|
Lasnamäe lennuvälja sünni puhul tuleks ilmselt alustada samast Peterburgi sõjaväeringkonna 1914. a. suvisest ringlennust nagu Raadi lennuvälja puhul Tartuski. 17. kuni 20. juunini 1914 asus 18. armeekorpuse lennusalga 10 lennukit Lasnamäel lennuväljal. Siiski ei saa päris kindlalt öelda, et asuti samal kohal kus hiljem lennuväli rajati. Aasta varem oli prantsuse lendur Brindejonc kasutanud oma lennudemnstratsioonideks platsi valge majaka lähistel. Vahetult Esimese ilmasõja eel asuti rajama lennuvälja juba selle praegusel (või peaks vist siiski ütlema et endisel) kohal. Pole aga 100% kindlust, et juba juuni lõpuks plats sellises korras oli, et seal maanduda sai.
Platsi silumiseks kasutati veohärgi, kuid nende abiga seda eriti siledaks just ei saadud. Lisaks kippusid kohalikud elanikud vanast harjumusest seda edasi kasutama karjamaana. Nii ei olnud ka haruldane see juhus, kus lehmad lennukeil startimist ning maandumist segasid. Kuid hiljemalt 1916. a. oli juba rajatud alaline lennuväli koos seal baseeruva üksusega tulevase Lasnamäe lennuvälja kohal. Linnapoolsesse serva oli ehitatud 4 tõrvapapist katusega puitangaari. Narva maantee poolsesse serva oli rajatud pommikelder ja bensiinihoidla. Neist veidi eemale lennuvälja nurka olid rajatud teenistushoone, remondi- ja puutöökoda, ladu ning torniga valvuri maja. Ülemiste raudteejaamast tuli lennuväljale raudteeharu. Lennukid toodi lennuväljale suurtes puukastides lahtivõetuina. Neid samu puitkaste kasutati hiljem lennuväljal mitmesuguste abihoonete ning soojakutena.
Peeter Suure merekindluse üksikusse maalennusalka kuulus umbes 150 sõjaväelast. Lendureiks olid vaid ohvitserid, kes valdavalt olid sinna saadetud puhkama peale intensiivset lahingtegevust rindel. 1917. a. algupoolel oli Tallinnas asunud maalennu salga komandöriks sõjaväelendur kapten Agejev. Pärast Oktoobrirevolutsiooni ta areteeriti ning tema asemel sai üksuse ülemaks lipnik Želežnjov, kes oli autasustatud nelja Georgi ristiga (alamväelaste autasud, mitte Georgi orden) ning Georgi mõõgaga.
Suhteliselt emotsionaalselt on olukorda 1917. a. lõpul Lasnamäe lennuväljal kirjeldanud (tol ajal lendur-lipnik) Arnold Under. Nimelt oli ta 1917. a. lõpul Moskvas lendurite reservis. Saades jõuluks puhkust, saabus ta Tallinnasse ning üritas ka maad kuulata teenistusvõimaluste üle Eestis. Äsja loodud Eesti Diviisi staabis sai ta lahke vastuvõtu ning lühiülevaate Tallinnas paiknevaist lennuüksustest. Lasnamäel asuvast Peeter I Merekindluse lennueskadrillist kuulis ta, et seal teenivat neli-viis eestlasest tehnikut ja Inglise lendurikoolitusega lipnik Nusberg. Nusberg oli Underi koolivend Inglismaal lennukoolis õppimise päevilt. Ning seetõttu ütles ta Diviisi staabis kiirelt head aega ning põrutas Lasnamäele.
Vene lennuüksuse soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt kuulis Under, et nõukogul pole vähimatki selle vastu, kui eskadrillis luuakse üks allüksus ainult eestlastest, juhul kui loojad vajaliku asjaajamise kõik enda peale võtavad. Eskadrillis oli viis vakantset lenduri kohta ning isegi tosin kokkumonteerimata „Lebed 12” lennukit (lisaks 24 kasutuses olevale). Olulisis andmeid sai Under ka Nusbergilt. Näiteks kuulis ta, et ka varahoidja on eestlane, tema käes on kõigi üksuse hoonete lukkude ja tabade võtmed, venelased on sõjast tüdinud ja tihti saboteerivad lennukäsku. Meeste isiklik vara on juba kojusõiduks pakitud. Mis neid veel paigal hoidvat, olevat „köök ja koiku”. Ohvitserist ülemal ei ole mingit distsiplinaarvõimu.
Lipnik Under õiendas peale puhkuse lõppu oma vahekorra lennukooliga, sõitis Tallinna ja asus Lasnamäe eskadrilli vabale lenduri kohale. Neljale veel vakantsele kohale ei ilmunud aga kedagi Moskvas reservis olnud eestlastest. Peatselt aga selgus, et ka lendurid Veelmann ja Konno olid enne venelaste komisjoni saabumist Tallinna sõitnud, ainult ei olnud käinud diviisi staabis ennast esitlemas.
„Pjotr Pervõis” oli olukord just selline, nagu lipnik Nusberg kirjeldas. Igaüks tegi, mida tahtis. See segas ka soldatite nõukogu tegevust, kuid isegi see ei julgenud kedagi korrale kutsuda, kartes rivijaoskonna meestega vastuollu sattuda. Iga päev oli oodata Saksa okupatsioonivägede üle külmunud väinade Eestimaale tungimist, kuid Lasnamäel saboteeriti sellal hädavajalikke luurelendegi.
Tulemus on kõigile teada. Sakslased tulid ning venelased põgenesid ilma vastupanu osutamata. 24. ja 25. veebruaril 1918 Tallinna saabunud sakslased said sõjasaagiks 24 mahajäetud lennukit.
Siiski oli vahepeal ka segane hetk, kus need 24 lennukit kuulusid Eesti diviisile. Nimelt põgenes Lasnamäe eskadrilli komandör oma lennukil Tallinnast juba juba 23. veebruaril 1918. Veel ühte lennukit üritati vedada sadamasse, et seda laevale laadida ning kaasa võtta. Kui see ettevõtmine aga ebaõnnestus, siis jäeti ülejäänud lennukid lennuväljale lihtsalt maha. 24. veebruari hommikul võttis Under Omakaitse staabist kaheksa meest ning korraldas nendega Lasnamäe lennuvälja ning lennukite valve. Abiks oli ka teine eestlasest lendur Jaan Nusberg. Üle võeti ka Hundikuristikus asunud lennusalga laskemoona ladu. Nii oli Eesti diviis järsku lennuvälja, 24 lennuki ning neile vajamineva varustuse, relvastuse ning laskemoona omanik. Kuid juba järgmisel päeval saabusid Tallinna sakslased, kes lennuvälja koos lennukitega üle võtsid ning eestlased sealt lihtsalt minema kihutasid.
Okupatsiooni ajal asus Lasnamäel mingi sakslaste üksus. Selle number on hetkel mulle kahjuks teadmata. Võimalik et FA 16, kuid siiski tundub et FA 16 asus lennusadamas. Igatahes oli 1918. a. sügisel Lasnamäel distsipliin parem kui Lennusadamas paiknenud üksusel ning eestlastel seal midagi üle võtta ei õnnestunud. 1918. a. 21. novembril üle võetud Lasnamäe lennuväljast oli vaid veerand kasutuskõlblik. Aerodroomi juurde kuulus neli puust angaari, kolm väiksemat maja, kaks talli, kaks ladu, üks kuur, üks töökoda ning lagunenud köök.
Vabadussõja ajal ning järel kujunes Lasnamäest Eesti lennuväe peabaas. Tolleaegne lennuvägi (algul lennuväe poolrood, hiljem rood) koosnes maalennu ning merelennu eskadrillidest. Maalennu eskadrill asus Lasnamäel (võike salk sellest oli siiski komandeeritud Tartusse) ning merelennu eskadrill Miinisadamasse rajatud betoonangaarides. Lisaks viiele angaarile asus Lasnmäel maalennu eskadrilli kantselei, meeskonna eluhooned ning teised abihooned. Lennuväe kesktöökojad asusid sel ajal sadamatehase hoonetes.
Viies angaar saabus Lasnamäe lennuväljale 1919. a., kui Pirita jõe suudmes asunud ajutise lennusadama angaarid koost lahti võeti ning kaks neist Tartusse Raadile viidi ning üks Lasnamäel uuesti üles pandi. Sellega esialgu Lasnamäe lennuvälja laiendamine ka piirnes. Vabadussõja lõppedes oli rahast puudus kõikjal ning investeeringud lennuväe arenguks olid üsna kitsid tulema.
22. märtsil 1921 registreeriti Eestis eralennuselts "Aeronaut", mis alustas lende sama aasta suvel ning kasutas (maalennukitele) samuti Lasnamäe lennuvälja. Aeronaut kasutas algul ka sõjaväe angaare ning teenindust. Huvitav oli see, et leping nende kasutamiseks sõlmiti alles peale esimesi lende. Selle alusel sai Aeronaut endale eraldi angaari (algul angaari nr 4, hiljem nr. 5) ning lepiti kokku lennuvälja teenuste hinnas. Lennukite remondi eest tuli maksta eraldi "turuhindade alusel". Siiski jäi eralennuliini kolimisest sõjaväe lennuväljale palju lahtiseid otsi. Sellest kasvas aja pikku välja tõsine konflikt lennuväe juhtkonna ning Aeronaudi vahel. Konflikti lahendamisele ei aidanud kaasa ka see, et Aeronaut palkas lendureiks mitmeid sakslasi, kes olid ilmselt nõus suht mõõduka palgaga. Kuid kelledest vähemasti kaks olid võidelnud Vabadussõja ajal Eesti Vabariigi vastu Landeswehri ja Bermondt-Avalovi poole peal.
1922. a. juulis saab Aeronaut Lasnamäel 12 aastaks rendile 4000 ruutsüllase maatüki. 1. augustil algavad sellel raudbetoonist angaari ehitustööd, mis loodeti lõpetada 6 nädalaga. Selle pikkus on 16 meetrit ning laius 10 meetrit. Lisaks angaarile rajati ka töökoda koos teenindus- ning olmeruumide ja reisijate ooteruumiga. Kuid oma angaarist hoolimata jäid suhted sõjaväega segaseks - stardi- ning maandumisrada hooldas endiselt sõjavägi, kes nägi Aeronaudis pigem käopoega, kes nende pessa on sokutatud ning nüüd neid sealt välja üritab trügida. 1923. a. jõuab elekter Lasnamäe lennuväljale.
25. septembril 1924. a.arutati Lasnamäe lennuvälja olukorda Tallinna linna majanduskomisjonis. Olukord oli sel hetkel pisut kummaline - sõjavägi rentis umbes 3 tiinu suurust maa-ala, mis oli tema hoonete all, Aeronaut rentis oma angaari ja ehitiste alust maad, aga lennuväli ise (umbes 55 tiinu) ei kuulunud neist kummalegi - oli linna maa. Nüüd soovis sõjavägi sõlmida lepingu ka lennuvälja enda rentimiseks. Aeronaut esines vastulausega, kus soovis et ka eralennukeile lennuväli avatuks jääks. Lennuväli antigi sõjaväele rendile koos klausliga, et lennuväli peab jääma avatuks maandumiseks ka eraõhusõidu ettevõtetele, milledel Eesti Vabariigi piires tegutsemiseks on valitsuse luba. Sel korral ei õnnestunud lennuväelastel Aeronauti veel välja puksida.
1925-26 aastail valmis Lasnamäel lennuväe ruumikas töökoda, mis võimaldas nädalas remontida 10 lennukit. Sellest ajast peale asusid ka lennuväe töökojad (hiljem nimetati Lennubaas ning Lennuväe Baas) samuti Lasnamäe lennuväljal. 1926. a. aprillis sai Lasnamäe lennuväli öiste lendude sisseseade - elektrijõujaama koos helgiheitjaga. Sellest ajast peale hakkas sõjavägi seal sooritama ka öiseid lende.
1. mail 1926 keelas sõjavägi Aeronaudil Lasnamäe lennuvälja kasutamise. Konflikt leidis lõpliku lahenduse aga alles aasta hiljem, kui Aeronaut 11. aprillil 1927 lõpetas oma tegevuse. 1928. a. sai lennuvägi enda kätte ka pankrotistunud Aeronaudi angaari ning teenistushooned. Neist viimased läksid Lennukooli käsutusse. 1929 valmisid Lasnamäel üleajateenijate elamud, vankrikuur, tallid, toidukelder, relvaladu ja muud teenistusruumid. 1930. a. püstitati sinna ka raudbetoonist angaar (32 m pikk, 21 m lai ja 5 m kõrge). 1932. a. valmis seal raadiojaama hoone.
Peale Aeronaudi pankrotistumist lendasid Tallinna ja muude linnade vahet vaid vesilennukid, mis kasutasid sadamas asunud lennuangaari. Lasnamäe jäi täielikult sõjaväele. Uus reisilennuväli tekkis Tallinna lähistel alles mõne aasta pärast. 7. juunil 1928. a. avab saksa-vene lennukompanii Deruluft Nehatu lennuvälja. Tegemist on tegelikult vaid 218 400 ruutmeetrise enam-vähem silutud platsiga, kuhu Narva maanteelt viib käänuline külavahetee. Ainsaks tehniliseks varustuseks lennuväljale püstitatud puithoones oli telefon, paar vaati lennubensiini ning materjal suitsutule tekitamiseks. Nehatu lennuvälja kasutati reisilennukite maandumiseks kuni Ülemiste lennuvälja valmimiseni. Hiljem leidis kasutust purilendurite lennuväljana. Ainsaks ehitiseks oli sel ajal seal vaid vana küün, mis leidis kasutust ajutise angaarina. Purilennukeid seal pidevalt hoida ei saanud, kuna angaaris valitsevas niiskuses oleks nad kiirelt hävinud.
Siiski tunti pealinnas puudust korralikust (ning lähemal paiknevast) eralennuväljast. 16. novembril 1931 algasid Ülemiste lennuvälja ehitustööd. 1. juunil 1932 sooritatakse Ülemiste lennuväljal esimene proovimaandumine (kapten Reissar lennukil Avro Avian pardanumbriga 120). Esimeseks lennuvälja kasutanud reisilennukiks saab Poola LOTi lennuk, mis maandus seal 18. augustil 1932. Aja jooksul kolivad kõik Tallinnaga ühendust pidanud lennuliinid Ülemiste lennuväljale.
1935. a. suvel oli Ülemiste juba suht aktiivne lennuväli - iga päev maandus ja startis seal 6 lennukit, keskmiselt käis päevas sealt läbi 45 reisijat. Tipppäeval oli reisijaid 103. 1935. a. aprillis valmis ka Ülemiste järvel vesilennukite randumise sild koos väikese kaarsillaga ning tollihoonega. Tänu sellele kolisid Ülemistele ka seni meresadamat kasutanud vesilennukid. Samal aastal valmis ka Ülemiste lennuvälja administratiivhoone, mida esialgu kasutati ka reisijate ooteruumina.
Siiski oli Ülemiste lennuühendus tol ajal ajutise iseloomuga. Lennuvälja pinnas oli nii pehme, et kevadisel ning sügisesel perioodil lennukid seal maanduda ei saanud. Siis jäid kasutusse vaid Ülemiste järve kasutanud vesilennukid. Kui seal aga vesi külmus, siis katkes lennuühendus sootuks, kuni jää oli nii tugev, et juba suutis taluda väiksemate lennukite maandumisel saadavaid hoope.
1936. a. jaanuaris andis Vabariigi Valitsus 226 000 krooni krediiti Tallinna eralennuvälja väljaehitamiseks Ülemistele. 20. septembril 1936 toimus juba Ülemiste lennuväljal uute stardi- ning maandumisradada avamine. Tegemist oli esimeste Eestis asunud betoneeritud lennuradadega, millede rajamiseks kulus 5396 kuupmeetrit kive, 4100 kuupmeetrit killustikku, 137 tonni tsementi. Maa kuivatamiseks rajati 3 km torustikku. Lennurajad paiknesid kolmnurkselt, lisaks oli betoneeritud ka ruleerimisrada lennujaama hooneni.
1936. a. novembris alustas Ülemiste lennuväljal tööd Lennuinspektuuri seitsme töölisega lennukite remonttöökoda. ÕGL töökoda Soo tänaval likvideeriti, sest selle "sisseseade oli väga viletsas seisukorras", teiseks asus töökoda inspektuuri arvates ebasobivas, Ülemiste lennuväljast liiga kaugel asuvas kohas. Pigem oli põhjuseks viimane, sest "vananenud" sisseseade koliti suures osas uude asupaika üle.
Hoonete rajamine Ülemiste lennuväljale jätkus ka 1937. aastal. 1937. a. sai Ülemistel olnud remonditöökoja omanikuks äsja asutatud (likvideeritud ÕGLi asendav) Aeroklubi. Sellel olid juba palju laiemad plaanid ning lennuväljalt renditud hoonetes alustati Aeroklubile lennukite ehitamist.
1938. a. veebruaris lõppes Ülemistele rajatava teenistushoone konkurs, mille 14 töö hulgast valiti parimana välja arhitekt A Jürvetsoni oma. Teenistushoones olid ruumid raadiosidele, postiasutistele, meteroloogiajaamale. Hoone maksumuseks hinnati 300 000 krooni.
Lasnamäe lennuväli sai järgmise arenguimpulsi päris iseseisvuse lõpus. Koos inglastelt Spitfire hävituslennukite ostu lepinguga nähti ette ka Lasnamäe lennuvälja moderniseerimine nende tarbeks. Oli ju lennuväli senini mitte just eriti tasane muruväljak, kus puudusid kindlad stardi- ning maandumisrajad. Nüüd plaaniti need rajada ning ehitada ka kaks uut angaari. Selleks oli ette nähtud 2 100 000 krooni (koos lennuväe töökodade ümberkorraldamise summadega). Sel alal alustati ka eeltöid, kuid need jäid lõpuni viimata.
22. juulil 1940 kella 1200 tuli Ülemiste lennuväli üle anda vene lennuväe üksusele (kuulusid varemalt Haapsalu rajoonis baseerunud lennubrigaadi, mille komandör oli polkovnik Kravtšenko), kõik seal asunud eesti lennukid said loa kolida Lasnamäe lennuväljale (endine Poola, nüüd nüüd juba interneeritud reisilennuk Lockheed 14, AGO kaks Ju 52 reisilennukit ning Aeroklubi PTO-4 õppelennukid).
23. juuni hommikul kell 0800 saadi korraldus 8 tunni jooksul vabastada Lasnamäe lennuväli. Seal asunud lennukid pidid ükshaaval 5 min vahedega lendama Jägala lennuväljale.
Kogu ülelennu ajal patrullis üks kahest N Liidu I-15 kolmikust eesti lennukite kohal õhus. Eesti lennukeil kästi lennata 200 m kõrgusel, I-15 patrullisid 500 m kõrgusel. Kui kolmikud vahetusid, siis tehti ülelendudes vahe. Kokku viidi üle ligi 50 sõjaväe lennukit. Suure hulga lennukite kiireks üleviimiseks tuli kaasata ka reservlendureid. Endise motoristi Raimond Esnäri mälestuste kohaselt tõusis viimasel Eesti lennukil Lasnamäe lennuväljalt õhku sel ajal juba politseikoolis õppinud ning ka selle vormi kandnud Roman Küttis, kui vene lennukid alustasid juba maandumist.
1941. a. paiknesid Tallinnas mitmed vene lennuväe üksused, aga hetkel jään küll võlgu, kummal lennuväljal mis üksus asus. Sellest ehk veidi hiljem.
Kui sakslased Tallinna vallutasid, siis asusid nende remonditöökojad ning lennuüksused peamiselt Lasnamäe lennuväljal. Kui 1942. a. alguses loodi Sonderstaffel Buschmann, siis selle käsutusse anti lahkelt Ülemiste lennuväli koos seal asunud töökodadega. Kui hiljem saadi vesilennukid, siis leidis kasutust ka Ülemiste järvel asunud vesilennukite maandumissild. Eestlaste käes oli Ülemiste kuni Eestist lahkumiseni 1944. a.
Lasnamäe lennuvälja juures tasuks ära mainimist ka veel see, et selle õhukaitse üksustes teenisid Eesti lennuväe vabatahtlikud...
Viimati muutis nublu, 16 Veebr, 2005 0:37, muudetud 1 kord kokku.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
)
Väga põhjalik! Jätka samas vaimus. Siin võiks tõesti keegi Eesti lennuväljade kohta korraliku raamatu kokku panna 
