Leo Kunnas kirjutas:Teiseks, ka lätlased peaksid oma osa ära tegema ja suurendama osalust Põhjadiviisis vähemalt kahe brigaadini nagu meil. Regionaalne kaitse ei saa seisneda selles, et meile langeks osalt ka Läti kaitsmise koorem.
Mind häirib see lause teistpidi - kui Kunnase visiooni realiseerimise eelduseks on Läti kaitsepoliitika otsustav muutus, siis on ettenähtavas tulevikus alati varnast võtta Eestist sõltumatu põhjus, miks visioon ikkagi ei realiseeru. See muudab selle poliitikutele hästi mugavaks.
Muidugi on ka praeguste visioonide eeldus Eestist sõltumatu (NATO abi), aga erinevalt Läti kahest brigaadist on NATO siiski reaalselt olemas.
Ja on astunud ka konkreetseid samme julgeoleku tugevdamiseks siin regioonis.
Läti (kaitse)poliitika aga ei allu meie tahtmistele, ükskõik kui väga me seda tahaksime.
nimetu kirjutas:Läti (kaitse)poliitika aga ei allu meie tahtmistele, ükskõik kui väga me seda tahaksime.
..mis ei muuda ära fakti. et Läti ühe(pisukese)brigaadine "kaitsedoktriin" on selgelt nõrk lüli balti kolmiku keskel ning seda tuleb(ki) neile pidevalt meelde tuletada
HEREMi viimane pikk post on muideks selgelt üledramatiseeritud - no ei suuda ma sealt leida mingit kuritahtlikku "valetamist", milles HEREM oma oponente süüdistab.. pigem on tegemist lihtsalt mõlemapoolse möödarääkimisega - kõik levitavad oma tõde..
Kahed kiired järeldused sest:
-- HEREM võiks ilmselt vältida postide tegemist hiljaöhtul (-liigemotsionaalsuse pärast siis, peale rassket teenistuspäeva)
-- HEREMil näikse kujunenud petlik arusaam, et riigikaitse kui selline "kuulubki" KV juhatajana temale - ei kuulu muideks, riigikogus kindraleid ja vanemohvitsere veel küll.. sestap võiks HEREM ka alternatiivsete seisukohtade suhtes tiba sallivam olla // ei ole temagi plaanid kivisse raiutud
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
ning seda tuleb(ki) neile pidevalt meelde tuletada
Nende oma reservistid ja osad analüütikud on juba ammu seda üritanud poliitikutele meelde tuletada, kuid üsna tulutult. Vastu tullakse üsna jamade vabandustega. Lätis lihtsalt ollakse raudselt kinni professionaalse armee dogmas. Kahjuks. Selle muutmiseks meil võimu pole. Õnneks on vähemalt eelarve suurenemine toonud neile positiivsemaid muutusi. Reservistid ei jookse enam päris palja tagumikuga ringi.
HEREMil näikse kujunenud petlik arusaam, et riigikaitse kui selline "kuulubki" KV juhatajana temale - ei kuulu muideks
Tehniliselt võttes kuulub ikka küll. Tema kannab selle kõige eest vastutust. Rahandusminister ega eruohvitserid seda sama vastutust ei kanna ja seetõttu ka ei "kuulu" riigikaitse arendamine otseselt nende domeeni.
Isamaa poliitikute levitatud jutt, nagu sooviks EKRE kaitsekulutusi vähendada ja Isamaa suurendada, on otsene vale. Raha eraldamisele nii rannakaitse kui ka õhutõrje väljaehitamiseks seisis Isamaa riigieelarve läbirääkimistel tuliselt vastu. Vaid EKRE survel õnnestus eraldada raha rannakaitsele ning nüüd saab asuda kõrvaldama olulist lünka meie riigikaitses.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
..ka sinust, Martin, saab kõigest viie aasta pärast (veri)noor KV (eri)pensionär - et kas hakkad siis kohe lollimaks jääma vä
Vanuselt peaksid sa siis olema veel kas 51 või napilt 52-aastane (kui ma hästi meelde tuletan, siis mina "pensioneerusin" 51-aastaselt - lihtsalt niisama).
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Mina ei ole ühtegi pensionäri lolliks nimetanud.
Ka neid mitte, kes riigikaitse eelarves minuga samal kiirusel kaasa ei jaksa mõelda. ... pigem on tegemist lihtsalt mõlemapoolse möödarääkimisega - kõik levitavad oma tõde..
Küll olen ma aga vananedes tänulik, kui nooremad inimesed uuema aja asju selgitavad. Iseasi kas ma siis seda nii ka tajun.
Pean ka oma kaks kopikat siia kirjutama. Olen teemat jälginud ja kohati on see eriti ühe osapoole puhul enam mitte argumenteeritud diskussioon, vaid pime usk parteisse. Teate, küll millisesse parteisse. Kordades on öeldud, et see 300 milli jutt on puhas demagoogia. Hea tähelepanu mujale tõmmata. Reitinguid vaadates, siis seekord läks vist püss tagurpidi lahti.
Aga asjast.
Ma ei ole näinud erilist arutelu teemal personal. Kust me need inimesed võtame. Noorem Helme ütles vist, et "õpetatakse 40-50 tänast tegevväelast ümber" vms. Püha lihtsameelsus. Esiteks on see liialt väike arv ja teiseks "ümberõpe" tuleb taaskord teiste võimete arvelt. Eeldades, et keskmaa ÕT peaks justkui 24H toimima, siis on see personali arv palju suurem. Lõppeks allub ka RA kaitsevägi tööseaduse sätetele. Teate küll, töö ja puhkeaeg jms asjad.
Rahast ei hakka üldse rääkimagi, aga kust leida füüsiliselt inimesi? Kaitsevägi on siiski selline nišitööandja. Kõigile ei sobi. Kaitsevägi kõiki ei taha. Lubatakse ka tänases seisus palka üle keskmise, aga kui ei ole inimesi kuskilt võtta, siis ei saa neid meelitada ka väga suure palgaga. Raud ilma inimesteta (väljaõpetatud inimesteta) on kasutu.
Et kuidas see siinsesse diskussiooni puutub? Aga sellepärast, et ülepeakaela mingi uue võime loomine ei tähenda ainult taristut või mingit teisest võimest loobumist, vaid ka seda, et kuskilt tuleb inimesed leida. Aga kust?
Et siis riigi kaitseinvesteeringute programmile lisatakse 2022. aastal juurde 46 miljonit lisaks tavapärasele 20 miljonit aastas. Lisaraha on ette nähtud rannakaitsevõime loomiseks, mis peaks sisaldama meremiine ja pikamaa rannakaitserakette. https://www.err.ee/1142379/rannakaitse- ... aar-aastat
Ma usun, et kõik saavad vaikimisi aru, et Balti õhuruum on ikkagi üks tervik ning seda saab päriselt kaitsta ainult 3B formaadis tehtava ühisostuga USAst. Kuidas kolm Balti riiki ühise Patriot pikamaa ÕT süsteemi ostmiseni jõuavad ma ei tea aga kuidagi USA kaasabil ikkagi jõuavad. Eestil ei ole eelarvet uute võimete jaoks, püsikulude erosioon on tohutu, inimestest on puudus ja majandus jahtub, selle sasipuntra uurimisega tulekski alustada, see võiks olla esimene uus võime. Eesti teadus sai ju ka oma 1% kätte, mida nad üldse uurivad?!
Mul poleks tegelikult selle vastu midagi kui kõik kolm riiki panustaks ühise NASAMS-i võimekuse loomisse. Leedul on algus tehtud. Lätlased pidavat ka asja peale mõtlema, kuigi mingeid konkreetseid samme pole veel astutud.
N-ö rannakaitse/rannikutõrje osas liigume ehk õiges suunas. KV peaks seireks paar mobiilset radarit saama, miine saaks põhimõtteliselt ka Wambola pealt veesata ning miinivälja katmine maismaal asuvate laevavastaste rakettidega oleks juba kõnekas argument.
Viimastel nädalatel on põrkunud kaks erinevat nägemust, kuidas Eesti kaitset korraldada ja mis järjekorras vajakajäämisi parandada. Ühelpool endised sõjaväelased ja riigikogu liikmed, sekka sekundeerimas mitu militaar.neti liiget. Teisal kaitseväe juhataja esindamas tänast kaitseväe arusaamist.
Vaadates kogemuste pagasit siis eelmise kümnendi lõpuaastail läinutel jäi kogemuse korjamiseks Eesti kaitseväes aega keskeltläbi umbes 17 aastata, kuid neile, kes otsustasid varumeeste pingile mitte siirduda on tänaseks korjunud teadmist ja kogemusi ligi 30 aasta jagu. Märkimisväärne vahe. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik olukord, et Eesti sõjaline mõtlemine oligi oma tippu jõudnud 2007. aasta lõpuks ja vahepealse 13 aastaga pole ühtegi ajakohasemat ideed ilmunud. Kõik need tuhanded inimesed ja miljonid töötunnid pole meile mitte midagi juurde andnud. Kõik vahepealne on raisatud aeg. On vaid asjatult kontoritooli soojendatud ning paukpadruneid plärtsutatud.
Spordimaailmas ringleb visalt arvamus, et treenimine tegevat paremaks. Mulle tundub, et sõjanduses kehtib sama põhimõte. Harjutamine teeb osavamaks ja igapäevane õppimine targemaks.
Vaatame nelja juhtumit, kuna näites toodud isikud viimati aktiivselt igapäevaselt ennast sõjaliselt treenisid. Ühe suhtes võin nüüd pisut eksida, kas ta mitte vahepeal pole osalenud KL tegevuses? Mulle ähmaselt tundub, et ta mingi hetk mainis oma treeningute jätkamist?
Vaatame nelja juhuslikku näidet.
Isik A lõpetas aktiivse treenimise 2007. sügisel ehk 13 aastat tagasi.
Isik B lõpetas treenimise 2009. alul ehk pea 12 aastat tagasi.
Isik C lõpetas treenimise 2011. lõpus ehk ligi 9 aastat tagasi.
Isik D lõpetas treenimise 2014. alul ehk 7 aastat tagasi.
Ma ei soovi kuidagi nende nelja näite varal hakata kedagi halvustama või seadma kahtluse alla nende panust riigikaitsesse. Kõik nad on olnud omal ajal ja omal kombel väärt ja vaat et kohati lausa raskesti asendatavad ja kõigist neist on senini rääkida mitmeid lugusid, mõned legendaarsemad ja mõned mitte. Kõigi teeneid on ka tunnustatud, kes on saanud ordeni ja kes mütsimärke. Ammugi ei sooviks, et nad lõpetaksid riigikaitse teemadel arutlemise ja arvamuse avaldamise. See oleks igal juhul kurb ja sellest oleks rohkem kaotada, kui võita. Paraku on fakt, et pikk eemalolek ja vähene treenimine ei tee kedagi paremaks. Spordi terminites rääkides siis vana rasva pealt teevad endised tippmehed veel mitu aastat hiljem tubli tulemuse, kuid kümmekond aastat hiljem peale mälestuse endisest tippvormist enam suurt midagi muud pole. Karta on, et sama saatus tabab kõik tänaseid teenistuses olevaid eksperte.
Kõigi ekspertide, eriti kui tegemist on endiste ekspertidega, puhul tuleb alati vaadata kuna nad viimati tegelesid aktiivse treenimisega ja kas nad ei pauguta mitte kunagise vana rasva pealt, pakkudes välja meetodeid, mis olid head nende ajal, kuid vahepealset tarkust eemale jäämise tõttu pole neil enam kuskilt võtta ning kui tänased noored püüavad end vabastada asjade vanast korrast, siis kardavad vanad, et kõik läheb hukka. Sest eks õigupoolest on nad alati hukka läinud, need noored. Samas kui vaatan tänaseid noori ohvitsere, siis mul tuleb küll juba vaikselt hirm peale, et kaua suudan veel sammu pidada. Neil on suurepärane alusharidus, aste-astmelt omandatud kogemus, uued värsked ideed. Vägisi hakkavad leiba käest võtma. Ega siin muud varsti üle jäägi kui tuleb ennast positsioneerida varsti „eksperdi“ klassi ja hakata sealt tarkus jagama.
Mulle endale tundub, et kui kogemuste pagas ja igapäevaselt tehtavad treeningtunnid riigikaitse vallas on niivõrd erineva kaaluga, kui praegusel juhul, tasub pigem panustada suurema treeningmahuga „sportlase“ peale. Fakt on see, et tänasel päeval aktiivselt sõjandusega tegelejad omavad andmete osas paremat kättesaadavust ja osalt erinevus andmete kättesaadavuse osas viib erinevale tulemusele. Seda esiteks. Seetõttu ka erinevad ostunimekirjad kaitsehangete osas. Üks probleem siin muidugi on. Iseenesest on alati eksisteerimas võimalus, et kaitseväe juhataja on tänast ja eesolevat julgeolekusituatsiooni totaalselt valesti tõlgendanud ning treenib kaitseväge täiesti valesti. Lisaks kõik teised alamad inimesed kaitseväes on kollektiivse pimeduse küüsi langenud. Ajaloos on küllalt näiteid kus sedaviisi juhtunud on. Kuid sama argument kehtib kõigi debatis osalevate poolte kohta. Seega sedasorti null argumendid, mis kehtivad kõigi osapoolt kohta võrdselt, on valiku tegemisel kasutud.
Teiseks tundub, et kogu käimasolev vaidlus ei ole küsimus mitte niivõrd selles, et kas ja mis asju osta vaid probleem on märksa sügavamal – kontseptuaalsel tasandil. Lihtsalt sõnastades – kas ja kui palju saab usaldada kambrikaaslasi (Lätit, Leedut, laiemalt Põhjalat, NATOt, EL) või ongi alatine seisund kõikide sõda kõigi vastu. Nii nagu 17. sajandil seda väljendas Thomas Hobbes.
Need kaks erinev tulemust, kuidas riigikaitset korraldada, võrsuvad üpris erinevast inimkäsitlusest. Kui käsitlus ja selle aluseks olevad mõttestruktuurid on niivõrd erinevad, siis ei saagi olla mingit ühist seisukohta. Ükskõik kui palju ka ei püüaks süsteemset väärmõistmist ja sellest tulenevat informatsioonilist kuristikku täita, pole see võimalik. Juba eelnev inimeste elukogemuse pagas on niivõrd erinev. Kunnase ja Heremi kujunemisteed on olnud algfaasis üpris erinevad. Sündmusi, mis määrasi elu- ja inimkäsitluse alused pole tagantjärgi võimalik enam muuta. Ja riigikaitse debati kitsas vaates on see ainult positiivne. Sest kumb oleks hullem, kas monokultuurne arvamus või kollektiivne miraaž? Halvad on mõlemad, kumbki on tupiktee. Vähene variatiivsus arvamustes oleks sama hull kui ühine pime usk ainsa lahenduse lõplikku ülimuslikkusesse. Võimalik, et ajad ning olud muutuvad ning tänane arusaam riigikaitsest peab samuti oludega kohanema. Kuid seniks kuni seda ettenäha pole panustaks ma tänastele ja tulevastele kindralitele pisut rohkem, kui eelmistele, eripensioni väljateeninud kangelastele.
Kokkuvõttes käib viimastel nädalatel see sama vaidlus mis juba aastakümneid kestab. Vaidluse sisu on: „Eesti peab ise toime tulema. Usaldada ei saa kedagi.“ või siis „Me peame ise, kuid koos teiste abiga, toime tulema.“ Ja see on juba väga põhimõtteline küsimus. Lausa usu küsimus. Kuid usu küsimuste üle vaielda pole mõtet. Sa kas usud või ei usu ja usku argumentidega mõjutada pole võimalik. Keda uskuda, keda mitte, seda ma ei tea. Kuid kes rohkem igapäevaselt riigikaitseks treenivad ja omavad pikemat kogemust, see on teada. Eks igaüks saab oma valiku ise teha.
