www.militaar.net

Meie väeosas oli niipalju demokraatiat, et enne kui käskkirja kirjutama hakata, rääkis roodukas kandidaadiga ja küsis ka tema seisukohta. Eriti kui see kandidaat osaliselt tema asetäitja kohuseid täitis. Ja remondipataljonis oli zampoteh oluline tegelane. Pataljoni zampoteh sai isegi komandöriks kui vana erru läks. Mingis motolaskurpataljonis juhtus seda üliharva.

Ju siis EOD oligi see niinimetatud asendamatu inimene et ta käest seda küsiti enne kui määrati

Tavaliselt suva väeosas oligi nii et huiak ja loeti käskkiri ette ning oligi seersant valmis

Ma ise ka polnud mingi paelade fänn ning minust nad sinna jäid , isegi pakuti ülemuste poolt aga ütlesin alata et tovasish major , zatsem mne eto nado- tsistõje pogono tsinoi sovest

Ja too irvitas selle peale ning ütles et pravilno ja läks edasi puhaste pagunitega võiduka lõpuni välja

Utsebkas meid koolitati elektrijaama ülemusteks ja lubati igasugu triipe peale, mina eriti initsatiivi üles ei näidanud, lisaks saadeti palju aega veetma klubi kaunistamisele ja kevadel veel platsi täis joonistamisele, nii et mina mingeid paguneid ei saanud, saadeti edasi puhaste pagunitega, Meie roodus elektrijaamade peal said üldse paar poissi noorem seeruks, enamus jefreitoriks ning mõned loodrid, nagu mina saadeti puhaste pagunitega minema. Aga väeosas oli vähemalt seeru palk ja muud alluvad elektrijaama peal. minu kohustus oli korras hoida kolm mobiilset elektrijaama koos kaablite, tööristade ja autodega. Aasta teeninuna joonistati mind ka ikkagi jefreitoriks. 75-77 sõjaväes olles meil neid ühe triibuga paguneid eriti ei nõutud, peaasi oli, et paraadmundril need küljes olid, kuigi seda selga sain vast üks või kaks korda.Viimane poolaasta hakkasid staabiülem ja pataljoni ülem küll meid peedistama aga minu õnneks olin ma harva rivistusel. Tegelesin peale elektrijaama ülemaks olemise eel kino näitamisega, küll väeosa kunstnikuks olemisega. Pidin isegi paar leninit joonistama, küll ei lubatud seda oma vaba käega teha, vaid pidin selle kuskilt maha joonistama, et mitte isetegevust teha.
Ainukese baltlasena olin ma üldse tähtis asjapulk, kuna ka tehnikapealik sai teada, et ma olen ainuke, kes suutis ka normaalselt väeosas ka treipinki käsitleda. Aegajalt kutsuti mind välja ja pidin veel treima mingeid flantse ja muud vajalikku tehnikapealiku jaoks. Viimase poolaasta mingite okrugi ohvitseride õppuste järel topiti nooremseeru paeladki peale paarile seerupalga saajatele, sest komandörid said ise ka aru, et nende jefreitorite peedistamisega nad ikka eriti hakkama ei saa. Meie roodukal oli muidugi täitsa savi sellest. Muidugi oli meie eraldi seisvast pataljoni koosseisust pooled mingid Moskva humanitaarid, kellel oli sellest sõjaväest üldiselt savi juba tollel ajal. Enam vähem tehnilist taipu omavad kulid kõik pandi tuletõrje roodu. Ülejäänud vedasid rõõmsalt seanahka, kuis aga said, sest meil oli päris palju neid imatrikuleeritud tudengeid ja muud sellist humanitaarkaadrit. Isegi aasta teenivaid kõrgkooli lõpetnuid.
Parim nali oli siis, kui mina olin juba aasta teeninud ja tulid meile uued noored, üks väikemees oli juba vanem, tuli aastaks teenima. Nädala pärast selgus, et oli juba interni läbinud arst, sõjalisest kateedrist kõrvale viilinud kuidagi. Kui aru saadi, kupatati ta koheselt okrugi hospitali. Hiljem kaasvõitlejad, kes olid seal käinud, et pidi seal suur ülemus olema, ikkagi Moskvas ülikooli lõpetanud tegelane.

Ma olen tagantjärel mõtisklenud, et mispärast see jefreitor Nõukogude Armees nii põlastusväärne auaste oli. Ise tollal kohe nii sügavuti ei läinudki, sest kui juba esimesest päevast kõik räägivad, et jefreitorit inimeste hulka kuuluvaks ei loeta siis ju see nii ongi.
Alles mitu aega hiljem tõstatus sisekaemuse najal küsimus, et aga miks siis jefreitor ikkagi inimene ei ole. Iseenesest täiesti tavapärane ja pika traditsiooniga auaste, lääne pool tuntud kapralina. Midagi muud polegi osanud välja mõelda kui et see peab olema Hitleri kättemaks. Kapral Aadu ja kõik ülejäänud kapraid (jefreitorid) peale teda on vene inimeste silmis äraneetud

Või on kõvemad teoreetikud paremaid selgitusi välja töötanud? Venelastelt pole tegelikult mõtet küsidagi, sest vaadatakse nagu daunitõbist - et mis küsimus see on, igaüks ju teab, et kevade järgi tuleb suvi ja jefreitor on .... . Nii on see aegade algusest peale olnud ja ära esita lolle küsimusi ega mõtle maailma liiga keeruliseks.

Sellest jefreitori küsimuses millalgi peale sõjaväge sai ka koolivendadega arutatud ja jõudsime sama tõdemuseni, eks see Venemaal ikka seotud on Hitleriga.
Kui keegi teab midagi täpsemalt, võiks teada anda.

N. sõjaväes oli jefreitor "perejobannõi soldat - nedojobannõi seržant" ehk midagi perversset, samas Preisi armees õeldi, et "sõdur peab rohkem kartma kaprali keppi kui vaenlase kuuli".
II MS ajaks oli Wehrmachtis suhtumine kapralisse küll veidi muutunud.

Jefreitori teema, päris lõbus lugemine.
Lõin guuglisse sõna jefreitor sisse ja esimene pilt oli sellest teemast.

See jefreitori teema sõdurite seas oli samasugune, nagu ka nooremleitnant ohvitseride seas. Nägin oma sõjaväes oldud aja jooksul hospitalis mingeid nais nooremleitnante.
Meile viimane poolaasta tuli mingi kunstiajaloo lõpetanud kangelaslinnast Peterburgist nooremleitnant oma kaheaastast karistust ära kandma väeosa komsorgina. Oli teine vahva sell, pühapäeva pärastlõunat, kutsus enda juurde jooma mind ja veel paar teravamat pliiatsit Moskvast. Oli teine mingi kindrali poeg, kes vastu isa tahtmist hoopis humanitaaralaga tahtis tegeleda. Mulle tundus ta isegi väikest viisi dissident olevat. Komsomolist oli tal muidugi täiesti suva, aga poole aasta pärast ikka poliitülema nõudmisel sai ikka leitnadiks. Temaga oli alati huvitav vestelda ja vaielda, nii poliitikast, kui muust elust. Kuna ta peaaegu naaber, ikkagi baltikumist, siis teadis ta õnneks palju ka Eestist, Lätist ja Leedust, kuna siin kordi käinud ja kiitis meie muusikat juba siis. Tema kaudu sain teada ka Mashina Vremenist, kes oli siis alles algaja bänd, tuli välja, et ka Venemaal tehakse muud muusikat peale estraadi ja poliitlaulude.