Porkuni lahing
-
- Uudistaja
- Postitusi: 1
- Liitunud: 06 Jaan, 2005 19:49
- Kontakt:
Porkuni lahing
Kas keegi oskab soovitada allikaid, kus või kes kirjeldaks täpsemalt Porkuni all toimunud lahingut Eesti Laskurdiviisi ja (peamiselt) 20. Eesti Diviisi vahel 21. septembril 1944?
Otsin jälgi 6. Piirikaitse rügemendi I Pataljoni III kompanii juhi leitnant Karl Riipulk'iga koos liikunud meestest, kes tõenäoliselt sattusid samuti lahingusse.
H.Mengel "Suurim armastus" IV mainib vaid, et Riipulk hukkus nimetatud lahingus. Mis seal täpsemalt toimus või kellega nimeliselt seal koos võideldi, see huvitaks...
Tänan!
Otsin jälgi 6. Piirikaitse rügemendi I Pataljoni III kompanii juhi leitnant Karl Riipulk'iga koos liikunud meestest, kes tõenäoliselt sattusid samuti lahingusse.
H.Mengel "Suurim armastus" IV mainib vaid, et Riipulk hukkus nimetatud lahingus. Mis seal täpsemalt toimus või kellega nimeliselt seal koos võideldi, see huvitaks...
Tänan!
leitnant Riipulk
Jutustab 6.piirikaitserügemendi siderühma ülem leitnant Jaan Juuriksoo:
Kui oli selgunud, et Avinurmest enam teed mööda edasi minna ei saa, siis läksid väed juba hajutatult ja kahjuks segiläinud gruppidena läbi metsade loode suunas. Läbides Peresaare ja Tudu jõudsime Viru- Jaagupisse. Pikast rännakust ja magamata öödest olime kõik liiga väsinud. Ei saanud teisiti, kui pidin veidi puhkama. Uni jäi väga lühikeseks. Mehed äratasid, kuna tahtsid edasi rutata. Lühike uni oli teinud pea hästi värskeks. Mõte töötas erksalt, kadunud oli tülpimus.
Võtsime nüüd suuna Tamsalu poole. Pidime peatuma metsas, mis oli Kullengast ida pool. Eesolev Rakvere- Väike- Maarja tee oli vaenlase poolt läbi lõigatud. Vahetevahel liikus teel vene soomusväge. Metsas oli umbes 3- 4 tuhat saksa mundris meest koos vooridega.
Kui mina oma meestega sinna jõudsin, hakkasime kohe organiseerima kiiret edasiminekut, sest karta oli, et vene tankid võivad meile peale tungida. Masendav oli väsinud meeste meeleolu ja see nagu halvas valmidust midagi ette võtta. Nägin seal meeste hulgas 6.piirikaitserügemendi II pataljoni ülemat major Taalderit. Püüdsin teda kui kõrgemat ülemust veenda, et ta võtaks oma peale meeste edasimineku organiseerimise. Ta ei olnud nõus seda tegema. Samas kohatsin 6.piirikaitserügemendi adjutanti kapten Kongast. Minu ettepanekul hakkasime hüüdma ja kokku kutsuma 6.piirikaitserügemendi mehi, et edasi minna. Koondasime enda ümber päris suure hulga mehi. Läksime nendega metsa äärde ja andsime käsu eadsi minekuks.
Panime kõige ette mõned mehed tankirusikatega. Kohe meie järel hakkasid metsast väljunud sõjamehed üle põldude lääne poole liikuma. Voorid kihutasid mööda teed kõigist ette. Ei saanud juttugi olla mingist lahingukorrast.
Selle meeste massi kohale ilmus üks vene lennuk. See jäi meie tugeva tule alla. Maha ta ei kukkunud, kuid kadus kiiresti. Teele oli jäänud üks põlenud tank. Meie ees teel sõitis veel üks tank. Tuld ta ei avanud, kuid meie poolt tervitati teda kuulirahega.
Väike- Maarja- Rakvere tee ületasime eriliste raskusteta. Püüdsime hoida oma rügemendi mehi ühes grupis. Liikusime Porkuni suunas. Mõned kilomeetrid enne Porkunit andis leitnant Riipulk mulle täpse topograafilise kaardi selle ümbruskonna kohta. Ma ei tahtnud seda võtta, öeldes, et las see olla tema käes, me ju läheme ühes koos. Ta oli väga mures, masendatud meeleolus ja ütles: “Sina lähed, aga mina ei lähe!”
Võtsin kaardi ja heitnud sellele pilgu, tekkis arvamine, et vast Porkuni juures enne Väike- Maarja- Tapa teed võib tulla kokkupõrge punaarmeega. Seda oletades ütlesin, et kui peaks Porkuni all löömaks minema, siis tuleb rügemendi meestel minna Porkunist mööda, kasutades selleks teed, mis keerab enne Porkuni tuuleveski juurest paremale. Ja nii juhtuski. Suure kiirusega etterutanud väeosad läksid Porkunis lahingusse. Arvatavsti oli nende hulgas ka leitnant Riipulk. Ta sai seal surma.
Meie grupp, umbes 60 meest, aga suundus kohe tuuleveski juurest paremale viivele teele. Lahingumöll jäi meist vasakule. Mina läksin luuremehena kõige ees. Jõudnud Väike- Maarja- Tapa teele, kuulsin käänaku taga sõitvaid jalgrattureid, kes kõnelesid eesti keeles. Ettevaatuse mõttes hüppasin kraavi, minust sõitsid mööda kaks vene sõjaväevormis jalgratturit.
Andsin korralduse järele tulevatele meestele, et nad kõik võtaksid ahelikku tee äärde, millist tahame ületada, end varjates võsa ja tee ääres oleva aia taha, et siis käskluse järele kõigil joosta korraga üle tee.
Punaarmeelased läksid väiksemate gruppidena Porkuni lahingu suunas. Kui tuli väiksem vaheaeg, andisn käskluse: “Marss, marss üle tee!” Ometi märgati meid ja jõudnud üle tee sügavasse metsa, avati meie peale tuli käkipildujast. Meist keegi pihta ei saanud, sest olime jõudnud küllalt kaugele metsa joosta.
Nii liikusime takistamatult Tamsalu- Tapa raudtee suunas. Raudtee ääres võtsime jälle sama taktika, et ühe hüppega ületada raudtee. Kartsime, et raudteliin on vaenlase tule all. See oli Tamsalu ja Nõmmküla raudtejaamade vahe, selles kohas, kus raudtee tamm oli väga kõrge. Saime siiski õnnelikult üle raudtee tammi, meid oli 34 meest, ka paar- kolm sakslast. Olime Porkuni möllust mööda tulnud ja arvasime, et oleme vaenlase haardest pääsenud.
Kui oli selgunud, et Avinurmest enam teed mööda edasi minna ei saa, siis läksid väed juba hajutatult ja kahjuks segiläinud gruppidena läbi metsade loode suunas. Läbides Peresaare ja Tudu jõudsime Viru- Jaagupisse. Pikast rännakust ja magamata öödest olime kõik liiga väsinud. Ei saanud teisiti, kui pidin veidi puhkama. Uni jäi väga lühikeseks. Mehed äratasid, kuna tahtsid edasi rutata. Lühike uni oli teinud pea hästi värskeks. Mõte töötas erksalt, kadunud oli tülpimus.
Võtsime nüüd suuna Tamsalu poole. Pidime peatuma metsas, mis oli Kullengast ida pool. Eesolev Rakvere- Väike- Maarja tee oli vaenlase poolt läbi lõigatud. Vahetevahel liikus teel vene soomusväge. Metsas oli umbes 3- 4 tuhat saksa mundris meest koos vooridega.
Kui mina oma meestega sinna jõudsin, hakkasime kohe organiseerima kiiret edasiminekut, sest karta oli, et vene tankid võivad meile peale tungida. Masendav oli väsinud meeste meeleolu ja see nagu halvas valmidust midagi ette võtta. Nägin seal meeste hulgas 6.piirikaitserügemendi II pataljoni ülemat major Taalderit. Püüdsin teda kui kõrgemat ülemust veenda, et ta võtaks oma peale meeste edasimineku organiseerimise. Ta ei olnud nõus seda tegema. Samas kohatsin 6.piirikaitserügemendi adjutanti kapten Kongast. Minu ettepanekul hakkasime hüüdma ja kokku kutsuma 6.piirikaitserügemendi mehi, et edasi minna. Koondasime enda ümber päris suure hulga mehi. Läksime nendega metsa äärde ja andsime käsu eadsi minekuks.
Panime kõige ette mõned mehed tankirusikatega. Kohe meie järel hakkasid metsast väljunud sõjamehed üle põldude lääne poole liikuma. Voorid kihutasid mööda teed kõigist ette. Ei saanud juttugi olla mingist lahingukorrast.
Selle meeste massi kohale ilmus üks vene lennuk. See jäi meie tugeva tule alla. Maha ta ei kukkunud, kuid kadus kiiresti. Teele oli jäänud üks põlenud tank. Meie ees teel sõitis veel üks tank. Tuld ta ei avanud, kuid meie poolt tervitati teda kuulirahega.
Väike- Maarja- Rakvere tee ületasime eriliste raskusteta. Püüdsime hoida oma rügemendi mehi ühes grupis. Liikusime Porkuni suunas. Mõned kilomeetrid enne Porkunit andis leitnant Riipulk mulle täpse topograafilise kaardi selle ümbruskonna kohta. Ma ei tahtnud seda võtta, öeldes, et las see olla tema käes, me ju läheme ühes koos. Ta oli väga mures, masendatud meeleolus ja ütles: “Sina lähed, aga mina ei lähe!”
Võtsin kaardi ja heitnud sellele pilgu, tekkis arvamine, et vast Porkuni juures enne Väike- Maarja- Tapa teed võib tulla kokkupõrge punaarmeega. Seda oletades ütlesin, et kui peaks Porkuni all löömaks minema, siis tuleb rügemendi meestel minna Porkunist mööda, kasutades selleks teed, mis keerab enne Porkuni tuuleveski juurest paremale. Ja nii juhtuski. Suure kiirusega etterutanud väeosad läksid Porkunis lahingusse. Arvatavsti oli nende hulgas ka leitnant Riipulk. Ta sai seal surma.
Meie grupp, umbes 60 meest, aga suundus kohe tuuleveski juurest paremale viivele teele. Lahingumöll jäi meist vasakule. Mina läksin luuremehena kõige ees. Jõudnud Väike- Maarja- Tapa teele, kuulsin käänaku taga sõitvaid jalgrattureid, kes kõnelesid eesti keeles. Ettevaatuse mõttes hüppasin kraavi, minust sõitsid mööda kaks vene sõjaväevormis jalgratturit.
Andsin korralduse järele tulevatele meestele, et nad kõik võtaksid ahelikku tee äärde, millist tahame ületada, end varjates võsa ja tee ääres oleva aia taha, et siis käskluse järele kõigil joosta korraga üle tee.
Punaarmeelased läksid väiksemate gruppidena Porkuni lahingu suunas. Kui tuli väiksem vaheaeg, andisn käskluse: “Marss, marss üle tee!” Ometi märgati meid ja jõudnud üle tee sügavasse metsa, avati meie peale tuli käkipildujast. Meist keegi pihta ei saanud, sest olime jõudnud küllalt kaugele metsa joosta.
Nii liikusime takistamatult Tamsalu- Tapa raudtee suunas. Raudtee ääres võtsime jälle sama taktika, et ühe hüppega ületada raudtee. Kartsime, et raudteliin on vaenlase tule all. See oli Tamsalu ja Nõmmküla raudtejaamade vahe, selles kohas, kus raudtee tamm oli väga kõrge. Saime siiski õnnelikult üle raudtee tammi, meid oli 34 meest, ka paar- kolm sakslast. Olime Porkuni möllust mööda tulnud ja arvasime, et oleme vaenlase haardest pääsenud.
voorid
Kui sõjaväevooride temaatikat käsitleda piirkonnas Avinure- Porkuni septembris 1944.a., siis olen leidnud erinevatest allikatest kokku 4-5 näidet sellest, kuidas punaarmee tankid voorid roomikute alla tallasid.
Aga mida kaasfoorumlane ludvig täpselt silmas peab?
Kuna Porkuni lahing oli mitme etapiline, siis oli sõjasaagiks saadud voore ka tõenäoliselt mitu.
Aga mida kaasfoorumlane ludvig täpselt silmas peab?
Kuna Porkuni lahing oli mitme etapiline, siis oli sõjasaagiks saadud voore ka tõenäoliselt mitu.
Väljavõte veltveebel Albert Veesalu memuaaridest, mille antud mehe lapselaps siin foorumis kunagi üles pani:
Meile anti diviisist kõrgemalt poolt 18. septembril käsk jätta maha lahingupositsioon ja minna välja Krivasoost. Tulime oma 9. kompanii ja raskerühmaga jala välja Krivasoost läbi Varesmetsa küla Iisakule. Sääl ühinesime Eesti piirikaitserügemendiga. Sinna oli koondunud ka meie ja kogu rügemendi hobumoonavoor. Kõik koos ja iga väeüksus oma moonavooriga hakkasime jala maanteed mööda liikuma edasi, mille pikkus oli sirgel teelõigul nähtav üle 2 km, läbi Tudulinna ja edasi läbi Avinurme.
Poole öö ajal jõudsime Porkuni mõisa lähedale hõredasse metsa, kus hobused said pikemalt puhata ja kaasas olevat heina süüa, ise sõime ka moonavoorist ning tukkusime kus keegi sai, kas vankri pääl või maas selpani peal.
Öösel tegi meie luure kindlaks, et Porkuni mõisas on üks väiksem Vene väeüksus sees. Seepärast meie väeosa kõrged ülemused arutasid omavahel, kuidas minna edasi üle lageda Porkuni mõisa põllu, mis on umbes 2 km pikk. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell 11-12 ajal minna, rügement terves koosseisus ja terves pikkuses, ning moonavoor järel, üle lageda mõisa põllu lootusega, et väiksem vastane nii suurt väge nähes ei julge rünnata. Nii oligi. Meie 9. kompanii ja raskerühm oli meie väeosa kolonni tagumises otsas, meie järel hobumoonavoor.
Kui meie jõudsime umbes poolde mõisa põldu siis alles hakkasid Porkuni mõisa pool paugud käima, meie väeosa kolonni eesotsa ja Vene väeosa vahel. Kui meie jõudsime oma väeosa kolonni lõpus Porkuni sillani, ei läinud meie üle silla venelastega sõdima, vaid läksime paremat kätt jõe kallast mööda väiksemat teed pidi edasi koos paljude meie rügemendi sõdurite ja ülemustega. Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada.
Meile anti diviisist kõrgemalt poolt 18. septembril käsk jätta maha lahingupositsioon ja minna välja Krivasoost. Tulime oma 9. kompanii ja raskerühmaga jala välja Krivasoost läbi Varesmetsa küla Iisakule. Sääl ühinesime Eesti piirikaitserügemendiga. Sinna oli koondunud ka meie ja kogu rügemendi hobumoonavoor. Kõik koos ja iga väeüksus oma moonavooriga hakkasime jala maanteed mööda liikuma edasi, mille pikkus oli sirgel teelõigul nähtav üle 2 km, läbi Tudulinna ja edasi läbi Avinurme.
Poole öö ajal jõudsime Porkuni mõisa lähedale hõredasse metsa, kus hobused said pikemalt puhata ja kaasas olevat heina süüa, ise sõime ka moonavoorist ning tukkusime kus keegi sai, kas vankri pääl või maas selpani peal.
Öösel tegi meie luure kindlaks, et Porkuni mõisas on üks väiksem Vene väeüksus sees. Seepärast meie väeosa kõrged ülemused arutasid omavahel, kuidas minna edasi üle lageda Porkuni mõisa põllu, mis on umbes 2 km pikk. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell 11-12 ajal minna, rügement terves koosseisus ja terves pikkuses, ning moonavoor järel, üle lageda mõisa põllu lootusega, et väiksem vastane nii suurt väge nähes ei julge rünnata. Nii oligi. Meie 9. kompanii ja raskerühm oli meie väeosa kolonni tagumises otsas, meie järel hobumoonavoor.
Kui meie jõudsime umbes poolde mõisa põldu siis alles hakkasid Porkuni mõisa pool paugud käima, meie väeosa kolonni eesotsa ja Vene väeosa vahel. Kui meie jõudsime oma väeosa kolonni lõpus Porkuni sillani, ei läinud meie üle silla venelastega sõdima, vaid läksime paremat kätt jõe kallast mööda väiksemat teed pidi edasi koos paljude meie rügemendi sõdurite ja ülemustega. Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada.
ma olen kuulnud et tankid söitsid laipadest roomikutega korduvalt yle. ei tea aint kas see tösi on. ville peaks teadma sest ta käis seal mingi aeg langenuid tuvastamas. kui kondid ikka mitmeks tykiks olid siis vöis see tösi olla. aga voor peaks olema praegugi seal kuskil maapöues. täpset kohta kahjuks ei tea.
voorid
Eks nendest sõjakuritegudest ole meie foorumil ka varem juttu olnud:
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... t=avinurme
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... ht=kadrina
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... t=avinurme
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... ht=kadrina
Ühtegi luustikku ei olnud,millest tankid oleks üle sõitnud,küll aga oli neid,kes olid põlenud.Ilmselt siis need kelle venelased haavatuna koos küüniga põletasid. Ka pole hukkunute arv kaugeltki nii suur nagu vene allikad märkinud on. Oli ka austerlasi ja sakslasi.Põhiliselt aga oli piirikaitserügement.Vooriga oli nii,et see lihtsalt tassiti laiali. Muide sinna Porkunisse rajab nüüd riik kangelaskalmistu.
Lugesin ,,JÄRVA TEATAJA,,22.sept.1994 artiklit,,Täna 50 aastat tagasi vallutas punaarmee Paide ja Türi,, Seal on lõik mis puudutab ka Porkuni
lahingut.
Tsiteerin-,,Taandumisplaani Aster järgi taganes 3.SS tankikorpus Paide,Türi kaudu Viljandi ja Pärnu suunas,jättes jalaväe,mille hulgas olid
Eesti diviisid ja piirikaitserügemendid,Porkuni all Vene tankide löögi alla.
Hiljem anti SS tankidiviisi Nordland juhtkond taanduva jalaväe katmata
jätmise eest sõjakohtu alla,,
Kas keegi teab midagi midagi enamat?
lahingut.
Tsiteerin-,,Taandumisplaani Aster järgi taganes 3.SS tankikorpus Paide,Türi kaudu Viljandi ja Pärnu suunas,jättes jalaväe,mille hulgas olid
Eesti diviisid ja piirikaitserügemendid,Porkuni all Vene tankide löögi alla.
Hiljem anti SS tankidiviisi Nordland juhtkond taanduva jalaväe katmata
jätmise eest sõjakohtu alla,,
Kas keegi teab midagi midagi enamat?
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!
Porkuni
Küsimus kaasfoorumlasele mangustile:
mida pead "enama" all silmas?
Tegelikult on sellest teemast ehk plaan "Asterist" kirjutatud väga palju, nii siin foorumis kui ka emakeelses kirjanduses. Ja loomulikult peaksid eelkõige ise teemat uurima, et suudaksid esitada konkreetsemaid küsimusi, vaevalt, et keegi hakkab siin sadu lehekülgi ümber kirjutama!
mida pead "enama" all silmas?
Tegelikult on sellest teemast ehk plaan "Asterist" kirjutatud väga palju, nii siin foorumis kui ka emakeelses kirjanduses. Ja loomulikult peaksid eelkõige ise teemat uurima, et suudaksid esitada konkreetsemaid küsimusi, vaevalt, et keegi hakkab siin sadu lehekülgi ümber kirjutama!
Virumaa teatajas on selline artikkel:
http://www.virumaateataja.ee/166474/kod ... -lahingut/
http://www.virumaateataja.ee/166474/kod ... -lahingut/
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Tõepoolest kummaline
Palju sõnavahtu, nagu alati. Aga jõudu ...
terv
o
Praegu tegeleb ta jätkuvalt Porkuni lahingu ajaloo uurimisega. "Porkuni lahingu ajalugu vajab ümberkirjutamist, sest andmed vähemalt 560 Saksa poolel langenu kohta ei vasta tõele. Saksa sõjameeste ühishaudadest leiti 101 inimese säilmed," toonitas Uudmäe. Ta on veendunud, et Porkuni lahingus langes alla 100 punaväelase ja veidi üle saja Saksa poolel sõdinu. (SIC! o.)
Vistla memoriaali mõtte algataja, kodu- ja sõjaajaloolane Hanno Tamm selgitas põhjust, miks punane propaganda oma võitu suureks pasundas.
"See oli ebavõrdne lahing, kus Punaarmee elavjõu ja tehnika ülekaal oli Saksa sõjaväekolonni omast mitu korda üle," ütles Tamm.
Ta kommenteeris, et Saksa mundris sõdinud eesti mehed, kes olid raskerelvastuseta, suutsid osutada punaväelastele tugevat vastupanu ja tekitada neile tõsiseid kaotusi.
Palju sõnavahtu, nagu alati. Aga jõudu ...
terv
o
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist