Nagu ma aru saan, siis käib vaidlus selle üle, kas anda relv ja moon koju või ei. Selle kasuks räägib kiirem reageerimine, vastu räägib väidetavalt suurem võimalik õnnetuste ja muude mittesoovitud juhtumite arvu tõus. Seega küsimus, kas võetav risk tasub end ära. Siis tõi kindral Palm sisse Šveitsi uuringu, mis räägib enesetappudest, mis minule kui lugejale jäi muljena, et kindral Palm peab just surmaga lõppevaid õnnetusi/juhtumeid kõige suuremaks vastuargumendiks sellisele "relvad koju!" poliitikale.Veiko Palm: Ning milleks ja mistõttu hakata rääkima Šveitsi relvade rohkusest? Kas mina olen seda eitanud? Miks rääkida enesetappude madalast tasemest? Kas see kuidagi puutub asjasse? Ja miks rääkida teistest enesetappude meetoditest? Kuidas need asjasse puutuvad? Ja kõik see muu asi, miks üleüldse keskenduda enesetappudele?
Šveitsi näitel me ju saamegi hetkel tuua välja selle, et see ei ole tekitanud suuremat ohtu relvaomaniku kõrval elavatele isikutele, sest pigem on see mõjutanud enesetappude (isiku enda vaba tahe, millise probleemiga tuleb moodsas ühiskonnas loomulikult tegeleda) arvu, kuid mitte muude isikute surmade arvu. Ja see ongi ju kokkuvõttes oluline - kas me tõstame sellise "relvad koju!" poliitikaga oluliselt riigi julgeoleku taset (nt kiirreageerimise tase ja esmase kaitsevõime tõus), tõstmata seejuures oluliselt riske selliste relvaomanike kõrval elavate isikute elule ja tervisele?
Šveitsi näitel ma ütleks, et see tulemus ei ole ju meie jaoks halb, vaid pigem talutav risk?
PS! KP puhul oleks täiesti võimalik teha nii, et kui KP antakse koju, siis üks vintraud jääb maleva relvaruumi ning teine antakse KP abile hoiule.