Mida teate Karl Tiimanist,

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Kasutaja avatar
Abramis
Liige
Postitusi: 627
Liitunud: 21 Mär, 2005 20:23
Kontakt:

Mida teate Karl Tiimanist,

Postitus Postitas Abramis »

pärit Siimusti külast, Põhja Tartumaalt. Nõukogude ajal väga kardetav fashist.
http://www.oldschool.ee

"He also serves, who only stands and waits!"
The New Testament
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Kas lisaks sellele, mis võrgus saadaval?

Ilmselt mitte küsijale, vaid teistele:

Jõgevamaa Kaitseliidu raamat / [toimetanud ja kokku seadnud Ülo Pärn]
Jõgeva : Kaitseliidu Jõgeva Malev, [2001]
362 lk.

*

"Jõgeva Kaitseliidu looja Karl Tiiman

Karl Tiiman (1893 - 1944) oli väljapaistev vabadusvõitleja, kes võttis osa esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Omas kapteni aukraadi. 1918. aastal, Vabadussõja ajal koondas Karl Tiiman Jõgeval, mis tookord kuulus veel valla alla, "igaks juhuks" meestesalga juba enne okupatsioonivägede tulekut.

21. oktoobril 1918 kutsus leitnant Julius Kuperjanov Tiimani salaja Tartu, et anda talle vastupanuorganisatsiooni loomiseks juhtnööre ja nimetas ta seejärel Laiuse kihelkonna (Jõgeva, Laiuse ja Vaimastvere valla) Omakaitse, hilisema Kaitseliidu ülemaks. Hiljem oli kapten Tiiman Jõgeva Kaitseliidu malevas ratsarügemendi pealik. Ta oli üks Tartumaa tugevamaid ratsasportlasi, tulles viiekordseks Tartumaa maleva meistriks takistussõidus.

1941. aastal küüditati Karl Tiimani perekond Siberisse (abikaasa naases sealt 25 aasta pärast). Sõja esimestel päevadel (juuli algul) organiseeris kapten Tiiman koos tolleaegse kohaliku algkooli juhataja Mart Uusiga Siimusti metsavendade rühma, et taganevad Nõukogude väed ja Läti hävituspataljonid ei saaks vallas segamatult tappa ja röövida ning raskendada Stalini poolt 3. juuli 1941. aasta raadiokõnes välja kuulutatud põletatud maa taktikat. Sõjapäevil autasustati teda vapruse eest Raudristiga.

Tartumaa kommunistid panid kapten Tiimani tabajale või tabamisele kaasaaitajale välja preemia 6000 rubla. Selle raha eest oleks olnud võimalik osta kümme jalgratast või kolm tonni suhkrut, kuid kohapeal ei leidunud reeturit.
18.märtsil 1944. aastal, kui Omakaitse tegi naabervallas haarangu vene langevarjuritele, sai kapten Karl Tiiman surma. Tema kalm Tiimanite hauaplatsil oli kaua aega nimeta, sest eesti tđekistidele oli Moskvast antud juhtnöör hoida vabadusvõitlejate hauad võimalikult saladuses, et need ei kujuneks vaenuliku elemendi kogunemiskohaks."

http://www.jogevavv.ee/index.php?lang=e ... rue&id=575

*

TIIMAN, Karl, Joosep, 30.07.1893 Tartumaa Jõgeva v., eluk. Jõgeva v. Siimuste k. Pällo t., keskh., talunik, mitte küüditatud. Kaitseliit. 1941 pääses arreteerimisest. Langes 1943 [po 1944] lahingus punapartisanidega Eestis. [493M]
Tiiman, Elisabet, Georg, abikaasa, en. ka Elsa 25.09.1900; Karaganda obl. Temir-Tau; Tomski obl. Tšainski raj. Kolominskije Grivõ, arr. asumisel 02.10.43, §19-58-8, 58-10 lg.2, 10+5, vab. laagrist 1953. Pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vab. asum. 07.12.59.
Tiiman, Ülo, Karl, poeg, 29.07.24 Jõgeva v., mitte küüditatud. Arr. 1948, trib. 19.08.48, §58-1a, 58-11, 25a., vab. laagrist 23.03.57.
Tiiman-Aluoja, Tiiu, Karl, tütar, 28.07.26 Jõgeva v., 1946 sõitis erikomandantuuri loal Eestisse, 1949 abiellus Otto Aluojaga, 1950 saadeti tagasi asumisele, vab. asum. 16.08.56.
Aluoja, Ants, Otto, tütrepoeg, 14.07.51 Tomski obl. Tšainski raj., eluk. sama, vab. asum. 16.08.56. Sündis Siberis.
Tiiman, Kaarel, Karl, poeg, 23.12.29 Jõgeva v.; Karaganda obl. Temir-Tau, 1946 tuli erikoman-dantuuri loal Eestisse, 1950 saadeti tagasi asumi-sele, vab. asum. 20.06.58.

http://www.okupatsioon.ee/nimekirjad/ra ... med-T.html

*

Perekonnast, autasustamisest, matustest on 35 pilti Hintzeril, vt Herderi instituudi kodulehelt (otsingusse Tiimann, s.o kahe n-iga)

http://www.herder-institut.de/index.php ... ng=de#jump
štabskapitan
Liige
Postitusi: 55
Liitunud: 02 Apr, 2005 18:05
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas štabskapitan »

Karl Tiimann lõpetas Peterhofi lipnikekooli 1916. Pärast seda 477. polgus Põhjarindel (? komando ülem). Leitnant. Teenis Eesti tagavarapataljonis koos Kuperjanoviga.
Kasutaja avatar
Abramis
Liige
Postitusi: 627
Liitunud: 21 Mär, 2005 20:23
Kontakt:

Postitus Postitas Abramis »

Tänan, Estoloog,

Herderi instituudi lingi eest.
http://www.oldschool.ee

"He also serves, who only stands and waits!"
The New Testament
Kasutaja avatar
ivalo
Liige
Postitusi: 1102
Liitunud: 13 Apr, 2004 20:01
Asukoht: Lilleküla
Kontakt:

Re: Mida teate Karl Tiimanist,

Postitus Postitas ivalo »

TÕNIS TEEMAA
PÕNNIPILTE SÕJAAJA
SIIMUSTIST

SARK SUURTÜKIALUSEL

Oli talve lõpp 1944-ndal. Päeval olin mänginud klotsidega, ehitanud terve
kindlustusvööndi – võib-olla et Maginot’ liini, igatahes mitte Mannerheimi oma Karjala
kannaksel, mille punavägi oli purustanud. Rajatud olid suurtükitornid, tulepunktid, laskepesad,
punkrid, jooksukraavidki: niipalju kui vaid klotse ja muud materjali piisas ning ruumi saali
keskpõrandal jätkus. Seejärel oli alanud äge madin, muidugi olin ma siis ise omaehitatud
kindlustusi pommitanud.
Hämara ajal sõitis eesukse
ette regi. Sisenesid üpris morni
olemisega omakaitsemehed. Minu
kamandas ema ülakorrusele. All oli
kuulda askeldamist. Kui lõpuks
trepist laskusin, oli all hallis mingi
lavats ja sellel lebas kaptenimundris
mees, see oli lell Karl. Pisikeste
aukude rida oli tikitud viltu üle ta
mundri rinnaesise ja näo. Tagantpoolt
puudus pool pead, kukalt
polnud olemaski ja ajud olid sinelitaskus.
Sinelit ja frentši katsid
valged ajupritsmed läbisegi ruugete
plekkidega, mis ühinesid suureks
tumeruskeks laiguks sineliseljal. Südame
kohal rinnataskus oli lell alati
kandnud nimelist portsigari. Nüüd
oli hõbedases karbis kuuliauk ja
kuul, mis südamesse pidanuks tungima....
Eelmisel ööl oli olnud kuulda
Vene lennukit ning arvata, et too
jälle puistas alla mõne punaparašütisti.
Arvatut kinnitas varahommil
leitud langevari puuotsas küllap
Kurista pool kandis metskonnas.
Võeti ette metsa kammimine, mida
omakaitse päälikuna juhatas lell
Karl ise. Kargel talvehommikul, kui
haarangulised metsalagendikul hargnesid,
oli paksust lumehangest välja
kasvanud tiheda laanekuuse alt
äkki tärisenud konevalang. Kapten
niideti punatulnuka kuulidest maha
kodukandi metsas: Vabadussõjas
polnud punaste ega Landeswehr'i
sakslaste kuulid tollast Kuperjanovi
partisani võtnud ka kõige verisemais lahinguis.
Nüüd oli ta siis läbipuurituna lavatsil siruli. Kas lapse uudishimu või seletamatu sund,
aga allkorruse halli midagi mind tõmbas. Kohutavalt vaikne oli, kuidagi pahaendeliselt. Kõhe
hakkas, värinad raputasid keha, ent küünitasin vaatama veendumaks, et lell tõemeeli enam
kunagi iial enam ei upata, ei naljata... ei räägi, et, väikevanamees!, kasva, kasva, sinust peab ju
mees saama...
Viimasel ajal oli lell vahel olnud meil, tema tarvis oli üks tubagi. Küllap oli Jõgeval
omakaitse asjadega tal niipalju tegemist, et väga sageli teda näha ei saanud. Minu jaoks oli lell
Karl väheke arakstegev, karmivõitu sõjamehe hoiakuga tugev ja vahva mees, kelle sarnaseks
tahtnuks vist küll iga poisipõnn tollal saada. Ta lõhnas kindla meeste lõhnaõli järele, pisut tubaka
ja mõnikord veel millegi vängevõitu järele, mis justkui meskit meenutas.
Eestlaste vaprus ja vabadus olid tihtipeale jutuaineks seltskonnas, kus lell viibis. Ka lugu
Jõgeva ohvitserikasiinost mäletan teda pajatavat. Kaks Eesti meest olid paljakäsi joogikoha
saksmannidest puhtaks löönud. Ettenägelikult, et peod relvavendade – need nad ju Litzmanni ja
Mäe, üldse saksmannide viimase aja poliitika järgi pidanuks olema – relvapaugutamisega
laustapluseks ei kasvaks tuju tõustes, kehtis kasiinos säherdune kord, mille kohaselt sinna
sisenedes pidid kõik ohvitserid oma vööd koos püstolikabuuridega jätma riietehoidu.
Eelmisel suvel oli olnud Otsal, lell Gustavi poolt peetavas Tiimanite kodutalus Karli
suurejooneline juubel. Mittesugugi Pälluril, mis lellele kuulus. Tema naise koos tütre ja noorema
pojaga olid punased küüditanud juba 1941-se juunis, sestsaati ta oma talus ei elanud. Sünnipäev
oli rahvarohke nagu Kaitseliidu (nüüd Omakaitseks nimetatud) pidu või kalmistupäev. Mehed
võtsid seal viina kõvasti, ent punast morssi oli ka ja punaseid, tilliga keedetud vähke söödi
lehtlas. Peamiselt käiski pidu Otsa suures, pargiks ülekasvavas ja seks puhuks kenasti korda
tehtud aias: ega ikka külalised kõik majja oleks mahtunudki. Muidugi olid peokõned ja laulud.
Kas 50-nda sünnipäeva auks või teenete eest Saksa Reichi ees oli kapten Tiimanit autasustatud
raudristiga – nagu saatuse pilkena: värske raudristikavaler oli hinge põhjast vihanud kommuniste
ning samavõrd nii sakslasi kui ka venelasi üldse. Ju ta võinuks olla oma isamaalisuses
äärmuslane. Ometi oli ta nüüd talunud vaenuliste austus-avaldust.
Kainena ja kainelt võttes
polnukski tal olnud muud võimalust
peale koostöö natsisakslastest okupantidega.
Seda vängemalt kirus ja
põhjas ta Gott-mit-uns-vööpandlaga
võõrväelasi vintis peaga. Ärplevat ja
praalivat vaimu oli lelles omajagu,
iseäranis siis, kui tuju tulvamas topsi
najal. Ta oli kange kiitma jalaväge,
mu taat jälle ratsaväge. Niisugusel
puhul võttis asi ikka säärase pöörde,
et jalaväekapten alustas pilkelist
viisijuppi, näiteks: “...käi p...sse uhke
ratsamees, las lilled õitseda...!”.
Ei mäleta aga, et nad teineteise peale
kuidagi kurjaks oleks saand. Taat oli
lellest üheksa aastat noorem ning
ajateenistuses Tähtveres paiknenud
ratsarügemendis sai tast vaid kapral,
see-eest ratsaväe oma. Kui tollal
liiga noorel Trefneri koolipoisil oli
Vabadussõda mu taadil piirdunud
paaripäevase õppelaagriga Viljandis.
Ta saadeti koju: toitmaks sõjaväge
talutööga. Aastakäigu võrra vanemad
trefneristid said vintpüssid, mis
sest et vanad loksud tsaariajast või
juhtus mõnele ka inglise oma,
igatahes pärast nädalast roomamist
mulgimaa lumes paisati nad punaste
pealetungi peatama ning seda
koolipoisid tegid — paljud neist
nime marmortahvlile kandmise
hinnaga. Sellest räägib Albert
Kivikas oma raamatus...
Väljas oli külm ja siin all
hallis eesukse juures samuti. Ei
liigutanud lell. Miskitpidi tõusis
hinge ja hiilis südamesse teispoolsuse tume tunne. Paisus põues ahistavaks hirmuks,
jubedusjudinaiks ebamäärase raja ees, mille taga redutab tõelisuse asemel hoomamatu
haihtumus. Lelle polnud enam. Vaevalt küll et mul võinuks peas väreleda mingi mõttevirve, mis
seondunuks üleilmsete julmade ja jaburate tapatalgutega või siis võõrast võimust johtuvate
ränkade ohvritega, mida maarahval tuli kanda. Olnuks üleloomulik mõigata minusugusel taolisist
asjust. Oli vaid äng. Nutupurse ja tönn lämmatasid igavlikulise mõlgutuse alged elusolemise ja
elutuksmuutumise üle. Ema, muidu veel ilus ja nooruslik, oli nüüd jõledasti plass, näost ära,
äranutetud silmadega. Tema viis mu magama.
Masendusest muserdatuna kulges aeg lelle matusepäevani. Rõskelt tinane ja sompus –
sula oli. Hommikul haris ema mu kriimu näo ning selga tuli ajada kõige pidulikum kest, mis tal
minu tarvis õmmeldud üldse oli.
Tohutu, leinaliselt liikuv pikk rodu. Matuserongi pea sisenes juba kalmistule, kui ta
sabapoolne ots alles meie õuelt väljuma hakkas, pikenedes veelgi Jõgeva teelt rongkäiku
lülituvate matuseliste jagu. Kõige ees tasa-tasa vedis suurtükiväe vedukauto lafetti sargaga, selle
taga astus aukompanii, lahingukiivrid peas. Järgnesid kaitseliitlased ehk omakaitselased,
sugulased ja hõimlased ning ilmatu inimhulk saatmas lelle tema viimsel teekonnal, kas
kõikvõimalikel sõidukeil või jalgsi. Ent sarka kattis täiesti vale riigilipp.
Marurahvuslasena pidanuks lahkunu veelkord püsti kargama, sargakaanelt haakristilipu
maha rebima ja enesele sinimustvalge peale tõmbama. Ei olnud see enam tema võimuses, ega
saanud ta ei kuidagipidi sekkuda, kui haual oma saksakeelses järelehüüdes ülistas tema
sõjamehevaprust Tartu rinde ülemjuhataja kindral Walter. Kummastav küll, pidanuks Saksa
kindral silmas kuperjanovlase vahvust landesveeri purukslöömisel, olnuks see rüütlimeelne
tunnustus verivaenlasele. Nii muidugi ei saanud olla, ehkki too Saksa kindral nagu Eesti
kaptengi, mõlemad olid elukutselised sõdurid, Hitleri parteisõdurid teps mitte. Ettearvamatuid
elukäike pakkus segseim aeg Eesti ajaloos...
Siis panid teraskiivrid püssid palge ning sompus taeva alla kõmatasid kogupaugud – nagu
oleks aukompanii kõigist torudest korraga tuld andnud vaid üks mees. Kalmule kerkis pärjakuhi,
kus eesti- ja saksakeelsete kirjadega leinalinte läbisegi.
Kasutaja avatar
Bigboss
Liige
Postitusi: 420
Liitunud: 07 Veebr, 2007 17:32
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Re: Mida teate Karl Tiimanist,

Postitus Postitas Bigboss »

Kuna üks tuttav otsib Karl Tiimanist pilte siis oleks väga hea kui keegi oskaks öelda kust saada oleks võimalik.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist