiresti võimule uus valitsus ühe Tallinna endise aselinnapea juhtimisel?

See on jah, kaunis must ja valge, aga ma tahaksin, et sa tunnistaks ise vastates, et su kontseptsioon "ükskõik kui palju me % panustame, nagunii kaotame" ei ole päriselt tõsi.
A4 kirjutas sellest, et me kaotame üksi jäädes, sina aga kirjutad erinevatest stsenaariumitest, kui liitlaste abi ikkagi tuleb.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kapten Trumm »

A4 kirjutas sellest, et me kaotame üksi jäädes, sina aga kirjutad erinevatest stsenaariumitest, kui liitlaste abi ikkagi tuleb.
A4 paneb siin ühte patta operatiivse ja strateegilise kaotuse. Tegelikult ei ole see tõsi. Operatiivse kaotuse järel pole sellele järgnev liitlaste võit automaatne või enesestmõistetav, vaid sõltub ühe väga olulise tegurina sellest, milline on operatiivolukord siin abijõudude saabumise hetkeks. Ehk siis piisavalt kiiret operatiivset kaotust on juba keeruline võiduks vormistada. Eriti keerukas on see siis, kui Eestist Leeduni on õnnestunud mereni tungida.

Siin on suur vahe, kas lahingud käivad Sinimägedes/Emajõel või Tallinna magalarajoonides.
Mulle jääb ka segaseks see pidev iseseisva kaitsevõime ja liitlaste vastandamine. Liitlastel on ju seda lihtsam, mida tugevamad me oleme ja mida rohkem olukorda kontrollida suudame. Mida lihtsam on liitlastel, seda vähem on kaalutlemist vastava poliitilise otsuse tegemisel liitlasriikides (pole vaja karta suuri kaotusi) ja seda kiiremini ju asjad liiguvad?
Viimati muutis Kapten Trumm, 17 Dets, 2019 13:30, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kriku »

Kapten Trumm kirjutas:Siin on suur vahe, kas lahingud käivad Sinimägedes/Emajõel või Tallinna magalarajoonides.
See on loomulikult õige, aga ka praeguse EKV puhul liitlaste appitulek õhutoetuse näol selgub kaugelt enne, kui vaenlane Lasnamäele jõuab.

Mina küsiks pigem niipidi, et kas me saame hakkama siis, kui liitlaste maavägesid appi ei tulegi, peale nende, mis siin juba on - kuid liitlastel on õhus ülekaal olemas.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Teatud suuruse puhul saaksime ka siis. Kuid ka sel puhul on vaja vägesid rohkem. Kuid ma ei toeta ka vägede suurendamist sedasi, et anname igale matsile automaadi ja peotäie padruneid. See peaks tulema kvaliteeti langetamata st vähemalt tänase relvastuse ja mehhaniseerituse juures.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 14 külalist