Elu pärast teenistust

Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Sobib korraga mitmesse teemasse siin paneelis..
Otsustasin, et see teemapealkiri on ilmselt parim...
Endiste kaitseväelaste lood näitavad, et Afganistan tegi Eesti sõdurid katki

Kuidas saavad hakkama Afganistani missioonidel käinud Eesti kaitse¬väelased? Ametlik statistika erineb sellest, mida lahinguis olnud mehed ise räägivad.

KRISTER KIVI


„Kui me Afganistani läksime, siis raiuti meile pea sisse, et me läheme riiki vabastama Talibanist,“ ütleb Lauri Ader, endine Scoutspataljoni profisõjaväelane, kellega kohtun sügaval Soome metsade vahel asuvas Sastamala väikelinnas. Vähe on kohti, mis nii kapitaalselt erineks Afganistani viljatutest mägedest ja kuumusest kui talvine Süda-Soome – karge, inimtühi ja detsembris peaaegu alati pime. Kuid mälestused ärkavad ellu: madalate „lamamiskaevikute“ kaevamine kivisesse pinnasesse ja enda neis varjamine, tulevahetused afgaanidega, keda vaid harva nähti lähemalt kui paarisaja meetri kauguselt. Kui kedagi tabati, võtsid eestlased seda eriliste emotsioonideta, relvi mingite sälkude lõikumisega ei rikutud. Brittide juhtimisel võeti paljudel päevadel vastaselt suuri territooriume ja anti need õhtul kaevikutesse taandudes jälle käest ära. Ent Eesti sõdurid ei küsinud, mis on selle kõige mõte. Tankitõrjuja väljaõppega Lauri ütleb, et just selline rahulik ellusuhtumine on talle hilisemas elus kõvasti kasuks tulnud.

Siis kõlas plahvatus
Kohast, mida rakett tabas, oli Ader umbes 50 meetrit eemal. Ta mäletab, et kõlas „üks tume müts“, kuid enne oli kuulda olnud üht teist häält, mida kõik Afganistanis olnud Eesti kaitseväelased eksimatult teadsid ja vihkasid – läheneva sajaseitsmeseks kutsutud vene raketi vilinat. Ader, kes oli ka üksuse esmaabi¬andja, jooksis lähemale – just selliste olukordade jaoks oli tal kaasas morfiini, erinevaid žgutte, käärid-plaastrid ja omal algatusel ka silmapuhastamisvedelikud –, kuid otsetabamuse saanud seersant Kalle Torni aidata polnud enam võimalik.
Aasta hiljem oli Ader Afgani¬stanis tagasi. Ta käis ¬Ühendriikide eestvedamisel Talibaniga peetud sõjas kokku suisa kolmel suvel ning jõudis patrullides astuda isegi Talibani poolt valmistatud lõhkekehale, mis õnneks küll ei plahvatanud. Kui oleks saanud, oleks ta „missile“ läinud ka pärast seda vahejuhtumit. „Alguses oligi piir, et võis käia kuni kolm korda, aga on ka neid, kes on käinud kaheksal-üheksal korral. Oli mehi, kes tahtsid minna näiteks Kosovo missioonile, kuna seal oli rahulikum, aga teised tahtsid just Iraaki või Afganistani, kuna seal oli põnevust.“

Veebel Egerd Erreline nägi 23.6.2007 Sangini platool toimunud raketiplahvatust pealt alt orust, „roheliseks alaks“ kutsutud tsoonist. „Läksime kohe appi, julgestama seda piirkonda, et midagi muud ei juhtuks,“ räägib ta, pilk suunatud toanurka, justkui kangastuks seal uuesti toona läbielatu. Kuid samal missioonil – vaid kümme päeva enne Eestisse naasmist – astus 22aastane Egerd ise -Afganistani kahvatusse ja kuiva mulda peidetud lõhkekehale. Kuigi seadeldised miinide otsimiseks olid olemas, ei olnud piirkonda peetud piisavalt ohtlikuks, et neid kasutada (lisaks pole isevalmistatud lõhkekehades sageli sees piisavalt metalli, et neid avastada). Plahvatus paiskas Egerdi viie-kuue meetri kaugusele, kuid õnneks oli kohe juures paariline, kes žguti peale pani. Ja noormees ei surnud, kaotas lihtsalt parema jala ülaltpoolt põlve – juhtum, millest ta räägib ise kui haavatasaamisest. Järgnes rehabilitatsioon Inglismaal, väga hea ja kõrgtehnoloogilise proteesi saamine, mis vahetatakse kaitseväe kulul välja iga viie aasta tagant, 800eurone igakuine vigastuspension. Õudusunenägusid Egerd plahvatusest ega sõjast enda sõnul ei näe, kuid vihmase ja külma ilmaga kipub kadunud jalg isegi kaksteist aastat hiljem tuikama. Seda nähtust tuntakse fantoomvaluna.

Kolmas eestlasest kaitseväelane – nimetame teda Snaiperiks – oli samuti jaanipäevaplahvatuse juures; nii lähedal, et sai pihta õhku paisatud mullakamakatega. Ta mäletab, et läks tapetud ja vigastatud kaasvõitlejaid nähes „suht närvi“, kuid see ei jäänud ainsaks selliseks vaatepildiks missiooni ajal – veidi hiljem pidi Snaiper kanderaamiga evakueerima oma kaaslase, kellel Taliban oli läbi lasknud mõlemad jalad. Mahalastud afgaanidele mõeldes ei tunne Snaiper „absoluutselt mitte midagi“, kuid surmad Sangini orus rünnaku alla sattunud rühma meeste hulgas jätkusid ka pärast Eestisse naasmist. Sellest on Snaiperil kahju, et mitmed ta kamraadid „siin ilmas elada ei taha“. Panen kirja, mis mulle kõneldi: üks rühma liikmetest (rühmas on kuni 50 meest) hüppas Paldiskis rongi ette, saates enne Facebooki teate: „Aitäh, sõbrad, olite toredad!“, teine lõpetas nööri otsas. Siis suri üks noorem mees, kes alla 30aastasena jõi end surnuks mõne kuuga pärast missioonilt naasmist. Neljas läks olude sunnil laevakaitsjaks ja uppus India ookeani – see võis olla õnnetusjuhtum, sest keegi ei tea, kuidas ja miks ta üle laevaparda kukkus. Ning viiendal jäi lihtsalt une pealt süda seisma.

Ka Lauri Ader tõdeb, et teab isiklikult nelja Afganistanis käinud meest, kes on sooritanud enesetapu.
Kaitseministeeriumi sotsiaalvaldkonna nõunik Andres Siplane väidab surmade registri statistikale tuginedes, et see pole nii. „Seda, kas tegemist on enesetapuga, otsustab surma põhjuse tuvastamisel arst,“ ütleb ta ning kinnitab nimesid nähes, et vaid ühe lahkunu puhul on „arst surma põhjusena nimetanud enesetappu“. Kuid oma rindevendade minekut näinud mehed arvavad teisti. „Probleemid,“ ütleb Snaiper, „tekkisid neil pärast Afganistani. Seal olid nad täiesti normaalsed.“
STATISTIKA
Afganistanis käis 2127 Eesti kaitseväelast. Neist vigastada sai 102 kaitseväelast, 39 raskelt. Afganistanis hukkus 9 Eesti kaitseväelast.
Iraagis käis 406 Eesti kaitseväelast. Neist vigastada sai18 kaitseväelast, 3 raskelt. Iraagis hukkus 2 Eesti kaitseväelast
Nüüd aga tuleb hea uudis
2018. aastal sai Eesti kaitsejõududel koostöös Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudiga (ERSI) valmis ankeet¬uuring „Veteranide suitsidaalsuse kaitse- ja riskitegurid“, mille käigus püüti küsitleda 2682 kriisikolletes käinud kaitseväe veterani. Uurijad tuvastasid, et posttraumaatilise stressi sümptomeid esines 9 protsendil veteranidest, kusjuures 4 protsendil veteranidest oli posttraumaatilise stressi sümptomite tase kõrge. „Akuutselt suitsidaalseid“– neid, kes olid püüdnud oma eluteed lõpetada kahe nädala sees enne ankeedi täitmist – oli kaks, 14,5% vastanuist olid tõsiselt mõelnud enesetapu sooritamisele, 9,7% pidanud plaani enesetapuks ja 2,3% olid sooritanud enesetapukatse. Leiti, et „vallalisus võrrelduna abielulisusega“ on sõjas käinud meeste hulgas „statistiliselt oluline suitsidaalsuse riskitegur“. Võrreldes kontrollgrupi ehk „tavaini¬mestega“ olid veteranide suitsidaalsusnäitajad aga kaitseväe kinnitusel madalamad või statistiliselt olulise erinevuseta. Ka veteranide vaimse tervise seisundi muud näitajad olid võrreldes kontrollrühmaga oluliselt paremad – depressiivsus oli vähesem ning subjektiivne psühholoogiline heaolu, enesekaastunne ehk enese vastu sõbralik olemine ja resilientsus ehk säilenõtkus suuremad. Andres Siplane kinnitab, et veteranid tarbivad alkoholi vähem kui keskmised inimesed, on parema tervisega, religioossemad, eluga rohkem rahul ja tunduvalt suurema enesekindlusega. Kuid on üks aga: kõigist meestest, kellele vaimse tervise uurin¬guankeedid koju saadeti, vastas vaid 26,9% ehk 722 veterani. Kui küsin kaitseväe peapsühholoogilt Kaidi Kiisilt, miks igast neljast veteranist kolm vastata ei tahtnud – ja seda hoolimata korduvatest palvetest –, vastab ta: „Me ei tea seda.“

Üks võimalik seletus on, et sõjamehed pole harjunud sellistel teemadel rääkima; polnud vähemasti eelmise kümnendi Eestis. „Missioonidelt tagasi tulles oli meil jaokaupa selline vestlus, et mingi tädikene tuli sisse ja küsis, mis vaevab teie südant. Mis see sõdur siis ikka ütleb – ütleb, et midagi ei vaeva südant, tahaks suitsetama minna,“ meenutab Lauri Ader. Kuid suhtumised on muutunud ning Ader möönab, et on hilisemal ajal isegi Veteranide Ühingult abi saanud. „Seal on igale inimesele psühholoog ja pakutakse välja variante, kuidas toime tulla alkoholiprobleemidega ja muude probleemidega, mis elus ette võivad tulla.“ Lisaks on Kaitseväe Tugiteenuste Keskuses spetsiaalne info- ja abitelefon veteranidele ning nende ja hukkunute peredele, mida üks töötajatest ööpäev läbi sees hoiab – päeval helistatakse pigem praktiliste, öösel aga emotsionaalsete muredega. „Tugev küsib tuge,“ julgustab toanurgas seisev plakat abiotsimist.

„Inimesed on erinevad – mõne teeb selline läbielamine tugevamaks, teine ei saa hakkama,“ tõdeb Snaiper. „Meil oli kaks tüüpi, kes pärast Eestisse puhkusele sõitmist enam Afganistani tagasi ei tulnud, ütlesid, et lihtsalt ei taha enam tulla – keegi meie hulgast ei suhtle enam nendega.“ Kui Snaiper ise Eestisse tagasi jõudis, hakkas ta mõistagi valmistuma uueks Afganistani minemiseks – „missioonisõltuvust“, mida juba 2005. aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Missioonil käimine võib lõppeda perevägivalla või enesetapuga“ defineeriti kui tsiviil¬ühiskonnaga mittekohanemist, enda mehena tundmist vaid missioonipiirkonnas ja painavat motoorset rahutust, ei võta profikaitseväelased eriti tõsiselt. Ja eks sellest, et kaitseväeteenistus oli Snaiperi kutsumuseks, ongi võimatu mööda vaadata – näen, kuidas ta silmad korraga põlema löövad, kui ta tosina aasta eest Afganistanis kasutatud kergekuulipildujaid ja automaate ja granaate margikaupa üles lugema hakkab – kõik on meeles viimse kui detailini.

Kuid korraga tuli kõike ära rikkuv kiri politseist.
„Mul on ju juba ammusest ajast nii, et enne löön ja siis hakkan rääkima,“ tunnistab Snaiper, meenutades juhututtavatega tekkinud suvist kaklust ühe Lõuna-Eesti järve ¬ääres: „Lolli peaga, ei tea isegi, miks, võtsin ka nende seljakoti ja lahkusin.“ Järgmisel hommikul oli Snaiper ohvri üles otsinud ja talle kotti tagasi pakkunud, pidades ise olukorda klatituks, kuid ühtäkki selgus, et juba unustatud vahejuhtum on siiski jõudmas kohtusse. „Küsisin, et äkki saaks mingi rahatrahvi, saaks kuidagi selle asja ära lahendada – ütlesin, et mul on praegu nii hästi kõik elus, pruut ja hea töökoht, hakkan just teisele missioonile minema –, võtsin süü täitsa omaks, et äkki saab kuidagi kergemalt. Aga tuli ikkagi kolm aastat kolme ja poole aastase katseajaga.“

Ja nii pidigi Snaiper esitama kaitseväkke lahkumisavalduse.
„Väga mannetu oli olla, väga halb tunne. Ei osanud midagi eluga peale hakata,“ ütleb Snaiper ja relvadest rääkides süttinud tuli ta silmis kustub. „Hakkasin siis koolis edasi käima – mõtlesin, et lõpetan kaheteistkümnenda klassi ära –, aga sellest ei tulnud ka midagi välja, lausa masendus oli peal. Eks siis sai alkoholi ka joodud ja sattusin kuidagi purjuspäi mingisse korterisse, kus tekkis jälle mingi vaidlus, aga mina ju vaielda ei viitsi – üks löök, võtsin arvuti ja telefoni ning kõndisin ära. Järgmine päev tahtsin tagasi viia, aga ma ei mäletanud enam, kus see kõik juhtus.“
Mõni aeg hiljem pöörati tingimisi karistus täitmisele ja röövimises süüdimõistetud Snaiper põgenes Soome, et tulla sealt võltsdokumentidega tagasi Eestisse alles pool aastat hiljem. „Alguses kõndisin küll nurgataguseid mööda, aga siis läksin järjest julgemaks, vaatasin, et keegi ei otsi ka. Siis ma sain tuttavaks oma praeguse abikaasaga kuskil sünnipäeval – kohe nädala pärast olime paar, tema meeldis mulle ja mina talle, väga hea oli kõik.“

Laenatud dokumente kasutades käis Snaiper välismaal ehitajatööl, Prantsusmaal, Norras ja Rootsis. Ühel korral kontrollis Tallinna lennujaamas saabujate passe politsei, kuid kergendus oli suur, kui politseinik pöördus Snaiperi poole inglise keeles. Aastate jooksul astus talle ligi veel üks korravalvur, kuid taas taipas Snaiper kergendusega, et kordnik tahab rääkida hoopis tema kui tuntud maadlejaga (toona tagaotsitava mehe eeskujulik ja oma pärisnime all tehtud tulemus spordi vallas leidis kajastamist ka Postimehes). Elu polnud kunagi olnud normaalsem – sündis väike tütar ja isegi abiellumine õnnestus tagaotsitav olemisest hoolimata – tegelikult pidanuks abiellujate andmeid kontrollima, kuid paaripanemine toimus jõulueelsel ajal, kui ametnikel oli ilmselt targematki teha. Ent teadmine sellest, et kõik võib iga hetk hävineda, puhus külma tuulena kuklasse. Tuli teha veel üks möödapääsmatu, kõige raskem samm.

Kuus aastat pärast maapakku minemist pakkis Snaiper koti, lasi arstil hambad täiesti korda teha ning kõndis politseijaoskonda. Oli reede õhtu, kui ta korrapidaja juurde astus ja teatas, et tal on infot tagaotsitava isiku kohta.
„Ja kes see on?“ uuris korrapidaja.
„Mina ise,“ vastas Snaiper.
„Teie ise?“ imestas politseinik.
„Mina!“
„Oodake siis palun üks hetk.“
Ning sel hetkel, kui vanglauks ta selja taga sulgus, tundis Snaiper selgelt, et siit edasi saab kõik minna ainult paremaks.

Laps lebas väga rahulikult
Eeskujuliku käitumise pärast vabastati Snaiper enne tähtaega vähem kui kaks aastat hiljem ja saabus 2019. aasta palav juuni, saabus päev, mille järel pidi eemaldatama ka elektroonilise jälgimise jalavõru. Aken Snaiperi kodus oli 28kraadise leitsaku tõttu laialt lahti ning mees triikis toas pükse, käskides ringisaginud tütrel aknast eemale teise tuppa minna. Ja laps läkski. „Ma näen tavaliselt ju kõike,“ ütleb mees.
Kuid seda, kuidas tütar – ta polnud veel kolmeaastanegi – isa selja tagant uuesti tuppa tagasi jooksis, Snaiper ei märganud.
Korraga kõlas naise karjatus ning ühe kohutava hetke jooksul sai mees aru, mis juhtunud on. Viis korrust allpool lebas ta tütar akna all maas, lebas väga rahulikult, magava lapse kombel.
Kunstlikku hingamist tehes õnnestub Snaiperil tütar taas hingama saada. Ta mäletab, et tütar hingas kaheksa korda sisse ja välja ning siis oli juba kohal kiirabi. Nüüd on mälupildid katkendlikud: Snaiper mäletab, et istub, pea käte vahel, et kuskilt jõuab kohale ka tema ema. Nüüd on ta jälle toas ja tahab aknast alla hüpata, kuid teda takistatakse. Tahab uuesti aknast alla hüpata, kuid mõtleb siis, et võib jääda kõigest vigaseks. Haiglast öeldakse, et nii sageli pole vaja helistada, neurokirurgid alles opereerivad, ja juba on öö. Mees pakib asjad ja sõidab naisega haiglasse – kaasas on tekk ja padjad, sest äkki on vaja jääda hommikuni. „Meil on väga-väga kahju,“ öeldakse neile haiglas.

Süümepiinad on kohutavad. Miks nii juhtus, miks ma ometi selle akna avama pidin, vasardab siiani ta peas. Kuid nüüdseks on mees oma tütrele lubanud, et ta ei tapa end ära, et ta peab vastu, et nad jäävad naisega kokku. „See on selline võitlus, et kui sa selle ära pead, oled sa kuulikindel.“
Ning ühe asja, olgugi et anonüümselt, palub Snaiper veel kirja panna: „Lisage, et olen väga tänulik oma tütrekesele, et ta minu ellu tuli ja kus iganes ta ka ei oleks, ma armastan ja igatsen teda igavesti!“

Sõda teeb inimesed katki
Pooltuhat kilomeetrit põhja pool võtab kolme missiooni järel lahingteenete märgi pälvinud Lauri Ader Samsala bussijaama juures olevas kohvikus lonksu vett. Juba mõnda aega ehitab Ader siin maanteede äärde põdratõkkeid ning on väga rahul selle „raske ja füüsilise tööga“, nagu ka oma soomlastest tööandjatega („Eestlastega ei taha enam väga asju ajada pärast seda, kui üks Eesti firma mind üle lasi“). Kuid Kaitseväele pole tal vähimaidki pretensioone ning mees ütleb, et kordaks „kõiki oma valikuid“, kui vaid saaks. Ta ei leia, et Eesti riik oleks talle midagi võlgu. Kuid samas möönab Ader, et ta ei tea rindelkäinutest kedagi, kellel peale sõda oleks läinud „väga hästi“ („Sõda teeb ikka inimesed katki,“ ütleb ta).
Lauri Ader tunnistab ka seda, et, mida vanemaks saab, seda rohkem on Afganistani missioon hakanud tunduma „mõttetuna“. „See lause solvab kindlasti paljusid, kes on missioonil olnud, aga see on mu arvamus.“ Mõnes mõttes, ütleb mees, saab ta aru koguni Talibanist, kes pärast liitlastele triljoneid dollareid maksma läinud missiooni on Afganistanis siiani alles.
„Osa neist olid kindlasti retsidivistid, aga minu jaoks olid nad ennekõike sõdurid, kellega ma sõdisin, ja mina kaitseks oma kodumaad samamoodi nagu nemad. Kui keegi ründaks Eestit ja mina metsas oleks, siis oleks ma nende [ründajate] jaoks terrorist.“

Tema rindekaaslane Egerd saabus hiljuti tagasi Riiast, kus koos teiste vigastatud võitlejatega istevõrkpalli mängimas käis. „Saan ilus¬ti hakkama, pole hullu midagi, ostetakse [uued] jalad, pole midagi kurta,“ räägib noormees osalt nagu meile ja osalt nagu endale. Ja protees ongi nii hea, et pärast haavatasaamist on Egerd käinud veel kahel missioonil – 2012. aastal Afgani-stanis ja üsna hiljuti Malis, kus kild teda kergelt kuklasse tabas. Ta läheb veelgi, kui kutsutakse. „Kui juba Scoutspataljoni minna, siis ikka kindlasti missioonile – enese proovilepanek ja kambavaim ja kõik!“ Eesliinile, tõsi, pole Egerd enam sattunud: tema spetsialiteediks on missioonidel relvahooldus ning koos kolme teise haavatasaanuga hoolitseb ta Suur-Sõjamäel Kaitseväe relvastuse eest ka igapäevatööna.
Selliste töökohtade loomise eest – nagu ka osale vigastatutele spetsiaalsete isteliftide paigaldamise eest, hukkunute peredele jõuludeks saadetavate krabisevate kingipakkide eest – tuleb Kaitseväele tänulik olla. „Kui kümmekond aastat tagasi oli näha tendentsi, et kui veteran läks reservi, oli tal suhteliselt keeruline tööd leida, siis praegu võtavad end töötutena arvele väga üksikud inimesed,“ tõdeb toetusteenuste keskuse tugikeskuse ülem kapten Kadri Soots. „Veteranidele pakutakse ümberõpet, võimalust teostada end sobival alal.“
Ja siis peabki ta minema, et jõuda kella poole kümneks koos ühe veteraniga tööintervjuule. Kuigi kaitsevägi ei tee põhimõtteliselt vahet lahingus saadud hinge- ja kehahaavadel, möönab Soots, et selle mehe trauma on pigem sisemine.
Soots arvab, et temast oleks hea esimesel vestlusel igaks juhuks juures olla.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Kaadrimuudatused

Postitus Postitas nimetu »

Nüüdseks juba veidi kõrvaline, kuid ikkagi omamoodi teemaga seotud... Terras läheb Euroopa Parlamenti.
https://www.err.ee/1028597/terras-alust ... el-nadalal
Brexiti tõttu tekib vabu saadikukohti, mille täitmiseks siis uusi inimesi määratakse. Eestile on see nii antud isiku rahvusvahelise kogemuse kui ka üldise häälte jaotuse suhtes igati kasulik.
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Jooksvad uudised

Postitus Postitas Fucs »

Teen eraldi teema, kuhu saaks panna selliseid üritusi, sündmuseid ja meediakajastusi, millede puhul iga sündmuse jaoks eraldi teema tegemine oleks natukene nagu "overkill"

*

Mittetulundusühing Eesti Kaitseväe Veteranid kutsub veterane osalema MTÜ üldkoosolekul
https://mil.ee/uudised/hea-eesti-kaitsevae-veteran/
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

Vähemalt selle kuulutuse jaoks oli minu arust teema siiski olemas.
mart2
Liige
Postitusi: 5127
Liitunud: 22 Juun, 2014 19:52
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas mart2 »

Fucs kirjutas:… Mittetulundusühing Eesti Kaitseväe Veteranid kutsub veterane osalema MTÜ üldkoosolekul
https://mil.ee/uudised/hea-eesti-kaitsevae-veteran/
Väga palju on neid, kes ei ole veteranid - s.t. käinud missioonidel - ja nende saatus ning tegevused ei koti kedagi …
(ei olnud ju nii, et iga soovija oleks saanud minna)
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
MilLT
Liige
Postitusi: 78
Liitunud: 10 Aug, 2018 16:17
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas MilLT »

mart2 kirjutas:Väga palju on neid, kes ei ole veteranid - s.t. käinud missioonidel - ja nende saatus ning tegevused ei koti kedagi …
(ei olnud ju nii, et iga soovija oleks saanud minna
Ei saa probleemipüstitusest aru. On paha,et Veteranide MTÜ koosolekule ei kutsutud mitteveterane?
Viimati muutis MilLT, 28 Veebr, 2020 20:46, muudetud 1 kord kokku.
mart2
Liige
Postitusi: 5127
Liitunud: 22 Juun, 2014 19:52
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas mart2 »

MilLT kirjutas: … Ei saa probleemipüstitusest aru. On paha,et Veteranide MTÜ koosolekule ei kutsutud mitteveterane?
Ei ole paha sellest, et seal ongi veteranid.
Hoopis halb on see, et mitte-veterane oleks nagu olemaski. Teeme neile eraldi ühingu ja eraldame "terad sõkaldest"?
Kaitseväes on nüüd lisaks auastmete hierarhiale ka nn. mitte-veterani ja veterani kastid … :scratch:

P.S. Olen ennemgi foorumis kirjutanud, et missioonile saamine väljastpoolt skaute ei olnud ka soovijatel alati võimalik.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
MilLT
Liige
Postitusi: 78
Liitunud: 10 Aug, 2018 16:17
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas MilLT »

Ei saa ikkagi su probleemist aru. Ehk siis mure on selles, et nö teised kaitseväelased ei ole veteranidega samal pulgal? Aga veteranid ongi ju mingite kindlate kriteeriumite põhjal esile tõstetud inimeste grupp organisatsioonist või mis (terad sõkaldest on natuke halvustav väljend, aga mõnes mõttes pädev)? Samamoodi võiksin küsida, miks mind igal aastal presidendi vastuvõtule ei kutsuta - olen ju samasugune kodanik, nagu need valitud, kes seal käia saavad? Vastus on lihtne - sest nad on mingite kriteeriumite põhjal selle kutse saanud.

Mis puudutab nüüd seda, et mitteveteranidest kaitseväelasi rohkem esile tõsta - MTÜ tegemine on igal aktiivsel Eesti inimesel võimalik, kui tunned, et seda on vaja siis keegi ju kätt ette ei pane. Vaevalt see veteranide MTÜ-gi muudmoodi loodud sai - ikka aktiivsete eestvedajate tegemisel. Aga lihtsam on ju alati foorumis kiruda, et keegi teine võiks teha selliseid asju.

Kogu selle küsimuse juures nö "missioonile mitte pääsemine" on minu jaoks kõige veidram argument või probleemküsimus. Sõjalised operatsioonid ongi Eesti jaoks scoutide kesksed, suhteliselt iseenesest mõistetavatel põhjustel. Kui eluunistus oli missioonile saada, siis oleks pidanud ka vastava karjäärivaliku tegema. Teistest üksustest käib seal inimesi küll - jah, väiksemas mahus - need on enamasti erialainimesed ja nendest ongi tunduvalt suurem järjekord ukse taga, kuna kohti on vähem.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

Reservohvitseride kogu on ka olemas.
mongol
Liige
Postitusi: 1296
Liitunud: 13 Aug, 2008 21:58
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas mongol »

mart2 kirjutas:
MilLT kirjutas: … Ei saa probleemipüstitusest aru. On paha,et Veteranide MTÜ koosolekule ei kutsutud mitteveterane?
Ei ole paha sellest, et seal ongi veteranid.
Hoopis halb on see, et mitte-veterane oleks nagu olemaski. Teeme neile eraldi ühingu ja eraldame "terad sõkaldest"?
Kaitseväes on nüüd lisaks auastmete hierarhiale ka nn. mitte-veterani ja veterani kastid … :scratch:
15-20 aastat teeninud veebel, kes pole missil käinud, aga see-eest kodumaal omas nišis tunnustatud versus 2-3 aastat teeninud (ja nüüd reservis näiteks nn kalevipojana) missil käinud seersant on ju võrdsed oma antud panuse poolest..
professional retard
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Veeblite osas ma siin eriti pädev rääkima ei ole aga ohvitseride osas küll.

Minu arvates siis pole ükskõik mis auastmes operatiivala (+ sellele lähedaste väljaõppe-, luure-, planeerimise- jne) ohvitseride "missioonilepääsemine" meil kunagi probleemiks olnud - arvan, kõik kes (vähegi) tõsiselt on tahtnud, on ka käinud.
Ilmselt pole mingi probleem ka toetavate alade nagu side // logistika // meditsiini jne ohvitseride "missioonilepääs" - vähemalt nooremohvitseride osas.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Mudakoon
Liige
Postitusi: 1017
Liitunud: 19 Mai, 2015 13:01
Asukoht: "Põhi ja lõuna"
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Mudakoon »

On VAO-d käinud nii sõduri kui NAO ametikohtadel missioonidel. Eks sõltub vist egost kah pisut...
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
mongol
Liige
Postitusi: 1296
Liitunud: 13 Aug, 2008 21:58
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas mongol »

Noh, mõeldud aiaauk oli veidi teine - veteranide natuke ülemäärane "haipimine", aga las ta jääb :)
professional retard
Mudakoon
Liige
Postitusi: 1017
Liitunud: 19 Mai, 2015 13:01
Asukoht: "Põhi ja lõuna"
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Mudakoon »

Sain aru , pidasin oma postituses silmas , et kui huvi oli või on siis mingi nipiga ikka saab missioonile.
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist