Milliseid signaale andis Eesti NSV Liidule enne ja pärast MRP sõlmimist?tuna kirjutas:Kõigepealt, millist probleemi Eesti 1939. aasta septembris lahendas? Stalini oli selleks ajaks suurte pingutuste ja ohvrite hinnaga koondanud enda kätte - selle sõna otseses mõttes, NSV Liitu juhiti kuni pisiasjadeni Stalini kabinetist - tohutud ressursid. Aga eesmärk oli veel tohutum - maailmarevolutsioon. Sellega võrreldes olid Stalini käsutuses olevad vahendid üsna tagasihoidlikud. Teiste sõnadega, ülesanne oli nii keeruline, et nõudis ühelt poolt strateegilist sihikindlust ja teiselt poolt lausa erakordset taktikalist paindlikkust. Paindlikkus oli kommunistidel lausa doktriini ametlik osa ning nende senine võimuhaaramise ja seal püsimise lugu paindlikkusest ainult koosneski. Sellest tulenevalt oli kommunistidel ametlik tähtsusejärjestus, ülim oli Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, siis oli Sotsialistlik Vabariik, siis Rahvademokraatlik Vabariik ja viimane Demokraatlik Vabariik. Kui rääkida Stalini iseloomuomadustest, siis võib välja tuua veel ettevaatlikkuse. 1939. aasta septembris tegutses Stalin nö tundmatul territooriumil, kõik senised katsed Euroopas maailmarevolutsiooniga erinevate mooduste abil edasi liikuda olid seni luhtunud - Saksamaa, Poola, Ungari, Eesti. Ka 1930. aastate manööverdamine - Tšehhoslovakkiaga seoses, Soomega läbirääkimised - polnud mingit edu toonud. Kokkulepe Saksamaaga oli suur samm Stalini eesmärkide poole, aga samas oli see ka tõsine väljakutse, kuidas seda vaieldamatut edu kuskil kõrvalises kohas eksides mitte allavett lasta. Seega oli Eesti ülesanne 1939. aasta septembris näidata, et tema allutamine sel ajahetkel võib kahjustada Stalini kaugemaid eesmärke. Eesti ei olnud Saksamaa, maailmarevolutsiooni seisukohast võis Eesti allutamise rahulikult edasi lükata, seda enam, et Eesti olemasolu ei takistanud NSV Liidu ja Saksamaa vahelist sõdimist. Paraku tegi Eesti täpselt vastupidist, küll parimate kavatsustega, aga täpselt vastupidist - mobilisatsiooni ei tehtud, välispoliitikas üritati Moskvale läheneda, lõpuks Selteri nõrk esinemine läbirääkimistel Moskvas. Seepärast läkski kõik Stalini seisukohast vaadates lausa ludinal. Nii on ka kerge tekkima mulje, et midagi polnudki võimalik teha.
Enne MRPd oli Eesti üks häälekamaid vastuseisjaid NSV Liidu garantiidele. Samal ajal kulisside taga astuti samme, mis otsisid võimalusi NSV Liidule lähenemiseks. Augusti keskel ei võtnud Laidoner vastu kutset minna Moskvasse lennuväeparaadile. Olukord oleks kujunenud samasuguseks nagu kujunes septembris Selteri Moskva-käigu ajal – visiit oleks toimunud vahetult enne seda kui Ribbentrop tuli palujana Moskvasse.
23. augustil sõlmiti MRP. Kuulujutud, et NSV Liidule on antud mh Eesti suhtes vabad käed, hakkasid levima koheselt.
1. septembril algas Saksa-Poola sõda. Eesti – ütleme nii – vastaspoolele mingeid sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud, välja arvatud merekindlustega seoses (ei oska hetkel öelda, kas Nõukogude sõjaväeluure pani seda tähele).
2. septembril tegi Eesti NSV Liidule ettepaneku asuda kaubandusläbirääkimisi pidama.
3. septembril kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Saksamaa jaoks tõusis päevakorda kahel rindel sõdimise küsimus. Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
7. septembril algas NSV Liidus mobilisatsioon (seda pani Eesti sõjaväeluure Saarseni kinnitusel tähele). Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
13. septembril sõitis Meri Moskvasse kaubandusläbirääkimistele.
14. septembrist alates koondas NSV Liit vägesid Eesti piiri äärde (ilmselt võib eeldada, et see ei jäänud Eesti sõjaväeluurel märkamata, Maasing kirjutab küll näiteks 10. jalaväediviisist ja Meltjuhhov 11. jalaväediviisist). Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
17. septembril astus NSV Liit sõtta Poola vastu. Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
19. septembril alustas NSV Liit Eesti-vastast propagandakampaaniat ja saatis sõjalaevad Orzelit otsima, sh Eesti vetesse. Viimastele anti luba uputada kohatud allveelaevad, ohu korral tuli kiiresti lahkuda (see tähendas, et Eesti rannikupatareidega jõukatsumisest loobumine oli lubatud). Eesti diplomaatiliselt sisuliselt tervitas Moskva samme, vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astutud.
20. septembril teatas Meri Moskvast, et kaubandusleping on valmis. 22. septembril kutsus Selter ennast sisuliselt ise Moskvasse lepingut alla kirjutama. Samal päeval alustas NSV Liit täiendavate vägede viimist Eesti piiri äärde.
24. septembril jõudis Selter Moskvasse. Kui esimesel kohtumisel Kremlis arutati lepingu sõlmimise või mittesõlmimise üle ja see lõppes mõnevõrra ebamäärase tulemusega, siis teisel kohtumisel arutas Selter juba mereväebaaside asukoha üle.
25. septembril jõudis Selter tagasi Tallinna, vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astutud (vahepeal olid alanud ka veel NSV Liidu lennuväe ülelennud). Samal päeval andis Stalin sakslastele teada oma nõudmised.
26. septembril teatas Eesti, et on nõus NSV Liidu nõudmistega. Samal õhtul saatis Moskva vägedesse sõjaplaani Eesti ründamiseks.
27. septembril jõudis Selter teist korda Moskvasse, kus talle esitati Metallisti uputamisele viidates juba nõudmine ka maavägede Eestisse paigutamiseks. Sisuliselt nõustus Eesti kõigi NSV Liidu nõudmistega (maavägede arvu vähendamine 10 000 võrra erilist tähtsust ei omanud). 28. septembril võis Stalin kinnitada Ribbentropile, et teiste seas ka Eesti «on tugevasti hirmul».
2. oktoobril jõuab Tallinna NSV Liidu sõjaline delegatsioon ja nõuab oma maavägede paigutamist üle terve Eesti. Eesti keeldub. Kasutusele võetakse ka sõjalised sõnumid. Aegna patareid korraldavad läbirääkimiste ajal laskmisi. Stalin tõmbus tagasi.
Seega, kui Eesti esitas vastuväiteid, siis Stalin korrigeeris oma nõudmisi. Laidoner ei sõitnud Moskvasse, midagi ei juhtunud. Kui Eesti ei esitanud vastuväiteid, siis suurenesid Stalini nõudmised. Kogu selle rohkem kui kuu jooksul ei saatnud Eesti välja signaale, et võib Stalini plaanide elluviimisele vastu astuda. Sellele vaatamata segas Stalin sakslased asjasse alles siis, kui oli läbirääkimistelt Selteriga saanud kindluse, et tõepoolest «Eesti on hirmul». Isegi Eesti-vastase sõja plaan saadeti vägedele alles siis, kui oli selge, et lisaks eestlastele ka sakslased ei tee põhimõttelisi takistusi.