Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

[Fucs]

Teab keegi, mis seadusemuudatusest jutt?

Avaliku koha mõiste on sätestatud Korrakaitseseaduses
Vastu võetud 23.02.2011
Redaktsiooni jõustumise kp: 01.07.2014

§ 54. Avalik koht

Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk.

Enne selle seaduse vastuvõtmist viidatakse erinevatele kohtulahenditele, kus on avalik koht defineeritud järgmiselt:

Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud.

Näiteks siin Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas 3-1-1-7-07 punkt 7.1
https://www.riigiteataja.ee/akt/12833567

või
RKKKo 3-1-1-69-09 punkt 8
RKKKo 3-1-1-88-14 punkt 6.2

Avaliku kohana on varasemas kohtupraktikas käsitletud kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud

Alates Korrakaitseseaduse vastuvõtmisest viitavad kohtud oma otsustes juba sellele seadusele.

Tori valla ajaleht, nr. 7, 1 juuli 2014
"01. juulist 2014 hakkas kehtima Korrakaitseseadus (KorS)"

Avalik koht
Koht on avalik, kui ta on antud määratlemata isikute ringile kasutamiseks, olgu see siis maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Koht on avalik, kui omaniku selge tahe seda avalikuks kasutamiseks anda ei ole tuvastatav, kuid mis on faktiliselt avalikus kasutuses, nt tähiste ja tõketeta eraisikule kuuluv maatükk, mida avalikkus kasutab. Näiteks avalikeks kohtadeks on avalikud teed, kalmistud, väljakud, pargid, avalikud supelrannad, ametiasutuste hooned, kaubandus- ja teenindushooned, avatud metsaalad jm. Kui kortermaja trepikoja uks on avatud, siis on tegemist täiesti avaliku kohaga. Kui sama uks on suletud on tegemist mitteavaliku kohaga. Avalik koht on ajas muutuv, see sõltub kasutusotstarbe muutumisest. Avaliku koha põhiline kriteerium on see, et mitte häirida teisi inimesi. Teise isiku häirimiseks loetakse, häirimist sõnaga, žestiga, hirmutades või ähvardades.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&o ... =staticpdf

Minister Andres Anvelti kiri omavalitsusjuhtidele korrakaitseseaduse asjus
11. Juuli 2014

Sealjuures tuleb silmas pidada, et KorS § 54 kohaselt on avalikuks kohaks määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega kohad, kuhu isik pääseb nimelise loa, õigussuhtest või seisundist tuleneva asja kasutamise õiguse alusel ei ole korrakaitseseaduse järgi avalikeks kohtadeks.

https://www.just.ee/et/minister-andres- ... duse-asjus

Tänavu jaanuaris solvas ühes Järvamaa koolis õpilane tunni ajal õpetajat mitme vandesõnaga, keeldus kaasa töötamast ja eiras sellega koolis kehtestatud korda. Teisisõnu: õpilane solvas oma käitumisega pedagoogi inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Väärtegu kvalifitseeriti karistusseadustiku avaliku korra rikkumise paragrahvi järgi. Avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga. Veebruaris tegi Paide politseijaoskond väärteoasjas otsuse ja määras õpilasele karistuse: 15 trahviühikut ehk 60 eurot. Veebruari lõpus esitas õpilane kaebuse Pärnu maakohtu Paide kohtumajale. Talle osutati riigi kulul õigusabi. Kohus edastas kaebuse politseile seisukoha saamiseks.

Mida vastas politsei?

Aprilli algul esitas politsei vastuse õpilase kaebusele. Ja mis selgus! Politsei teatas, et selles väärteoasjas jätsid nad algselt tähelepanuta asjaolu, et tänavu jaanuaris jõustus karistusseadustiku muudatus. See tähendab, et klassiruum ei ole avalik koht. Avaliku korra rikkumine karistusseadustiku mõistes näeb ette kolmandate isikute rahu rikkumist. Klassiruum on koht õppetegevuseks, kuhu ei ole ligipääsu kolmandatele isikutele (võõrastele). Klassikaaslased on klassi määratud ja tunniplaaniga õpetaja samuti klassi ette õpetama. Tunni ajal on uks kinni.

Rikkumine leidis aset tunni ajal kinnises klassiruumis. Seega ei saa tegu pidada avaliku korra rikkumiseks karistusseadustiku paragrahvi järgi.....

https://www.ohtuleht.ee/678907/opetajat ... aristusest

Õpilane võib õpetajat tunni ajal solvata

Karistusseadustik on pannud politseinikud juristidega suhtlema, sest seaduse järgi on klassiruum tunni ajal mitteavalik koht, kus õpetaja solvamise puhul politsei sekkuda ei saa.

Rakvere gümnaasiumi õppealajuhataja Kadi Kruusmaa rääkis, et üks õpilane solvas Tallinna tänava õppehoones tunni ajal õpetajat. Kool pöördus politsei poole, kuid sealt vastati, et politsei ei saa selle juhtumi puhul sekkuda. Seega pidi kool ise lahendi leidma, tuginedes sisekorraeeskirjale. Rakvere politseijaoskonna piirkonnavanem Kristi Fuchs selgitas, et korrakaitseseaduse muudatused määratlesid täpsemalt avaliku ruumi. See on määratlemata isikute ringile kasutamiseks mõeldud koht. Koolid jagunevad selle seaduse alusel kaheks. Õppeasutus, mille välisuks on lukus või kus kasutatakse turvatöötajat, ei ole terves ulatuses avalik ruum, sest nn kõrvalistele isikutele sinna juurdepääs puudub....

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&o ... =staticpdf
(LK3)

[Manurhin]

Ühesõnaga, kui kusagil parginurgas põõsa taga ühe väikese sorina lased, võid avalikus kohas urineerimise eest karistada saada, aga mõni koolikaak võib kasvõi keset klassituba priske kangi väänata ja juriidiliselt on sealjuures kõik korrektne?

[Kriku]

Näib nii, et vähemalt seaduse tasemel on käitumine, mis kuskil kuuri taga on keelatud, on koolis klassiruumis lubatud Madalamate õigusaktide valguses asi nii hull ei ole, aga siiski on see ilmselge õiguslik praak.

Aitäh, Fucs!

[Kriku]

Mäletatavasti esitasid Krabi koolis käivad kaagid direktrissi Ale Sprenki peale valekaebusi ning pärast umbes aastast jahmerdamist mõisteti ta kohtus õigeks. Selle aasta vältel kooli tegevus aga seiskus, seda on olnud keeruline täies mahus taastada (sh. õpetajaid leida) ning nüüd arvatakse ministeeriumis, et kool tuleks hoopis kinni panna.

https://lounapostimees.postimees.ee/688 ... 1577723337

Edasi uutele töövõitudele!

Tegevusluba tühistatigi: https://leht.postimees.ee/6890685/harid ... 1577723337

[ElrikThunderson]

Tegevusluba tühistatigi: https://leht.postimees.ee/6890685/harid ... 1577723337

Nagu kombeks hakatakse alles pärast mõtlema selle peale, et mis edasi saab.

https://www.err.ee/1034459/suletava-kra ... -keeruline

[Kriku]

Läinud nädalal vahistas politsei Egoni kaheks kuuks. Kahtlustus on esitatud karistusseadustiku paragrahv 172 järgi „võõra lapse hõivamises“. Tavakeeles nimetatakse seda ka laste röövimiseks. Egoni enda versiooni kohaselt ta aga hoopiski päästis lapsekodulapsi.

Esimest korda juhtus „päästmine“ jaanuari keskpaigas, kui Tahevalt läks kaduma viis last vanuses 12–16 aastat. Politsei reageeris tugevdatud jõududega ja mõned päevad hiljem leiti lapsed Egoni korterist Võrus. Egon kuulati üle ja tunnistati kahtlustatavaks. See aga meest ei ohjeldanud. Laste hõivamine, kui kasutada juriidilist keelt, toimus veel mitmel korral. Tõsi, Egon ei kasutanud laste suhtes ei füüsilist ega seksuaalset vägivalda. Lapsed jooksid temaga koos ära vabatahtlikult, olgu siis meelituste või lubaduste peale. See ehk ongi põhjus, miks politsei esialgu mõnevõrra pehmemalt reageeris. Kuna laste röövimine aga ei lõppenud, tuli Egon lõpuks ikkagi kinni võtta.

Lastele lubas Egon palju asju: nende „päästmist“, raha, Katrin Lusti telesaatesse „Kuuuurija“ pääsemist ning isegi seda, et kuna Lustil on suur maja, rikas mees ja palju ruumi, siis Lust lapsendab need lapsed. Väidetavalt lubas Egon lastele ka raha, kui nad Lustile intervjuu annavad.

Egoni „saavutusi“ on Eesti ajakirjanduses tegelikult varemgi kajastatud. Kolm aastat tagasi läks ERRi saates „Pealtnägija“ eetrisse lugu temast kui kurikuulsast politseile valeväljakutsete tegijast. Tollel hetkel Antsla valla eestkostel olnud Egoni kohta oli politseil paari aasta ­jooksul kogunenud ligi 500 juhtumit. Enamik neist olid just valeväljakutsed, kuid leidus ka terve hulk muid asju, näiteks filmis Egon luba küsimata teisi inimesi ja levitas klippe sotsiaalmeedias. Kõige tõsisem juhtum oli see, kus Egon tegi ühele Viljandimaal asuvale loomade varjupaigale pommiähvarduse. Selle eest läks ta kohtu alla, ekspertiis tunnistas Egoni aga süüdimatuks ja vangla asemel suunati ta kinnisesse hoolekandeasutusse, juhuslikult just Tahevale. [...] Kui Egon asutusest välja sai, tekkiski tal ühel hetkel mõte hakata lapsi „päästma“. Ja kuna Katrin Lust on teinud Valgamaalt saateid – kas või mitu kuud Valga vallaga kestnud konflikti kohta –, siis sealt võiski saada alguse idee „ärapäästetud“ lastega teleekraanile jõuda.

Praegu on Egon vahi all, aga see lahendus on ajutine. Kuigi tal on ilmselgeid vaimseid probleeme – vähemalt korra on ta kohtus süüdimatuks tunnistatud –, ei ole ta täiesti abitu. Ta pole selline, kes vajaks pidevat abi või kinnihoidmist. Vabaduses viibides oli tal töökoht ja suurema osaga oma elust sai ta täiesti iseseisvalt hakkama. Teada on seegi, et Egonil oli ka endal raske lapsepõlv, ta on ise jäänud elu hammasrataste vahele, vanemlikku hoolitsust ei olnud ja süsteem pole temaga hakkama saanud. Varem oli Egon kohaliku omavalitsuse eestkoste all, nüüd enam mitte. Ta ongi nii keeruline juhtum, et keegi eestkostja rolli enam enda peale võtta ei taha.

Isegi kui laste hõivamise kriminaalasja lahendusena peaks Egon uuesti suunatama kinnisesse hoolekandeasutusse, ei jää ta sinna elu lõpuni. Ühel hetkel saab ta sealt uuesti välja. Keegi ei tea, kas ta leiab siis eestkostja, kes suudab temaga hakkama saada, või algavad uuesti mingid probleemid.

https://ekspress.delfi.ee/kuum/mees-roo ... d=88902215

[Kriku]

Olen töötanud psüühikahäiretega inimestega ligi 20 aastat ja näinud selle aja jooksul palju patsiente, kes toovad vaimse tervise vastuvõtule oma teismelised või juba täiskasvanud lapsed. Põhjuseks pole ainult pärilik eelsoodumus, sest paljudel lastel tekivad psüühikahäired aja jooksul koduse olukorra tõttu. Võib öelda, et paljudes peredes, kus ühel või mõlemal vanemal on psüühikahäire, on ohus ka laste vaimne tervis.

Soomes on uuritud vanemate ja nende laste psüühikahäirete seoseid ning uuringud on näidanud, et 20–40% selliseid lapsi elab peres, kus vähemalt ühel vanemal on psüühiline probleem. 40% depressiivsete vanemate lapsi põeb samuti depressiooni. Mida see tähendab selle pere ja laste jaoks? Vanematele paneb see topeltkoormuse – peale enda probleemidega toimetuleku ka laste kasvatamine.

https://epl.delfi.ee/arvamus/kadri-troo ... d=88982429

[Fucs]

Psühhiaatriakliinik on muutunud kroonilisi haigeid ravivast ja sotsiaalseid probleeme lahendavast negatiivse stigmaga asutusest aktiivravikeskuseks, kus haiged viibivad vaid lühiaegselt psüühilise seisundi stabiliseerumiseni. Efektiivse ravi ja erinevate tugiteenuste olemasolu tõttu moodustab haiglaravi vajavate skisofreeniahaigete hulk hospitaliseeritutest järjest väiksema osa, samas suurenenud on stressiga seotud neurootiliste häirete osakaal. Kuna inimese psüühiline tervis sõltub suurel määral tema kehalisest seisundist ja meie elanikkond pidevalt vananeb, siis on võimalus teostada erinevaid visualiseerivaid, funktsionaalseid ja laboratoorseid uuringuid

https://issuu.com/regionaalhaiglaajakir ... 16_ajakiri

Hullude uurimisest ei piisa, et neile mõistus pähe panna

https://ellu.keskraamatukogu.ee/reader- ... _id=100589

Skisofreenikust poeg ähvardas ema tappa, abi saamiseks kulus aega. Paranoilise skisofreenia diagnoosiga inimest ei saa haiglas hoida kauem kui 90 päeva ilma temalt teovõimet ära võtmata.

https://epl.delfi.ee/eesti/skisofreenik ... d=85519571

Skisofreeniahaige lähedase kinnitusel on pärast töövõimereformi tekkinud olukord, kus haige peab end terveks ja loobub ravist, sest riigi silmis pole ta enam töövõimetuspensionär.

http://www.pealinn.ee/koik-uudised/vaim ... da-n205784

Kui skisofreeniahaigete lähedaste hinnangul hoolib riik haigete põhiõigustest rohkem kui nende omadest, siis justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsleri Kai Härmandi kinnitusel see nii ei ole. Asekantsler: skisofreenikute lähedased peaksid ise abi leidma. Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand leiab, et kui inimeste õiguste üle hakkab otsustama vaid raviasutus või tema lähedased, siis ei oleks see kooskõlas õigusriigi ja vaba ühiskonna põhitõdedega.

https://leht.postimees.ee/4340643/aseka ... abi-leidma

Üks hull on igas Eesti peres, ütles mu tuttav, kes on ise pidanud läbi tegema tõelise kadalipu, et skisofreeniahaige lähedane ravile saada. Psühhiaatrite kinnitusel põeb skisofreeniat üks kuni poolteist protsenti elanikkonnast ja seda sõltumata riigikorrast või kehtivast rahast. Seega on Eestis umbes 13 000 skisofreeniahaiget. Nad elavad meie kõrval ja meie seas – kellegi laps, abikaasa, õde-vend, naaber, koolivend, töökaaslane või lapse sõbra ema.

https://arvamus.postimees.ee/4350855/ha ... 1513957102

Helistas politseist Lääne-Harju välijuht. Põllu tänava ühiselamust tehti väljakutse ja natukese aja pärast helistas ka G4S juhtimiskeskus, et seal vajavad inimesed abi, kuna ukse taga lõhutakse ja laamendatakse. Olin selleks hetkeks töötanud paar–kolm kuud. Läksime tollase paarilisega sinna ja üks hetk oli minust 25 meetri kaugusel matšeetega meesterahvas vastas ja vehkis seal. Siis ma mõtlesin küll, et mida veel!? Võttis ikka kõhu alt jahedaks. Aga suutsime olukorra kuidagi lahendada. Politsei jõudis kolme minutiga ja viisid selle noormehe lõpuks hullumajja. Mees oli skisofreeniahaige ja tal olid rohud võtmata.

https://www.g4s.ee/blogi/meie-tootajad/ ... -Pihlamets

Maapealne põrgu on ilmselt kõige õigem sõna iseloomustamaks olukorda, mida kogevad skisofreeniahaige lähedased. Haiguse ägenedes on inimest peaaegu võimatu ravile saada, sest vabatahtlikult ta sinna ei lähe, aga sunniviisiliselt teda ravile viia ei saa. Isegi kui see lõpuks õnnestub, jääb ravi tihti pooleli, sest ägedate sümptomite kadudes kohus tahtest sõltumatut ravi ei pikenda.

https://www.postimees.ee/4303837/skisof ... vile-saada

Kui inimene on mõningal määral veel oma olukorda aduv ja koostööaldis, siis saab kutsuda ka kiirabi ja vajadusel politsei, et ta haiglasse ravile viia. «Aga kui ei ole? Või veelgi toredam, kui kutsuda täistuuridel psühhoosis olevale inimesel kiirabi ja saada teada, et teda pole kuhugi viia, sest haiglas pole kohti. Ka põrandal enam mitte. Ja siis kui kiirabi on lahkunud, vaatad sa oma armsale psühhoosis inimesele otsa... ja tema vaatab sind. Aga nende silmade taga pole TEDA, vaid kohal on mingi kuri «vaim» kes on haaranud su armsa justkui hüpiknuku ja käsib rünnata, vägistada, peksta, tappa,»

https://tervis.postimees.ee/4304603/ski ... soovi-seda

Tapa Kodus on 15 psüühilise erivajadusega isikut saanud teate, et neil tuleb lahkuda erihooldekodust kahe aasta jooksul. Moodustatud on kaks gruppi: üks grupp skisofreeniahaiged – seitse inimest, kes on käinud taastumisgrupis, kuhu oli kaasatud ka kogemusnõustaja. Teine grupp - Imastu Koolkodu kõrval elavad toetatud elamise teenusel olevad täisealised vaimupuudega isikud...

https://www.sm.ee/sites/default/files/c ... 2.2016.pdf

Riik on asunud hooldekodudest välja tooma sadu psühhiaatriliste erivajadustega patsiente. Tartus valiti neile elupaigaks uus kallite korteritega luksuselamu.

https://ekspress.delfi.ee/kuum/luksusko ... d=74974157

Sellega võiks jätkata ja see on üks lõputu jada.
Mul on 22 aastased kogemused korterelamus hulludega koos eksisteerimisest ja 6 aastane kogemus skisofreenikuga koos eksisteerimisest.
Täiesti võõrad inimesed, aga olen kursis ka nende parandamatult haigete inimeste omaste probleemide, KOV sotsiaalosakonna probleemide ja kohtupraktikaga (kohtupraktika = ikka jälle probleemid). Kogu teemat võib Eesti Vabariigis kokku võtta ainult mingitest probleemidest koosneva jadaga. Ja kannatavad absoluutselt kõik. Nii haiged ise, omaksed, võõrad kaaskodanikud ja KOV-id. Kannatab teiste (tervete) inimeste tervis (see ei huvita kedagi). Lisatööga (olukordadele reageerimine) on koormatud politsei, kiirabi, päästeamet.
Masendav.

Kogu teema võtab ilusasti kokku nt. see

Skisofreenia paneb pere aastakümneteks kannatama

Martin Laine

Kui Anne (nimi muudetud, M. L.) Pärnu kortermaja koridori siseneb, aimab ta halba. Juba õue on kuulda ema kriiskavaid karjatusi ja metsikut rüselemist. Politseinikud maadlevad temaga, ent hullusehoos naisel on mitme inimese ramm. Tütar ei julge edasi minna: liiga sageli on ta seda vaatepilti näinud. Anne emal on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Kõik algas umbes siis, kui tütar oli üheksa-aastane. Haigushood on aastakümnetega muutunud järjest igapäevasemaks. Lastelaste jälitamine ja pidev solvamine Kui Anne pojad olid nooremad, kippus vanaema neid jälitama. Vahel järgnes skisofreeniahaige vanaproua oma tütrepojale linna peal tunde, nii et et lapsel väga hirm hakkas. Lapse telefonist võis ühe päeva jooksul leida vanaemalt 20 sõnumit. Mõnikord, pärast tükk aega järel käimist, haaras naine lapselapse varrukast ja käskis tal ruttu taksoga koju sõita. Seda igasuguse põhjuseta.

Kord läks pojapoeg pärast kooli vanaema poole, kuid avastas tema juures midagi kummalist. Vanaema pilk oli võõras ja koletislik ning liigutused seosetud. Ta ei pannud oma lapselast justkui tähelegi. Kui vanaema lõpuks järsku kappi ronis, põgenes poiss arusaamatuses ja hirmus. Kui nii üldse öelda saab, on Anne olukorraga harjunud. Tema ema arvab tihti, et tema telefoni kuulatakse pealt või et teda jälitatakse ja jälgitakse kaameratega. Ei ole harv, kui ta on kellelegi kallale tunginud, kedagi sõimanud, sõbrannade poole luuludega sisse tormanud, paanitsenud ja öömaja nõudnud. Anne elab linnast väljas, kuid skisofreeniahaige võib temagi koju käraga sisse tormata ja näo täis sõimata.

Tütar ei ole solvunud: ta teab, et see on haigus, mis paneb ähvardama, inetusi ütlema ja ropendama. Ometi teeb see kõik palju haiget. Psühhiaater on soovitanud kaaluda lähenemiskeeldu, kuid Anne teab, et see tekitaks ainult probleeme, kuna ema seda niikuinii ei järgiks. Ema on ohtlik, kuid sellest ei piisa. Kui ema on pärast pikka maadlemist haiglasse viidud, kontrollivad Anne ja ta vend ema korterit. Nad seisatavad, tundes diivani kõrval suitsuhaisu. Diivani ees maas on põlenud konid. Ema ei suitseta ja sigaretiotstest on aru saada, et need on korraks süüdatud ja põrandale pillutud.

Diivan oleks võinud süttida ja kogu korter maha põleda. Olukord tekitab kahtlemata ohtu nii emale endale kui inimestele tema ümber. Teinekord võeti ühendust Anne vennaga, kuna kortermajast, kus ema elab, kadus vool. Elamu koridoris olid kaablid läbi lõigatud. Nagu kardetud, tuligi välja, et ema oli suutnud paranoiahoos äärmiselt paksud elektrikaablid kuidagi katki lõikuda. Majaelanikele tuli ema tegu heastada. Politsei sekkumist lähedased ei tahtnud.

Kohus on ema ohtlikkust kaks korda kinnitanudki. Annel on näidata kohtumäärus, kus seisab, et ema ei mõista oma haigust ja võib seetõttu olla ohtlik nii endale kui kaasinimestele. Kui naine kaheks kuuks sundravile määrati, pääses ta haiglast välja kuu järel, sest ravimid toimivad hästi. Rohtude mõju all emast ei saa justkui arugi, et tal midagi viga oleks. Ravi aga peab olema pidev. Väljasaanuna unustab ema ravimite võtmise ära, sest nagu öeldud: haigeks ta ennast ei pea. Nii peab tütar aeg-ajalt ravimit söögi sisse sokutama. Seda ei anna aga alati teha, sest ema elab üksi ja otsustab enamasti rohuvõtmise üle ise. Alati otsib ta vabandusi, väites, et ravimid mõjuvad tema tervisele halvasti.

Mingit järelevalvet diagnoosiga vaimuhaige üle ei tehta. Ema ei pea end näitama arstidele ja keegi väljaspool peret ei kontrolli tema ravimite võtmist. Inimene pole võimeline oma haiguse üle otsustama, kuid tema eest seda otsust samuti teha ei saa. Anne kardab iga kõnet. Taas võib heliseda telefon, kust kostab sõbranna hääl: “Su ema helistas, ta ei tundu olevat tema ise.”

Tütar on üritanud kõike. Emaga haiguse üle arutada on tulutu. Mõnikord otsib Anne meelega televiisorist lugusid psüühikahaigustest, et neid saateid koos emaga vaadata. Ent haigel pole enda hullumeelsed teod meeles. Kui jututeema mureni jõuab, ta pigem vaikib. Tütar on kogenud ebameeldivat suhtumist ja pilke: miks tütar ei tegele oma haige emaga? Reaalsuses on Anne aga üritanud kõike. Iga kord, kui ema pärast hullumeelseid sekeldusi ära viiakse, on ta peagi tagasi ja kõik jätkub endistviisi. See väsitab ja tekitab tohutuid pingeid. Üle kõige loodab Anne, et ema määrataks pikemaks ajaks sundravile. Kohus pole seda seni teinud. Ollakse justkui seisukohal, et vaimne vägivald pole küllaldane argument ja senised teod pole kedagi ohustanud. Samuti ei kipu kohus niisuguseid inimesi pikaks ajaks ravile määrama juba seepärast, et inimõigused jäävad ette. Anne ägestub selle mõtte peale iga kord. Kui ema külmaga õues paljajalu ja kergeis rõivais keset autoteed kõnnib, bussipeatuses mõnele heast peast vihmavarjuga virutab või oma tütre ees, nuga käes, hullumeelse pilguga seisab, tundub vaid aja küsimus, millal on tagajärjed senistest kurvemad.

Kord kohtas külmal tänaval üleriieteta uidanud ema tuttavat ja palus tema mantlit. Tuttav taipas, et kõik pole korras, ja võttis ühendust Annega. Sel päeval suhtles tütar kiirabiga neli korda, kuid ette ei võetud midagi, kuna ema polnud nõus kiirabiga kaasa minema. Olenemata sellest, et Anne selgitas naise sügavat psüühilist häiret ja mineviku kohtuotsusi. Kui kiirabi lahkus, kadus ema kolmeks päevaks. Anne otsustas kiirabile kaebekirja saata ja sai sealt kuu hiljem vastuse, et kui midagi niisugust juhtub kolmandat korda, viiakse ema ikkagi ära. Seni pole seda korda tulnud. Anne ei süüdista otseselt kedagi. Arstid on teinud kõik endast oleneva ja kohus langetanud otsused vastavalt seadustele. Põhjus peitub sügavamal: tohtritele ega kohtule pole antud võimekust probleemi lahendada. Kuni skisofreeniku teod pole küllalt jõhkrad, ei saa midagi teha.

https://parnu.postimees.ee/3389943/skis ... -kannatama

[nimetu]

https://www.err.ee/1058418/koigil-sulet ... koolikohta

Ta ei ole oma mures üksinda. Võrumaa lapsevanem Katrin Pudersell võttis kõigi vanematega ühendust, et saada ülevaade, mis saab lastest edasi.

"Umbes 13 last praegu, kes siis hetkel otsivad veel lahendust, kellel hetkel veel ei ole esmaspäeval konkreetset kohta, kus nad õppima hakkavad," võttis Pudersell tulemused kokku.

Ministeeriumist öeldakse, et nad on enda hinnangul tulnud olukorra lahendamisega hästi toime ning lõplik vastutus kooli valimisel lasub ikkagi lapsevanemal.

Vaata kui tore. Probleemi ei ole. Ja kui on, siis see pole meie vastutus.

[mart69x]

Ma arvan küll, et õigustab, sest seda plaani on vaja ellu rakendada alles pärast puhangu vaibumist ja selle sisu sõltub muuhulgas sellest, kui pikaks puhang kujuneb (mida keegi ei tea). Tõenäoliselt räägime siin tegevustest järgmisel õppeaastal, st. poole aasta pärast.

Me nägime kõik (kes soovisid) milline oli ministeeriumi plaan Krabi kooli sulgemisel. Seal õppisid lapsed, kellel oli õppimise ja ühiskonnas hakkama saamisega probleeme. Ja nüüd, kui nad ei saanud ministeeriumi meelest õppimisega enam hakkama, siis visati nad lihtsalt tänavale, vaadake ise kuidas hakkama saate! Aga need lapsed ju on olemas, ja mujale kah ei sobi. Jõlehea plaan oli! Saadame nad lihtsalt persse ja ütleme et kõikidele on koht olema, otsigu ise kus! (ps minu laps seal ei olnud)
Loe palun mu eelmise postituse viimane lisatud lõik kah üle.
Vabandust ette sõnakasutuse pärast, aga "Mida sa õigustad? Või oled ise ka riigipalgaline saks, kes aastaid haljaavat meie kukil oled pannud?"

Krabi kooli teema pole küll selle arutuse teema aga kui asjaga rohkem kursis olla siis see punker oligi vaja kinni panna. Tegemist ei olnud KOOLiga vaid teatud seltskonna rahade kantimise projektiga läbi erinevate MTÜde jne.. kaasaarvatud terve koolimaja "varastamisega" mis nüüd läbi kohtute vallale tagasi anti. Lihtsalt peale valdade ühinemist ei andud seda jama enam kokku mätsida. Koolis sisuline õppetegevus puudus ja kui tegemist on ERIVAJADUSTEGA laste kooliga siis peavad koolis olema sots. psühholoog, logopeed, erinevate pädevustega õpetajad jne jne.. ja neid seal polnud. Need niiöelda fantoom õpilased olid seal "omaniku" tuttavate lapsed jne.. Seal toimus lihtsalt kooli mängimine kus õppe ja kasvatus tegevus oli olematu mida tõestas ka ministeeriumi audit.

[Fucs]

Hirnuks herneks, kui tegemist poleks tegelikult tõsiste asjadega

Rubriik segaste kuriteod

Terviseamet: MMS-i ei tohi enam levitada
05.veebruar 2019 07:02

Terviseamet keelas MMS-i ehk kloordioksiidil põhineva lahuse levitamise. Toote kasutamata A-komponent ehk naatriumkloriti lahus tuleb aga viia ohtlike jäätmete kogumispunkti

https://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=85230617

ja SIIS...

MMSi eestkõneleja müüb lahust keelust hoolimata, terviseameti menetlus käib
22.09.2019

Mõni aasta tagasi aktiivselt kloordioksiidi (MMS) propagandat teinud Merili Kukuškin müüb lahust suuloputusvahendina oma e-poes, kuigi terviseamet on selle levitamise ära keelanud. Lisaks on veebipoes müügil dimetüülsulfoksiid (DMSO), mis on tuntud MMSi kaaspreparaadina....

...Amet tunnistas lahuse nii ohtlikuks, et selle jääke ei tohi valada isegi kraanikaussi, vaid tuleb viia ohtlike jäätmete kogumispunkti....

..... Terviseamet on teadlik, et keelatud toode on taas müügil ning e-poe osas käib menetlus. "Menetlus on hetkel lõpufaasis ja enne kõikide protseduuride täitmist me veel midagi kommenteerida ei saa," ütles Öpik....

https://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=87504851

...ning NÜÜD

Lõpuks ometi HEAD UUDISED koroonaviirusest (ja kloordioksiidist)
https://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/ ... ioksiidist



Kas neid hulle tõesti kuidagi kinnisesse asutusse ära peita ei saa siis või?

[Manurhin]

Lõpuks ometi HEAD UUDISED koroonaviirusest (ja kloordioksiidist)
https://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/ ... ioksiidist



Kas neid hulle tõesti kuidagi kinnisesse asutusse ära peita ei saa siis või?

Nojah, eks parim vahend peavalu vastu ole ikka giljotiin. Aga selles Telegrami artiklis soovitatu võiks juba tahtliku sabotaaži katseks lugeda:

50 kasutusaasta jooksul ei ole täheldatud ühtegi negatiivset kõrvalmõju tervisele. Toksilisuse uuringud on läbi viidud Clo2– vesilahuse suukaudsel manustamisel, koekultuurile lisamisel ning süstidena verre.

See veel puuduks, kui epideemia ajal hakkab haiglasse saabuma mürgituspatsiente, kes koroonahirmus on omale tont teab mida veeni süstinud ja intensiivravi vajavad. Kaponaudid võiks siinkohal tõesti natuke initsiatiivi üles näidata.

[Kriku]

Kaasava hariduse viljad

Kaasava hariduse malakat on saanud tunda mu enda tütar, kes käib esimeses klassis. Kaks poissi on seal nii kontrollimatud, et kannatama peab ka kogu ülejäänud klass.

Varasemalt oli olukord veel hullem, sest vägivallatsejaid oli neli. Käitumishälbega mehehakatised lõhkusid esemeid, kägistasid tunni ajal teisi, ründasid õpetajat ja õpilasi – käte, jalgade, isegi kääridega.

Peale pikka ristiretke suutis üks lapsevanem juristi abiga saata kaks poissi mujale õppima, tavaklassist ära. Kuid alles jäänud kaks kontrollimatut jätkavad samaga.

Karjumine ja ropendamine on väiksed probleemid võrreldes teiste tundi segavate tegevustega. Juustest tirimine, küünistamine, peksmine käte ja jalgadega, kägistamine, teravate esemetega loopimine – kõik see jätkub.

Tuletan meelde, et tegu on esimese klassiga.

Olukorra lahendamiseks on kirjutatud, räägitud klassijuhatajaga, kes suunab murelapsi psühholoogi ja sotsiaalpedagoogiga vestlema. Olukorrad on fikseeritud, probleemidest ollakse teadlikud, arengukaardile on vastavasisulised märkmed tehtud. Kuid tulemust pole.

Kas see ongi kaasav haridus, kus kõik on kaasatud?

https://maaleht.delfi.ee/arvamus/pedago ... d=89240951

[Kriku]

Pildike Eesti elu argipäevast (ja ei ole see vaid Kohta-Järve reaalsus).

Haige mees sai ravile pärast inimese ründamist
Jekaterina Minkova,
reporter

Psüühikahäirega kolmekümnendates eluaastates Ivan (nimi muudetud), kes oli pidevalt Kohtla-Järve politsei huviorbiidis ja terroriseeris aastaid naabreid, sai märtsis lõpuks ravile, kuid alles seejärel, kui oli inimest noaga rünnanud.

Ivan elas mitu aastat ema korteris Kohtla-Järvel üksinda. Peale voodi või diivani, kus ta magas, oli korterist kõik muu välja visatud. Seinad olid täis kirjutatud. Korteri akna all kõrgub tänini kivihunnik. Naabrinaine Viivi väidab, et Ivan lõhkus korteri seinu. «Ta viskas tükid aknast alla. See on ohtlik. Lapsed tulevad koolist ja tema teeb sellist asja,» kurdab proua.

Ivani ema Olga (nimi muudetud), kes elab teises linnas, käis pojal viimati külas 2018. aastal. Ema kardab teda. Ivan muutub agressiivseks ja lõhub asju. Ta on korduvalt haiglas ravil olnud. «Ta ei söö neid tablette, mis on skisofreeniahaigetele määratud. Kui ta tuleb haiglast välja, siis käitub normaalselt. Siis loobub ravimitest ja muutub ebaadekvaatseks,» selgitab ema. Poeg minevat aina nahaalsemaks, ei karda oma tegude tagajärgi ega karistust, mis seni on piirdunud trahvimisega.

Usinast poisist sai narkodiiler

Olga tunnistab, et ei jõudnud töö kõrvalt varem poja ellu piisavalt süveneda. Poiss õppis neljadele ja viitele. «Iga ema tunneks ennast õnnelikuna, kui tal oleks selline poeg,» lausub naine, kellel on ka pojast kaheksa aastat noorem tütar.

Hetke, mil pojast keskkoolis narkodiiler sai, ta ära ei tabanud. «Kui poeg esimest korda narkootikume proovis, siis hakkas neid kohe müüma,» räägib ta. Poja ärist teatas talle üks teine lapsevanem. «Poeg seisis sel hetkel mu kõrval ja ütles, et see on laimujutt,» räägib ema, kes usaldas poega, sest talle polnud poja peale varem kaevatud. Olga ei olnud narkomaanidega kokku puutunud, kuid edaspidi hakkas puutuma. «Ivan arvas, et on kõva mees – rikastus narkootikumide müümisega, valetas ja tarbis rohkem kui teised. Tema psüühika ei suutnud seda taluda,» räägib Olga, lisades, et poeg ei soovinud loobuda.

Kord õnnestus emal viia alaealine poeg Ahtme psühhiaatriakliinikusse. «Arst ütles, et uriiniproovist leiti narkootikumi, et nemad selliseid vastu ei võta. Ja meid aeti välja. Kui keegi oleks mul aidanud toona Ivan psühhiaatriakliinikusse saada, siis võib-olla ta ei oleks nüüd skisofreeniahaige,» oletab naine. «Praegu on tal täielik töövõimetus. Ta näeb hallutsinatsioone. Aga ta ei soovi ennast ravida,» räägib Olga. «Ta ei arva, et oleks haige, ta arvab, et on narkomaan, ja seega ei soovi psühhiaatri abi.»

Ühel päeval Olga loobus, ostis talu ja kolis tütrega sinna. «Ma arvan, et olin rumal. Ma oleks pidanud poja kaasa võtma,» tunnistab ema. «Ta läks ohtlikuks. Aga mul on noorem tütar kodus,» põhjendab ta. «Mul oli 11 aastat põrgut.» 22-aastasena lõi Ivan õde mitu korda rusikaga nina pihta ja mõisteti selle eest kohtus süüdi.

Lõputu võitlus

Ivan on läbi teinud mitu mõnekuulist ravikuuri. Samuti on ta sattunud ravile Saksamaal, kui käis Poolas ja Amsterdamis kerjamas ja narkootikume otsimas. Ema sõnul pole ta viimased kolm aastat ravi saanud. Selle aja jooksul on ta mitu korda süüdi mõistetud narkootikumide tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Samuti varastamise eest. Muist trahve on tänini tasumata, ta on jätnud ka kohtuistungitele ilmumata.

Ivani naabrid pöörduvad alatasa politsei poole: mees on tekitanud majas tulekahju, naabreid üle ujutanud. Öösiti olevat ta väga lärmakas: karjub ja sõimab. «Ta näeb nagu midagi. Kord ütles minule ka. Ikka helistas mu ukse taga, aga ma ei lasknud teda sisse. Ta ütles, et nüüd ronivad nad minu poole,» räägib naabrinaine Viivi, kes on helistanud selle pärast linnavalitsuse sotsiaaltöötajale. «Sotsiaaltöötaja ütles, et miks nemad peaks temaga tegelema. Et tal on vanemad.»

Ema väidab, et poeg keeldus abist. «Kui terve kortermaja ei saa midagi temaga ette võtta, siis mida saan mina teha?» Kohalikust omavalitsusest on talle antud juhised, et kui Ivan läheb agressiivseks ja ohtlikuks, tuleb kutsuda politsei või kiirabi, kes viib ta psühhiaatri juurde. Ida prefektuuri teabebüroo juhi Agur Tehveri sõnul satuvad haiged inimesed tihti nõiaringi. Inimene jätab tabletid võtmata, ärevusest teeb midagi, kutsutakse politsei, kes viib psühhiaatri juurde, arst annab ravimeid, inimene muutub stabiilseks ja lastakse haiglast välja. Niiviisi mitu korda. Probleemi lahendamiseks on politsei korduvalt pöördunud omavalitsuse poole. «Ega need tähtsad ametnikud seal hakka ise nii väga liigutama, kui tähelepanu ei juhita. Kindlasti on meil näiteid ka südamega töötavatest inimestest, aga võiks olla jõulisem. Me ei räägi ju sadadest inimestest, vaid mõnest probleemsest. Korduvalt ja korduvalt ja korduvalt…» räägib Tehver.

Kohtla-Järve linnavalitsuses on Ivan tuttav alates 2016. aastast. Linnapea Ljudmila Jantsenko lausub, et nad on alati reageerinud igale Ivani kohta käivale vihjele, üritanud temaga pidevalt kontakti luua, suunata ning veenda teda ravile minema, abi vastu võtma. «Ivan saab kohati aru, et ta on haige. Ivanil on vanemad, kellel on olnud alati võimalus pöörduda meie poole abi saamiseks ning kellega ollakse ka kontaktis,» räägib Jantsenko, kes ütleb, et mehele ei ole võimalik määrata koduteenust ega muid teenuseid vägisi. «Sundravi on väga äärmuslik abinõu, kui ükski teine meede või ambulatoorne ravi ei aita,» täpsustab linnapea.

Linn on pakkunud Olgale võimalust kohtusse pöörduda, et ta saaks poja ravile saata. Ema keeldus. «Ma ei pöördu mitte kunagi tema vastu ei kohtusse ega mujale. Ta on minu poeg,» lausub ema. Poja eestkostja ta ka olla ei soovi. Ta kardab, et poja trahve peab siis tema maksma hakkama. «Ta käituks nii, nagu tahab, aga mina peaksin maksma. Ma olen tema pärast tervisele liiga teinud. Ma ise pole veel psühhiaatrilisele ravile jõudnud, sest pean maal loomi,» räägib Olga.

Vägisi ei saa aidata

Nõiaringist murdis Ivan enese teadmata end ise välja, kui ründas detsembris inimest noaga. Prokuratuur algatas tema suhtes kriminaalasja ja tal tuli kolm kuud vahi alla olla. Kohus otsustas saata ta sundravile.

Kas Kohtla-Järve linnavalitsus oleks saanud aidata, enne kui Ivan teisele inimesele noaga kallale läks? Sotsiaalministeeriumi seisukoht on, et esmane tähelepanu ja abi peab tulema kohalikult omavalitsuselt. Kui inimene ei soovi abi vastu võtta, kuid kõik märgid näitavad, et sekkumine on vajalik, siis annab sotsiaalhoolekande seadus võimaluse kasutada tahtevastast hooldust. Kohalik omavalitsus saab psüühikahäirega inimese asjus kohtusse pöörduda ja taotleda tema kinnisesse asutusse paigutamist ja/või talle eestkoste seadmist. Sunniga ravimiseks peavad olema täidetud kolm kriteeriumi: inimesel on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta enda või teiste elu, tervist või julgeolekut, muu psühhiaatriline abi teda ei aita. Küsimus on selles, kuidas hinnata inimese ohtlikkust. Otsuse selle kohta langetab kohus, kuid hooldusteenusele paigutamise saab algatada kohalik omavalitsus või eestkostja.

Agur Tehver Ida prefektuurist ütleb, et kohalik omavalitsus ei ole nendes asjades väga kompetentne. «Meie näeme oma töös, et kohalik omavalitsus ei taha probleemsete inimestega eriti tegeleda. Pigem vaadatakse lähedaste otsa.» Miks Kohtla-Järve pole kohtusse pöördunud või taotlenud eestkostet, kui Ivani ema sellest keeldus? Abilinnapea Niina Aleksejevalt sellele selget vastust ei saa. «Vist oli mitu põhjust. Näiteks ema on seadusega kohustatud oma poja eest vastutama. Tegime nendega püsivalt tööd. Ema tegeles oma pojaga,» lausub Aleksejeva.

Huvitav, et sotsiaalhoolekande eest vastutav abilinnapea ei tea, et sotsiaalkaitsesüsteemi osaks on küll inimese ja tema perekonna omavastutus, ent ükski seadus ei pane perekonnale kohustust täisealist pereliiget kohaliku omavalitsuse asemel hooldada. Sellise järelduseni jõudis riigikohus, kui hindas Narva sotsiaalhoolekande teenuseid. Riigikohus on lisaks märkinud, et riik ei saa lasta asjal nii kaugele minna, et esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus sõltub suuresti sellest, kui võimekas on inimese koduomavalitsus.

Tehver ütleb, et sellistes rasketes olukordades tuleks leida lahendus koostööd tehes. Lakoonilised standardvastused linnalt «ei oska», «pole raha», «ei saa» ei kõlba. «Minge ja vaadake siis ringi. Kusagil need asjad ju toimivad. Sõitke Pärnusse või Võrru ja vaadake, kuidas seal tööd tehakse,» soovitab Tehver. Kohtla-Järve ei tunne, et oleks reageerinud nõrgalt. «Oleks väär väita, et antud olukorras oleks süüdi kohalik omavalitsus, selliseid olukordi pole võimalik ette näha, ka täiesti terved inimesed võivad käituda ettearvamatult,» lausub linnapea Jantsenko. Ta lubab, et Ivani vabanemisel töötab omavalitsus temaga edasi, hindab tema abivajadust ning võtab kasutusele meetmed. «Kindlaid plaane ei ole võimalik teha inimesega suhtlemata ning tema olukorraga tutvumata.»

Millal Ivan haiglast välja saab, ei ole teada. Kohus otsustas ta saata sundravile kuni paranemiseni või kuni ta pole enam teistele ohtlik. Ravi lõpetamise üle otsustab kohus. Ivan suunati Viljandi haiglasse. Kuigi Olga oleks eelistanud, et Ivan saadetaks vanglasse (sest poeg peab oma tegude eest vastutama), ei hakanud ta vaidlema. Ta kartis psühhiaatriahaiglat, sest kartis, et poeg muutub «juurviljaks». Nende hiljutine vestlus rahustas teda. «Arvasin, et ma ei kuule temalt enam sellist juttu. Ta ei olnud juurvili. Ta rääkis, nagu meie räägime praegu telefonitsi. Ma arvasin, et tal tuleb depressioon, aga praegu talle meeldib seal,» räägib naine.

Kohtult paluti sundravi
2017: 33 inimesele
2018: 36 inimesele
2019: 46 inimesele

Pole teada, kui paljud neist kohus sundravile saatis.

Allikas: justiitsministeerium

Mõnes teises maailma piirkonnas löödaks selline kohalike poolt maha Ei kutsu üles omakohtule või halastuslasule, lihtsalt sedastan fakti.

[Fucs]

Kohtult paluti sundravi
2017: 33 inimesele
2018: 36 inimesele
2019: 46 inimesele

Pole teada, kui paljud neist kohus sundravile saatis.

Allikas: justiitsministeerium

2017

Üldülevaade 2017. aastal läbi viidud psühhiaatrilise sundravi menetlustest

2017. aastal saadeti KrMS § 398 alusel kohtusse kokku 38 kriminaalasja, mis jagunesid piirkonniti alljärgnevalt:
Lääne Ringkonnaprokuratuur 1
Lõuna Ringkonnaprokuratuur 18
Põhja Ringkonnaprokuratuur 14
Viru Ringkonnaprokuratuur 5
kokku 38

Kõnealusest 38-st kriminaalasjast 34 saadeti kohtusse lühimenetluses ning 4 üldmenetluses. Neist 25-l juhul määrati isikule sundravi (20-l juhul statsionaarne ning 5-l juhul ambulatoorne ravi), kohaldamata jäeti ravi 7-l juhul. 2-l juhul lahend seni puudub, 1-l juhul lõpetati kriminaalasja menetlus isiku surma tõttu ning 1-l juhul mõisteti isik õigeks. Kohus saatis kriminaalasja tagasi prokuratuuri 2-l juhul, millest ühel juhul lõpetati kriminaalasja menetlus. Teisel juhul lahendati kriminaalasi kokkuleppemenetluses, kuna pärast korduvekspertiisi selgus, et isik on süüdiv

https://www.prokuratuur.ee/sites/www.pr ... s_2018.pdf

Maakohtud lahendasid 2014. aastal 124 korral, 2015. aastal 139 korral, 2016. aastal 150 korral, ning 2017. aastal 99 korral psühhiaatrilise sundraviga seotud asju. Antud statistikast saab teha järelduse, et igal aastal tuleb maakohtutel lahendada hulgaliselt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise küsimusi.

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... _kaili.pdf

Ehk, et 2017 menetleti kokku 99 psühhiaatrilise sundraviga seotud asja.
Sellest kriminaalasju kokku 38, millest 25-l juhul määrati sundravi.

2017-2018

Tabel 1. Lõplikud menetlusotsused, 2017–2018

Psühhiaatriline sundravi 2017 : 35 otsust
Psühhiaatriline sundravi 2018 : 43 otsust

https://www.prokuratuur.ee/sites/www.pr ... istika.pdf

2019 esimene poolaasta

psühhiaatrilise sundravi kohaldamine
2019.a I pa saabunud asjade arv : 34
2019.a I pa lahendatud asjade arv : 44

https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee ... andmed.pdf

Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 398 alusel saab sundravile saatmist arutada üksnes õigusvastase teo toime pannud isiku suhtes.

§ 398. Kriminaalasja kohtusse saatmise määrus

(1) Kriminaalasja kohtusse saatmise määruse sissejuhatuses märgitakse:
1) määruse koostamise kuupäev ja koht;
2) prokuröri ametinimetus ning nimi;
3) kriminaalasja nimetus;
4) õigusvastase teo toimepannud isiku nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, kodakondsus, haridus, elu- ja töökoht või õppeasutus, emakeel.

(2) Määruse põhiosas märgitakse:
1) õigusvastase teo asjaolud;
2) õigusvastast tegu kinnitavad tõendid;
3) psühhiaatrilise sundravi kohaldamise põhjendus;
4) psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse vaidlustanud kaitsja või teiste menetlusosaliste väited.

(3) Määruse lõpposas esitatakse prokuröri ettepanek psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks ning märgitakse, kas kaitsja või prokurör taotleb kriminaalasja kohtulikku arutamist üldkorras. Määrus lisatakse kriminaaltoimikusse.

(4) Kriminaaltoimik edastatakse kohtule.

*

Kohtupsühhiaatriline ravi käib Eestis nagu Tsirkuse lauamäng
Merilin Pärli
15.01.2020 06:40

Amortiseerunud, ülerahvastatud ja psühhiaatrilise sundravi turvanõuetele mittevastav Viljandi haigla on vaid jäämäe veepealne osa: kogu kohtupsühhiaatria valdkonda iseloomustavad lisaks kehvadele olmetingimustele ka personali- ja rahapuudus, ebapädev otsustusprotsess ning selle tulemusel vale ravi määramine või sellest ilmajäämine. Selle tagajärjel võib jääda ravita suur hulk psüühiliselt haigeid inimesi, selgub justiitsministeeriumi analüüsist.

Kui inimene on oma raske psüühikahäirega iseendale või teistele ohtlik, peab riik leidma talle sobiva ravi- või hooldusviisi. Ent juba sellega joostakse sageli lati alt läbi, sest süsteem on keeruline, oma karidega, ja selle osalised isegi ei orienteeru selles alati.

Kogu kohtupsühhiaatria valdkond vajab täielikku ümberkujundamist, alates seadusloomest, lõpetades spetsialistide koolitamise, valdkonna lisarahastuse kui lõpuks ka uue sundravi pakkuva haiglakompleksi ehitusega. Valdkond vajab lisaraha 35 miljonit eurot, on justiitsministeerium koostöös sotsiaalministeeriumiga valitsuskabinetile esitatud memo jaoks välja arvutanud. Valitsus seda veel arutanud ei ole.

Süsteem ise ka ei orienteeru

Kui psüühiliselt haige inimene on toime pannud kuriteo, peaks ta vabatahtlikult ravist keeldumise korral saama sundravi, mille korraldamisega tegeleb justiitsministeerium ja raviraha tuleb sotsiaalministeeriumilt. Sellist ravi osutab Eestis Viljandi haigla.

Kui inimene kuritegu sooritanud pole, ent on endale või teistele oma psüühilise seisundi tõttu ohtlik ja keeldub vabatahtlikult ravile minemast, allutatakse ta tahtest olenematule ravile, kuid seda rahastab haigekassa.

Kui inimese psüühiline seisund on ravimatu ehk haiglaravist kasu poleks - on näiteks autist, ajukahjustuse või vaimse alaarenguga -, kuid ta vajab hoolt, siis peaks ta jõudma mõnda erihoolekandeasutusse, mitte aga kinnisesse raviasutusse, kus tema viibimist aasta kaupa pikendatakse. Erihoolekandeteenust korraldab AS Hoolekandeteenused ja sedagi rahastab sotsiaalministeerium.

Nii peaks see käima. Tegelik olukord meenutab aga pigem Tsirkuse lauamängu, sest süsteemi rakendajatel endil on raskusi teha vahet, kas inimene tuleks paigutada kinnisesse asutusse hooldusele või ravile. Seetõttu satuvad paljud abivajajad kas valesse asutusse või jäävad abist sootuks ilma. Seejuures ei toeta ka taristu ettenähtud ravi pakkumist, mis oleks ohutu nii patsientidele kui ka personalile.

Justiitsministeerium tõdeb, et tegemist on ministeeriumiteülese probleemiga.

Ülebürokratiseeritus

2018. aastal viibis kohtupsüühiaatrilisel sundravil 32 inimest, kelle seisund ei olnud ravitav. Ent kuna nad olid ohtlikud nii endale kui ka teistele, siis tuli nende vabadust piirata. Paraku puudub kriminaalmenetluses võimalus suunata psüühilise haigusega, kuid ravimatu seisundiga inimest kohtumäärusega erihoolekandele, ka pärast sundravi - selleks tuleb algatada eraldi tsiviilkohtumenetlus. Praktikas on see viinud selleni, et sundravi jääb määramata ning inimene karistuseta. Seetõttu oleks vajalik, et sundravi vajadust käsitletaks teiste menetluste osana, mitte eraldi.

Samuti puudub psühhiaatrilise sundravi täitmisele pööramise kord. Sellest tulenevalt pöörduvad sundravialused aeg-ajalt ise raviasutusse või peab neid sinna toimetama kohaliku omavalitsuse töötaja. Samas annab see ka sundravialusele võimaluse ravist kõrvale hoida, mis tähendab, et väga ohtlikud inimesed viibivad ilma igasuguse järelevalveta avalikus ruumis.

Samuti viib segadus ravi- ja hooldusviisidega selleni, et näiteks erihoolekannet vajav autist määratakse hoopis sundravile, või läbib ta seadusest tulenevate nõuete tõttu süsteemi korduvalt, mis tekitab kunstlikke järjekordi.

Selleks, et ravimatu seisundiga inimesed ei viibiks psühhiaatrilisel sundravil ning saaksid oma seisundile sobivat kohtlemist, on erihoolekande osutamise jaoks juurde vaja 30 voodikohta, mis on mõeldud just ravimatute seisunditega inimeste jaoks. Erihoolekandekohtade arvu suurendamine vajab aga lisapersonali, et tagada piisav hooldus ja järelevalve. Justiitsministeerium on kokku arvutanud, et erihoolekanne vajaks ohtlike orgaaniliste vaimsete tervise probleemidega inimeste paigutamiseks juurde 900 000 eurot, mis katab 30 erihoolekande voodikoha maksumuse.

Samuti vajab raha juurde sundravialuste transpordikorraldus. Aastas määratakse sundravile ligikaudu 50 inimest ning keskmine distants nende transportimiseks sundraviasutusse on 150 kilomeetrit. Muuhulgas võivad sattuda sundravile ka välisriigi kodanikud, kes tuleb seisundi stabiliseerumisel saata kodakondsusriiki tagasi. Ministeeriumi arvutuste kohaselt on aastane lisarahavajadus sundravi transpordi korraldamiseks hinnanguliselt 10 000 eurot.

Samuti vajavad ettepanekute elluviimiseks täiendamist mitmed seadused.

Kohtupsühhiaatria ägab spetsialistide ja rahapõuas

Suured probleemid on ka kohtupsühhiaatriliste ekspertiisidega. Aastas on vaja teha umbes 2000 ekspertiisi, ent nende hinnakiri on aegunud, st see ei vasta ei turuolukorrale ega ka tervishoiutöötajate palgakokkuleppele, samuti napib eksperte. Seega ei nõustu need vähesedki kohtupsühhiaatrias pädevad spetsialistid töö alarahastuse tõttu ekspertiise muu ehk oma ravitöö kõrvalt vorpima.

Justiitsministeerium tõdebki, et kohtuekspertiiside kvaliteet on madal, mis on takistuseks õige kohtulahendi tegemisele. See omakorda viib taas olukorrani, kus psüühiliselt haige inimene jääb kas ravi või järelevalveta ehk võib ohustada kõiki ümbruskaudseid, teisalt on oht, et ta suunatakse ekslikult valesse asutusse, kus teda kas hoolduse asemel ravitakse või vastupidi.

Kohtupsühhiaatriat psühhiaatria residentuuri õppekavas arstidele ei õpetata, ka puudub enamikel psüühiaatritel vajalik lisaväljaõpe selleks. Eestis on hetkel vaid neli psühhiaatrit, kes omab kohtupsühhiaatri kutset. Kohtupsühholooge pole aga ühtki. Perspektiiv on, et spetsialistide hulk väheneb veelgi, kui nende järelkasvu eest ülikoolis hoolt ei kanta. Ühe kohtupsühhiaatri või -psühholoogi baasväljaõpe (480 akadeemilist tundi) maksaks 1400 eurot, seega kokku kümne eksperdi lisaks koolitamine läheks riigile maksma 14 000 eurot. Ent seda raha kusagil eelarvestatud ei ole.

Ainuüksi väljaõppe- ja hindamissüsteemi muutmata ehk pelgalt ekspertiiside hinnakirja kaasajastamise korral oleks aastane lisakulu riigile 1,7 miljonit eurot.

Plahvatusohtlik olukord Viljandi haiglas

Kuigi seadus käsitleb sundravi nii statsionaarse kui ambulatoorsena, vajaks tegelik elu rohkem valikuid, kuid seda ei võimalda sobiva haiglahoone puudumine.

Olukord sundravi rakendavas Viljandi haiglas on õigupoolest plahvatusohtlik: ruumipuudusel ei ole võimalik sundravialuseid eraldi paigutada ja nii on üheskoos alaealised, naised ja mehed, samuti erineva ohtlikkuse tasemega patsiendid. Lisaks on sundravil rohkem ravialuseid, kui on voodikohti: 80 voodikohal on pidevalt 100-110 sundravialust. Nimelt puudub Viljandi haiglal õigus keelduda vastu võtmast kohtu poolt sundravile määratud inimest või panna teda ravijärjekorda.

See on aga sundviskesse sattunud haigla viinud selleni, et üha enam esitatakse kohtule taotlusi statsionaarset sundravi ehk püsivat haiglasviibimist vajavaid patsiente suunata ambulatoorsele ravile, st koju ööbima või taotletakse sootuks sundravi lõpetamist olukorras, kus inimene pole veel piisavalt tervenenud. Selliseid, ambulatoorsel sundravil patsiente on pidevalt umbes 50, kes võivad vajada mobiilse üksuse teenust. Teisisõnu, keda saaks vajadusel kiiresti hospitaliseerida, juhul kui olukord seda nõuab. Võrdluseks: veel paar aastat tagasi oli ambulatoorseid sundravipatsiente üksnes kaks-kolm. Statsionaarset ravi saavate patsientide arv on aga aasta-aastalt püsivalt saja kandis.

Paraku ambulatoorsel psühhiaatrilisel sundravil viibiva inimese üle järelevalvet ei tehta, mistõttu puudub ka ülevaade, mida koju lubatud patsient kodukandis teeb ja kuidas end üleval peab. See omakorda tähendab, et ühiskonnas liigub vabalt ringi järjest enam psüühiliselt haigeid inimesi, kes võivad osutuda ohtlikeks ning toime panna kuritegusid.

Seda olukorda päästaks üksnes uue haiglahoone ehitus. Tänapäevastele vajadustele vastava turvalise hoonekompleksi maksumuseks on hinnatud 27,5 miljonit eurot. Lisaks vajab sundravi täiendavat lisaraha 4,7 miljonit eurot aastas ehk kokku 8,4 miljonit eurot aastas. Ambulatoorsete sundravipatsientide jaoks oleks aga aastane mobiilse üksuse väljasõidu- ja personalikulu üle 0,5 miljoni euro. Seega kokku vajaks eelarve täiendavat 32 miljoni eurost rahasüsti.

Uue hoone vajadus on juba tükk aega päevakorral olnud. 2019. aasta kevadel kuulutati juba välja ka uue ravikompleksi arhitektuurikonkursi tulemused, kuid asi seisab, nagu ikka, raha taga.

Justiitsministeerium tunnistab, et psühhiaatrilise abi seadus on vananenud, kohtupsühhiaatriat kureeriv seadus puudub aga sootuks. Näiteks vajab lahendamist, milliseid mõjutusvahendeid kasutada nende patsientidega, kelle terviseseisundile puudub ravi, ent kes vajavad kontrollitud keskkonnas viibimist ehk kes on iseseisvalt elades ohtlikud, ent ravimatus konditsioonis.

Olukorras, kus vaimse tervise probleemid ühiskonnas üha süvenevad, napib ka erialast personali. Puudu on nii vaimse tervise õdesid, kelle riiklik koolitustellimus on väike, kliinilisi psühholooge kui ka psühhiaatreid. Seejuures ei vasta psühhiaatria residentuuri sisu tänapäevastele vajadustele. Olukorra päästmiseks vajaks eelarve täiendavat 430 000 eurot aastas, sotsiaalministeerium on asunud seda juba taotlema.

Ohtlikud patsiendid sulgevad arstide eest terviseandmeid

Kuna igaühel on õigus oma terviseandmeid tervise infosüsteemis piiranguteta sulgeda, on see viinud olukorrani, kus arstid või hoolekande korraldajad on infosulus. Iseäranis kriitiline on see olukorras, kus inimene vajaks kas sundravi või tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, kuid ta on oma terviseandmed meditsiinipersonali silmade eest kinni pannud.

Samuti puudub kohtupsühhiaatria ekspertiiside koostajatel ligipääs tervise infosüsteemis olevatele terviseandmetele, mistõttu võib ta puudulike andmete alusel teha psüühiliselt haige inimese kohta vale järelduse, nii et halvimal juhul jääb ta sootuks ravita või abita.

Samuti ei saa ravivajadusega inimese eestkostja infot, kui tema eestkostetav on kas kinni peetud või tema suhtes on alustatud menetlust. Teisisõnu, infovahetus on puudulik kõigi valdkondade ja osaliste vahel.

Justiits- ja sotsiaalministeerium peavad vajalikuks uue psühhiaatrilise abi seaduse väljatöötamist. Eelnõu peaks valmima järgmisel aastal, ent väljatöötamise kavatsus selle aasta 1. septembriks. Valdkonna lisarahastus tuleb otsustada 2021-2024 riigieelarve strateegias.

Justiitsminister Raivo Aeg esitas sisu- ja rahavajadused kaardistava memo valitsuskabinetis arutamiseks koostöös sotsiaalminister Tanel Kiigega detsembris, ent kabinet pole jõudnud memo veel päevakorda võtta. Seega ootab teemaga edasiminek esmalt valitsuse otsust. Sotsiaal- ja justiitsministeerium on juba mitu aastat Viljandi haiglale kinnisvarainvesteeringut taotlenud, siiani pole see riigieelarvesse mahtunud.

https://www.err.ee/1022368/kohtupsuhhia ... e-lauamang