Tekkis huvi Arsenali toodangu vastu

Kõik relvadest, nii Eestis kasutatavatest kui muidu...
Vasta
grenader
Liige
Postitusi: 33
Liitunud: 11 Veebr, 2005 9:04
Kontakt:

Tekkis huvi Arsenali toodangu vastu

Postitus Postitas grenader »

Kas keegi teab soovitada monda saiti voi kirjandust. Enam just kasitulirelvade kohta voib ka muud kuigi nende tehtud soomukite kohta materjali olen leidnud.
Varemeist tõuseb kättemaks.
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Püstolkuulipilduja sünnilugu :)

Püstolkuulipilduja arengulugu on kui tähelend, kus "tuhkatriinu" seisuses relv Teises maailmasõjas välkkiirelt jalaväe tulejõu sümboliks tõusis ning mõne aastaga paljudes miljonites toodeti, et seejärel uute automaatpüsside ja automaatide ees taas tagala- ja politseirelvaks taanduda.

"Bergmann" ja teised.
Püstolkuulipilduja sündis I maailmasõja ajal Itaalias, USA-s ja Saksamaal. Just viimasest, Hugo Schmeisseri poolt 1916-1917 konstrueeritud relvast sai sisuliselt püstolkuulipilduja prototüüp ning üldehituselt eeskujuandja enamusele selle relvaliigi esindajatele. Theodor Bergmanni tootjafirma järgi nime 'Bergmann' MP18 saanud relva jõuti kuni I ilmasõja lõpuni valmistada tõenäoliselt alla 10 tuhande. Versailles' rahutingimused piirasid püstolkuulipilduja kasutamist Reichswehris ning 1920 viis Bergmann litsentstootmise üle Šveitsi firmasse SIG Neuhausen. Šveitsis toodeti neid umbes 1927. aastani väiksemate partiidena erinevate riikide politseile ja sõjalistele struktuuridele. Hiljem valmistati 'Bergmanne' (MP 18 ja selle arendeid MP 28 jt.) ka Belgias, Hispaanias, taas Saksamaal jm. ning need domineerisid 1930. aastateni Euroopas ning leidsid ostjaid ka Hiinas, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas.
Kuigi püstolkuulipildujate efektiivsus leidis juba varakult kinnitust, suhtuti neisse piiratud laskekauguse ja suure padrunikulu tõttu esialgu umbusuga. Jalaväe põhirelvaks loeti ikka mitu korda võimsama padruniga töötavaid vintpüsse ja kuulipildujaid. Ka maksis püstolkuulipilduja paar korda rohkem kui vintpüss.
Peale 'Bergmanni' tunti 1920. aastatel maailmas veel vaid paari püstolkuulipilduja põhitüüpi. Ameerika kindrali John Taliaferro Thompsoni 1917-1918 loodud mudelit 1921 toodeti küll 15 tuhat, kuid USA relvastusse jõudis vaid väike osa "Thompsoneid" ning kolmandik komplitseeritud ehitusega ja kalleid relvi jäigi müümata. Itaalias 1915-1918 loodud püstolkuulipildujad 'Villar Perosa', OVP ja Beretta 1918 olid samuti kohmakavõitu ega levinud laiemalt.

Püstolkuulipilduja Eestis.
Võib arvata, et lähem teave uudse relva vastu saabus Eestisse Soomest. Esimesed neli Bergmanni püstolkuulipildujat soetas Soome kaitseliit Šveitsist juba 1921. aastal ning varsti anti Šveitsi tellimus tuhandele relvale. Eri partiidena kasvas nende arv Soome kaitseliidus järgnenud kümne aastaga kokku 1400-ni.1 Huvi püstolkuulipildujate vastu võis tõsta ka kallite kergekuulipildujate nappus Soomes. Et suhtarvult sõdurite kohta oli Eesti sõjaväe varustatus kuulipildujatega ümbruskonna parim, polnud jalaväe automaatrelvade küsimus siin nii tähtis.2
Teadaolevalt mainis püstolkuulipildujat Eesti sõjakirjanduses esimest korda laskeasjanduse korüfee Otto Sternbeck 1921. aastal "Sõduri" artiklis "Kellelt võime õppida", nimetades seda relva ilmselt saksa keele mõjul masinapüstoliks.3 Kohe pärast 1924. a. 1. detsembri mässu tutvustati mässulistelt võetud Thompsoni püstolkuulipildujat.4 Kuid üldiselt kirjutati 1920. aastatel püstolkuulipildujatest vähe ja sedagi valdavalt põgusalt. Küll aga oli püstolkuulipilduja kui üks põhirelvatüüpidest varakult kirjas mitmesugustes sõjaväe eeskirjades. Juba 1923. aastal ilmunud Laske-eeskirjas on püstolkuulipildujat iseloomustatud teiste jalaväerelvadega võrdses mahus.5 Samuti kirjeldatakse seda relva alates 1920. aastate lõpust jalaväe- ja lahingueeskirjades jm.6
Eestis hakati püstolkuulipildujate soetamise vastu konkreetset huvi tundma ilmselt 1923. aastal. Initsiatiiv lähtus Kaitseliidult ja Piirivalve Valitsuselt ning vastavad kontaktid loodi kõigepealt Soomega. 1923. a. novembris pakkus insener Viktor Buur Soomest Eesti Sõjaministeeriumile müüa Bergmanni 7,65-mm püstolkuulipildujat 50-padrunilise salvega, mida valmistavat insener ja ettevõtja Ernst Pohjanpalo.7 Relva hinnaks pakkus Buur 3200 Soome marka ning kohe tarnitavaks koguseks 150 - 200 tükki. Tegemist oli Leonard Lindelöfi käitises juurutatava Šveitsi Bergmanni koopiaga. Tegelikult Lindelöfi püstolkuulipilduja tootmine takerdus, aastate jooksul valmis kokku (sh osaliselt komplekteeritult) vähem kui 200 relva ja neist õnnestus müüa umbes 40, sh. ka Eestisse.8
Piirivalve Valitsuse ülem moodustas 29. novembril 1923 komisjoni kapten Tõnso juhtimisel ja välipolitsei ning sõjaväe esindajate juuresolekul Viktor Buuri pakutava püstolkuulpilduja proovimiseks.9 Toonastes dokumentides automaatpüstoliks nimetatud katserelvast tehti Eestis 100 ja 200 meetri peale kokku 100 lasku. Olulisi takistusi ei esinenud. Väga võimalik, et see 1923. a. katsetatud Bergmann/Lindelöf'i relv oli esimene Eestisse jõudnud püstolkuulipilduja.
Järgmisel, 1924. aastal, järgnesid pakkumised mujaltki. Aprillis 1924 pakkus USA algupära 11,43-mm Thompsoni püstolkuulipildujaid Eestile B.S.A. Guns Ltd. ning hiljem, aasta lõpul ka vahendaja 'Schilde Konsortium'.10 Septembris 1924 pakuti 7,65-mm SIG Neuhauseni - Bergmanni püstolkuulipildujat hinnaga 235...275 Šveitsi franki tükk olenevalt tellimuse suurusest ja 1925. a. alguses firmadelt Anglo-Scanidnavian Trading Co jt. 355 Šveitsi frangi eest.11 Need hinnad olid soodsad (20...25 tuhat marka tükk), kuid esines ka tõelisi õnneotsijaid, kes küsisid Bergmanni eest 10 korda rohkem - 135 naela!12 Nüüd telliti Anglo-Scandinavian Tradin Co Tallinna esindaja Johan Cronsjö kaudu prooviks ka üks originaal-Bergmann Šveitsist. 7,65-mm 'Bergmann' koos laskemoonaga jõudis aprillis 1925 Eestisse ning seda uuriti ja prooviti põhjalikumalt, sh Tallinna Arsenalis.13 Alles 1,5 aasta pärast, novembris 1926, tagastati relv omanikele ning viidati huvipuudusele. Edu ei saatnud ka teisi, kuni 1927. aastani kestnud Bergmanni relvade pakkumisi, sh Leonard Lindelöfilt.
Ühtekokku jõudis 1920. aastate keskpaiku Eestisse mitu Bergmanni tüüpi püstolkuulipildujat. Eesti Kaitseliidule anti suveks 1926 kolm Bergmanni tüüpi püstolkuulipildujat ja politsei ostis 1926. aastal neid 2 ning 1928. a. veel 2.14 Enamik neist oli Soome Lindelöfi relvad. Kokkuvõttes tegeldi püstolkuulipilduja küsimusega 1923-1925 üsna aktiivselt. Kuid suuremaid välishankeid ei sõlmitud. Nimelt otsustati Eestis püstolkuulipildujaid ise valmistama hakata.

Arsenali püstolkuulipilduja loomine ja tootmine.
Ülesande konstrueerida püstolkuulipilduja sai Tallinna Arsenal 1926. a. kevadel.15 Asja õnnestumisse erilist usku ei olnud, kuid seda rõõmustavamaks osutus tulemus. 1926. a. lõpukuudeks valmis Arsenalis kokku 5 katserelva.16 13. novembril 1926 määras sõjaministri abi kindralmajor Paul Lill komisjoni eesotsas Kindralstaabi ülema kindralmajor Juhan Tõrvandiga Arsenali poolt konstrueeritud püstolkuulipilduja katsetamiseks.17 Komisjoni kuulusid veel sõjaväe laskeinspektor kolonelleitnant Otto Sternbeck, Kaitseliidu ülem kolonel Johannes Roska (Orasmaa) jt. Püstolkuulipilduja idee initsiaatoriks oli ilmselt Kaitseliit, kes 1926. a. kavatses tellida neid koguni 900.18 Sõjaväe poolelt oli uue relva kindel pooldaja jalaväe inspektor Otto Sternbeck. Veel 1932. a. luges ta seda relva kõige kohasemaks ning kaitseväe vajaduseks kuni 2 tuhat relva - üks igale laskurjaole.19 Jalaväeüksuste selline varustamine olnuks erandlik veel ka 1939. aastal.
Esimesele ametlikule katselaskmisele 19. novembril 1926 esitas Arsenal 3 püstolkuulipildujat, mis töötasid Eesti standard-püstolipadruniga 9x20SR. Katsetused kavandati päris põhjalikud, kuni üksikosade kulumise määramise ja lastud kestadel löökuri jälje kontrollimiseni, laskmisega vähendatud paiskelaenguga padrunitega ja tolmuse ning prügise relvaga jm. Teadmata põhjusel alustati laskmist antud relvale mitteettenähtud ääriseta 9-mm Browningu padrunitega ning see põhjustas tõrkeid. Vahepeal kohalejõudnud õigete padrunitega 9x20SR jätkates möödusid aga katsetused viperusteta. Viimaseks katseks 19. novembril oli vastupidavuse proov, kus väljavalitud relvast tulistati välja 2000 lasku 50-padruniliste seeriatena (s.t. salvetäite kaupa) relva jahutamisega iga 150 lasu järel. Nii lasti katsetatavast relvast välja 2500 lasku lisaks varem Arsenalis tehtud 3000 lasule.20 Kokku 5500 lasu järel oli komisjoni hinnangul vintraud kulumata ja osade seisukord üldiselt väga hea.
Komisjoni teisel kokkutulekul 2. detsembril 1926 esitas Arsenali tehnika jaoskonna juhataja kt. mereväe vanemleitnant, dipl. insener Joh. Teiman ülevaate püstolkuulipilduja ehitusest, joonised ja päästemehhanismi mudeli.21 Võib oletada, et J. Teiman ise oli ka Arsenali püstolkuulipilduja konstrueerija või selle töö juhataja. Teiseks inseneriks komisjonis oli Sõjaministeeriumi Sõjariistade osakonna esindaja insener nooremleitnant E. Schiffer. Kuid kindlamalt ei ole Arsenali relvakonstruktorid teada.22 Komisjon pani ette lähendada püstolkuulipilduja käsitsemist Madseni kuulipildujale (teha tuleviisi ümberseadja täpselt samasugune kui Madsenil, lühendada päästiku käiku, muuta lae kuju), vähendada sihikulist laskekaugust 600 meetrini jm. Lisaks sooviti proovida erineva vindisammuga vintraudu.
22. jaanuariks 1927 esitaski Arsenal komisjoni soovitud muudatustega relva ning selle kolm uut vintrauda erineva vindisammuga (254 ja 400 mm) ning vintsoonte erineva sügavuse ja laiusega. Nende hajumise võrdlemine andis üldjoontes võrdse tulemuse ning vastas 100 meetri pealt 2. järgu vintpüssi ja kergekuulipilduja omadega. Nii jäädi kulumisele vastupidavama 400 mm vindisammuga raua juurde kaliibriga vintsoonte harjadest vähemalt 8,85 mm ja nende põhjast 9,1 mm.23
Katsetused ja relva ehituse täiustamine kestsid jaanuari lõpuni 1927. Komisjoni töö kokkuvõttev hinnang relvale oli hea: "...Arsenali püstol-kuulipilduja ka pikemaajalise töötamise juures (lastud kuni 7000 lasku) täitsa korralikult töötab, niihästi üksiku kui ka automaatse tulega. Ei ole ette tulnud mingisuguseid relvast olenevaid tõrkeid või relva osade murdumisi. Jooksutiheduse poolest ei erine katsetamisel olnud relvad kuni 500 m distantsil kergekuulipildujatest automaattulistamisel."24 1926-1927 toimunud katsetustel võrreldi Arsenali relva ka Soomest pärit Lindelöfi püstolkuulipildujaga ning leiti Eesti toode palju parem ja ka odavam olevat.25
Pärast katsetuste õnnestumist hakati nende ostuks järgmisse, 1927/28. a. eelarvesse raha planeerima. 3. juuniks 1927 jõudis Kaitseliit otsuseni tellida Arsenalilt 437 püstolkuulipildujat hinnaga 32 000 marka tükk ja samal päeval tellis ka Sõjaministeeriumi Relvastusosakond 100 püstolkuulipildujat.26
Arsenali püstolkuulpildujate pidev tootmine kestis ümmarguselt 3 aastat (1927-1930) ning selle ajaga valmis ca 570 relva. Neist esimesed sada Kaitseliidule valmisid 1927/28. eelarveaastal (see algas/lõppes 1. aprillil) ning 1928-1930 täideti ka ülejäänud Kaitseliidu ning kaitseväe tellimus ja mõned püstolkuulipildujad sai 1928 ka politsei27. Paar väiksemat partiid müüdi Lätile. Neist esimene, 31 relva, valmis 1930/31.28 Hiljem, 1930. aastate 1. poolel valmistas Arsenal veel mõned väikesed üksikpartiid n.ö. eratellimusel (s.t. mitte kaitseväele ega Kaitseliidule). Nii valmis 1932/33 27 ja 1934/35 4 püstolkuulipildujat.29 Üksikuid relvi kingiti-vahetati teiste maade sõjaväeesindajatega. Nii vahetas Eesti 1935. aasta mais Riias näidisrelvi Jaapaniga ning teiste seas anti Jaapani esindajale üle ka üks Arsenali püstolkuulipilduja nr. 591.30 Viimased püstolkuulipildujad valmistati 1935 piirivalvele (4 tk.) ja 1936 politseile (3 tk.).31 Nimetatud 3 viimast relva relvanumbritega nr. 628-630 ostis Politsei Valitsus kevadel 1936 Arsenalilt hinnaga 240 krooni tükk.32
Lisaks valmistas Arsenal varuraudu, salvevedrusid jt. osi ning loodi ka püstolkuulipilduja nahast kandekott, mis mahutas 5 salve. Näiteks 1933. aastal valmistas kaitseväe Sadulsepatöökoda 84 sellist kandekotti.33 Koos püstolkuulipildujate relvastussevõtuga suurenes laskemoonavajadus. Juba 1928 osteti Belgiast juurde 720 tuhat padrunit 9x20SR.34 1931. aastaks kasvas nende padrunite varu kaitseväes 1,28 miljonile.35
Arsenali seeria-püstolkuulipildujal polnud ühtset kindlat nimetust. Kaitseväes esines nimi PK (Püstol Kuulipilduja) ja politseis ka E.P. (ilmselt Eesti püstolkuulipilduja). Seeriamudeli üldnimetuseks oleks loogiline lugeda nende suurima (70%) valdaja ja kasutaja Kaitseliidu poolt kasutatud nimetust A.T. (Arsenal Tallinn), mis tava kohaselt tähistas tootjaettevõtte nime ja auskohta.

A.T. kirjeldus.
Üldehituselt sarnanes Arsenali püstolkuulipilduja muidugi Saksa 'Bergmannile'. Mõlemate auomaatika töötas klassikalisel vabaluku põhimõttel ja lasu päästmine toimus luku tagaseisust. Päästikule vajutamisest vabanes lukk, mis sööstis taandurvedru jõul ette, lükkas salvest padruni rauda ning oma lööknõelaga andis kohe ka löögi padrunitongile ning vallandas lasu. Püssirohugaaside surve lennutas kuuli rauast välja, kesta kaudu vastassuunas mõjudes paiskas aga tagasi luku. Kuuli ja luku 100 korda erineva massi, taandurvedru surve ja kesta hõõrdumise tõttu padrunipesas jõudis kuul enne rauast välja lennata, kui lukk tagasi liikuma hakkas. Kui relv oli seatud automaattulele, liikus lukk kohe jälle ette ning kordus eelkirjeldatu kuni laskur lõpetas päästikule vajutamise või padrunid salves lõppesid.
Seadiste üldkooslus, valmistusviis treimise ja freesimisega, rauaümbrik ning raua kinnitus selle esiotsas, salve asetus relva vasakul küljel, lukk, puitlaad ja relva lahtivõtmine olid Arsenali relval samuti sarnased Bergmannile. Šveitsi täiustatud mudeli järgi oli ka A.T.-l täisnurkse asetusega salvepesa, pikk karpsalv ja korralik sektorsihik. Kuid ometi ei olnud sugugi tegu Bergmanni koopiarelvaga, nagu seda mujal erialakirjanduses väidetud on.
A.T. olulisteks erijoonteks olid kasutatav laskemoon ja päästemehhanism. Juba 1921. aastal oli Eesti sõjaväepüstoliks valitud Belgia Browning 1903. a. mudel ning järgnevalt soetati neid sõjaväele ja Kaitseliidule kokku üle 460036. See püstol töötas oma aja kohta küllalt võimsa 9-mm padruniga 9x20SR (ehk 9-mm Browning long).37 Laskemoona ühtlustamiseks valiti juba 1926 sama padrun ka Eesti püstolkuulipildujale. Euroopas müüdavad Bergmanni püstolkuulipildujad töötasid enamasti padruniga 9x19 või 7,65x21 (Para). Padrun 9x20SR oli kuuli kineetiliselt energialt ja välisballistikalt nendele lähedane ning peatamisjõult viimasest tugevamgi, kuid püstolkuulipildujate juures erandlik.
Ainult valangutega tulistavast Bergmannist täiesti erinev oli A.T. omanäoline päästemehhanism, mis võimaldas nii rida- kui üksiktuld. Sõjaväe esindajate taotlusel konstrueeriti Arsenali püstolkuulipildujale selline päästemehhanism ning tuleviisi ümberseadja, mis käsitsemise poolest sarnanesid Eesti standard-kergekuulipildujale Madsen.38 Päästikukaitses taga asetses kaheasendiline tuleviisi ümberseadja (lihtne teljel pöörlev hoovake), mis kas piiras või ei piiranud päästiku liikumist tahapoole. Päästiku piiratud (lühikese) tagasiliikumise korral andis relv ainult üksiklaske, piiramata tagasikäigu puhul (päästiku äärmises tagaseisus) aga ridatuld. Esimesel juhul tagas üksiklasu luku tagasiliikumisel käituv lasueraldaja, mis vabastas päästehoova. Päästiku lõpuni tagasitõmbamisel suruti aga päästikukangi esiots nii alla, et see vajutas alla ning lülitas sellega välja ka lasueraldaja ning järgnes ridatuli. Ümberseadja automaattuleasendi juures oli tegelikult hõlbus teha ka üksiklaske, tõmmates päästikut vaid vähem tagasi. Sellist kahetoimelise päästiku põhimõtet on kasutatud ka hiljem - näiteks ühel omaaegsel viimistletumal püstolkuulipildujal Bergmann MP1934/35 ja tänapäevastest Austria 5,56-mm automaadil AUG-77. Täiesti omanäoliselt oli A.T. kogu päästemehhanism (ka päästik) monteeritud eraldi terasplekist karpi, mida sai relva koostvõtmisel kergesti eraldada. Relva kaitsevinnastamine toimus klassikalisel viisil, lukukäepideme pööramisega üles vastavasse lukukoja väljalõikesse.
Arsenali relva iseloomulikeks tunnusteks olid veel rauaümbrise pikergused jahutusavad ja rauaümbrisest eest väljaulatuv rauakinnitusmuhv, mis hõlbustas rauavahetust. A.T. vintraua välispinnale olid jahutuspinna suurendamiseks treitud jämedad sooned. A.T. eristus teistest omaliigilistest ka laugja kujuga laekaela poolest, sarnanedes sellegi poolest Madseni kuulipildujale ja eriti vene vintpüssile. Viimane oli ülekaalukalt arvukaim püssitüüp Eesti sõjaväes.39 Pärasse olid paigutatud õlitoos, pöörleva muhviga puhastusvarras ja torn. A.T. ülipikk sirge karpsalv mahutas 50 padrunit. Salveriiv asetses käsitsemismugavalt salvepesa tagaseinas. A.T. lahtivõtmine oli lihtne. Tööriista vajas ainult taandurvedru toru väljakeeramine luku seest ja vintraua väljavõtmine. Osalisel lahtivõtmisel (luku eraldamisel) polnud neidki vaja.

Arsenali püstolkuulipilduja kasutus Eestis.
Valminud püstolkuulipildujate kasutuselevõtul oli aktiivsem Kaitseliit. Juba oktoobris 1929 oli Kaitseliidu katteüksustes - 13 piiriäärses kompaniis ja ühes katterühmas igas 4...9 püstolkuulipildujat.40 Näiteks Narva 2. kompaniil oli 9, Kunda kompaniil 8 ja Petseri ning Narva 3. kompaniidel 7 relva ehk igas jalaväerühmas paar-kolm tükki.41 Kaitseliidu katteüksuste sellist varustamist võib lugeda ka püstolkuulipilduja tegelikuks relvastussevõtuks Eestis. Olid need üksused ju loodud otseselt sõjapidamiseks ning pidid olemasolevas koosseisus vajadusel kohe välja astuma.
Seevastu enamus kaitseväe püstolkuulipildujaid seisis esialgu laos. 10 relva olid Kaitseväe ühendatud Õppeasutustes õppevahendiks ja 6 Kaitsevägede Staabi kompanii valvekomandos, kuid alles aprillis 1933 algas püstolkuulipildujate ulatuslikum väljajagamine katteüksustele. 1. ja 7. rügement said kumbki 20 - 22 ning Ratsarügement 8 relva.42 Arvestati 2 püstolkuulipildujat jalaväekompanii, suuskratturkompanii, ratsakomando ja eskadroni peale. Selline jaotus jäi püsima. Näiteks oli 1935 1.diviisis endiselt kokku 22 relva, neist 1. rügemendis 20.43 Seega ei käsitletud Eestis püstolkuulipildujat marginaalse relvana, vaid kasutati kaitseväe ja Kaitseliidu katteüksuste kui kõige tähtsamate jalaväeüksuste tulejõu tõstmiseks. 1933. a. ilmusid trükis ka relva kirjeldus ja laskemäärused.44
Eesti politseis domineerisid esialgu Parabellumi padruniga 7,65x21 töötavad Bergmanni/Lindelöfi püstolkuulipildujad. Politsei ostis neid 1926-1934 kokku 9 tükki.45 Arsenali püstolkuulipildujaid soetati alul (1928-1929) neli ja 1933-1936 mõnekaupa veel 8. Seisid need põhiliselt Harju ja Võru prefektuuride politsei ratsareservi üksuste relvastuses. Poliitilisel politseil oli paar Ameerika Thompsoni püstolkuulipildujat, sh. üks 1924. aasta 1. detsembri mässulistelt äravõetu. Piirivalve kasutas 15 Arsenali püstolkuulipildujat.

Püstolkuulipildujad Eestis 1936. a. lõpul46

Sõjavägi Kaitseliit Politsei Piirivalve Kokku
A.T. 9-mm 102 436 12 15 565
Bergmann 7,65-mm 9
Thompson 11,43-mm 2
Kokku 102 436 23 15 576

Arsenali püstolkuulipildujate äramüümine.
Hispaania kodusõda vallandas Euroopas suure relvaäri, milles osales ka Eesti. Sõjaväe moderniseerimiseks raha leidmiseks müüs Sõjaministeerium 1936-1938 maha suure hulga vananenud relvastust ning rahvusvaheliste relvakaupmeeste kaudu jõudis see Hispaaniasse. Muuhulgas otsustati ära müüa ka kogu padruniga 9x20SR töötav relvasüsteem - püstolid Browning 1903 ja püstolkuulipildujad A.T. Omaaegsest edumeelsusest hoolimata ei vastanud Bergmann ega ka A.T. 1930. aastate keskel ilmunud uute relvade tasemele. Ei rahuldanud raua kinnitusviis ning sellest tulenenud vintraua esiosa paisumine, suur hajuvus, samuti söötmisvead ja laskemoon.47 Padrun 9x20SR hakkas 1930. aastatel teiste, eriti 9x19 (Para) varju jääma. Viimane sobis tänu tugevale ehitusele ning ääriseta kestale ja võimsusevarule hästi automaatrelvadele. Laskemoon 9x20SR püsis Teise maailmasõja ajal põhirelvastuses veel ainult Rootsis.
Eesti püstolkuulipildujate ostmise vastu tundsid erinevad firmad ja vahendajad elavat huvi juba novembris-detsembris 1936 - A. Klaquine ja Sipro Pariisist, P. van Wienen Amsterdamist, Vicktor Thoen, Transbaltic OY Soomest, Hugo Tamsar ja 'Hans Kuik' Tallinnast jt.48 Müük otsustati kiiresti ära jaanuari lõpul, 27.01.1937 langetas selle otsuse ka Vabariigi Valitsus.49 Ostjate vahel tekkinud konkurentsis jäi peale Pariisi relvakaupmees või -vahendaja A. Tschudnowsky, kelle pakutud hinnad olid enamasti märksa kõrgemad isegi Eesti enda kalkulatsioonidest.50 24. aprillil ja 11. mail 1937 sõlmitud kokkulepetega müüs Eesti Kaitseministeerium A. Tschudnowskile suure partii erinevat relvastust (lennukid, käsigranaadid, kuulipildujad, laskemoon) ning ka kõik Eestis leidunud Arsenali seeria-püstolkuulipildujad. Hinnad olid soodsad, pruugitud A.T. müügihind oli 16 inglise naela ja 6 šillingit ehk 296 krooni. Kõik sõjaväes, Kaitseliidus, politseis ja piirivalves kasutatud 565 püstolkuulipildujat A.T., nende varusalved, vedrud jt. varuosad, padrunid jm koguti kokku Tallinna ning laaditi 28-29. mail 1937 Sõjasadamas kaubalaevale 'Viiu'.51 Kaubadokumentides oli sihtkohaks Bangkok Siiamis, tegelikult aga Hispaania, ilmselt Baski autonoomne piirkond. Eestisse jäid alles vaid mõned katseeksemplarid ja Bergmanni/Lindelöfi relvad politseis.

Uus püstolkuulipilduja.
Relvamüügist laekunud raha eest asuti moodsamaid relvi hankima. Tegelikult asus Eesti sõjaväe juhtkond uut moodsamat püstolkuulipildujat valima juba varem, aastal 1935. Huvi selle relvaliigi vastu suurenes Euroopas ja mujalgi 1930. aastate algupoolest tunduvalt ning ilmusid mitmed uued mudelid. Aastail 1935-1936 katsetati Eestis põhjalikult pea kõiki tuntud püstolkuulipildujaid, sh. Ameerika Thompsonit, Jaapani nn. automaatkarabiini ning moodsaimateks loetud relvi Vollmer-Erma E.M.P., Star, Steyr-Solothurn S1-100 (MP34), Šveitsi SIG Neuhausen (MKMO) ja Soome Suomi. Nende katsetuste põhjal tunnistati juba 1937. a. alguses parimaks Soome "Suomi" padrunile 9x19.52
Konkurentsi lülitus ka Arsenal, kes juba mais 1935 teatas, et kavatseb asuda oma A.T. ümberkonstrueerimisele.53 Arsenali uue püstolkuulipilduja loomist toetasid ka kapten Ernst Tiivel jt. Kaitseministeeriumi relvastusala juhid. Kuid alles ligi 2 aastat hiljem, aprillis 1937 teatas Arsenal, et on tööga valmis saanud ning kaks katseeksemplari valmis, üks neist vanale padrunile 9x20SR ja teine 9x19 Parabellumile.54 Võrreldes A.T.-ga olid uuendatud mudelitel lühemad, 30 - 35-padrunilised salved ja pikemad tagant kinnituvad vintrauad suudmeotsikuga relva ülesrebimise vähendamiseks laskmisel. Muus osas olid nad sarnased A.T.-le. Sellest uuendamisest jäi aga ilmselt väheseks ning mais 1937 teatas Arsenali ülem, et valminud on ka täiesti uue püstolkuulipilduja eelprojekt. Kuid asjaga oli hiljaks jäädud.
Relvamüügi järel kevadel 1937 jäi Eesti sõjavägi üldse ilma korralike sõjaväepüstolite ja püstolkuulipildujateta ning uute relvade tellimisega oli kiire. Varasemate aastate katsetuste põhjal olid seisukohad juba selged ning uueks sõjaväepüstoliks sai kuulus FN 1935 ja püstolkuulipildujaks parimaks tunnistatud Suomi. Juba 20. juulil 1937 sõlmiti ostuleping 360 relva peale hinnaga 3650 Soome marka ehk 296 Eesti krooni tükk ehk sama palju, kui saadi vanade A.T.-de müügist.55 Lisaks tellis 125 Suomit ka Kaitseliit. Kuna veel pärast lepingu sõlmimist nõudis Eesti mitmete muudatuste ja täienduste sisseviimist (kirbukaitse, pööratav tuleviisi ümberseadja lae küljel jm), siis nende valmimine venis ning Suomid saabusid Eestisse alles septembris 1938.
Huvi säilis siiski ka Arsenali uue projekti vastu. Pärast täpsustusi ja kooskõlastamisi tellis Relvastusosakond 4. augustil 1937 ühe katserelva valmistamise.56 Uus püstolkuulipilduja valmis jaanuariks 1938 ning läks maksma 1500 krooni. Valmimisaja järgi võib seda nimetada 1938. a. mudeliks. Pärast pisitäiustusi ja viimistlemist toimusid juunis 1938 selle katsetused sama programmi järgi, mis varem välismaa relvadega. Tehtud 745 lasu jooksul ei esinenud ühtegi tõrget ning mõnes suhtes hinnati Arsenali relva isegi Suomist paremaks.57
Arsenali 1938. a. mudel padrunile 9x19 oli 1930. aastate keskpaiga Euroopa uutele mudelitele iseloomulikku eriti viimistletud ja täiuslikku tüüpi. Sel oli püstolkuulipildujate juures harvaesinev pidur- ehk poolvaba lukk tagasipaiskumist aeglustava klotspiduriga. Tuntud relvadest esines see veel näiteks Šveitsi SIG Neuhausenil (MKMO). Võimalik, et viimasest võeti Arsenalis eeskuju. Vintraud oli võtmega kergesti vahetatav ja täpne sihik reguleeritav ka külgsuunas, luku vinnastuskäepide püsis laskmise ajal paigal. Laskekiirus oli lukupiduriga 700 ja pidurita 900 lasku minutis. Relval oli lukupeataja, nii et lukk jäi pärast salve tühjenemist tagaseisu, tuleviisi ümberseadja/kaitseriiv võimaldas nii üksik- kui ridatuld, neist esimene oli lasketäpsuse huvides eelveoga päästikuga. Ette oli nähtud ka täägikinnitus ja laskmisel relva stabiliseeriv raua suudmeotsik. Mudel 1938 oli täpne ja tänu pikale vintrauale (350 mm) kuuli suure algkiiruse (kuni 415 m/s) ning läbilöögivõimega. Kuid hoolimata kiitvast hinnangust tellimust Arsenalile ei järgnenud. Suomid oli juba aasta tagasi tellitud ning saabumas ja oktoobri alul 1938 kustutati püstolkuulipildujate täiendav soetamine plaanist.58
Saabunud 485 Suomi püstolkuulipildujat jaotati järgmiselt: 125 Kaitseliidule, 323 sõjaväele ning viimase arvelt politseile 25, piirivalvele 10 ja vangimajadele 2.59 Kuid enamik sõjaväe relvi seisis pikka aega laos, piirduti vaid Lahingukoolis jm uue relva ning selle kasutustaktika õpetamisega ning ühekaupa tutvumisega väeosades.60 Alles märtsis 1940 algas nende ulatuslik väljajagamine väeosadele.61 1940. a. 1. juuni seisuga oli 1. rügemendis 32 ja 7. rügemendil 30 Suomit ehk 2...3 iga kompanii ja luureüksuse peale.62
Arsenali uue püstolkuulipilduja tellimine kerkis taas üles kevadel 1940. Riigikaitsefondis63 leidus veel 160 tuhat krooni püstolkuulipildujate ja püstolite ostmiseks ning uue, 1940/41.eelarveaasta alul (aprillis 1940) kavatses Relvastusosakond tellida sõjaväele Arsenalilt 300 Arsenali püstolkuulipildujat.64 Vastavale järelepärimisele vastas Arsenal 11.04.1940, et võib valmistada 300 - 500 uusimat tüüpi püstolkuulipildujat hinnaga 355 krooni tükk ning tähtajaga 15 kuud. Ka uue relva tootmisjoonised olid olemas. Arsenali 1938. a. mudeli tellimine oli suve hakuks sisuliselt ära otsustatud. Kuid suvesündmused muutsid kõik. Augusti keskel 1940 loobuti püstolkuulipildujate tellimisest.65

Kokkuvõte
Teise maailmasõja alguseks 1939 oldi püstolkuulipildujaga tuttav küll kõikjal, kuid vähestes maades võis seda lugeda põhirelvastusse juurutatuks. Isegi mitmes juhtivas relvariigis algas nende tootmine alles vahetult Teise maailmasõja eel või alul ehk 10-12 aastat hiljem kui Eestis. 1939 olid liidriteks Saksamaa (mõnikümmend tuhat püstolkuulipildujat, neist enamus MP34-d ning 8773 uut MP38), Austria (1938 kokku 10 848) ja Soome (4963, neist ligi 1400 vana Bergmnni), samuti Itaalia.66 Kuid Prantsusmaal jõuti maini 1940 toota ainult 5800 uut 7,65-mm püstolkuulipildujat MAS; Inglismaal algas Lanchesteri ja Steni tootmine 1941-1942, Poola jõudis 1939 valmistada vaid oma esimesed 50 'Morsi'.
Läti tellis sõja eel Soomest 200 Suomi püstolkuulipildujat kättesaamistähtajaga november 1939 - veebruar 1940.67 Talvesõja tõttu lükkusid tarneajad aga edasi ning pole teada, kas püstolkuulipildujad Lätisse jõudsidki. NSV liidus valmisid esimesed püstolkuulipildujate katseeksemplarid 1927-1928 ehk veidi hiljem kui Eestis, kuid Punaarmee relvastusse võeti esimene püstolkuulipilduja PPD-34 alles 1935.68 Ühtekokku valmis neid enne sõda kuni 5 tuhat, kuid needki arvati veebruaris 1939 relvastusest maha ning korjati väeosadest ära lattu.
Eesti 1920. aastate keskpaiga suhtumine püstolkuulipildujatesse ning nende relvastussevõtt sõjalistes struktuurides edestas suuremas osas riikides valitsenud hoiakut. Arsenali püstolkuulipilduja kuulub väheste Eesti varasemate tööstustoodete hulka, mida märgitakse igas kaalukamas erialases üldkäsitluses.


Püstolkuulipildujate näitajad.

Bergmann A.T. Mudel 1938 Suomi
Arsenal Arsenal
Kasutus Eestis 1923/26. aastast 1927-1937 1938 1938-1940
Hulk Eestis tk ca 10 565 (630*) 1 485
Kaliiber/padrun 7,65x21 9x20SR 9x19 9x19
Kaal salveta kg 4,18 4,20 4,60 4,87
Kaal laetud salvega kg 5,10 5,10 5,22 5,38
Pikkus mm 815 845 970** 870
Vintraua pikkus mm 200 210 350 315
Padruneid salves tk 20...50 50 30 25
Laskekiirus lasku/min 600 600 700 750
Sihiku laskekaugus m 600 500 500
Kuuli kaal g 6,0 7,15 8,0 8,0
Kuuli algkiirus m/s ca 380 355 415*** 387***
Kuuli algenergia J 433 450 689*** 599***
* - toodeti relvanumbrite järgi 630 tk.
** - pikkus suudmeotsikuga (ilma selleta 915 mm);
*** - 'Sako' padruniga katsetustel Eestis
Suomi: Eestile toodetud erimudel
Tuleviis: Bergmannil ainult ridatuli, teistel üksik- ja ridatuli.
7,71
Liige
Postitusi: 34
Liitunud: 11 Jaan, 2005 13:43
Kontakt:

Arsenal ja tema tooted

Postitus Postitas 7,71 »

Kui tahta korrektne olla, siis peaks selle eelpool toodud Arsenali pk-t puudutava teksti autoriks olema märgitud ajaloolane Toe Nõmm ja teks ise sisalduma sellisel kujul üllitises "Laidoneri muuseumi aastaraamat 2002/2" (lk 128-141). Tekst on siia pandud vist mingi muuseumi kodulehelt. Sama autori sulest on vist umbes samasisuline kirjutis ilmunud mäletamistmööda ka mingis ajakirjas 1990. aastate algupoolelt.

Kui Arsenali peale juba asi läks, siis küsin kas on mingit teavet Arsenalis modifitseeritud (vene) 7, 62 mm Mossin-Nagant püsside kohta? Millal, kui palju, mis otstarbel on vast palju tahetud, aga kui teaks vähemalt kuidas oli selle relva mudeli tolleaegne ametlik nimetus? Ma ei mõtle siinkohal muidugi sportrelvi. Mõned vanemad inimesed on rääkinud midagi Kaitseliidu vintpüssist (kuigi siin võidakse ka Jaapani-Arisakaga segi ajada). Analoogiana modifitseeriti samu relvi ka Soomes (seal näit. ühe mudeli nimes kasutatud Suojeluskunnan pystykorva, viitab ka analoogiale meie KLga?). Nähtu põhjal oli muudetud kirp (nn. soomlaste püstise koerakõrva stiilis), aga pole muidugi ise mingi eriteadlane selles küsimuses, et põgusa asja nägemise peale kõiki finesse mõista ja esile tuua. Neid asju on ilmselt ka Eesti kogudesse jäänud. Nägin teda siiski Soome Sõjamuuseumis, kus vaid märge, et relva raud tehtud Tallinna Arsenalis ja selle võis näha ka vabriku märki. See relv oli sõjas muidugi soomlasel venelase käest võetud ehk siis nö trofee.
Kirjutamine mõtlemata võrdub tulistamisega sihtimata
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Abiks :-)

Nõmm, Toe 1993. Eesti kaitsetööstus: Ülevaade. --- Tehnika ja tootmine, nr 2, lk 44-46

Nõmm, Toe 1991. Tundmatu ``Arsenal''. --- Horisont, nr 11, lk 10-12
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Millisel juhul Arsenal üldse oma tehasemärgid relvale/osadele lõi? Ja kuhu? Ma olen kunagi üht Arsenalis ümberpuuritud Arisaka rauda käes hoidnud aga seal küll miskit erilist märgistust näha polnud.
Aga ma ei osanud võibolla vaadata :roll:
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Millised on üldse need Arsenali "relvamärgid" :?:

I MS aegsele vaskplekist kateloki sanga aasa kinnitustele on näiteks stantsitud lihtne tekst: "ARSENAL TALLINN"... ja kogu lugu.

ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
malox
Liige
Postitusi: 242
Liitunud: 11 Apr, 2004 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas malox »

Relvi polenäinud, kuid olen kuulnud ainult kiidusõnu. Arsenal tegi ka muud kraami, telefonil olen näinud ovaalset plekitükki millel oli peale märgitud Arsenal ning selle alla oli pandud vist toote number või midagi sarnast.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Arsenalis valmistati ka gaasitorbikuid ja tankitõrjemiine, lisaks veel täpsuspüsse ja püstoleid, mida peeti väga headeks ja mis viisid Eesti laskurid maailma paremiku.
13-soomusautot Arsenal Grossley, mis Arsenalis valmistati, olid koos 6 Poola tanketiga 1939a. Laidoneri hinnangul ainsad Eesti sõjaväes kasutatavad soomusmasinad, mis vastasid mootsa sõja nõudmistele. Kasutatud oleks neid luuremasinatena.
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Kas keegi teab veel midagi Arsenali toodangust ja sellest millega Arsenal tegeles. Midagi olen kunagi kusagilt kuulnud, et kas katsetamisel, või plaanis olid ka tankitõrjepüssid :?:
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Kas keegi teab veel midagi Arsenali toodangust ja sellest millega Arsenal tegeles. Midagi olen kunagi kusagilt kuulnud, et kas katsetamisel, või plaanis olid ka tankitõrjepüssid
Need olid 20-mm püssid, millede katseeksemplarid olid vist valmistatud Šveitsi firma Solothurn samasuguste relvade litsentsi alusel. Reaalselt vist nende katsetamise ja vägede relvastusse võtmisega ei jõutud.

Samas oli 20-mm TT-püss ka suht raske ja kobakas. Võrdluseks: Poola ja Saksa armeed kasutasid samal ajal TT-püssides 7,92 kaliibrit, venelased aga valmistasid TT-relvade jaoks spetsiaalse, 14,5mm padruni, mis teatud relvasüsteemide juures on kasutusel siiamaani.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Ja mis ajal neid katsetati :?:
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Hm, Arsenalis tehtud TT-püssid olid siiski litsenseerimata e. siis piraatkoopiad :wink:

Tankitõrjest ning ka Arsenalis tehtud TT-püssidest on hea artikkel taas Laidoneri muuseumi kodulehel. Autoriks EW relvaajaloo parim tundja Toe Nõmm.

http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastaraamat
Tootmisjooniste, materjaliandmete jm. puudumise tõttu tuli see kõik ise välja töötada ja katsetada ning komplitseeritud toote juurutamisele kulus palju raha ja aega. Esimene, kevadeks 1938 Arsenalis valminud püss läks maksma 25 tuhat krooni.62 Seeriarelvade hinnaks ilma optilise sihikuta tuli hiljem 7500...4500 krooni. Tegemist oli "Arsenali" tehase kõige keerukama tootega, mis maksis ka seeriatoodangus rohkem kui sõiduauto. Katsetustel osutus Arsenali relv väga heaks ning hinnati vähemalt võrdväärseks originaalpüssiga.
Siingi toodi relvastumiskiirus ohvriks omatoodangule. Isetegemisotsusega loodeti säästa mõnisada tuhat krooni ning toetati kodumaist tööstust, kuid kaotati ajas aastaid. Teise maailmasõja alguseks oli Eestil ikka ainult viis sellist püssi, neist neli originaal- ja üks järeletehtu. Kokku jõuti 1938-40 Arsenalilt tellida 70 püssi. Esimene seeriapartii, 10 relva, valmis alles 1940. a. alguseks ja järgmised 10 sama aasta suvel. Veel 13. septembril 1940 toimus järjekordse Arsenali tankitõrjepüssi sisselaskmine
Kasutaja avatar
Satakas
Liige
Postitusi: 2354
Liitunud: 21 Jaan, 2005 0:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Satakas »

kas keegi oskab pakkuda, kui palju võiks maksta Arsenali täpsuspüssi (5,6) raud ühes lukukojaga kui säilivust on el perfecto?
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

nublu, 39a. oli Eestil puudus just tankipüssidest, Arsenal ei oleks seda häda, siis leevendada saanud. :?: :?: :?:
Tead Sa muidu millega Arsenal veel tegeles :?:
Ise olen kuulnud, et 39a. tegeleid nad ka Arsenal Grossley-soomusautode mootsamaks ehitamisega, uus relvastus jne... Väga kallis tegevus aga olevat ka vilja kandnud. Taheti ju Venelaste sissetungiks valmis olla.
Eestil olevat olnud 1939a. väga hea seis tanki ja jalaväemiinides, neid olevat olnud tuhandeid(Soomel muuseas oli neist suur puudus).
Eeldatavasti olid miinid ka Arsenaali toodang :?:
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

No loe linke, mida sulle antakse :wink:

Seal on piiikkkk artikkel tankitõrjest kuni 1940. aastani. Esimene osa on Eesti tankitõrje miinidest.

Ei, need ei olnud Arsenali toodang. Edasi loe ise :twisted:

Muude Arsenali asjade osas jään hetkel vastuse võlgu.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist