Wots kirjutas:https://winstonchurchill.org/publicatio ... 1931-1950/
Huvitavat lugemist. Ma ise kipun arvama , et tolle aegse Eesti valitsuse "impotentsuse" põhjus(üks paljudest) võis olla ka Inglismaa maskeeritud välispoliitika. Peame siiski meeles , et Inglismaa number üks prioriteet oli Hitleri Saksamaa mõjuvõimu vähendamine iga hinnaga ja nagu ajalugu näitab tehti seda liiga pimestunult vahendeid valimata. Väikeriike praktikas koheldi nii , et ennem jäägu need NSV liidu mõjupiirkonda kui Saksamaale. Loosungitele kirjutati mis iganes tundus meelepärane. Samuti on kontrast millal on midagi öeldud.
Koos külma sõjaga loodi ka Lääne narratiiv , et "tahtsime tegelikult head ja austasime riikide iseseisvust kuid Stalin jõuga sõitis kõigest üle ning meie ei teadnud tõelisi kavatsusi". Tore on siukest jama kooliõpikutesse kirjutada ja 70a pähe tuupida.
Mistõttu(isiklik arvamus ja ei pretendeeri ajaloolisele tõele) MRP on ületähtsustatud kuna mõjusfäärid ja sellest tulenevad elanikkonna elusaatused otsustati juba varem ära "demokraatiat" austavate Lääne riigite poolt.
Ma sügavalt kahtlen kui Stalin poleks Inglismaa/Prantsusmaa käest rohelist tuld saanud , et siis oleks Baltiriike ja Soomet puudutatud- vähemalt tol ajal. Nagu me ajalooliselt teame siis Saksamaa sai Rootsist rauamaaki. Kuna Soome vallutamine Stalinil väga ei edenenud siis proovis Inglismaa läbi Norra edutult Rootsi tungida - Soome abistamise sildi all - tegelikult taheti lihtsalt rauamaagi kaevandused okupeerida/ muuta kasutuskõlbmatuks. Soomlased pole aga rumal rahvas ja seetõttu peale IIMS lõppu ei joostud tormi Lääne suunas ja NATOga ei ühinetud.
Kas sa oskad välja tuua, kus, millal ja milliste Inglise ja/või Prantsuse poliitikute poolt Balti riigid veel enne MRP sõlmimist lahkesti Stalinile ära lubati ning meie okupeerimiseks „roheline tuli“ anti?
Sinu toodud Churchilli-teemaline link seda teooriat küll ei kinnita, vaid vastupidi, kordab laias laastus üle seda, mis oli teada nii 70 aastat kui ka täna: et tõepoolest ei olnud Lääne-Euroopa riigid kunagi pidanud Balti riikide iseseisvust ja vabadust enda jaoks prioriteediks nr 1 ning teatud mõttes mõisteti Nõukogude Liidu soovi oma mõjuvõimu Läänemere ruumis taastada. Kuid mingit (salajast) sobingut või kokkulepet Balti riikide okupeerimiseks enne sõda küll ei tehtud. Vastupidi – 1939. aasta suvel peetud Briti-Prantsuse läbirääkimised Nõukogude Liiduga kukkusid läbi esmajoones just sellel põhjusel, et lääneriigid ei soovinud anda Stalinile voli „tagada Poola, Rumeenia ja Balti riikide julgeolekut“, kuna mainitud riigid, eriti Poola, olid sellele jäigalt vastu (ja põhjusega). See keeldumine oli Nõukogude Liidule suurepärane ettekääne läbirääkimiste katkestamiseks ning MRP sõlmimiseks Saksamaaga, kes ilma igasuguse kobinata andis Balti riigid, Soome ning Poola ja Rumeenia idaosad Nõukogude mõjusfääri, st andis rohelise tule nende alade okupeerimiseks ja annekteerimiseks.
Ka sinu viidatud artikkel sedastab kokkuvõtvalt: „Hindsight suggests that the fate of the Baltic States was sealed once Molotov and Ribbentrop signed their infamous pact. An Anglo-Soviet understanding would have precluded the pact, possibly have secured the Baltic, and much else besides.“ Aga see kõik on juba oleksoloogia.
Pärast 1939. aasta 1. septembrit ja 1940. aastal ei olnud lääneriikidel meie piirkonda sekkumiseks enam ka puht-füüsilisi ja sõjalisi võimalusi, isegi kui tahe oleks olnud. Sellega oleks kaasnenud risk sattuda lisaks Saksamaale sõtta ka Nõukogude Liiduga (mis faktiliselt oli tollal Saksa liitlane). Tehti küll mõned arglikud hukkamõistvad avaldused, aga võiks ka aru saada, et nt 1940. aasta juunis oli üksinda Saksamaaga silmitsi jäänud Suurbritannial juba sada muud muret, kui Balti riigid.
Teisalt ei tunnustanud lääneriigid, sh UK mitte kunagi Balti riikide okupeerimist de jure. Nagu sinu artiklis viidatakse mh põhjusel, et see oleks Churchilli arvates muutnud naeruväärseks terve rea põhimõtteid, mille nimel üldse sõtta astuti. Kui UK pärast 1941. aasta juunit muutus omakorda Nõukogude Liidu liitlaseks, siis oli liitlastevaheliste suhete üks suurimaid ja kriitilisemaid tüliküsimusi see, et UK keeldus tunnustamast Nõukogude Liidu 1941. aasta piire, st Balti riikide, Poola ja Ida-Rumeenia annekteerimist. Kuigi Nõukogude Liit seda väga soovis ning 1941-42. aasta kriitilisem perioodil oleks võinud Nõukogude Liidu rahustamiseks ja sõjas hoidmiseks ükskõik mida kokku lubada. Hilisemad de facto tunnustamine ja teatud mõttes kapitulatsioon Jaltas ja Potsdamis toimus juba olukorras, kus Nõukogude Liit oli need territooriumid juba sisuliselt hõivanud.
Samamoodi on minu arusaamist pidi kogu aeg avalikult teada olnud ka fakt, et UK ja Prantsusmaa ei tormanud 1940. aasta alguses Soomele appi mitte omakasupüüdmatust soovist Soomet abistada, vaid justnimelt selleks, et Rootsi rauamaardlatele Saksamaa kahjustamiseks lähemale nihkuda.
Aga see selleks. Kui tulla tagasi selle teema algse küsimuse juurde, et kas Eesti juhtkond käitus 1939-40 õigesti, siis mis seal mõnes mõttes vahet oli, mida lääneriigid olid lubanud või mitte lubanud? Otsuse baaside leping sõlmida ja hiljem 1940. aastal sisuliselt kapituleeruda tegime me ikkagi ise omaenda otsustega. Ja vähemalt tagantjärele tarkusega oli see vale otsus.