Krista Fischer, kas meie rahvastikust haigestub 20 või 40 või 60 protsenti?
See 60 protsenti on kirjandusest tõesti ka läbi käinud. See oleks juhul, kui mitte mingeid meetmeid tarvitusele ei võetaks ning kui me kõik tegutseksime tavarutiinis edasi. Küsimus on aga selleski, kas see 60 protsenti tuleb paratamatult või suudame kuidagi oma inimesi hoida. Me ei tea sellele vastust praegu. Selge on, et ilma igasuguste ettevaatusabinõudeta jõuaks 60 protsenti haigestunuid kätte väga ruttu. Seda me kohe kindlasti ei taha.
Mis andmeid silmas pidada, et midagigi Eesti kohta ennustada?
Tuleb kasutada klassikalisi epideemiamudeleid, et kuidas nakatumine käib. Iga inimene, kes on nakkuse saanud, annab selle edasi teistele inimestele. Oluline on, kui mitmele inimesele üks nakatunud inimene nakkuse edasi annab.
Kui koroonaviiruse korral mingeid meetmeid ei rakendataks, oleks see parameeter kaks kuni kolm. See tähendab, et iga inimene jõuab nakatada seitsme päeva jooksul kahte kuni kolme inimest. Kui meil täna on kümme nakkusohtlikku inimest, siis homme oleks 13 ning ülehomme sellest omakorda 33 protsenti rohkem. See on eksponentsiaalne kasv. Kuna oleme siin ikkagi märksa ettevaatlikumad olnud, siis sellest tulenevalt on nakatumine ehk 1,5. Et pooled nakatavad ühte inimest ja ülejäänud pooled kahte. Umbes niimoodi. Aga mida need parameetrid edasi teevad, see on küsimus.
Kindlasti on kõige halvem olukord, mida oleme seni näinud, Itaalias, kus arvud läksid üles väga kiiresti. Sellisel juhul hakkab üks surmapõhjusi olema see, et meditsiinisüsteem on nii üle koormatud, et kõiki lihtsalt ei suudeta aidata. Kõige olulisem on seda olukorda vältida. Isegi, kui läheb käiku halb stsenaarium, et väga paljud inimesed haiguse varem või hiljem saavad, siis tahaks ju, et ka selle halvema stsenaariumi korral oleks inimestele kättesaadav kvaliteetne abi ja intensiivravi. Nii on surmajuhtumite arv võimalikult väike.
Eesti esimesest koroonahaiguse patsiendist saime teada 26. veebruaril. 5. märtsil oli neid kümme, 12. märtsil 41. Nädala pärast, 19. märtsil 266, ja sealt omakorda seitsme päeva pärast ehk eile 538. Päris õudne.
Selle nädala algul näis mulle korraks, et haigestunud inimeste arvu kasv on pidurdunud. Tuli oodata ära nädala teine pool, ja nüüd näen, et rõõmustada ei ole põhjust. Natuke tuleb arvestada seda, milline oli testimise strateegia algul ja milline on see nüüd. Et nüüd testitakse julgemalt, saame loodetavasti juba objektiivsema pildi.
Soome rahvusringhääling Yle ja Helsingin Sanomat vahendasid üht prognoosi, kus eeldati, et kõigist nakatunutest on haiglapatsiente umbes üks protsent. Kas olete sellega nõus?
See on jah lugeja ja nimetaja suhe. Et kuidas hindame kõiki nakatunuid. Kui loeme kõigiks nakatunuiks need, kes on nakkuse saanud, sõltumata sellest, kas nad on üldse abi vajanud, ja sõltumata sellest, kas neid on üldse testitud, ning lisaks arvestades, et väga suur osa nakatunutest on pigem noored inimesed, siis see hinnang võib õige olla.
Edasi kajastab Soome mudel, et haiglasse sattujatest vajab intensiivravi 25 protsenti. Kui Eesti arve vaadata, klapib see täpselt. Uue koroonaviiruse tõttu vajab meil haiglaravi 29 patsienti ja neist umbes neljandik ehk seitse on intensiivravis. Suremuse protsendiks kõigist nakatanutest pakuvad soomlased aga 0,05 kuni üks protsent.
Mind paneb see natuke imestama, minu teada alla ühe protsendi koroonahaigusse suremust ei ole kuskil hinnatud. Pigem protsent ja sellest üle. Aga kõik oleneb testimisest. Itaalia praegused arvud ütlevad, et nendest, kes on testitud, on umbes 10 protsenti surnud. See peegeldab seda, et asi on nii käest ära, et enam ei jõuta testida. Ja et ka tegelikke nakkusesaajaid on võib-olla kümme korda rohkem. Hiinas Wuhani epitsentris arvutati ajal, mil kõik meditsiinisüsteemid olid üle koormatud, suremuseks 12 protsenti. Aga väljapool seda, kus jõuti õigel ajal reageerida ja asju kontrolli all hoida, saadi selleks taas üks protsent. Kui soomlaste arvutusi veel hinnata, siis ka haiglaravi vajajate protsent kõikidest nakatanutest võiks olla minu hinnangul mõnevõrra suurem kui üks.
Eestis on tänase (eilse – toim) seisuga 529 nakatanust haiglas 29, see teeb koguni 5,4 protsenti.
Jah, aga mis see tegelik nakatunute arv on, seda me ei oska ju öelda. Niisiis on kõigis neis parameetrites palju määramatust. Üks Briti juhtiv statistika kommunikaator David Spiegelhalter on teinud arvutused, et kui Suurbritannias keegi viirust ei tõkestaks, siis kahe nädalaga sureks seal sama palju inimesi kui tavaolukorras kogu aastaga.
Aga teeme selle matemaatikaülesande Soome ajakirjanduses ilmunud eeskujul Eesti näitel läbi. Eeldame siis, et meil ei haigestu mitte 20 protsenti, mis oleks ülimalt positiivne prognoos, ja mitte ka 60 protsenti, mis on väga must stsenaarium. Eeldame, et meil haigestub 40 protsenti rahvastikust.
1,3 miljonist inimesest haigestub seega siis umbes pool miljonit. Kui poolest miljonist satub haiglasse üks protsent, mis on optimistlik, siis on see 5000 inimest. Kui neist vajab intensiivravi 25 protsenti, siis see on 1250 inimest.
Ja kui kõigist nakatunutest sureb üks protsent, siis sureb Eestis selle koroonaepideemia jooksul 5000 inimest. Küsimuseks jääb nüüd, millise aja jooksul ning kas meie meditsiinisüsteem peab sellele vastu.
Väga palju sõltub vanuselisest struktuurist. Teame, et laste ja noorte hulgas on suremus väike. Kui me kuidagi suudame hoida seda nakkust vanemaealistest eemale, oleks surmasid kindlasti vähem.
Lukku pandud Saaremaal on juba 170 koroonapositiivset ehk 55 nakatunut 10 000 elaniku kohta. Kui Tartumaaga võrrelda, siis meil on 44 nakatunut, mis teeb 2,8 nakatunut 10 000 inimese kohta. Mis saab Saaremaast, seal elab ainult 30 000 inimest?
Kui vaadata üht teist saart, Singapuri, kus elab küll väga palju inimesi, aga on suudetud epideemiaga hästi toime tulla. Kuigi algas see üsna varsti pärast Hiinat, ja kuigi ka sinna tilgub praegu juhte juurde... Aga nemad lõid väga range kontrolli majja. Kõik nakatunud isoleeriti karmilt, tõenäoliselt ka politsei abiga. Katsuti selgeks saada kõik kontakteerunud, kõik pandi rangesse karantiini. Eraldamispoliitika on nende ühiskonnas toiminud. Kuidas läheb Saaremaal? Suletud piirkonnas võiks olla tõhus abi eelkõige nakkusohtlike isoleerimisest.
Kas leiate, et testimine on vajalik?
Jah. Kui testitud saaksid kõik need, kel on sümptomid, mis sarnanevad koroona omadega, inimeste vanusest või muust taustast hoolimata, annaks see selgust. Muidu lihtsalt mängime valemitega, kus on tundmatuid parameetreid palju. Island on rakendanud näiteks ka juhuvalimi testi, et aru saada, kui palju on neid, kel sümptomeid ei ole, aga kes tegelikult on viirusekandjad. Islandi hinnang on, et üks protsent nende rahvastikust on koroonaviirusega praegu nakatunud.
Kaua see epideemia meil kestab? Kaardimoor vastaks ehk täpselt, aga matemaatik?
Kolme kuu pärast ei ole see asi meil kindlasti üle ega unustatud. Kas oleme kolme kuu pärast võimelised isoleerimismeetmeid kuidagi lõdvemaks laskma, ei tea. Ma ei oska ennustada, kas suvel toimuvad vabaõhukontserdid või muud üritused.
Meie rahvastiku temperamenti või sõnakuulelikkust või uskmatust silmas pidades – kui hull see tipp olla võiks?
Tahan loota, et see tipp väga kiiresti ja väga kõrgele ei tõuse. Aga ma ei tea. Aega on vaja ennustamiseks siiski rohkem. Veel üks nädal. Kui me nende arvudega ei ole siis väga palju kaugemale jõudnud, on lootust positiivsemale stsenaariumile. Praegu on äärmiselt oluline saavutada aga see, et kui kellegi pereliige nakatub, et nakkus sealt perest edasi ei leviks.
