Artiklis kirjeldatakse juhtumit, kus Lõuna-Koreas teeniv USA merejalaväe üksus vajas väljaõppe toetuseks generaatorit. Probleem seisnes aga selles, et generaator oli katki, kuid tehnikutel puudus õigus seda kohapeal parandada, sest see oleks rikkunud garantiitingimusi. Selleks, et need seadmed saaksid parandatud, peab nad saatma tagasi (sisuliselt teisele poole ookeani) lepingulistele ettevõtetele USA-sse, mis võtab aega mitmeid kuid. Selline asi mõjutab otseselt ka ameeriklaste väljaõpet. Lisaks sellele, et nad ei saa ise asju parandada, ei saa nad ka vajadusel varuosi ise teha, kuigi neil on selleks kõik seadmed olemas.
Allikas:
https://www.nytimes.com/2019/11/20/opin ... epair.html
Kaitsehangete kommertsialiseerumise probleemid on ilmnenud ka mujal:
https://www.janes.com/article/92596/con ... onsibilityTSPR dictated that the Pentagon should take a step back and give the contractor greater freedom to be innovative in its management practices without the traditional level of government oversight. Instead of this, Kendall said TSPR institutionalised vendor lock, or sole source sustainment roles, and created poor incentives. This was the opposite of TSPR’s intent, he said.
See asi pole aga ainulaadne USA-le. Mõnda aega tagasi kirjutati saksa meedias sellest, et Eurofighterid pole lennukõlblikud. Üheks põhjuseks oli muuseas see, et mõningaid kulunud/vananenud detaile polnud võimalik vahetada, sest allhankija, kes neid tootis, osteti ühe teise firma poolt üles ning nende detailide tootmine lõppes.
Sarnaseid riske võib tuvastada ka meie kaitseväes. Üheks näiteks on CV90 toetusmasinate saaga, milles BAE otsustas konkureerivad firmad hankest välja süüa, keelates neile ligipääsu A-varuosadele. See on üks asi, millele tuleks ehk laiema pilguga hakata vaatama.