Armeenia vs Aserbaidžaan

[mcraimond]

https://twitter.com/herooftheday10/stat ... 6294204417
ja ikka on vaja koguneda veoka ümber punti

Veel üks video
https://twitter.com/i/status/1312072856478523393

[ruger]

Stepanakerti pommitatakse täna õhtul. Kohalikud on keldrites

Intense shelling here in Stepanakert, Nagorno Karabakh this evening. Everyone in the hotel down into the basement.

https://twitter.com/JonahFisherBBC/stat ... 1485071362
https://twitter.com/RALee85/status/1312108490404491264

Komandopunkti telki ja tankide hävitamine
https://twitter.com/RALee85/status/1312057617787822080

[Chupacabra]

Tundub, et armeenlased proovivad väge liigutada öösel aga droonide termokaamerate eest pääsu pole
https://www.youtube.com/watch?v=VX9fR-GCX1w

Videosid lahingtehnika hävitamisest on nii palju, et see pole enam lihtsalt efektne vaatemäng, vaid droonidega tehakse tõsist laastamistööd. Mäletatavsti korraldasid türklased hiljuti sarnase hävitustöö Süürias. Seal hävitati 3 päevaga 100+ ühikut rasketehnikat ja ca 2000 võitlejat.

Bild kirjutab, et Karabahhis on 5 päevaga tapetud 4000 inimest: https://www.bild.de/politik/2020/politi ... .bild.html

[Vilks]

Aga pole kuulda olnud, mis toimub Nahitševanis, seal ju üle 98% asereid. Ühel pool Iraan ja teisel Armeenia, Aserbaidžaaniga piiri polegi?

[Kriku]

1988. aastal alanud sõja ajal toimusid lahingud ka seal, kuni Türgi hoiatas, et sekkub Nahhitševani vallutamise katsesse.

See, et 98% aserid, on ka etnilise puhastuse tulemus. Ajalooliselt oli armeenlaste vähemus suurem + 19. sajandi armeenia immigratsioon.

[nimetu]

Videosid lahingtehnika hävitamisest on nii palju, et see pole enam lihtsalt efektne vaatemäng, vaid droonidega tehakse tõsist laastamistööd. Mäletatavsti korraldasid türklased hiljuti sarnase hävitustöö Süürias. Seal hävitati 3 päevaga 100+ ühikut rasketehnikat ja ca 2000 võitlejat.

Arvestades, et viimasel ajal pole ka rohkem klippe ÕT hävitamisest olnud, siis võib järeldada, et see on praeguseks lihtsalt ära nullitud. Tähendab, aserite droonid hävitavad karistamatult.

[Kasutajanimi]

Kui juba mingi Türgi vehib droonidega, mis siis rääkida Venemaast. Ma loodan, et meil on kaitsevägi teinud järeldused nende kohta.

[Viiskümmend]

Euroopa Parlamendis on Lõuna-Kaukaasia küsimustega tegelemine Marina Kaljuranna ülesanne, milline siin Eesti esindaja seisukoht on?

[Kriku]

Eiki Berg: armeenlaste ja aserite meeleheide põrkub Karabahhis

Lisaks kunagise Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti aladele püsib praeguseni armeenlaste kontrolli all sellest ligi kaks korda suurem territoorium, mis on niisamuti de jure osa Aserbaidžaanist ning mille okupeerimine on õiguslikult küsitav, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg.

Armeenia välisministeeriumi pressiesindaja teavitas 27. septembril sõjategevusest Mägi-Karabahhias: «Umbes kell 7 varahommikul alustasid Aserbaidžaani üksused laiaulatuslikku agressiooni, sealhulgas raketirünnakuid kogu kontaktliini ulatuses meie Mägi-Karabahhi üle. Nad sihivad tsiviilelanikkonda ja tsiviilinfrastruktuuri, sealhulgas pealinna Stephanakerti. Juba on teateid kaotustest tsiviilelanikkonna seas.» Aserbaidžaani president İlham Əliyev vastas süüdistustega Armeenia aadressil: «Armeenia relvastatud üksused tulistasid täna hommikul mitmest suunast meie asundusi, niisamuti meie sõjaväe positsioone erinevatest relvadest, sealhulgas raskekahuritest. Vaenlase tule tõttu on ohvreid nii tsiviil­elanikkonna kui ka sõjaväelaste seas.»

Kaks igipõlist vaenlast olid jälle karvupidi koos.

Unistus ja tegelikkus

21. septembril tähistas Armeenia iseseisvuspäeva. See on riik, mida ei tunnusta Pakistan, millel pole diplomaatilisi suhteid Türgiga, ning mis on viimased 30 aastat olnud sõjajalal Aserbaidžaaniga. Armeenia oma praeguses riiklikus kehastuses on kõigest üks kümnendik ajaloolisest Suur-Armeeniast ja üks viiendik revisionistlikust Ühinenud Armeeniast. See on territooriumilt isegi kaks ja pool korda väiksem kui lühikest aega pärast Esimest maailmasõda eksisteerinud Armeenia (esimene) Vabariik.

Õigupoolest ongi praegune Armeenia Vabariik geograafiliselt armeenlaste ajaloolise asuala põhjaservas, mitte keskel. Sest kese ise jääb Ida-Anatoolia/Lääne-Armeenia piiridesse, mis muutusid 1915. aasta genotsiidi tagajärjel «etniliselt puhasteks» mitte-armeenia aladeks. Olgugi et kristlastest armeenlaste ja moslemitest türklaste pingeid tuli ette ka varem, päädis idee rahvuslikust enesemääramisest ja rahvusterritooriumist nullsummaga – ühe rahvusgrupi eksistentsiaalsed vajadused korvati rivaalitseva grupi jõhkra mahasurumisega.

Armeenlaste rahvuslikus eneseteadvuses kantakse genotsiidiõudusi põlvest põlve edasi emapiimaga. See puudutab isiklikult väga paljusid, sest peale kuue miljoni välisarmeenlase on ka kolme miljoni koduarmeenlase seas enamuses need, kelle juured jäävad praeguse riigi territooriumist väljapoole.

Ajaloos kinni

Kui mujal endise Nõukogude Liidu aladel võis täheldada mõningast keelepõhise rahvustunnuse hägustumist ning rahvusradikaalse elemendi tasalülitamist, siis Nõukogude Armeenia elas läbi omamoodi rahvusliku­ taassünni. Nõukogude liidrite kutsel asus sinna ümber sadu tuhandeid enamasti Lähis-Ida taustaga armeenlasi. Piisab vaid Jerevani hiiglasliku nõukaaegse kaskaadi 572 trepiastmest üles ronida, et mõista, miks säärane ehitis pühendati Nõukogude Armeenia 50. aastapäevale. Eks ikka selleks, et kõigi maade proletaarlased võiksid ühineda Ararati kaksikmäe vabastamiseks türklaste käest.

Tõsi, ajaloos on palju ebaõiglust korda saadetud. Vägivald on sünnitanud vägivalda. Armeenlaste identiteet on kujunenud pigem välise ohustatuse tulemusel kui rahvuslikule erakordsusele rõhudes. Vanim ristirahvas terves maailmas, nende eriline keel ja selle teistele loetamatu kirjapilt ei tee veel armeenlast armeenlaseks. Armeenia- ja venekeelsed, armeenia kiriku rüpes olijad ja usust taganenud armeenlased toob kokku meelespealill, sümbol, mis tähistas saja aasta möödumist armeenlastevastasest genotsiidist. Mägi-Karabahh ehk Artsahh ehk üks viieteistkümnest ajaloolisest Suur-Armeenia regioonist tähistab armeenlastele õigust iseolemisele ja vastupanu neile, kellest erinev «geneetiline kood ei võimalda kooselu». Paradoksaalsel moel on just armeenlaste geneetiline kood lähemal türklastele, kui nad ise suudaksid arvata ja aktsepteerida.

14. sajandil oli Mägi-Karabahh asustatud valdavalt armeenlastega, kuid hilisemad rahvasteränded ja sunniviisilised ümberasustamised muutsid demograafilise olukorra esmalt islamiusuliste turgi hõimude kasuks. 18. sajandi keskpaigaks liikus ka poliitiline võim armeenia ülikutelt Pärsiaga vasallisuhetes olevatele khaanidele. Kui Mägi-Karabahh Vene impeeriumiga vormiliselt liideti, siis hakkas armeenlastest elanikkond kasvama: 1823. aasta üheksalt protsendilt 1880. aasta 53 protsendini kogu rahvastikust. Khaaniriigi rajatud Şuşast sai aga 19. sajandil tähtis kaubandus- ja kultuurikeskus, mistõttu seavad aserid just pigem selle geograafilise koha kõrgemale oma rahvusteadvuses, võrreldes Bakuuga, mille hilisem kasv oli seotud üksnes naftabuumiga. Pole siis ime, et kui 21. mail toimus vast valitud Karabahhi liidri presidendiks vannutamine just nimelt Şuşas ja mitte Stephanakerdis, pidasid aserid seda ilmselgeks provokatsiooniks.

Mägi-Karabahhi küsimus kerkis teravalt päevakorda pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ja Kaukaasia rahvusriikide sünniga seonduvalt. Kuigi siis peeti maha esimesed verised lahingud, otsustas siiski Mägi-Karabahhi võimaliku administratiivse kuuluvuse Stalin. 1923. aastal hakkas valdavalt armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi autonoomne oblast kuuluma Nõukogude Aserbaidžaani koosseisu. Ja veel nii, et Nõukogude Armeeniat ja Mägi-Karabahhi eraldas umbes 50 kilomeetri laiuses Murovdaği (Mravi) kõrgmäestik, ühes ainsa võimaliku ühendusteega 10 kilomeetri pikkuse Laçıni (Berdzori) koridori näol. Loodusgeograafiliselt võis ju Stalini otsus­ olla isegi mõistetav: mägine vöönd ühes veelahkmetega eraldas regioone teatud loogika alusel. Pealegi tõotas klassivõitlus rahvuslike eripärade minetamist. Asjatult.

Pigem sõda kui rahu

Perestroika võttis maha piirangud, mis hoidsid rahvustevahelist konflikti ohjes. 1988. aastal loodud Karabahhi liikumine kutsus üles ühinemisele emamaa Armeeniaga. Veel kaks aastat ning Nõukogude Liidust sai minevik. Selle varemetel sündinud Armeeniale ja Aserbaidžaanile terendas aga verine arveteklaarimine, mille tagajärjel hukkus hinnanguliselt 25 000 – 30 000 inimest. 413 000 armeenlast põgenes Aserbaidžaanist ja 724 000 aserit sunniti lahkuma Armeeniast, Mägi-Karabahhist ja seda ümbritsevast nn puhveralast. Armeenlaste kontrollitaval alal on loodud rahvusvaheliselt tunnustamata Mägi-Karabahhi Vabariik (alates 2017. aastast paralleelselt kasutuses nimetus Artsahhi Vabariik).

Kuigi 1994. aastal sõlmiti vaherahu, on sage tulevahetus «kontaktjoonel» nõudnud praegu juba kuni 4000 inimelu. Ainuüksi 2016. aasta aprilli nelja päeva sõjas hukkus hinnanguliselt 200 inimest. Siis läksid liikvele tankid, tulistati raskerelvadest ning sooritati lahinglende ja droonirünnakuid. 2020. aasta juulis kandus sõjategevus Armeenia-Aserbaidžaani piirialadele kirdes. Et sõda võiks ka midagi muud tähendada kui kõrgendikelt suunatud aserite snaiprituli armeenlaste gaasiautode pihta, tuli Tavuši piirkonna elanikele mõistagi üllatusena.

Ainsa rahvusvahelise institutsioonina on konfliktilahendajana esindatud OSCE. Kuid ka seda üsna sümboolselt – ei missiooni ega tõsiselt võetavat vaatlust, mis välistaks relvarahu rikkumisi. Andrzej Kaspr­zyk, kes on OSCE eriesindaja volitustega nn Minski grupi juures, istub Thbilisis ja väisab konfliktipiirkonda ainult pisteliselt. Sest nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia usuvad rohkem relvakeelt ja püsiva lahinguvalmis sõjamasina toimimisse heidutajana kui rahvusvahelise rahuvalve kohalolekusse rahu tagajana. Pealegi on aserid usaldamatud Vene rahuvalvajate osas ning armeenlastele teised variandid ei sobi.

Pigem valitseb vastakuti soov anda sõjale võimalus, mida ilmestavad kõrgema taseme väljaütlemised, näiteks: «Ilma Karabahhita on Aserbaidžaani riiklus ebatäiuslik» või ka: «Kui nad (loe: aserid) soovivad sõda, siis me seda neile ka pakume». See ei jäta ka välistele toimijatele muud võimalust kui sütitada oma lähimat liitlast sõjategevusele (Türgi), helistada konflikti osalistele ja manitseda rahulikkusele (Venemaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, Iraan) või väljendada muret ja suutmatust olukorda mõjutada (ÜRO ja Euroopa Liit).

Praegune sõjategevus erineb mõnevõrra varasematest katsetustest tüli norida. Esiteks on tegemist süsteemselt organiseeritud rünnakutega kogu kontaktjoone ulatuses ning ka sellest eemal ehk Armeenia-Aserbaidžaani piirialadel. Teiseks on rünnakute mastaapsus puudutanud ka tsiviilobjekte ja näha on mõlema poole valmidust totaalsõjaks – sellest siis ka sõjaseisukorra ja üldmobilisatsiooni kehtestamised. Kolmandaks pole sõda ohjeldavat jõudu – avalik arvamus on pigem sõda pooldav kui seda pidurdav tegur. Neljandaks, regionaalsed suurjõud hoiavad madalat profiili: Ameerika Ühendriigid on seotud presidendivalimistega, Venemaa usaldusväärsust neutraalse vahetalitajana ei ole küsitavaks seadnud mitte ainult Aserbaidžaan, vaid ka Armeenia.

Viiendaks, võimalus lokaliseeritud iseloomuga sõjategevuseks on praegu suurem kui ei kunagi varem. Pealegi, ilma­ Türgi otsese sekkumiseta ei kehti Venemaa julgeolekugarantiid Armeeniale Karabahhi konflikti valguses. Kuuendaks, kogu maailm on seotud Covid-19 teise lainega ega suuda hoomata kõiki lahvatusi vanades pingekolletes.

Konflikti anatoomia

Karabahhi konflikt on pikaajaline lahendamatu armeenlaste ja aserite vastasseis, millel on selgepiirilised territoriaalsed ja etnokultuurilised tunnused. Tülipoolte positsioonid on nii reljeefsed, et kompromissideks ei jagu mänguruumi. Armeenlastele tähendab lahendus «vabanemist» turgi moslemite võimu alt ja Karabahhi armeenlaste enesemääramisõiguse teostamist, aseritele on see armeenlaste «okupatsiooni» lõpetamine ja sõjapõgenike naasmine koju. Õigupoolest ongi konflikt armeenlaste jaoks juba ammuilma lahendatud. Vaid aserid on need, kes sedasorti «lahendusega» ei lepi ja soovivad ennast kaotatud territooriumidel taaskehtestada.

Vähe sellest, et Karabahhi armeenlased kontrollivad suures osas kunagise Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti piiridesse jäävaid alasid, on nad suutnud hõivata peaaegu kaks korda suurema territooriumi selle ümber. Need 1993. aastal hõivatud alad olid esialgu mõeldud puhverdamiseks ja väärtuslikuks vahetuskaubaks rahu ja tunnustamise vastu. Kui «maa rahu vastu» leidis tülipooltes mingitki vastukaja viimasel sajandivahetusel – armeenlased olid valmis loobuma viiest nende poolt okupeeritud territooriumist Aserbaidžaanis (Cəbrayıl, Qubadlı, Zəngilan, Ağdam, Füzuli) ning aserid näitasid üles valmidust korraldada referendum Mägi-Karabahhi tulevase staatuse küsimuses pärast sõjapõgenike naasmist –, siis 2010. aastaks olid ka need lootuskiired jäädavalt tuhmunud. Vahetuskaubast on saanud «vabastatud põline Armeenia territoorium», mida asustatakse armeenia päritolu põgenikega Lähis-Idast. Asundustegevus okupeeritud aladel ei ole nii laialdane kui näiteks Iisraeli kontrollitaval Läänekaldal, kuid sellise tegevuse õiguslik külg on sellegipoolest küsitav.

Armeenlased on aserite silmis «nähtamatud vaenlased omade seas», midagi analoogset 1930. aastate natside juudikäsitlusega. Aserbaidžaanis ei ela praegu ühtegi armeenlast; Armeenia kodanikel ja kõigil armeenia nimega välisriikide kodanikel puudub sisenemisvõimalus riiki. Kuna igapäevast rahvustevahelist suhtlustasandit pole, on armeenlaste dehumaniseerimine aserite silmis omandanud ähvardavad mõõtmed. Armeenlastest maalitud koletuslikud pildid mobiliseerivad noori uljaspäid relvi haarama. Kokkupõrked armeenlastega võivad aset leida kõikjal maailmas, kus selle rahvuse esindajaid elab.

Armeenlased seevastu elavad endiselt ohvrikompleksis. Aserid ei eksisteeri armeenlaste silmis mitte aserite, vaid türklastena, kel lasub samaväärne süü genotsiidi korraldamises. Nii polegi ime, kui tavakäibes lipsab jutu sisse lihtsalt sõnapaar «meie vaenlane». Seda eriti siis, kui pole võimalik vältida «neid, kellest me ei räägi». Vastaspoolt nägemata ja murekohti jagamata pole võimalik rahu saavutada.

Frustratsioon ja selle järelmid

Üks sagedamini esitatavaid küsimusi konflikti eskaleerumise juures on: «Miks nüüd ja just praegu?» Sisemistest ja välistest teguritest oli juba juttu. Küll aga tasuks veel põgusalt peatuda frustratsioonil.

Mul pole mingitki kahtlust, et aserid vajutasid esimesena päästikule. Neil oli ka selleks kõige rohkem põhjust. Sest hoolimata ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidest 1993. aastast (822, 853, 874, 884) kestab armeenlaste okupatsioon edasi. Veel hullem, aserite silmis on tegemist liberaalse silmakirjalikkusega, kus lääs on selgelt positsioneerunud Moldova, Gruusia ja Ukraina seljataha, aga Mägi-Karabahhi küsimuses vaatab läbi sõrmede. Eriti läbilõikavalt joonistub see välja Krimmi annekteerimisele järgnenud lääne reaktsioonides. Sanktsioonid, mis siis, et ebatõhusad, ikkagi kehtestati Venemaale. Armeenia suhtes valitseb aga ambivalentsus. Pigem näeb lääs armeenlasi kannatava poolena ja kaldub toetama Karabahhi armeenlaste enesemääramisõigust, sest kõik muud moodused rahumeelseks kooseksisteerimiseks aseritega on end ammendanud.

Näib, et aserid on kaotanud usu kehtivasse rahvusvahelisse õigusesse, mis ei annaks pinge avaldumisel rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse vahel kergekäeliselt võimalust uue riikluse tekkeks. Eriti veel siis, kui selleks on kasutatud kolmanda riigi jõudu. Aserite meelest tähendab rahuprotsess tegelikkuses Armeenia huvide esiplaanile seadmist – tasahilju Mägi-Karabahhi eraldatuse legaliseerimist. Ka siis, kui rahuprotsess on varjusurmas, võimaldab konflikti külmunud olek Armeenial vallutatud alasid enda omadega integreerida.

Seega, Aserbaidžaanil on valida, kas kaasa mängida seadustatud eraldatusega või vaadata­ pealt Mägi-Karabahhi ja okupeeritud territooriumite kaugenemist silmapiirilt, ilma et rahvusvaheline üldsus reageeriks. Välistades sellises olukorras jõukasutuse, on Aserbaidžaani autoritaarne liider İlham Əliyev silmitsi režiimisiirde ohuga. Meeleheide viib sõjani ja sõda tagab rahu. See on ebameeldiv, kuid üdini realistlik järeldus.

[ruger]

SEPKA-Mägi-Karabahhi diversioonigrupp käis Aserbaidžaanis ja hävitas sealse Iisraeli päritolu raketikompleksi Lora, millega täpsuslöögiga lasti ära üks sild.

Semyon Pegov claims that a Nagorno-Karabakh sabotage group infiltrated behind Azerbaijani lines and destroyed a missile system that struck Stepanakert. He said it was an Israeli-made LORA

https://twitter.com/RALee85/status/1312418109958107139

Aserite president andis teada esimese suurema asula vallutamisest ca 10km sügavusel.

According to the President's Press Service Ilham Aliyev congratulated the Commander of the 1st Army Corps, Hikmet Hasanov, on the liberation of Madagiz from occupation. He instructed him to convey the congratulations to all personnel of the corps.

https://twitter.com/cavidaga/status/1312421355082715136

[carrierlost]

SEPKA-Mägi-Karabahhi diversioonigrupp käis Aserbaidžaanis ja hävitas sealse Iisraeli päritolu raketikompleksi Lora, millega täpsuslöögiga lasti ära üks sild.

Sillale lasti pihta, aga veel on püsti.

https://twitter.com/AuroraIntel/status/ ... 67649?s=20

[nimetu]

Sillale lasti pihta, aga veel on püsti.

Seda oli isegi rünnaku videolt näha, et plahvatus polnud piisavalt efektiivne. Üks auto pani sealt vabalt läbi.

[Kriku]

Aserite president andis teada esimese suurema asula vallutamisest ca 10km sügavusel.

According to the President's Press Service Ilham Aliyev congratulated the Commander of the 1st Army Corps, Hikmet Hasanov, on the liberation of Madagiz from occupation. He instructed him to convey the congratulations to all personnel of the corps.

https://twitter.com/cavidaga/status/1312421355082715136

Kui see tähendab, et jõeorg piirini on aserite kontrolli all, siis on saavutus muljetavaldav.

[ruger]

Armeenial kaalub kriisi lahendamiseks mängu tuua Venemaa rahuvalvajad.

Armenian Prime Minister Nikol Pashinyan announced his readiness to discuss within the framework of the OSCE Minsk Group the issue of bringing Russian peacekeepers to Nagorno-Karabakh.

https://europe.liveuamap.com/en/2020/3- ... -announced

[carrierlost]

Aserite president andis teada esimese suurema asula vallutamisest ca 10km sügavusel.

According to the President's Press Service Ilham Aliyev congratulated the Commander of the 1st Army Corps, Hikmet Hasanov, on the liberation of Madagiz from occupation. He instructed him to convey the congratulations to all personnel of the corps.

https://twitter.com/cavidaga/status/1312421355082715136

Kui see tähendab, et jõeorg piirini on aserite kontrolli all, siis on saavutus muljetavaldav.

Seal tuldi põhja poolt üle mägede esimestel päevadel ja lükati edasi kagu poole kuni saadi armeenlaste varustustee Martakerdist ülalpoolsetele tugipunktidele (Magadiz, Talish) tule alla. Armeenalaste logistika sinna suunas lakkas seejärel toimimast. Juba olemasolev rasketehnika, suurtükid kõik lasti vaikselt UAV pealt sodiks.