Seiklema läks Saksa armeesse küll vähemus mehi.Pea igas eesti peres oli kaotusi Nõukogude verise okupatsiooni tõttu.Kes olid küüditatud,tapetud,teadmata kadunud,alandatud...
Laskurkorpuse mehed tahtsid koju?Muidugi,iga vang seda tahab(tööpatt-mini Gulag!),see näitab,et eestlase hing igatseb vaid oma kodu.Neid ei meelitanud Stalini kommunismi kullamäed...
Ja nad ka tulid koju,KUID
koos oma uute "vabastajatest"sõpradega,kes pärast maa sakslastest puhastamist EI TAHTNUD ENAM SIIT ÄRA MINNA (ca50a!)
Ja kuidagi liiga lihtsalt võtsid need samad kodumaale ihkajad vastu soojad kohad kolhoosides,rajooni nõukogudes ja muudes nõukogudes. Kas peame neid selle eest tänama?
Oli ikka ainus viis koju tulla Punaarmeelasena?Paljud said sellega Luki all ja mujalgi hakkama.Nagu teiste seas ka Maitla,Palusalu jne.jne.
Vabatahtlik,sunniviisiline...Nii ei saa kogu aeg igas olukorras kõige õigsust jälgida.Teatavasti on oma ja teiste elu ohtu seadvas olukorras lubatud seadusi eirata.Mis muus olukorras Eesti-eestlased tolkorral siis olid?
Täpselt sellises...Ja selles seisus seadused ei kehti!
PS!Ka minu vanaisa oli Laskurkorpuses.Tööpatist pääses"tänu"sellele,et oli Leningradis.Kuid seal oli kohutav blokaad jällegi...Ja tema vend oli SS-is.Otsustas,kummale poole saad vaid see,mis aastal olid sündinud.Minu jaoks,nagu ka nenda ema jaoks,on mõlemad võrdsed.Kui inimesed,kui eestlased.Siin polnud tõesti suurt midagi otsustada.Kuid teine asi on see,kumma ohver oli eesti rahvale kasulikum.Ja siin on minu seisukoht kindel-parem,kui nad oleksid koos punaste vastu sõdinud!(kasvõi Setu mundris
Amen.