Ott Laanemets kirjutas: Küll aga ei saa mina ega ka üha suurem hulk liitlasi, kel suurem sõjaväe, sõdimise ja riigiks olemise kogemus kui meil, aru, miks on meil ühe seinaga maja? Seletage palun! Kuidas aitab ainult ühte auku raha kühveldamine kaitsta Lääne-Eesti saari? Ja mis on kasu brigaadist Narva rindel, kui saarlased ärkavad ühel hommikul nagu kopenhaagenlased 9. aprilli hommikul 1940? Ja siis oleme oma tegematajätmisega pannud NATO hoopis suurema dilemma ette, kui siis kui vähemalt oma minimaalse kodutöö oleks ära teinud, kindral Heremi visioonist rääkimata.
Sea suu sekki mööda – oli kunagi üks selline rahvatarkus. Tarkusetera mõte selles, et üle oma võimete elada ei maksaks, ega ka saa. Kulud ja tulud olgu tasakaalus.
Proovin selgitada, et miks meil on ühe seinaga maja läbi ühe isikliku ja õpetliku loomuga loo jutustamise läbi. Tegemist on päriselu looga, mida olen kaugelt üle paarkümne aasta kõrvalt jälginud. Arvan, et lugu sobib käimasolevasse teemasse väga hästi mõtestamaks lahti kõhu seadmist söögikoti suuruse järgi.
Mul on kaks tuttavat perekonda. Üks neist edukas, mees töötab rahvusvahelise kontserni Ida-Euroopa regionaalse juhina. Kontserni aastakäive on umbes sama suur kui Eesti riigieelarve, töötajaid kokku 43 000. Mehe sissetulek on Eesti mõistes ikka väga suur. Teine neist tuttavatest perekondadest elab ääremaal, naine pole päevagi tööl käinud, mees peab talu. Sissetulek või kui soovite eelarve, neil väga suur just pole. Aga toime nad tulevad, nälga pole veel päris jäänud. Maja ja talu küll vaikselt laguneb, kuid eks nad jõudmööda kõpitsevad seda, et päris koost ei laguneks ja maja ühe seinaga ei jääks.
Mõlemad elavad oma elu enda võimaluste piires. Mõlemal on omad unistused, ühel suuremad, teisel pisemad. Üks koolitab lapsi Londonis, tegeleb kodukrundil päikese baasil taastuvenergia rajamisega ja teeb muud suurejoonelist. Teine, see kehvik, koolitab lapsi külakoolis, kütab koost lagunema kippuvat plekkahju, mis tahtis juba 20 aastat tagasi väljavahetamist, ja vahel lubab endale omakasvatatud suitsukana.
Pole senini kordagi pähe tulnud, et minna vaese mehe kotta ja anda talle soovitusi, mis võetud jõuka mehe pealt. See tunduks imelik ja põhjendamatult arutu. Ta teab isegi, et ahi vajab parandamist, lapsed tuleks panna paremasse kooli ja söögilaud peaks olema tervislikum, et jälle ei korduks paari aasta tagune tervisehäda. Ta ei ole rumal, pigem on minu arvates tema mureks liigne visioneerimine ja puudulik oskus oma võimalused arukalt läbi mõelda. Mõnikord läbi astudes vaatan neid aastakümnete jooksul tarbetult kaevatud vundamendiauke, mis jäidki vaid ideedeks. Poolikuks jäänud töödesse kulus tema aega, raha ja energiat. Unistas suurelt, ei mõelnud oma võimalusi läbi ja nüüd vaatab, et ahi ikka veel ühe talve vastu peaks. Eks tea ta isegi, mis talul viga, kes olen mina, et teda või teisi elama õpetada.
Eelkirjeldatud rikas perekond käib enamasti korra aastas sel vaesel mehel suviti külas. Ka tema saab aru miks on vaese mehe maja aukliku seinaga ja miks ahi ei anna sooja ning miks seda kõike pole aastakümnete jooksul korda suudetud teha. Olles harjunud analüüsima mõistab temagi, et miks talu üha enam aastatega järjest hääbub. Võibolla tuleb tema arusaamine sellest, et ta on harjunud oma paarisajamiljonilised äriprojektid ümber panema raha st numbrite ja võimaluste keelde. Neil kordadel kui ta on läinud oma suuri plaane ja poolikuid eelarveid kaitsma rahvusvahelise kontserni nõukogu ette vaid pelgalt visiooni pinnalt, on ta kehva töö ja ebapiisavate arvutuste pärast saanud kurjustada. Elu õpetab.
Võimalik, et osa põhjustest on hoopis selles, et teda ei tee vaesus rumalaks ja ta mõistab oma vajadused ja võimalused seada tasakaalu ning sellest lähtuvalt tegevust planeerida.
Kuid vaatamata suurtele erinevustele on neil üks ühine joon – mõlemad seavad oma suu lõpuks sekki mööda. Suu seki järel säädjal oo mõistus pias – teadis Karksi rahvas rääkida.
Ma ei arva, et meist keegi ei saaks aru, et meil on merel probleem või Lääne-Eesti saared oleksid mingi jumalast antud kaitse all ega vajaks kaitseväe riigikaitselist katust. Ikka vajavad. Hakates senise rahastamise taseme juures lahendama neid kahte paljudest probleemidest tuleks osa senisest söögikoti sisust ümber jagada.
Merelise probleemi lahendamine, Lääne-Eesti saarte kaitse ja mis kõik veel jäävad seniks riigi siseses vaates iseoma jõuga lahendamata kuni koalitsioonilepingus seatud 2% rahastamise määr ei muutu. Arusaam, et kahe protsendi sisse mahub uusi asju juurde on väär. Arvamus, et teeme brigaadid valmis ja siis saame ette võtta tänase rahastamise taseme juures järgmised murekohad on väär.
Brigaadid oma olemuselt on kahe otsaga asjad, justkui keeduvorstid, ühte otsa ehitad kogu aeg juurde ja teine, see vanem ots, süüakse pidevalt ära ning vajab igaviku lõpuni jätkuvat uuesti tegemist. Sinna kaks protsenti kulubki. Riigikaitse sektor tegeleb pidevalt ja vaat, et igapäevaselt, selgitamisega mida suudame ja mida mitte. Mida saab senise raha eest ja mida ning palju oleks juurde vaja. Sama tööga tegelevad kõik teisedki ministeeriumid oma haldusala rahastamise parandamiseks. Kuidas kellelgi läks – eks maikuus, kui valitsus kinnitab järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia – on näha kui veenimisjõulised inimesed riigikaitsesektoris on. Pikemas vaates näeb peale riigikaitse arengukava kinnitamist, kas ja kui suur rahajagajate mure mereväe või Lääne-Eesti saarte pärast on.
Kõik eelneva jutu saab ka palju lihtsamalt kokku võtta läbi füüsikast tuntud valemi ΔU=Q-W, aga arvude ja valemite keel vist räägib veel vähem probleemi olemusest, kui tammsaarelik taluperemehe lugu, mis pärit tänasest päevast.
Termodünaamika esimene seadus ütleb, et keha siseenergia (kaitseväe suurus) saab muutuda tänu soojushulgale (rahale), mis saadakse väliskeskkonnast ning tööle, mida süsteem teeb välisjõudude vastu. Kaldun arvama, et ilma raha juurde lisamata pole võimalik kaitseväel enam tänaseks väljakujunenud tulemust muuta.
Olen endiselt veendunud, et kõik see mida Ott Laanemets vajaduste osas on öelnud on mõistlik. Paraku vajadus ei tähenda veel võimalust.