Hiina arengud

[nimetu]

Ka TTÜ tõmmatakse vaikselt Hiina toiduahelasse:
https://tehnika.postimees.ee/6810253/te ... ingitusega
Selline asi kannab endas üsna kahtlaseid välismõjude riske. Hiina niisama asju ei kingi ja nende kohalolek on just Eestis üks suuremaid.

[Svejk]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 58#p597758

Hiina vastutollid lõid eelkõige USA farmerite kogukonda ning.....sisuliselt USA põllumajandusteksport oli Hiinasse suletud(soja ja sealiha),sest tollitariifide tõttu hakkasid ostjad seal eelistama Lõuna-Ameerika riike ning ka Euroopa farmereid.Soja toodang olevat täielikult hakanud kandma nime made in Lõuna-Ameerika Hiinas.

Kuni seitsmenda minutini Hiina teemal:
Степан Демура
https://www.youtube.com/watch?v=b5KE3GD_SxU


Jätsin algusest paar anekdooti ära:
Кремль играет с огнем. Ответный ход без симметрии
https://youtu.be/yMqulj9Th-0?t=146

[nimetu]

Järjest avaldatakse infot, kuidas Hiina üritab erinevatel viisidel teistes riikides mõjuvõimu saavutada.
https://www.err.ee/1005939/endine-luure ... itsusteemi
https://www.err.ee/1006315/hiina-spioon ... oolele-ule
Selle taustal tuleks meie riigis tehtud Hiina investeeringutesse väga ettevaatlikult suhtuda. Üsna kindlasti üritavad hiinlased mõjutada meie ülikoole (vt. viimast uudist TTÜ kohta), täpselt nagu mujal juba tehakse.

[ruger]

Hiinast jooksis sealse luure töötaja üle Austraaliasse. Mehel on, millest rääkida, pikaks ajaks.
https://www.thesun.co.uk/news/10408069/ ... p-secrets/

Hiinas kasutatakse spetsiaalset algoritmi, millega analüüsitakse kinnipeetuid ja uurimisaluseid. Hulgaliselt infot laagritest, kus peetakse kinni teisitimõtlejaid ja kinnipeetuid.
https://twitter.com/BethanyAllenEbr/sta ... 8152621057
https://www.icij.org/investigations/chi ... algorithm/

Kinnipidamise- ja koonduslaagritest Hiinas, kus hoitakse ca 3 miljonit moslemit.
https://www.dailymail.co.uk/news/articl ... _share-top

[ruger]

Hiina saab suured maaalad Kambodžas kasutamiseks.

Nothing to see here! China secured a 99-year lease on 20 percent of Cambodia’s coastline—three times the size of land allowed under Cambodian law—to build a likely airbase. Oh and China also granted 30-year access to local naval base as well

https://twitter.com/DerekJGrossman/stat ... 0595448832
https://www.nytimes.com/2019/12/22/worl ... bases.html

[Castellum]

Samas ka paar rõõmustavat arengut - pisikest küll, aga ikkagi - ka Hiina Vabariigi kasuks.

Presidendivalimised muidugi kõigepealt; aga ka:
https://maailm.postimees.ee/6870280/pra ... t-taipeiga
https://www.err.ee/1005994/tuvalu-jai-h ... e-kindlaks
Seda Praha algatust pean siinses regioonis küll märkimisväärseks...mingi reaktsioon kindlasti tuleb ja ehk panen lumepalli natuke paksemaks veerema...

[ElrikThunderson]

Viimase SIPRI uuringu järgi on Hiina relvatööstus müügimahult tõusnud teiseks USA järel. Venemaa on jäänud kolmandaks. Lisaks selline tähelepanek, et kui lääne kontsernid üldjuhul toodavad sõjamaterjale laia valikuga erinevates valdkondades, siis Hiina ettevõtted on keskendunud vaid kindlatele valdkondadele ja seal tõusmas maailma suurimateks.

Neli peamist ettevõtet siis:

Aviation Industry Corporation of China (AVIC), the China Electronics Technology Group Corporation (CETC), the China South Industries Group Corporation (CSGC) and the China North Industries Group Corporation (NORINCO). These four companies cover three main sectors of conventional arms production: aircraft, electronics and land systems.

https://www.sipri.org/media/press-relea ... s-industry
https://www.sipri.org/publications/2020 ... -companies

[nimetu]

Lisaks on nad laevaehituses praktiliselt esirinnas.

[Health]

https://www.err.ee/1036331/hiina-saatko ... igeerimist

Hiinlased said pahaseks, aga tundub et tabati mõnevõrra märki.

[Kriku]

Hiina majandust võib esmakordselt aastakümnete jooksul ähvardada langus: https://finance.yahoo.com/news/china-ec ... 23827.html

Jaanuaris-veebruaris tööstustoodang langes 13,3%, siseturu tarbekaupade müük 20,5%.

Hiina majandusest pikem taudieelne ülevaade: https://fas.org/sgp/crs/row/RL33534.pdf

[mäger]

Foreign Affairs: The Coronavirus Could Reshape Global Order

With hundreds of millions of people now isolating themselves around the world, the novel coronavirus pandemic has become a truly global event. And while its geopolitical implications should be considered secondary to matters of health and safety, those implications may, in the long term, prove just as consequential—especially when it comes to the United States’ global position. Global orders have a tendency to change gradually at first and then all at once. In 1956, a botched intervention in the Suez laid bare the decay in British power and marked the end of the United Kingdom’s reign as a global power. Today, U.S. policymakers should recognize that if the United States does not rise to meet the moment, the coronavirus pandemic could mark another “Suez moment.”

It is now clear to all but the most blinkered partisans that Washington has botched its initial response. Missteps by key institutions, from the White House and the Department of Homeland Security to the Centers for Disease Control and Prevention (CDC), have undermined confidence in the capacity and competence of U.S. governance. Public statements by President Donald Trump, whether Oval Office addresses or early-morning tweets, have largely served to sow confusion and spread uncertainty. Both public and private sectors have proved ill-prepared to produce and distribute the tools necessary for testing and response. And internationally, the pandemic has amplified Trump’s instincts to go it alone and exposed just how unprepared Washington is to lead a global response.

The status of the United States as a global leader over the past seven decades has been built not just on wealth and power but also, and just as important, on the legitimacy that flows from the United States’ domestic governance, provision of global public goods, and ability and willingness to muster and coordinate a global response to crises. The coronavirus pandemic is testing all three elements of U.S. leadership. So far, Washington is failing the test.

As Washington falters, Beijing is moving quickly and adeptly to take advantage of the opening created by U.S. mistakes, filling the vacuum to position itself as the global leader in pandemic response. It is working to tout its own system, provide material assistance to other countries, and even organize other governments. The sheer chutzpah of China’s move is hard to overstate. After all, it was Beijing’s own missteps—especially its efforts at first to cover up the severity and spread of the outbreak—that helped create the very crisis now afflicting much of the world. Yet Beijing understands that if it is seen as leading, and Washington is seen as unable or unwilling to do so, this perception could fundamentally alter the United States’ position in global politics and the contest for leadership in the twenty-first century.

MISTAKES WERE MADE
In the immediate aftermath of the outbreak of the novel coronavirus, which causes the disease now referred to as COVID-19, the missteps of Chinese leaders cast a pall on their country’s global standing. The virus was first detected in November 2019 in the city of Wuhan, but officials didn’t disclose it for months and even punished the doctors who first reported it, squandering precious time and delaying by at least five weeks measures that would educate the public, halt travel, and enable widespread testing. Even as the full scale of the crisis emerged, Beijing tightly controlled information, shunned assistance from the CDC, limited World Health Organization travel to Wuhan, likely undercounted infections and deaths, and repeatedly altered the criteria for registering new COVID-19 cases—perhaps in a deliberate effort to manipulate the official number of cases.

As the crisis worsened through January and February, some observers speculated that the coronavirus might even undermine the leadership of the Chinese Communist Party. It was called China’s “Chernobyl”; Dr. Li Wenliang—the young whistleblower silenced by the government who later succumbed to complications from the COVID-19—was likened to the Tiananmen Square “tank man.”

Yet by early March, China was claiming victory. Mass quarantines, a halt to travel, and a complete shutdown of most daily life nationwide were credited with having stemmed the tide; official statistics, such as they are, reported that daily new cases had fallen into the single digits in mid-March from the hundreds in early February. In a surprise to most observers, Chinese leader Xi Jinping—who had been uncharacteristically quiet in the first weeks—began to put himself squarely at the center of the response. This month, he personally visited Wuhan.

Even though life in China has yet to return to normal (and despite continuing questions over the accuracy of China’s statistics), Beijing is working to turn these early signs of success into a larger narrative to broadcast to the rest of the world—one that makes China the essential player in a coming global recovery while airbrushing away its earlier mismanagement of the crisis.

Beijing is working to turn early signs of success into a larger narrative to broadcast to the rest of the world.
A critical part of this narrative is Beijing’s supposed success in battling the virus. A steady stream of propaganda articles, tweets, and public messaging, in a wide variety of languages, touts China’s achievements and highlights the effectiveness of its model of domestic governance. “China’s signature strength, efficiency and speed in this fight has been widely acclaimed,” declared Foreign Ministry spokesman Zhao Lijian. China, he added, set “a new standard for the global efforts against the epidemic.” Central authorities have instituted tight informational control and discipline at state organs to snuff out contradictory narratives.

These messages are helped by the implicit contrast with efforts to battle the virus in the West, particularly in the United States—Washington’s failure to produce adequate numbers of testing kits, which means the United States has tested relatively few people per capita, or the Trump administration’s ongoing disassembly of the U.S. government’s pandemic-response infrastructure. Beijing has seized the narrative opportunity provided by American disarray, its state media and diplomats regularly reminding a global audience of the superiority of Chinese efforts and criticizing the “irresponsibility and incompetence” of the “so-called political elite in Washington,” as the state-run Xinhua news agency put it in an editorial.

Chinese officials and state media have even insisted that the coronavirus did not in fact emerge from China—despite overwhelming evidence to the contrary—in order to reduce China’s blame for the global pandemic. This effort has elements of a full-blown Russian-style disinformation campaign, with China’s Foreign Ministry spokesman and over a dozen diplomats sharing poorly sourced articles accusing the U.S. military of spreading the coronavirus in Wuhan. These actions, combined with China’s unprecedented mass expulsion of journalists from three leading American papers, damage China’s pretensions to leadership.

CHINA MAKES, THE WORLD TAKES
Xi understands that providing global goods can burnish a rising power’s leadership credentials. He has spent the last several years pushing China’s foreign policy apparatus to think harder about leading reforms to “global governance,” and the coronavirus offers an opportunity to put that theory into action. Consider China’s increasingly well-publicized displays of material assistance—including masks, respirators, ventilators, and medicine. At the outset of the crisis, China purchased and produced (and received as aid) vast quantities of these goods. Now it is in a position to hand them out to others.

When no European state answered Italy’s urgent appeal for medical equipment and protective gear, China publicly committed to sending 1,000 ventilators, two million masks, 100,000 respirators, 20,000 protective suits, and 50,000 test kits. China has also dispatched medical teams and 250,000 masks to Iran and sent supplies to Serbia, whose president dismissed European solidarity as “a fairy tale” and proclaimed that “the only country that can help us is China.” Alibaba co-founder Jack Ma has promised to send large quantities of testing kits and masks to the United States, as well as 20,000 test kits and 100,000 masks to each of Africa’s 54 countries.

Beijing’s edge in material assistance is enhanced by the simple fact that much of what the world depends on to fight the coronavirus is made in China. It was already the major producer of surgical masks; now, through wartime-like industrial mobilization, it has boosted production of masks more than tenfold, giving it the capacity to provide them to the world. China also produces roughly half of the N95 respirators critical for protecting health workers (it has forced foreign factories in China to make them and then sell them directly to the government), giving it another foreign policy tool in the form of medical equipment. Meanwhile, antibiotics are critical for addressing emerging secondary infections from COVID-19, and China produces the vast majority of active pharmaceutical ingredients necessary to make them.

Beijing’s edge in material assistance is enhanced by the fact that much of what the world depends on to fight the coronavirus is made in China.
The United States, by contrast, lacks the supply and capacity to meet many of its own demands, let alone to provide aid in crisis zones elsewhere. The picture is grim. The U.S. Strategic National Stockpile, the nation’s reserve of critical medical supplies, is believed to have only one percent of the masks and respirators and perhaps ten percent of the ventilators needed to deal with the pandemic. The rest will have to be made up with imports from China or rapidly increased domestic manufacturing. Similarly, China’s share of the U.S. antibiotics market is more than 95 percent, and most of the ingredients cannot be manufactured domestically. Although Washington offered assistance to China and others at the outset of the crisis, it is less able to do so now, as its own needs grow; Beijing, in contrast, is offering aid precisely when the global need is greatest.

Crisis response, however, is not only about material goods. During the 2014–15 Ebola crisis, the United States assembled and led a coalition of dozens of countries to counter the spread of the disease. The Trump administration has so far shunned a similar leadership effort to respond to the coronavirus. Even coordination with allies has been lacking. Washington appears, for example, not to have given its European allies any prior notice before instituting a ban on travel from Europe.

China, by contrast, has undertaken a robust diplomatic campaign to convene dozens of countries and hundreds of officials, generally by videoconference, to share information about the pandemic and lessons from China’s own experience battling the disease. Like much of China’s diplomacy, these convening efforts are largely conducted at the regional level or through regional bodies. They include calls with central and eastern European states through the “17 + 1” mechanism, with the Shanghai Cooperation Organization’s secretariat, with ten Pacific Island states, and with other groupings across Africa, Europe, and Asia. And China is working hard to publicize such initiatives. Virtually every story on the front page of its foreign-facing propaganda organs advertises China’s efforts to help different countries with goods and information while underscoring the superiority of Beijing’s approach.

HOW TO LEAD
China’s chief asset in its pursuit of global leadership—in the face of the coronavirus and more broadly—is the perceived inadequacy and inward focus of U.S. policy. The ultimate success of China’s pursuit, therefore, will depend as much on what happens in Washington as on what happens in Beijing. In the current crisis, Washington can still turn the tide if it proves capable of doing what is expected of a leader: managing the problem at home, supplying global public goods, and coordinating a global response.

The first of those tasks—stopping the spread of the disease and protecting vulnerable populations in the United States—is most urgent and largely a question of domestic governance rather than geopolitics. But how Washington goes about it will have geopolitical implications, and not just insofar as it does or does not reestablish confidence in the U.S. response. For example, if the federal government immediately supports and subsidizes expansion of domestic production of masks, respirators, and ventilators—a response befitting the wartime urgency of this pandemic—it would both save American lives and help others around the world by reducing the scarcity of global supplies.

While the United States isn’t currently able to meet the urgent material demands of the pandemic, its continuing global edge in the life sciences and biotechnology can be instrumental in finding a real solution to the crisis: a vaccine. The U.S. government can help by providing incentives to U.S. labs and companies to undertake a medical “Manhattan Project” to devise, rapidly test in clinical trials, and mass-produce a vaccine. Because these efforts are costly and require dauntingly high upfront investments, generous government financing and bonuses for successful vaccine production could make a difference. And it is worth noting that despite Washington’s mismanagement, state and local governments, nonprofit and religious organizations, universities, and companies are not waiting for the federal government to get its act together before taking action. U.S.-funded companies and researchers are already making progress toward a vaccine—though even in the best-case scenario, it will be some time before one is ready for widespread use.

Yet even as it focuses on efforts at home, Washington cannot simply ignore the need for a coordinated global response. Only strong leadership can solve global coordination problems related to travel restrictions, information sharing, and the flow of critical goods. The United States has successfully provided such leadership for decades, and it must do so again.

That leadership will also require effectively cooperating with China, rather than getting consumed by a war of narratives about who responded better. Little is gained by repeatedly emphasizing the origins of the coronavirus—which are already widely known despite China’s propaganda—or engaging in petty tit-for-tat rhetorical exchanges with Beijing. As Chinese officials accuse the U.S. military of spreading the virus and lambaste U.S. efforts, Washington should respond when necessary but generally resist the temptation to put China at the center of its coronavirus messaging. Most countries coping with the challenge would rather see a public message that stresses the seriousness of a shared global challenge and possible paths forward (including successful examples of coronavirus response in democratic societies such as Taiwan and South Korea). And there is much Washington and Beijing could do together for the world’s benefit: coordinating vaccine research and clinical trials as well as fiscal stimulus; sharing information; cooperating on industrial mobilization (on machines for producing critical respirator components or ventilator parts, for instance); and offering joint assistance to others.

Ultimately, the coronavirus might even serve as a wake-up call, spurring progress on other global challenges requiring U.S.-Chinese cooperation, such as climate change. Such a step should not be seen—and would not be seen by the rest of the world—as a concession to Chinese power. Rather, it would go some way toward restoring faith in the future of U.S. leadership. In the current crisis, as in geopolitics today more generally, the United States can do well by doing good.

[Walter2]

Kle meil on eestikeelne foorum - viisakas oleks kasvõi paari lausega sisukokkuvõte teha.

[EOD]

Kle meil on eestikeelne foorum - viisakas oleks kasvõi paari lausega sisukokkuvõte teha.

Midagi ennustuse stiilis - "kollane rass vallutab maailma".
Hiina kasutab Lääne otsustamatust ja üritab end seada maailma liidriks, kasutades praegust (hetkelist?) edu koroonaviirushaiguse vastases võitluses.
Arvestades hiinlaste pragmatismi, peaks sellesse liidriks pürgimisse suhtuma ettevaatlikkusega.

[Turist 47]

Akf. mäger. Tänan. Üks hea/mõtlema panev postitus. Kasutasin Google Tr., äkki keski veel tahab lugeda "vigases" maakeeles.
T.

Välisasjad: koroonaviirus võib ümber kujundada ülemaailmset korda Kuna sajad miljonid inimesed isoleerivad end kogu maailmas, on uudne koroonaviiruse pandeemia muutunud tõeliselt globaalseks sündmuseks. Ja kuigi selle geopoliitilisi mõjusid tuleks tervise- ja ohutusküsimustes pidada teisejärguliseks, võivad need mõjud pikas perspektiivis osutuda sama tagajärgedeks - eriti kui rääkida Ameerika Ühendriikide globaalsest positsioonist. Globaalsetel tellimustel on kalduvus algul järk-järgult ja siis korraga kõik muutuda. 1956. aastal lakkus Suessi aegne sekkumine Briti võimu lagunemise ja tähistas Ühendkuningriigi ülemaailmse võimu valitsemisaja lõppu. Täna peaksid USA poliitikakujundajad tõdema, et kui Ameerika Ühendriigid ei suuda seda hetke täita, võib koroonaviiruse pandeemia tähistada veel ühte Suessi hetke. Nüüd on kõigile, kuid kõige pilgutumatele partisanidele selge, et Washington on oma esialgse vastuse andnud. Võtmeinstitutsioonide, alates Valge Maja ja Sisejulgeolekuministeeriumi ning Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskuste (CDC), eksimused on õõnestanud usaldust USA valitsemisvõime ja -pädevuse vastu. President Donald Trumpi avalikud avaldused, olgu need Ovaalbüroo pöördumised või varahommikused säutsud, on suuresti aidanud segadust külvata ja ebakindlust levitada. Nii avalik kui ka erasektor on osutunud testimise ja reageerimise jaoks vajalike tööriistade tootmiseks ja levitamiseks halvaks ettevalmistamiseks. Ja rahvusvaheliselt on pandeemia võimendanud Trumpi instinkte minna üksi ja paljastanud, kui ettevalmistamatu Washington on globaalse reageerimise juhtimiseks. Ameerika Ühendriikide staatus ülemaailmse liidrina viimase seitsme aastakümne jooksul ei ole üles ehitatud mitte ainult rikkusele ja võimule, vaid - ja sama oluline - ka legitiimsusele, mis tuleneb USA sisejuhtimisest, globaalsete avalike hüvede pakkumisest. ning võime ja tahtmine koondada ja koordineerida ülemaailmset reageerimist kriisidele. Koronaviiruse pandeemia testib kõiki kolme USA juhtimise elementi. Siiani pole Washington testi teinud.


Washingtoni põrkades liigub Peking kiiresti ja osavalt, et kasutada ära USA vigade loodud ava, täites vaakumi, et positsioneerida end pandeemia reageerimise globaalse juhina. Ta töötab oma süsteemi üle, pakub teistele riikidele materiaalset abi ja korraldab isegi teisi valitsusi. Hiina liikumise hiiglaslikku chutzpahi on raske ülehinnata. Lõppude lõpuks olid just Pekingi enda missteps - eriti tema jõupingutused haiguspuhangu tõsiduse ja leviku varjamiseks -, mis aitasid tekitada kriisi, mis praegu vaevab suurt osa maailmast. Ometi saab Peking aru, et kui seda peetakse juhiks ja Washingtoni peetakse võimetuks või ei taheta seda teha, võib see ettekujutus põhjalikult muuta USA positsiooni globaalses poliitikas ja 21. sajandi juhtimisvõistlust.

VIGAD VÕETASID
Uue koroonaviiruse puhangu tagajärjel, mis põhjustab praegu COVID-19 nime kandvat haigust, heidavad Hiina juhid valesti oma riigi globaalset positsiooni. Viirust avastati esmakordselt 2019. aasta novembris Wuhani linnas, kuid ametnikud ei avalikustanud seda kuude kaupa ja karistasid isegi sellest esmakordselt teatanud arste, raiskates väärtuslikku aega ja viivitades vähemalt viie nädalaga avalikkuse harimiseks mõeldud meetmetega, peatada reisimine ja võimaldada laialdast testimist. Isegi kriisi täieliku ulatuse ilmnemisel hoidis Pekingi rangelt kontrollitav teave CDC abi, piiras Maailma Tervishoiuorganisatsiooni reiside Wuhani, tõenäoliselt alahindas nakkusi ja surmajuhtumeid ning muutis korduvalt uute COVID-19 juhtumite registreerimise kriteeriume - võib-olla ka tahtlik ettevõtmine manipuleerida ametliku arvu juhtumitega.

Kriisi süvenedes jaanuari ja veebruari jooksul spekuleerisid mõned vaatlejad, et koronaviirus võib isegi õõnestada Hiina kommunistliku partei juhtimist. Seda hakati nimetama Hiina “Tšernobõliks”; Dr Li Wenliangit - valitsust vaigistanud noort teatajat, kes hiljem alistus COVID-19 tüsistustele - võrreldi Tiananmeni väljaku "tankimehega".

Kuid märtsi alguses nõudis Hiina võitu. Massikarantiinid, reiside peatumine ja enamiku igapäevase elu täielik sulgemine kogu riigis pälvisid loodete tõkestamise; Ametlik statistika, nagu nad on, teatas, et igapäevased uued juhtumid olid märtsi keskel langenud ühekohalise numbri alla veebruari alguse sadadest. Enamiku vaatlejate üllatusena asus Hiina juht Xi Jinping - kes esimestel nädalatel oli olnud iseloomustamatult vaikne - end reageerimise keskmesse asetama. Sel kuul külastas ta isiklikult Wuhani.

Ehkki elu Hiinas ei ole veel normaliseerunud (ja vaatamata jätkuvatele küsimustele Hiina statistika täpsuse kohta), töötab Peking selle nimel, et muuta need varased edumärgid suuremaks narratiiviks, mida edastada ülejäänud maailmale - selline, mis muudab Hiina on eelseisva ülemaailmse taastumise oluline osaleja, eemaldades samal ajal oma varasema halva kriisiolukorra.

Peking töötab selle nimel, et varased edumärgid muuta suuremaks narratiiviks, mida edastada ülejäänud maailmale.
Selle narratiivi kriitiline osa on Pekingi väidetav edu viirusega võitlemisel. Pidev levik propagandaartikleid, säutsu ja avalikes sõnumites edastamist väga erinevates keeltes tõstab esile Hiina saavutusi ja rõhutab Hiina riikliku valitsemismudeli tõhusust. "Hiina allkirja tugevust, tõhusust ja kiirust selles võitluses on laialdaselt tunnustatud," kuulutas välisministeeriumi pressiesindaja Zhao Lijian. Ta lisas, et Hiina seadis ülemaailmsete epideemiavastaste jõupingutuste uue standardi. Keskasutused on vastuoluliste narratiivide nuuskimiseks kehtestanud riigiasutustes range teabealase kontrolli ja distsipliini.

Neid sõnumeid aitab kaasa kaudne kontrast püüdlustega võidelda viirusega läänes, eriti Ameerika Ühendriikides - Washingtoni suutmatus toota piisavat arvu testimiskomplekte, mis tähendab, et USA on testinud suhteliselt vähe inimesi elaniku kohta või Trump administratsiooni jätkuv USA valitsuse pandeemiale reageerimise infrastruktuuri demonteerimine. Peking on kasutanud jutustamisvõimalust, mille ameeriklased on osutanud, selle riigimeedia ja diplomaadid tuletavad korrapäraselt ülemaailmsele publikule meelde Hiina jõupingutuste paremust ja kritiseerivad Washingtonis niinimetatud poliitilise eliidi vastutustundetust ja ebakompetentsust. -run Xinhua uudisteagentuur pani selle toimetusse.


Hiina ametnikud ja riigimeedia on isegi nõudnud, et koronaviirus ei tulnud Hiinast tegelikult välja - hoolimata vastupidistest tohututest tõenditest - selleks, et vähendada Hiina süüd globaalses pandeemias. Sellel jõupingutusel on elemente täieõiguslikust vene stiilis desinformatsioonikampaaniast, kus Hiina välisministeeriumi pressiesindaja ja üle tosina diplomaadi jagasid halvasti hangitud artikleid, süüdistades USA sõjaväge koronaviiruse levitamises Wuhanis. Need toimingud koos Hiina enneolematu massilise ajakirjanike massilise väljasaatmisega kolmelt juhtivalt Ameerika ajalehelt kahjustavad Hiina pretensioone juhtimisele.

HIINA TEEB, MAAILM VÕTAB
Xi mõistab, et globaalsete kaupade pakkumine võib põletada kasvava suurriigi juhtimisvolitusi. Ta on mitu viimast aastat veetnud Hiina välispoliitilist aparaati, et mõelda põhjalikumalt reformide juhtimisele ülemaailmse juhtimise suunas ja koronaviirus pakub võimaluse selle teooria rakendamiseks. Mõelge Hiina üha paremini reklaamitud materiaalse abi väljapanekutele, sealhulgas maskidele, respiraatoritele, ventilaatoritele ja ravimitele. Kriisi alguses ostis ja tootis (ja sai abina) Hiina neid kaupu suures koguses. Nüüd on neil võimalus neid teistele kätte anda.

Kui ükski Euroopa riik ei vastanud Itaalia kiireloomulisele pöördumisele seoses meditsiiniseadmete ja kaitseseadmetega, võttis Hiina avalikult kohustuse saata 1000 ventilaatorit, kaks miljonit maski, 100 000 respiraatorit, 20 000 kaitseülikonda ja 50 000 testikomplekti. Samuti on Hiina saatnud Iraanisse meditsiinimeeskonnad ja 250 000 maski ning saatnud varusid Serbiale, kelle president lükkas Euroopa solidaarsuse "muinasjutuna" välja ja kuulutas, et "Hiina on ainus riik, kes meid aidata saab". Alibaba kaasasutaja Jack Ma on lubanud saata Ameerika Ühendriikidesse suures koguses testimiskomplekte ja -maske, aga ka 20 000 testikomplekti ja 100 000 maski igasse Aafrika 54 riiki.

Pekingi eelist materiaalses abistamises suurendab lihtne asjaolu, et suur osa koronaviiruse vastu võitlemisest sõltub maailmast Hiinas. See oli juba kirurgiliste maskide suurim tootja; nüüd on sõjaajataolise tööstusliku mobiliseerimise kaudu hoogustanud maskide tootmist enam kui kümnekordselt, andes talle võimaluse neid maailmale pakkuda. Samuti toodab Hiina umbes pooled tervishoiutöötajate kaitseks kriitilistest respiraatoritest N95 (Hiina on sundinud välistehaseid Hiinas neid valmistama ja siis otse valitsusele müüma), andes sellele veel ühe välispoliitika vahendi meditsiiniseadmete näol. Samal ajal on antibiootikumid üliolulised COVID-19 tekkivate sekundaarsete infektsioonide vastu võitlemiseks ning Hiina toodab valdavat osa nende valmistamiseks vajalikest toimeainetest.


Pekingi eelist materiaalses abis suurendab asjaolu, et suur osa koronaviiruse vastu võitlemisest sõltub maailmast Hiinas.
USA-l seevastu puuduvad varud ja võimalused paljude enda nõudmiste rahuldamiseks, rääkimata abi osutamisest mujal kriisitsoonides. Pilt on sünge. Arvatakse, et USA strateegilises riiklikus varus, mis on riigi kriitiliste meditsiinivarude reserv, on ainult üks protsent maskidest ja respiraatoritest ning võib-olla kümme protsenti pandeemiaga toimetulemiseks vajalikest ventilaatoritest. Ülejäänud osa tuleb katta Hiinast pärit impordi või kiiresti kasvanud kodumaise töötleva tööstuse abil. Samuti moodustab Hiina osa USA antibiootikumide turust enam kui 95 protsenti ja enamikku koostisosi ei saa kodumaal toota. Ehkki Washington pakkus kriisi alguses Hiinale ja teistele abi, on ta praegu vähem võimeline seda tegema, kuna tema enda vajadused kasvavad; Peking seevastu pakub abi just siis, kui ülemaailmne vajadus on suurim.

Kriisidele reageerimine ei puuduta aga ainult materiaalseid kaupu. Ebolakriisi ajal 2014–2015 koostasid ja juhtisid Ameerika Ühendriigid haiguse leviku tõkestamiseks kümnete riikide koalitsiooni. Trumpi administratsioon on seni vältinud sarnast juhtimispüüdlust koronaviirusele reageerimiseks. Isegi liitlastega kooskõlastamine puudub. Näiteks näib, et Washington ei ole oma Euroopa liitlastele enne Euroopast reisimise keelu kehtestamist ette teatanud.

Hiina on seevastu korraldanud tugeva diplomaatiliste kampaaniate, et kutsuda kümneid riike ja sadu ametnikke, tavaliselt videokonverentsi kaudu, jagama teavet pandeemia ja Hiina enda kogemuste kohta haiguse vastu võitlemisel. Nagu suur osa Hiina diplomaatiast, toimub ka nende kokkukutsumise jõupingutused suures osas piirkondlikul tasandil või piirkondlike organite kaudu. Need hõlmavad kõnesid Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega „17 + 1” mehhanismi kaudu, Shanghai koostööorganisatsiooni sekretariaadiga, kümne Vaikse ookeani saare riigiga ning teiste rühmitustega üle Aafrika, Euroopa ja Aasia. Ja Hiina teeb kõvasti tööd selliste algatuste tutvustamiseks. Peaaegu iga välismaiste propagandaorganite esilehel olev lugu reklaamib Hiina püüdlusi aidata erinevaid riike kauba ja teabega, rõhutades samal ajal Pekingi lähenemisviisi paremust.

KUIDAS VÕTTA
Hiina peamine eelis globaalse juhtpositsiooni saavutamisel - nii koronaviiruse kui laiemas plaanis - on USA poliitika tajutav ebapiisavus ja sisemine keskendumine. Seetõttu sõltub Hiina jälitamise lõplik edu nii Washingtonis toimuvast kui Pekingis toimuvast. Praeguses kriisis võib Washington ikkagi tõusulaine pöörata, kui ta osutub võimeliseks tegema seda, mida juhilt oodatakse: hallata kodus probleemi, varustada globaalseid avalikke hüvesid ja koordineerida ülemaailmset reageerimist.

Esimene neist ülesannetest - haiguse leviku peatamine ja haavatavate elanikkonna kaitsmine Ameerika Ühendriikides - on kõige pakilisem ja on peamiselt sisepoliitilise juhtimise, mitte geopoliitika küsimus. Kuid kuidas Washington seda sujub, sellel on geopoliitiline mõju ja mitte ainult niivõrd, kuivõrd see loob või ei taasta usaldust USA reageerimise vastu. Näiteks kui föderaalvalitsus toetaks ja subsideeriks viivitamatult maskide, respiraatorite ja ventilaatorite kodumaise tootmise laiendamist - reageerides selle pandeemia sõjaaja kiireloomulisusele -, päästaks see nii ameeriklaste elusid kui ka teisi maailmas, aidates vähendada globaalsed tarned.

Kuigi USA ei suuda praegu täita pandeemia kiireloomulisi materiaalseid nõudmisi, võib selle jätkuv ülemaailmne eelis bioteaduste ja biotehnoloogia alal aidata leida kriisile tõelist lahendust: vaktsiini. USA valitsus saab aidata, pakkudes stiimuleid USA laboritele ja ettevõtetele meditsiinilise „Manhattani projekti“ alustamiseks, kliiniliste uuringute kiireks testimiseks ja vaktsiini massiliseks tootmiseks. Kuna need jõupingutused on kulukad ja nõuavad hirmuäratavalt suuri ettemakseid, võiksid eduka vaktsiinide valmistamise helde valitsusepoolne rahastamine ja boonused edukaks muuta. Ja väärib märkimist, et hoolimata Washingtoni halvast juhtimisest ei oota osariigi ja kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud ja usuorganisatsioonid, ülikoolid ega ettevõtted föderaalvalitsust enne meetmete võtmist, et föderaalvalitsus saaks oma tegevuse kokku. USA rahastatud ettevõtted ja teadlased on juba vaktsiini väljatöötamisel edusamme teinud - ehkki isegi parimal juhul on mõni aeg enne, kui üks on valmis laialdaseks kasutamiseks.


Isegi kui see keskendub kodustele jõupingutustele, ei saa Washington lihtsalt ignoreerida vajadust kooskõlastatud globaalse reageerimise järele. Ainult tugev juhtkond saab lahendada reisipiirangute, teabe jagamise ja kriitiliste kaupade vooga seotud globaalseid koordineerimisprobleeme. USA on sellist juhtimist juba aastakümneid edukalt taganud ja peab seda uuesti tegema. See juhtkond nõuab ka tõhusat koostööd Hiinaga, selle asemel, et tarbida narratiivide sõda selle kohta, kes reageerivad paremini. Vähe sellest, kui korduvalt rõhutatakse koronaviiruse päritolu - mis on Hiina propagandast hoolimata juba laialt tuntud - või Pekingi-nimelise pisikese retoorikavahetuse pidamine. Kuna Hiina ametnikud süüdistavad USA sõjaväge viiruse levitamises ja USA lambaste levitamises, peaks Washington vajadusel reageerima, kuid peaks üldiselt vastu kiusatusele asetada Hiina oma koroonaviiruse-teadete keskmesse. Enamik riike, kes selle väljakutsega hakkama saavad, näeks pigem avalikku sõnumit, milles rõhutatakse ühise globaalse väljakutse tõsidust ja võimalikke edasisi teid (sealhulgas edukaid näiteid koronaviiruse reageerimisest sellistes demokraatlikes ühiskondades nagu Taiwan ja Lõuna-Korea). Ja Washingtoni ja Pekini vahel on palju kasu maailma hüvanguks: vaktsiiniuuringute ja kliiniliste uuringute ning fiskaalstiimulite kooskõlastamine; teabe jagamine; koostöö tööstusliku mobiliseerimise alal (näiteks masinate puhul, mis on ette nähtud kriitiliste respiraatorikomponentide või ventilaatoriosade tootmiseks); ja teistele ühist abi pakkudes. Lõppkokkuvõttes võib koroonaviirus olla isegi äratuskõne, stimuleerides edusamme muude ülemaailmsete probleemide lahendamisel, mis nõuavad USA ja Hiina koostööd, näiteks kliimamuutused. Sellist sammu ei tohiks pidada - ja kogu muu maailm ei näeks seda - järeleandmisena Hiina võimule. Pigem aitaks see usu taastamisele USA juhtkonna tulevikku. Praeguses kriisis, nagu ka tänapäeval geopoliitikas üldiselt, saavad Ameerika Ühendriigid head teha.

[paalberg]

Läti sai Hiinalt 900 000 kaitsemaski ja 80 000 respiraatorit.
https://www.err.ee/1070287/lati-sai-hii ... piraatorit
Leedu sai üleeile lennukitäie nänni.
Eesti on saanud ainult lubadusi, et ehk millagi saab Hiinast midagi.

Urmased, Reinsalu ja Paet arvasid, et Eestil ei ole normaalset läbisaamist pahatahtlike Hiina kommunistidega justkui vaja aga eks ostkem kaitsemaske ja respiraatoreid siis nende endi käest.