Eesti laevad II MS

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Kasutaja avatar
denis23
Liige
Postitusi: 1961
Liitunud: 17 Okt, 2004 11:38

Eesti laevad II MS

Postitus Postitas denis23 »

Nii nagu FW Anton meil on vana lendur siis mina olen vana meremees :lol:

Eelmisel aastal oli mel 60 aastat Moero hukkumisest. Tsiviilisikute surm mis olid laeva pardal on kahtlemata väga traagiline sündmus.

Siinkohal ma sooviks veidi tõsta teema teiste laevade saatuse mis hukkusid 2MS. Ka nende peal on olnud eestist pärit inimesed, need on oma kohust lõpuni täitnud ning ka nende tragöödia väärib seda et meie sellest mäletaksime


RUHNO
LIISA
MARTA
ALTAI
PEARU
EESTIRAND
KOSMOS
VAINDLO
GAMMA
ELLA
VIRONIA
ALEV
JARVAMAA
LAKE LUCERNE
ERGONAUTIS
HELGE
NAISSAAR
GUSTAV
HIIULA
KUIVASTU
TRITON
RUDOLF
MARIA
ALF
VOHI
POLARIS
TÕNU
KARIN
TASUJA
HILDE
VAHUR
STENSO
VILSANDI
LOOTS
EINO
TUTTI
AEGNA

Siin on nimekiri laevadest k.a. Eesti laevadest mis NLiit on kaotanud sõja ajal Balti merel.

http://militera.lib.ru/h/mmf/02.html


Kaptenite hulgas on palju tuttavad nimesid veel Eesti Merelaevanduse hiigelpäevadest - "Kapten Konga", "Kapten Voolens"


Kas on keegi kes võib antud teemal midagi veel öelda, kui palju eesti inimesi on hukkunud näiteks Tallinna evakueerimisel 1941 aastal, mida on veel teada eesti alustelt II MS-s
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Jah, see on üks valus teema.
Nende laevade omanikele oli juba varem selgeks tehtud, et laevade omamine on üks väga halb asi ja nüüd saavad nad riigi raha eest sügavale sisemaale sõita, ümber õppima maismaa erialadele. :cry:
Olen kindel, et laevaomanikel oli isegi vaikselt hea meel, kui kuulsid, et nende laevad venelaste käes on põhja läinud. :P
II Maailmasõja kontekstis oli eelpoolnimetatud laevade osas tegu ikkagi endiste eesti laevadega ja põhja läksid nad juba punalipu all.

Seda, et eestlastest meremehed oma kohust seal lõpuni täitsid, ma küll ei usu. Pigem olid nad sundseisus ja õnnetud, et selle s..a sisse olid sattunud ning jäid veel elust ka ilma. Ma ei ole kuulnud, et eestlastest meremeeste hulgas punane meelsus vähimalgi määral levinud oleks olnud.
Teine jutt on reisijatest nendel laeval. Osa olid küll mobiliseeritud ja sunniviisil nendele laevadele topitud (näitena laev "Jaen Teär" ja "Eestirand"), kuid suur osa oli ka ideelisi punaseid ja nende järel jooksjaid, kes olid olude sunnil sunnitud sinna laevadele minema.
Eks iga inimelu on midagi väärt ja tunneme neile kaasa, olgu ta siis meie riigi lojaalne kodanik või või meie vaenlane.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Panen siia üles võrdlusmomendi tekkimiseks ühe teise näite. Kas need mehed täitsid oma kohust lõpuni? Nad olid lihtsalt sõja ohvrid, nagu olid ka mehed punalipu all.

Andmeid sõjas hukkunud Eesti meremeeste kohta on kogunud Londonis elanud vana meremees 1.mehaanik Arnold Ojasoo. Tema andmeil tõusis lääneliitlaste juures sõjas hukkunud Eesti laevade (nii Eesti lipu all, kui ka teiste lippude alla üle viidud) arv 25 kuni 30-ni. Olgugi, et nende meeskondadest paljud pääsesid eluga, jäi sadakond meest või ka enam ikkagi teadmata kadunuks. Mõned Eesti laevad hukkusid kogu meeskonnaga, näiteks "Indra" ja "Eos". Kogusummas võib arvestada hukkunud Eesti meremehi läänerinde sõjas 400 piiridesse. 1943.a. asutati Londonis "Eesti Kaubalaevastiku Laevajuhtide, Teki- ja Masinajuhtkonna ning Raadiooperaatorite Ühing", millesse koondus 152 liiget, kellest paljud kaotasid oma elu sõjapäevil. Paljud aga ühinguga ei liitunud ja seega võis arvestada Eesti kaubalaevastiku juhtkonda sõjaaegsel Inglismaal elavana umbes 300 piiresse.
Järgnevas nimekirjas hakkab silma kaks asja. Esiteks- osal nimedel on lisatud mehe sünni ja hukkumisaeg ja selle järel laeva nimi ning millise riigi lipu all ta sõitis. Peaaegu eranditult on need välisriikide laevad. Selle põhjustas fakt, et pärast Eesti annekteerimist panid Nõukogude valitsuse esindajad Eesti laevad välissadamates aresti alla, nõudes nende tagasipöördumist Eesti sadamatesse. Seda ei sündinud, kuid asjade ajamine kohtuvõimudega venis. Paljud laevad olid sunnitud vahetama lippu ja paljud Eesti meremehed ka lihtsalt lahkusid oma laevadelt, minnes teiste riikide kaubalaevastiku teenistusse. Eesti kaptenid lasid neil ka meeleldi minna, kuna lahkumisega arestitud laevast polnud vaja neile enam palka maksta. Teine osa nimesid kus nime taga pole ainustki märget, on kogutud tolleaegsete meremeeste teadete põhjal. Meresõitjad ise teadsid, et see või teine laev on hukka saanud ja sellel hukkunud Eesti meremees. Kõigi nimesid loomulikult ei mäletatud, enam-vähem oli küll alati teada laeva juhtkonda kuulunud isikute nimed. Sõja päevil asus Inglismaal, Walesis asutus, kus peeti kõikide Briti laevade ja meeskondade nimekirju. Arvata võib, et need nimekirjad on Inglismaal praegugi alles. Sõja päevil kandsid paljud Eesti kaubalaevad Briti lippu. Välismaiste laevade omanikud, kus sõitis Eesti meremehi, teatasid laeva hukkumisest kohe Eesti Vabariigi saatkonda Londonis.
NEED, KEDA EI OLE UNUSTATUD:
Alango Villem
Alberg Johannes
All Peeter
Andersson Voldemar
Anso Evald-kapten a/l "Mari 2"
Arbeiter Jaan
Ars Rudolf 1.4.1907-19.8.1942 a/l "Brabant" Belgia
Arong Hugo
Assi H. huk.28.12.1942
Aguraiuja Juhan a/l "Agu" läks miini otsa Briti rannikul 1940.
Blumenfeldt Albert
Brakman Arkadi a/l "Liana" Rootsi, torpedeeriti Põhjameres 16.2.1940.
Bruus Aleksander 23.2.1907.-9.7.1942 a/l "Boka" Rootsi.
Dominga Herbert a/l "Indra" hukkus Biscaias
Ehrlich Ants Helmut
Einborn Valter 11.5.1907.-8.10.1942 m/l "Borongia" Briti
Eller Gustav hukk.10.12.1945 a/l "Frances Flagate"
End Harald 19.11.1907.-1.4.1943 a/l "Selene" Rootsi
Erg J. hukk. 18.9.1940.
Ester K. hukk. 4.12.1940 a/l "Daphne" Rootsi
Fischer Robert hukk. 6.6.1940
Glöckner Valentin a/l "Ville D`įrlon" Belgia
Grünbaum Harald 14.2.1902.-25.3.1943. a/l "Atland" Rootsi
Haamer A. hukkus 6.1.1944 a/l "Solstad" Rootsi
Haavamaa Artur hukkus 5.11.1940
Haavisto Johannes
Haikoff Sergei hukkus 21.9.1940
Hannile Bruno 19.3.1902-19.21942 a/l "Ingerferm" Norra
Heinmets Karla Johannes 25.10.1903.-22.1.1943 a/l "Neva" Rootsi
Humk Indrek hukkus 14.12.1940.
Jaansoo Helmo hukkus 4.12.1940 a/l "Daphne" Rootsi
Jakobson A. hukkus 24.12.1944 Austraalia lipu all
Janson Wilhelm hukkus okt. 1941 a/l "Indra" Panama
Jolla Nikolai
Jänes Aleksander hukkus 28.9.1944
Järve Endel
Jürissaar Joosep hukkus 26.6.1945 a/l "Piret"
Idavain Eduard
Kaalep August 27.1.1914.-22.1.1943. a/l "Neva" Rootsi
Kaart Ilmar hukkus 17.6.1941 a/l "Catherine" Panama
Kägi Mihkel a/l "Begonia" Eesti hukkus Oslo lahes
Kammo Karl hukkus 5.11.1940
Kangur Juhan hukkus Biskaias a/l "Helios" Rootsi
Kask Sergei
Karja Johannes hukkus 10.9.1944 a/l "Aldar Clifford"
Kerdo Jaan
Kilk Aleksander
Kirss Juhan
Kivi Eduard 12.9.1900.-2.12.1942. m/l "Beshof" Norra
Kivinukk Johannes hukkus 11.2.1942 a/l "Vimeira" Briti
Kivisaar Martin
Kirast Herman hukkus 18.8.1942 m/l "Blankaholm" Rootsi
Koinberg Aksel hukkus 10.7.1942 m/l "Herstein"
Kopli August 26.11.1908.-22.1.1943 a/l "Neva" Rootsi
Kurist Ferdinant
Kurras Roland hukkus Oslo lahes a/l "Begonia Eesti
Kuuse Johannes hukkus 18.3.1941
Kuuse Oskar
Kuusik Leo 30.1.1909.-9.11.1942 a/l "Lab" Norra
Laak Nikolai
Lahesar Johannes 11.11.1901.-22.1.1943 a/l "Neva" Rootsi
Lass Martin E. hukkus 12.4.1942 a/l "Scotia" Rootsi
Leisberg Aleksander
Lepp Arkadi
Leppvik Sergei 25.10.1907.-2.3.1942 a/l "Gunny" Norra
Lindholm Friedrich hukkus 9.2.1941.
Link Paul 15.6.1898.-8.1.1941 a/l "Portugal" Belgia
Loorents Johannes 18.10 1949 hukkus miinile sõites Inglismaa idarannikul
Lukk Arnold hukkus 1.12.1944 Vahemeres
Lepni Jakob hukkus 12.11.1939 Vahemeres
Lvov Nikolai hukkus m/l "Hammaren" Rootsi
Maaker ? hukkus 4.12.1940 a/l "Daphne" Rootsi
Mann Andres hukkus 4.4.1941 "Harbledown" pardal
Mardik Konstantin
Mattiesen Elmar
Meerents Meinhard 3.8.1911.-22.1.1943. a/l "Neva" Rootsi
Meindok Rudolf 12.11.1905.-6-8-1941. a/l "Taara"
Meindok Toomas a/l "Taara"
Mets Julius 20.2.1896.-22.1.1943. a/l "Neva" Rootsi
Metsaots Juhan
Metsoja Albert Johannes
Muda Aleksander 2.2.1940 leitud surnuna päästepaadis Cowdeni ja Aldborough vahel
Mulk Oskar 9.11.1898.-19.4.1944 a/l "Trio" Rootsi
Muruste Arvo 9.9.1897.-22.1.1943 a/l "Neva" Rootsi
Mänd Arnold Priidu hukkus 15.6.1941.
Mänd Helmut hukkus a/l "Stein Sture" 26.1.1947 miinile sõites
Mölder Arnold 14.6.1920.-20.3.1941 a/l "Limbourg" Belgia
Mänd Manivald
Mäns Julius Hukkus Biskaias
Neider August hukkus 8.10.1942
Niitenberg Arnold
Niitsoo Aleksander hukkus 4.12.1940 a/l "Daphne" Rootsi
Nigul Hans hukkus 16.4.1944 "Star of Alexandria"
Nuga Edgar
Nigu Johannes hukkus 15.2.1940 "Preston"
õispuu Erich 25.1.1914.-22.1.1943 a/l "Neva" Rootsi
Orula Leo 5.3.1923.-21.1.1942 a/l "William Hansen" Norra
Oamer Arnold
Paas Karl
Paljasmaa Vainu
Pallo Evald hukkus märts 1942 a/l "Torungen" Norra
Palm Edgar
Peremees Arteemi 3.12.1912.-2.12.1941 a/l "Fjord" Norra
Perkson Villem hukkus 11.3.1943 ühe Briti laevaga
Persin Kristjan
Pilder Johan hukkus 16.9.1939 a/l "Aviemor"
Pitsel Mihkel 8.5.1903.-9.1942 "River Afton" Briti
Pilt Jakob Julius 25.5.1914.-7.11.1942. a/l "Daviren" Norra
Ploom Johannes sünd.30.9.1905 hukkus24.3.1942
Poola Viktor 11.6.1915.-25.11.1943 a/l "Belgian" Belgia
Poobus Julius hukkus 6.6.1941 a/l "Taberg" Rootsi
Poolake Endel Olev hukkus m/l "Valparaiso" Rootsi
Pork Richard sünd. 7.3.1908 hukkus okt.1940 Milford Havenis
Presfeldt Johannes
Põlder Voldemar hukkus 11.11.1940
Pahk Henri hukkus 11.11.1940
Raja Erich hukkus 8.6.1941 a/l "Catherine"
Rand Eduard 30.11.1898.-14.9.1942 a/l "Margo" Briti
Rannus Aleks
Ratiste Andres 1.12.1879.-1.12.1941 a/l "Pinto" Briti
Reicher A. hukkus 6.1.1944 a/l "Solstad" Rootsi
Reikop Arnold
Reimann Friedrich, tuntud Frits Reimanni nime all hukkus mehaanikuna, sakslaste poolt uputatud Austraalia kaubalaeval, Queenslandi ranniku lähedal
Rist Julius
Roller Arnold hukkus 8.10.1942 m/l "Boringer" Briti
Romm August E.
Roo Julius
Roots Valentin hukkus a/l "Sten Sture"
Rosen Edgar hukkus 19.5.1940 a/l "Barbo"
Rose Herman hukkus Liverpolis 1942
Rässa Helmut 18.5.1924.-5.1.1943 a/l "Mimosa" Rootsi
Räägel Feliks 29.10.1905.-31.1.1941 a/l "Olympier" Belgia
Saarpakk Arnold 8.6.1914-7.12.1940 a/l "Turni" Briti
Saar Konstantin hukkus 27.4.1941 a/l "Rimfance" Norra Saar Mihkel
Saarkoppel August 5.8.1913.-21.1.1942 a/l "Bjornvik" Norra
Sarapik Manfred
Sauga Elmar 13.2.1905.-22.8.1942 a/l "Hammern" Rootsi
Semmer August 18.1.1905.-15.6.1941 a/l "Christian Krohg"
Seppel ? hukkus4.12.1940 a/l "Daphne" Rootsi
Siirand Anton
Sivadi Anton hukkus2.12.1941
Solo Andes
Sulane Vassili hukkus 28.7.1940
Süld Peeter hukkus 14.2.1940 a/l "Tiberton" Briti
Söderholm Aleksander 6.12.1912.-16.8.1942 m/l "Suecia" Rootsi
Tamm Heinrich 13.5.1900.-22.1.1943. a/l "Neva" Rootsi
Tamm Johannes hukkus 19.10.1940
Tammera Harald hukkus 27.8.1941
Tagamere Enn hukkus 21.12.1940 a/l "Mangen" Rootsi
Tammlaan Otto (kapten) hukkus 10.1941 a/l "Indra" Panama (endine Eesti)
Tanev Georg hukkus 18.4.1945 a/l "Empire Gold"
Tarandi Madis hukkus Woking-is
Teder Aleksander
Teng Johannes
Tenn Joosep
Tenow Freto hukkus 21.8.1940
Timm Hans sünd.10.6.1900. hukkus 13.3.1943 a/l "Milos" Rootsi
Timberman Robert
Timmermann Peeter hukkus 11.3.1943 South Shields-is
Tomson Aleksander hukkus 16.12.1941 Mersey jõel
Tänav Ralf
Toomus Arnold hukkus 6.6.1941. a/l "Taberg" Rootsi
Tõsine Aleksander 12.7.1910.-25.3.1943 a/l "Atland" Rootsi
Ummus Kristjan hukkus 31.10.1942 m/l "Aldington Court"
Vaas Otto
Vaher Samuel hukkunud okt.1943 a/l "Hallfried"
Vahi Teodor 9.11.1900.-15.9.1942 a/l "Grey County" Norra
Vahtra Bernhard hukkus 1943 kevadel USA laevaga
Vahtras Mihkel hukkus 18.10.1949 a/l "Maustone" sõites miini otsa
Valb Rudolf 29.4.1906.-02.1942. a/l "Woolgrad" Norra
Vau Rudolf 3.10.1917.-22.1.1943. a/l "Neva" Rootsi
Viitong Mihkel Eduard 11.10.1903.-26.1.1941. a/l "Belgia" Rootsi
Vedler Filip hukkus 26.9.1940 a/l "Siljan" Rootsi
Võting Juhan
Vaht Andres hukkus 5.11.1940.
Walder Aleksander hukkus Lõuna Atlandil Briti laevaga
Waldman Jaan
Wahter Konstantin
Waske Timofei hukkus 5.11.1940
Weisberg Roman
Wendel Villem
Wesmes L. hukkus 6.8.1941 a/l "Taara"
Winn Hendrik 31.12.1896.-8.6.1941 a/l "Catherine" ja leiti surnuna päästepaadis Jamaica rannikul

Londonis Tower Hill-is on monument hukkunud laevadele, kes teenisid lääneliitlasi. Monumendil on ära märgitud ainsa Eesti laevana a/l "Taara" ja ainsa Eesti meremehena pootsman Leopold Weemees. Kui palju oli neid mehi aga tegelikult, jääb vist igaveseks saladuseks.
Viimati muutis Arensburger, 08 Mär, 2005 11:57, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
denis23
Liige
Postitusi: 1961
Liitunud: 17 Okt, 2004 11:38

Postitus Postitas denis23 »

Jah, muidugi ka sinu nimekirjast olevad mehed on samasugused sõjaveteranid kui ka need mis olid minu omas. Kusjuures, alles hiljuti tunnustati Läänes ookeaanikonvoide meremehi sõjaveteranideks, mis on kindlasti suur sigadus langenute suhtes.
sturmkommando
Liige
Postitusi: 371
Liitunud: 16 Veebr, 2004 15:30
Asukoht: siin-seal
Kontakt:

Postitus Postitas sturmkommando »

just eile rääkis üks pranglil olnud õhuvaatlusmees, et kui Eestirand oli madalikul, oli üks vene lennuk oli sellele torpeedoga paugu pannud arvates, et see on mingi saksa laev.
Kasutaja avatar
denis23
Liige
Postitusi: 1961
Liitunud: 17 Okt, 2004 11:38

Postitus Postitas denis23 »

Ja, 1944 aastal. Oli lugu.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

denis23 kirjutas:Ja, 1944 aastal. Oli lugu.
Kas mitte 1942.a ka üks vene allveelaev ei saatnud torpeedot "Eestiranna" vraki pihta?
Kasutaja avatar
denis23
Liige
Postitusi: 1961
Liitunud: 17 Okt, 2004 11:38

Postitus Postitas denis23 »

ja seda ka, ainult veidi varem, 41 lõpus
teddybbeer
Liige
Postitusi: 361
Liitunud: 17 Apr, 2004 15:07
Kontakt:

Postitus Postitas teddybbeer »

mul vanaisa "Eestirannalt" eluga pääsenu.... taat ike rääkis, et kuskil kodus vedelemas vana ajaleht kus "Eestirannalt" pääsenute nimekiri, ehk keegi oskab valgustada, milline tolleaegne ajaleht see olla võiks?
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Oli hulk Eesti Lippu kandvaid laevu, mis üritasid sõja üle elada omal käel, ilma lipuriigi kaitsva toeta. Mõnel see õnnestus, kuid paljudel mitte. Siin loetlen ainult fakte meie laevanduse hävingust, kasutades selleks kas trükitud või suulisi andmeid, mis meremeestel teada. Loomulikult ei ole järgnev "mustaraamiline eesti laevade leinanimekiri" täielik. Mõnes osas võib see olla isegi ebatäpne.

"Aarne" sattus sõja ajal punase lipu all ja langes seejärel sakslaste kätte. Edaspidine saatus teadmata.
"Agu" hukkumise kohta 1939-40 puuduvad igasugused teated. Laeva kapteniks oli kpt. J. Lambot.
"Anu" (1421 t kaubalaev) hukkus miinil Inglismaa idarannikul 07.02.41.a. 19 liikmelisest meeskonnast 3 said surma ja 3 jäid kadunuks, nende hulgas kapt. Raudsoo ja tema abikaasa.
"Arcturus" langes saksalaste kätte, hilisem saatus teadmata.
"Arno" hukkus sõja ajal Eesti territoriaalvetes.
"Avo" põlenud ja hukkunud. Koht ja täpne aeg teadmata.
"Begonia" kaaperdati 1939.a. hilissügisel, mille juures kapten Kägi sai surma. Laev viidi Saksamaale, kus hiljem olevat hukkunud.
"Catherine" hukkus sõja ajal kogu meeskonnaga. Üksikasjad pole teada
"Elna" kohta on teada, et laev viidi sunniviisil 1940.a. Arhangelskisse. Hilisemad andmed puuduvad.
"Eos" hukkus 1941/42.a. kogu meeskonnaga Atlandi ookeanil.
"Esto" hukkunud mürsutabamusest. üksikasjad teadmata.
"Estonia" viidi sõja algul punase lipu alla ja sattus hiljem sakslaste kätte. Hilisem saatus teadmata.
"Hildur" langes Norra vallutamisel sakslaste kätte, hilisem saatus teadmata.
"Indra" kadus 1941/42.a. kogu meeskonnaga Inglismaalt Hispaaniasse sõidul. Kapteniks oli Tammlaan.
"Jaan Teär" - etendas 1941.a. silmapaistvat osa arreteeritute pääsemiseloos. Vaata lähemalt Tuudur Tamme mälestusteraamatust "Need teod süüdistavad" II osa.
"Jausa" jooksis madalikule, järgnevalt puuduvad teatad.
"Kadli" langes sakslaste kätte, edasi puuduvad teated.
"Kadri" sõja ajal viidi punase lipu all ja siis sattus sakslaste kätte. Hilisemad teated puuduvad.
"Kalev" sõja ajal randunud, hilisemad teatad puuduvad.
"Kassari" uputati 11.dets.1939 Hiiumaa lähedal pinnale tõusnud Nõukogude allveelaeva poolt kahuritulega, kusjuures puruks tulistati ka üks päästepaat koos meeskonnaga.
"Keila" pääses sõjaaegsetest ohtudest tervelt, kuid lammutati pärast sõda vanarauaks.
"Keri" langes Norras sakslaste kätte ja on tõenäoliselt hukkunud kuskil Saksa territoriaalvetes
"Kessu" jäi sõjamöllus koos meeskonnaga kadunuks.
"Koidula" sai 1940.a. ühes Saksamaa sadamas raskelt vigastada inglaste lennukipommist. Pärast sõda ostis laeva eesti kpt. Jakobson Londonist. Laev remonditi ja oli eesti lipu all mõnda aega käigus, kuid hukkus miinil teel Jaapanisse Vahemeres. Lastiks olid raudteerööpad.
"Kolga" hukkus Inglise kanalis. Kapteniks oli P. Onno, kes suri pärast sõda Inglismaal, Londonis
"Kosmos" oli sõja ajal üheks tormiohvriks. Sattus madalikule.
"Kotkas" oli sõja päevil kogu aeg sõitudes ja pääses tervena, kuid pärast sõda lammutati laev USA-s vanarauaks.
"Kuunar" pääses sõjast samuti tervena ning lammutati pärast sõda USA-s vanarauaks.
"Lake Hallvil" sõitis kogu sõjaaja kestel Kanada ja Inglismaa vahet kuni inglaste invasioonini, mil inglased laeva uputasid prantsuse rannikule rannamuuliks, kaitsmaks dessantlaevu murdlainetuse eest.
"Linda" (aurik 1548 br.reg.t) torpedeeriti Rootsi ranniku lähedal põhjameres 11.02.1940
"Mare" langes Norra vallutamisel sakslaste kätte. Mis hiljem juhtus, pole teda.
"Maret" - teadmata kadunud.
"Mari" sõitis kogu sõjaaja, lammutati pärast sõda Inglismaal.
"Merikaru" hukkus sõja ajal Muhu väinas. Laev jäi ühel ööl ankrusse. Kui hommikul asuti ankrut hiivama, toimus kohutav plahvatus - ankrukett riivas öösel laeva äärde kandunud miini. Meeskondi kandis raskeid kaotusi.
"Merilind" sattus punase lipu alla ja siis sakslaste kätte. Hilisemad teatad puuduvad.
"Meripoeg" jäi kommunistide kätte. Mis hiljem juhtus, pole teada.
"Merisaar" uputati sakslaste poolt. Osa meeskonda pääses, enamik hukkus.
"Mina" jäi kadunuks põhjamerel dets. 1939. Tõenäoliselt sõitis aurik inglaste miinivälja. Laeva tükke leiti sealt lähedalt.
"Minna" saatusest puuduvad teated. Viimati nähti laeva 1941.a. Tallinna sadamas
"Nautic" jäi kadunuks reisil Rootsist Inglismaale jaan. 1940
"Nora" (aurik 2247 br.reg.tonni) torpedeeriti 22.10.39 Põhjameres
"Nordeni" saatusest puuduvad kindlad teated. Tõenäoliselt on laev sõja päevil hukkunud.
"Otto" oli ainus Eesti lipuga laev, mis pääses põgenemise teel sakslaste vangistusest Norrast Inglismaale. Laev sõitis veel pärast sõda, kuid on nüüd vanarauaks lammutatud.
"Osmussaar" sõitis ise 1940.a. kommunistide kutsel Arhangelskisse. Kohapeal saadi aga olukorrast realistlik pilt ja kapten Manderil ainsana õnnestus imekombel põgeneda vabasse maailma.
"Orion" hukkus Iirimaa ranniku lähedal 26.02.1940
"Peeter" hukkus 1941/42.a. Põhja-Aafrikast Inglismaale sõidul. Kapteniks oli Joh. Teng. 32-hest meeskonnaliikmest pääsesid ainult kolm meest, kes olid 31 päeva merel heitlemas. Algul oli päästepaadis 7 meest, neist surid 4 ning nende laibad heideti üle parda.
"Regulus" langes Norras sakslaste kätte, hilisemalt pole mingeid teateid.
"Reet" hukkus 31.01.40 Inglismaa ranniku lähedal
"Sigrid" sõitis sõja algul punase lipu all ja sattus sakslaste kätte. Edaspidisest vaikib ajalugu.
"Taat" langes pärast Norra vallutamist sakslaste kätte. Pärast seda pole laevast midagi teada.
"Tallinn" jagas samasugust saatust nagu eelmine - "Taat".
"Tiir" - teadmata kus ja kuidas hukkunud.
"Triinu" (aurik 3000br.reg.t) hukkus Atlandi ookeanil 09.juunil 1940. Ellujäänud kapteni Benno Nelbergi arvates oli põhjuseks magnetmiini plahvatus, kuid hiljem päästepaadist nähti ka periskoopi.
"Toomas" sõitis sõja ajal sadamast sadamatesse varju otsides ja jäi lõpuks Rootsi, kus rootslased laeva venelastele loovutasid (1946).
"Triinu" tõi sajad põgenikud 1944.a. Rootsi. Laev loovutati hiljem venelastele.
"Triton" sai mürsutabamused ja hukkus.
"Tõnu" lammutati N. Liidus vanarauaks.
"Uku" hukkus 95 miili Norra rannikust saksa lennuki pommitabamustest dets. 39.
"Uranus" langes Norras sakslaste kätte. Hilisemad teated puuduvad.
"Vega" - jäljetult kadunud
"Viiu" saatus oli eriti dramaatiline. Tulles sõja ajal Saksamaalt ja olles Belgia või Hollandi ranna ääres ankrus, torpedeerisid sakslased laeva. Vaatamata sellele, et ankrustatud laeva lipp sinine-must-valge oli öösel prožektoritega valgustatud. Enamik meeskonnaliikmeid hukkus, teiste seas ka kapten V. Veskoja.
"Vikerlane" - hukkunud. Kus ja millal, pole teada.
"Vilk" sõitis 1939/40.a. viimast korda Tallinnast USA-sse ja jäi teel kadunuks.
"Vilma" hukkus õhurünnakul.
"Vapper" - Eesti kõige suurem aurik (8200 DW tonni) hukkus 1939.a. Inglismaa rannavetes miinile jooksnuna.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Arensburger kirjutas:.... Ma ei ole kuulnud, et eestlastest meremeeste hulgas punane meelsus vähimalgi määral levinud oleks olnud....
Siinkohal pean oma sõnu küll kinnitama, kuid alati on erandeid ja ka meremeestel oli oma must lammas.
1940.a. juunipöörde järel anti kõigile võõrsil viibivatele Eesti laevadele punane käsk - "Tulge koju!"
Ainult kaks laevakaptenit allusid sellele käsule ja sõitsid üks Arhangelskisse ja teine Vladivastokki, et Eesti sini-must-valge lipp vahetada uues "kodus" punase plaguga. Need olid "Osmussaar" ja "Kajak". Nagu tolleaegsed meremehed on kinnitanud, oli "Kajaka" kapten juba vabariigi-ajal punase meelsusega ja on arvatud, et salaja kuulunud ka kommunistlikku parteisse.
"Kajaka" puhul on huvitav meenutada seda, et laev võeti punastelt üle Vabadussõja ajal, mille lõppedes see laev viis Inglismaale esimese suurema linalaadungi, mille eest saadi inglastelt mitmesugust sõjavarustust - esimese "välisvaluutana" noorele vabariigile.
Sellest ajast on mäletatud tolleaegset pilkelaulu:
"Oh tõstke üles valge majak,
et Tallinna näeks tulla "Kajak".
Ta on praegu siia teel,
kuid mine tea, kuhu lendab veel?"
Enam kui 20 aastat hiljem läkski rahva kartus täide - "Kajak" lendas venelaste sadamasse.
Ülejäänud eesti laevad, mis venelased kätte said, ei läinud nende juurde mitte vabatahtlikult. Loomulikult võeti juunipöörde käigus üle kõik laevad, mis olid momendil Baltiriikide sadamates. Samuti peeti laevad kinni merel punalaevastiku poolt.
Järgmise sammuna hakkas N.Liit nõudma Eesti laevade arestimist välissadamates ja siis nende ülevõtmist. See kutsus esile suure hulga kohtuvaidlusi, mille tulemusel mõnedes riikides ka anti laevu N.Liidule ka üle.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Et sel ajal kujunenud olukorda veelgi ilmekamalt selgitada, panen siia üles ühe loo, mis on võetud raamatukesest "Surnud laevad ja elavad mälestused" Kaarel Eerme; Estonian Central Archives in Canada; 1973

„KALARAND“ INDIA OOKEANIS SÕJAPAOS

Teise maailmasõja puhkemise ajal oli Eesti kaubalaevastik üle kogu maailma laiali. Eesti territoriaalvetes oli ainult murdosa laevu. Kuna sõjategevuse algul mineerisid sakslased ja inglased Põhja- ja Läänemere, siis oli laevaliiklus ohustatud ja suurem osa välisvetes viibinud Eesti laevu jäigi võõrsile. Mitte ainult Euroopa sadamatesse vaid ka teiste mandrite sadamatesse, niiöelda "sõjapakku". Üheks selliseks laevaks oli ka Osaühisus "Kalandusele" kuulunud "Kalarand".
Kuna "Kalarand" oli heeringapüügi emalaeva "Eestiranna" kõrval üheks väljapaistvamaks Eesti kaubalaevaks, siis peatume allpool pisut lähemalt "Kalaranna" sõjaaegsete pagulaspäevade juures, mis osaliselt möödusid India ookeanis.
Torontolastele hästituntud meremees Jako Luide on vist ainus elusolev "Kalaranna" juhtkonda kuulunud meremehi, kes lahutamatult on seotud "Kalaranna" sõitudega maailmameredel kuni laeva lõpupäevadeni, mil see inglaste poolt lubamatul viisil üle võeti.
Laeva juhtkond asendati värvilise meeskonnaga ja Eesti sini-must-valge lipp kõrvaldati ning selle kohale paigutati India lipp.
Heeringapüügi emalaev "Eestirand" oli, nagu paari-aastased kogemused näitasid, heeringapüügiks liialt suur ja kulukas laev. Sobivama laeva otsimisel leidsidki osaühisuse juhid Norrast vastava laeva, mis omandati "Olson Line"-lt 1937. aastal. Uue Eesti laeva kapten J. Heyman, kes oli varem teeninud "Eestirannal" esimese tüürimehena ja Jako Luide ning mõned teised meremehed sõitsid 1937. a. suvel Oslosse uut laeva Eestisse tooma. Laeva saabumine Tallinna sadamasse oli omaette sündmuseks. Laev võttis ka osa Eesti Merendusepäeva "paraadist" Tallinna Lääne-muuli ääres, seistes "Suure Tõllu" ja "Tasuja" kõrval.
Tuhanded tallinlased tutvusid uue meeldiva laevaga, lootuses, et see jääb kauemaks ajaks Eesti kaubalaevastiku teenistusse. Kuid sündmused hargnesid mõni aasta hiljem hoopis teisiti. Oma esimese heeringapüügi teostas aga "Kalarand" edukalt, nii nagu seda teele asumise eel oli pidulikul ärasaatmisel soovinud ka vaimulik - õpetaja Täheväli, laeva õnnistamisel.
Pärast heeringapüüki Islandi Põhjarannikul läks "Kalarand" ajalepingu põhjal inglaste kätte kaubavedudeks Inglismaa ja Vahemere sadamate vahel ning kuus kuud hiljem oli laevaomanikel "Kalaranna" jaoks uus leping sõlmitud: Constanzas (Rumeenia)-Haifa-Tel-Avivi liinile kaubaveoks.
Meenutades neid maailmasõja eelseid aegu "Kalaranna' tegevuses Palestiina ja selle lähikonna sadamates, kus eesti meremeestel tuli esmakordselt kokku puutuda erinevate inimeste ja uudse kaubaveoga, märkis Jako Luide, et ühel päeval saabus "Kalarannale" teade ootamatu külastaja saabumisest kodumaalt. Nimelt tuli tolleaegne "Päevalehe" vestekirjanik Eesav Edvard Puuslik (Evald Jalak) "Kalaranna" sõitudega tutvuma.
Hiljem ilmus "Päevalehes" pikki reisikirju Puuslikult Püha Maa kohta, kusjuures olgu märgitud, et Puuslik ei tõstnud oma jalga laevakajutist kuigi palju välja, sest kajutilaual olevad viskipudelid meeldisid talle rohkem kui muu.
Kuid ta reisikirju loeti Eestis mõnuga, mis näitab, et reisikirju võib kirjutada ka reisimata.
Olgu märgitud, et Bosporuses ähvardas "Kalaranda" kord hukkumine, üks suur Ameerika kaubalaev oli roolirikke tõttu "Kalaranda" pooleks sõitmas. Osavate eesti meremeeste manööverduse tõttu pääses aga "Kalarand" tervelt.
Kaubaveo lepingu tähtaja möödumisel sõlmiti uus ajaleping, millega "Kalarand" siirdus Indiasse, olles "Bombay Steamship Co" käsutuses tervelt kaheksateist kuud. Leping hakkas kehtima 1938. a. augustist alates. Järgnevatel Teise maailmasõja kuudel tuli "Kalarannal" sõita Suezi kanalis, Punases meres ja India ookeanis, kaasa arvatud Portugali asumaa Goa sadamad.
Muidugi tuli "Kalarannal" nagu teistelgi laevadel sõita ilma signaaltuledeta, kuna kardeti saksa allveelaevade rünnakuid. Need jäid aga tulemata, sest saksa allveelaevad ei söandanud nii pikki "reise" ette võtta.
Noist sõjapao aegadest India ookeanis ja mujal on toonasel "Kalaranna" esimesel tüürimehel Jako Luidel lugusid jutustada, millede juures aga kahjuks siinkohal ruumi puudusel ei saa lähemalt peatuda. Küll aga on põhjust loota, et Jako Luide kirjapandud mälestused leiavad erakordsete uudsete ja elavate mälestustena esitamist ja säilitamist mujal.
Järgnevad "Kalaranna" sõidud hargnesid Indiast ka Euroopa suunas, kusjuures Marseille't läbides saabuti Keeniasse. Seal pandi "Kalarand" N.Liidu nõudel aresti alla kuni kohtuotsuseni. Pärast kuuenädalast kohtuotsuse ootamist konfiskeeriti laeva laadung kui vaenlasele määratud kaup.
Laev anti vabaks ja tehti korraldus sõita Jaapanisse, Kobe sadamasse.
Komissar E. Eindrei käsk oli ähvardav: tõrkumise puhul vastutavad iga meremehe eest ta perekonnaliikmed Eestis.
Meenutades noid dramaatilisi aegu "Kalaranna" "eksisõitudest" mitmete tuhandete miilide kaugusel kodusadamast Tallinnast, mis oli siis juba täielikult "Punalipulise Balti mere Laevastiku" meelevalla all, märkis Torontos elunev "Kalaranna" tolleaegne esimene tüürimees Jako Luide: "Sõitsime Mombasast välja sihtsadamasse Kobesse. Kuna meile anti väljasõidul sütt väheselt, olme sunnitud sihtkohta sõidul muutma sõidukurssi ja varsti oligi meie ees Tseiloni saar niinimetatud "Troopika Pärlina", kus randusime Colombo sadamas. Ootamatuks üllatuseks oli see, et, laevale keelduti söe andmisest. Tahtsime vähese söetagavaraga jätkata edasisõitu, kuid sadamavalitsuse-mehed ütlesid: ,Sorry ... Teie ei sõida üldse enam edasi Jääte siia."
Teiste sõnadega tähendas see laeva vägivaldset konfiskeerimist Inglaste poolt. Meil tuli sellele alistuda ning kiires korras teostati laevas inventuur. Kui kõik oli määratud ajaks valmis, langetasin laeval Eesti lipu. Võtsin selle kaasa ja kinkisin hiljem maal olles ühele eestlasele, kes oli abielus inglasega ja seal elanud 1926. aastast alates. Paar päeva hiljem sõitis "Kalarand" sadamast välja - teadmata kuhu. Ahtris ei lehvinud enam sini-must-valge, mis sinna asetati 1937. a. südasuvel, vaid India lipp. Ja laeva juhtkonnas -ja meeskonnas ei olnud enam ühtki eestlast, vaid värvilisse rassi kuuluvad meremehed. Nii lõppes ühe Eesti laeva ajalugu, mis algas parimate lootustega, kuid Teine maailmasõda tumestas selle täielikult - nagu nii mitme teisegi eestlaste laeva ajaloo!

Sellele loole on andnud selgitusi „Eestiranna“ kunagine kapten B. Nelberg. Ta märkis, et „Kalaranda“ ikkagi ei konfiskeeritud, vaid rekvireeriti. See sündis mõlema riigi Eesti Vabariigi (loomulikult endise – mitte punase) ja Inglismaa valitsuse esindajate ja laeva omanike nõusolekul. Kuna N.Liit tahtis laeva omale ja Jaapanisse jõudmisel oleks laev üle võetud, siis oli see ainuke võimalus laeva venelaste käest päästa ja omanikele vara säilitada. Inglismaal oldi üllatunud, et „Kalarand“ otsustas punakomissari Eintrei käsku täita ja võttis kursi Kobele. Inglased maksid selle rekvireeritud laeva eest eestlastest omanikele renti täpselt samadel alustel, kui oma maa laevaomanikele. Peale sõda jäi roostes „Kalarand“ Indias seisma ja omanikele maksti lõpuks laeva väljaostuhinnaks 50000.- inglise naela.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Antud artikkel on ajakirja „Meie Tee“ 1963.a. numbritest 5-6.

CARDIFF - SUURIM EESTI MEREMEESTE KESKUS

Mihkel Lauri tuleb tõenäoliselt pidada üheks esimeseks eesti immigrandiks mitte ainult Walesis vaid Suurbritannias üldse. 16-aastase Saaremaa noormehena, olles oma esimesel pikemal merereisil, põgenes ta aasta 1882 varakevadel oma koduranna meeste purjelaevalt, kui see oli saabunud Cardiffi sadamasse. Järgnevatel aastatel teenis ta madrusena paljudel laevadel, hoidudes sattumast kodumaale. Seal ootas teda karm tsaari käsk tulla aega teenima vene kroonusse ja vastumeelsus soldatielu vastu oli tugevam kui kojuigatsus.
Seega jäi ta merereisidelt tulles truuks sadamale, kus ta oli astunud oma elu esimese otsustava sammu. Mõned aastad hiljem abiellus ta waleslannaga, asutas Cardiffi oma kodu ja leidis tööd raudteelasena. Ei ole teada, kas Mihkel Laur külastas hiljem kodumaad, kuid kirjavahetust pidas ta omaste ja kunagiste sõpradega veel oma elu viimaste aastateni.
Kodusaar polnud ununenud 90-nele läheneval mehel, kes sealt lahkus ligemale 70 a. tagasi. Nüüd on tema rohked lapselapsedki lähenemas keskeale. Nad teavad oma vanaisa päritolust vaid üsna ähmaselt, on kuulnud, et ta kunagi oli tulnud idast, ühelt Eestile kuuluvalt saarelt, mille nimi on nii imelik, et ei seisa kuidagi meeles.
Mihkel Lauri esmakordsel saabumisel Cardiffi oli see juba muutunud kiiresti arenevaks söe väljaveosadamaks. Eelmise aastasajandi teisel poolel hakati hoogsalt välja ehitama Lõuna Walesi söekaevanduste piirkonda. Nagu imeväel tekkisid lühikeste aastatega kümnetesse tuhandetesse tõusva elanikkonnaga asulad ja linnad orgudesse ning mäenõlvadele, mis olid varem olnud vaid lambakarjade päralt. Üha enam investeeriti kapitali söe tootmisele, sest maailmaturg näis olevat lausa piiramatu Lõuna Walesi "mustale kullale". See oma erakordselt kõrge kvaliteediga oli muutunud üha enam nõutavamaks nii sise- kui välismaal. Sama kiiresti laiendati Cardiffi sadamat, kujunedes lühikese ajaga üheks suurimaks ja rahvusvaheliselt tuntuimaks maailmas.
Seoses ülielava laevaliiklusega sattus aegade jooksul siia üha enam ka eesti meresõitjaid. Ka eesti laevu oli arvukalt rakendatud söeveole Inglismaalt, viibides sagedasti ka Lõuna Walesi sadamais. See muutus nagu enesestmõistetavaks, et meie meremehed valisid Inglismaal oma peamiseks "ankrukohaks" just Cardiffi. Siin veedeti lühiajalist puhkust, siin kohtuti üksteisega pärast mereretki ja oodati uut laevakohta. Teised suuremad merenduskeskused Briti saarel, nagu London, Liverpool, Hull jt. nihkusid aja jooksul tahaplaanile oma osatähtsuses eesti meremeestele, ehkki ka neis sadamais oli elav laevaliiklus ja seega ka avarad võimalused uue merešansi leidmiseks.
Pärast ebaõnnestunud revolutsiooni Venemaal 1905 võib rääkida juba eesti meremeeste koloonia tekkimisest Cardiffis. Verised sündmused kodumaal mõjusid ka siin eestlaste arvu tõusule; siia tuli pakku kodumaalt põgenema pääsenud mässumeelseid, kes kartsid tsaarivõimu karistust. Ka neist jäi ajajooksul osa briti laevadel teenivaiks meremeesteks ja osa asutasid omale kodu Cardiffis. Ka tänapäeval leidub neist siin veel üksikuid, olles nüüd juba ammu vanaduspensionil. Oli neidki, kes Cardiffis elasid kuni II maailmasõja lõpuni ja alles siis leidsid olevat saabunud õige aja kodumaale naasmiseks. Oli ju siis saabunud Eestisse riigikord, mille eest nad oma arvates olid nooruses, võidelnud. Mindi suurte lootustega, bravuurselt lubati mahajäävaile sõpradele kirjutada tõtt kodumaal valitsevast olukorrast. Kuid kirjad jäid tulemata, pole keegi neist enam hiljem midagi kuulnud.
Vabariigi aastail kujunes Cardiff eesti meremeestele üldtuntuks keskuseks. Siin tegutses energiline eesti aukonsul Sidney Davies, kes laevamaaklerina oli hästi kursis laevandusega. Ta sai sageli abi pakkuda eestlastele, kes vajasid mereteenistust või soovisid head nõuannet. Ka olid soome meremissiooni kiriku avarad seltskondlikud ruumid avatud eestlastele, kus soomlasest pastor John Ingren nägi meeleldi hõimurahva liikmeid. Ka tekkis temal perekondlikke sidemeid eestlastega, pannes ühe oma tütardest paari mehaanik Voldemar Merilahtiga.
II maailmasõja puhkedes, kui kodumaa oli ära lõigatud neile meremeestele, kes viibisid siis läänevetes, tõusis eesti meremeeste pere Cardiffis juba paljudesse sadadesse. Arvatakse, et neid meie meremehi on olnud tuhandeid, kes sõja aastatel lühemat või pikemat aega siin peatunud. Eesti laevad, mis jäid Lääne Euroopa sfääri, teenisid sõja aastail lääneliitlaste huve, olles registreeritud peamiselt Briti transpordiministeeriumi poolt. Suur hulk neid laevu hukkus sõjamöllus, - saades saksa või itaalia torpeedotabamuse, langedes õhurünnakute ohvriks või jookstes miinidele. Ehkki paljud Eesti laevad kandsid juba lääneriikide lippe, olid need endiselt komplekteeritud eesti meeskondadega.
Eesti kaubalaevanduse osatähtsust ja meie meremeeste panust lääneliitlaste poolel II maailmasõjas pole senini kuigi ulatuslikult ega ammendavalt avalikkuses käsitletud. Ometi väärib see lähemat tähelepanu kas või ainuüksi nende sadadesse küündivate eesti meremeeste pärast, kes leidsid neil aastail oma laevadega märja haua.
Siinkohal ei saa mööduda ühest laevajuhist, keda tuleb lugeda esimeseks Cardiffi elama asunud eesti laevareederiks. Juuni sündmuste ajal 1940 viibis kapten Albert Toop oma aurikuga "Anna Toop" läänevetes ja ta otsustas mitte järgneda Tallinnast saabunud käsule, võtta kurss kodusadamasse. Juhuse tõttu viibis aurikul parajasti ka kapteni abikaasa advokaat Salme Toop. Laev tegi oma kapteni komando all läbi kõik sõjaohud, saksa allveelaevade blokaadi Inglismaale, elas õnnelikult üle ja läbis nii mõnelgi korral Inglise kanali, olles saksa rannikupatareidele lähedaseks märklauaks.
Aurik "Anna Toop" võttis ainsa eesti laevana osa ka Dunkerque'i evakueerimise operatsioonidest mais 1940, kui ligemale pool miljonit lääneliitlaste sõdurit viibisid kindral Gerd von Rundstedti tankiarmee kindlas haardes. Lisaks sõjalaevadele ilmus evakueerimisstaabi käsutusse vabatahtlikult inglise eraväikelaevade armaada, millesse kuulus enam kui 1000 laeva. Nende juhtide hulgas olid esindatud kõik seisused ja mitmesuguseid rahvusi. Nii näiteks juhtis ühte laeva munk, teist krahv, kolmandat insener, neljandat hiinlasest teemaja pidaja jne. Seda abilaevastikku nimetati "pähklikoore laevastikuks", mille abil suudeti enamik sõdureist päästa ja millist aktsiooni on hiljem hakatud nimetama "Dunkerque'i imeks". Kui see laevastik sõitis esimest korda Dunkerque'i põrgusse, põles seal parajasti kaks miljonit tonni õli. Leekide kõrgus sadamas tõusis üle 3 kilomeetri ja nende pikkus mööda randa oli poolteist kilomeetrit. Sellele lisandus veel saksa stukade madalrünnakute maruline kuulirahe. Evakueeritavate eest maksti väga kallilt, muuhulgas kaotati ka üle kahesaja laeva.
Aurik "Anna Toop", mis oli vaevalt üle pooletuhande tonni suur, tõi oma pardal Dunkerque surmarõngast välja 550 briti sõdurit. Niipea kui need olid õnnelikult maabunud Doveris, asus laev uuele evakueerimise retkele, seekord sihiga Le Havre. Kuna saksa üksused olid jõudnud juba selle linna vahetusse lähedusse, jäi "Anna Toop" viimaseks laevaks, mis enne linna vallutamist minema pääses.
Kui laev anti tagasi omanikele 1949, jätkas see sõitu briti lipu all, jäädes peamiselt rannavedudesse.
Vapper ja palju läbiteinud "Anna Toop" oli 56 aastat merd kündnud, kui Neptun langetas ka tema üle viimse ja saatusliku otsuse. Ühel lumetormisel öö1 jaanuaris 1958 jooksis laev Iiri ranna läheduses liivamadalikule ja hukkus mõne tunni jooksul. Laev sõitis tol ajal kapten V. Maripuu komando all. 10 liikmelises meeskonnas oli 6 eestlast, 3 poolakat ja üks inglane ning neile sai osaks jätta selle laevaga viimast korda jumalaga.
Mõned aastad pärast II maailmasõda, kui rekvireeritud Eesti laevad anti tagasi nende omanikele, algas ka Cardiffis, kui eesti merenduskeskuses, uus ajastu. Sajad eestlased, kes aastatel 1947/48 tulid Inglismaale töölepingu alusel, siirdusid pärast töökohustuse täitmist mereteenistusse. Eriti 1950 kujunes aastaks, kus eesti pagulaslaevandus suurenes paljude laevadega. Sinna vajati arvukalt ka värsket verd vana kaadri täienduseks ning seega avanes paljudel algajatel võimalus oma merekarjääri alustada.
Nii mõnigi noormees, endine lennuväe abiteenistusse mobiliseeritu, kes kodust lahkus 15-17 aastasena, polnud merd näinud rohkem kui Saksamaalt Briti saartele saabudes, leidis ennast äkki meremehe munsterrollis. Täiesti uus miljöö võttis neid vastu, kütteruum ja söepunker, alul nii keeruline näiv haalamine ja laeva hoidmine mahapandud kursil ja kunagine maapoiss mulgi talust, tööstuskooli õpilane Tallinnast, elupõline eesti armee ohvitser või mõni teine, kes poleks varem osanud uneski näha meremehe elukutset, tundsid ennast nüüd ühise perena laeva kitsaste parraste vahel. Äkki oli ümber vaid laiuv meri, peakohal tujukad tuuled ja sihtsadamaks Huelva, Santander, Bone, Grangemouth, Gävle, Fredericia või mõni teine paik, mille olemasolust veel hiljuti ei teatud kas üldse mitte midagi või osati nende asetuse kohta teha vaid uduseid oletusi.
Need olid eesti pagulaslaevanduse hiilgeaastad. Meredel sõitis Eesti ja mitmesuguste teiste lippude all üle poolesaja eesti laeva meie kaptenite juhtimisel ja meeskondadega, mille koguarv tõusis üle tuhande. (Sini-must-valge lipu all seilanud Eesti kaubalaevastik oli esimene, kes hakkas oma laevu nn. „mugavuslippude“ alla viima. Väga suurel hulgal Eesti laevadel vahetati Sini-must-valge lipp näiteks Panama lipu vastu, kuigi need laevad oma uut kodusadamat Panamas kunagi ei pruukinud külastada. Tänapäeval tehakse taolised toimingud majanduslikust kasust lähtuvalt. Tookordne Eesti laevade ümberlipustamine mugavuslipu alla oli aga tingitud poliitilistest oludest. Paljud riigid Eesti juriidilist edasi kestmist ei tunnustanud ja sini-must-valge lipuga laevadel tekkis nende riikide sadamates probleeme. Samas oli kangekaelseid laevaomanikke, kes seilasid sini-must-valge all veel 70-nendatelgi. Arensburger)
1. novembril 1951 asutati Cardiffis Eesti Meremeeste Uniooni Inglismaa esindus, mis alustas töökohtade vahendamisega kõigile eesti laevadele Briti sadamate ulatuses. See asjaolu aitas omajagu kaasa, et ka värsked meremehed, kes polnud varem Cardiffis peatunud, tulid nüüd pärast mahamunsterdamist siia, et uut laevaotsa oodata. Neid mehi oli rohkesti, kes pärast töölepingu täitmist söekaevanduses, põllutööl, tehases või mujal hakkasid igatsema uut elu, mis tagas mitte ainult parema teenistuse vaid ka kaleidoskoobiliselt vahelduva elu ja mis küllaltki tähtis - töötamise ja elamise eesti ühiskonnas. Tõsi, see ühiskond koosnes vaid paarikümnest kaasmaalasest, kes moodustasid laeva meeskonna, ent see oli siiski nagu osa Eestist ja see meelitas.
Kui Cardiff oli juba aastate eest muutunud üheks suurimaks eesti meremeeste keskuseks välismaal, siis nüüd võidi juba põhjendatult kõnelda eesti meremeeste kodusadamast paguluses. Tööd ootavate meremeestega ei jäänud tulemata ka tööandjad, eesti laevaomanikud. Rootsist asus Cardiffi elama kapten Juhan Adamson, asutades siia oma laevafirma, hiljem järgnes kapten August Saarna ja teisi.
Pinevad välispoliitilised olukorrad, eriti seoses puhkenud Korea sõjaga, hoidsid 1950/51 prahituru ka eesti laevadele erakordselt soodsa. Kuid seejärel ei lasknud depressiooni tumedad pilved laevanduses ennast kaua oodata. Kriis süvenes kiiresti ja eesti laevad, rõhuvas enamuses vanad ja ebaökonoomsed söepõletajad, pidid üksteise järel jääma kai äärde paremaid päevi ootama. Olukord paranes mõned aastad hiljem kuid juba 1957 algas uus, seekord aastaid kestev prahihindade madalseis, mis pole palju paranenud tänapäevani.
Uut tonnaaži oli viimastel aastatel tohutult juurde kasvanud. Peamiselt Jaapan ja Saksamaa astusid taas esile laevaehitusmaadena, kus lasti igal aastal merre miljoneid tonne uut laevaruumi, mis oma võistlusvõimega surusid varsti kõrvale vanemad ja ebaökonoomsemad laevad.
Sai selgeks, et eesti pagulaslaevastik nõudis radikaalset ümberorganiseerimist, kui taheti kasvavast konkurentsist edukalt osa võtta. Üksteise järele langes laevu rivist välja, neid ootasid lammutamispaigad Hollandis, Hispaanias ja mujal. Uute laevade hind ületas aga sageli kümneid kordi müüdud aurikust saadud summa. Seega muutus uue ajakohase laevastiku muretsemine aeganõudvaks ja problemaatiliseks ülesandeks.
Praegu on eesti laevu arvuliselt vaid umbes 1/3 võrreldes ajaga aastatosin tagasi. Laevade arv pole aga viimastel aastatel näidanud enam languse tendentsi, püsides jonnakalt samal punktil. Nii mõnigi pessimist arvab, et lähemas tulevikus ei saa enam olla juttu eesti pagulaslaevastiku olemasolust. Merd künnavad ehk mõned moodsad ja kõigiti ajakohased laevad, mis soetatud eestlaste kapitaliga, aga midagi enamat ei olevat reaalne loota. Leidub aga ka inimesi, kes vaatavad praegusele olukorrale hoopis lootusrikkama pilguga, on laevareedereid, kelledel ei puudu kavad oma tonnaaži suurendamiseks. Seega on kõigiti mõeldav, et see erakordne nähtus, mida eesti pagulaslaevastik enesest kujutab, võib eksisteerida veel aastakümneid.
Laevade arvu drastilise vähenemisega langesid vastavalt ka töövõimalused eesti kaubalaevastikus. Ühel osal meremeestest tuli teenistust leida mõne võõrriigi laeval või siirduda tagasi, maamehe ellu. Ei saa aga kuidagi väita, et tööpuudus oleks meie meremehi eriti kriitiliselt tabanud. Eestlased on omale teinud hea nime teiste maade laevastikkudes ja neid võeti meeleldi vastu briti, skandinaavia jt. lippe kandvaile laevadele. Kriisi saabumise ajaks oli ka juba mitusada meest jõudnud otsusele, et ehkki meremehe elu on vahelduv ja nii mitmeski eeliseid pakkuv, pole see neile siiski jäädava elukutse valikul kõige sobivam. Emigreeruti ülemeremaadesse või asuti tagasi Inglismaale, loodi kodud ja hakati elu rajama vastavalt "maaroti" kommetele.
Palju on siiski neid vanemaid kui ka värskemaid meremehi, kes on seniajani jäänud truuks mere karmile elule. Leidub neid, kes on võtnud oma uut elukutset väga tõsiselt, on olnud püüdlik ja jõudnud teenistusredelil jõudsasti edasi. Nii mõnigi mees nooremast generatsioonist, kes kümmekonna aasta eest asus esmakordselt mereteenistusse, omab nüüd taskus briti kaugesõidukapteni punasekaanelise diplomi.
Ükskõik millisesse meremeeste seltskonda ka juhtuks, võib varsti kuulda vaidlust küsimuse üle, et kas meremehel tasub abielluda ja perekonda asutada või on see lausa mõttetu vähemalt niikaua, kui jätkatakse teenistust kaugesõidus.
Cardiffis on arvukalt neid, kes on jõudnud veendele, et meri ja perekonnaelu ei sobi üksteisega. Nii on nad abielludes otsinud maal töökoha ja hüljanud mere. Ent mere kutse ei vaibu nii kergesti veres. Nii mõnigi neist teeb aastate pärast veel mõnekuulise "otsa", teised aga räägivad vaid "vanadest aegadest" kui jäädavalt möödunust, millest on siiski mõningal määral kahju.
Kust meremehed omale elukaaslased leiavad? Oma rahvusest neid Cardiffis vaevalt leidub, igatahes kaugeltki mitte piisaval määral, et iga abieluhimuline meremees võiks leida omale eesti naise. Võibolla poolesajani ulatub nende arv, kes on oma väljavalitu leidnud kohalike tütarlaste hulgast. Kümmekond meest on abiellunud kohapeal tutvutud sakslannadega, kes siia tulnud majateenijaiks.
Aga pole puudus neistki, kes on käinud kosjaretkel hoopis kaugemal ja omale abikaasa toonud eksootilisemast miljööst. Üpris äkki on tuldud teadmisele, et mõnes kauges sadamas kohatud tumedasilmaline ja särtsukas neiu on jäänud eriliselt südamesse ega anna enam rahu.
Seepärast tuleb ette, et Cardiffi eesti koloonias on kümneid ja kümneid mehi, kellede abikaasad tunnevad teatavat raskust oma uue perekonnanime hääldamisega. Tõsi, need naised on just pärit nii erinevaist paikadest, kuid neid seob siiski üksteisega midagi: nende abikaasade kuuluvus samasse rahvusesse. Seepärast pole ka imestada, et nad leiavad omavahel nii mõndagi ühist, on jutuainet, milles on kõigil midagi innukalt öelda. Olgu, naine pärit Madagast, Lissabonist, Düüna äärest, Leedumaa pealinnast, mõnest Norra kalurikülast, Walesist, Wienist, Tüüringist või siis sündinud küll Cardiffis aga itaalia või hoopis araabia sugukonnas.
Cardiffis asub Eesti luteriusu kogudus, millel sadakond liiget ja mida käib teenimas praost Jaak Taul Londonist. Jumalateenistusi peetakse kord kuus kohalikus norra meremeeste kirikus. Seltskondlik elu on viimastel aastatel koondunud peamiselt Eesti Klubi ümber, mis omab avarate ruumidega hoone linna südames.
Majanduslikult on Cardiffi eestlaskond suhteliselt paremini edasi jõudnud kui mujal Inglismaal. Selleks on kaasa aidanud muidugi asjaolu, et meremeestel on raha säästmiseks paremaid võimalusi kui maal töötavail kaasmaalastel. Peaaegu igal perekonnal on oma maja, nende arv ei tohiks enam kaugel olla sajast. Autosid, vastandina teistele eestlaste keskustele, on aga vähevõitu ja mida teekski meremees sellega? Kui tullakse merereisilt kodusadamasse, siis on vaevalt aega sellele mõelda. Tegemist on niigi üleliia, maja remontimisega või muude asjatoimetustega, mis merelt saabujat on ees ootamas. Kui on tarvidustki autosõidu järele, siis on käepärast eestlase Georg Breiveli taksofirma, mis on alati kundede teenistuses.
Et Cardiffi eesti koloonial on paljude aastakümnete pikkune minevik, siis leidub siin kaasmaalasi mitmesugustest perioodidest. Seetõttu pole ühiskond ka mitte nii homogeenne oma rahvuslikes tõekspidamistes ja ühtekuuluvustundes, kui teistes eestlaste keskustes Inglismaal. On neid, eriti vanemaid siinolijaid, kes on eestlaste seltskondlikust elust täiesti võõrdunud ega oma eestlusega enam mingit sidet. Kohalikku telefonikataloogi lehitsedes silmad vahel mõnd puht eestipärast perekonnanime, mida ei teata aga ühegi linnas paikneva kaasmaalasega siduda. On andmeid, et koos nende meremeestega, kes küll Cardiffi oma kodusadamaks peavad, kuid enamiku ajast viibivad merel, tõuseb kohaliku eestlaskonna arv üle 300. Pole aga võimatu, et see arv on tegelikult tublisti suurem.
Kuna Cardiffis ei leidu palju tööstusettevõtteid, kus mujal Inglismaal elavad eestlased on suuremal arvul rakendust leidnud, siis elab Cardiffis vaevalt kaasmaalast, kes pole kunagi olnud mingil viisil seotud Eesti kaubalaevastikuga.

E. S. Eesti Meremees
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Veel on antud teemat puudutatud "Meie Tee" 1982.a. numbris 9-10

Seekord on "Meie Teel" hea võimalus kasutada informatsiooni kauemat aega, juba enne Teist maailmasõda, Inglismaal elanud Arnold Ojasoolt, endiselt meremehelt, kes lõpetanud, Tallinna Merekooli ja sõitnud kaubalaevastikes merd I mehaanikuna. Olles olnud agaraks seltskonnategelaseks, on tal mõndagi jutustada sealsest eestlaskonnast. Eks olnud ju Inglismaa üks esimesi riike, kes hakkas, vastu võtma kodumaatuid, neid kes põgenikena Vene kommunistliku režiimi eest viibisid Briti tsooni põgenikelaagrites.
Arnold Ojasoo, kes pärineb Viljandimaalt, Kõpu kihelkonna Puiatu vallast, kirjutab meile oma uue kodumaa eestlaste osas järgmist: ….. Sõja algul pääses üsna arvukalt Eesti kaubalaevastiku laevu Inglismaale. Sellega pääseti nad Venemaale vedamisest. Nendega kaasa saabunud meeskonnad jäidki Inglismaale.....Sõda viis enamiku neist jälle mereteedele, millele kaasusid kõik sõjaohud. Praegu arvestatakse, et neist meestest sai sõja kestel surma umbes 250. Nad sõitsid siis enamikus Briti laevades. Pärast sõda jätkasid nad mereteenistust samuti Briti, aga ka teiste maade kaubalaevastikkudes. Samaaegselt emigreerus neist arvukas kogu ülemere maadesse, nagu Kanada, Austraalia ja Uus Meremaa. Ka neid meremehi oli, kes lõpetasid mereteenistuse ja asusid elama alaliseks maale.
Nagu märgitud, pääses terve rida Eesti kaubalaevastiku laevadest vabasse maailma ja peamiselt Inglismaale, kus nad sõja ajal teenisid kogu koormisega Lääneliitlasi. Kreml soovis neid saada endale. Kremli advokaadid esitasid laevadele nõudmisi ka Inglise kohtute kaudu, kuid tagajärjeta.
Ja lõpuks langetati kohtuinstantsides otsus. See ütles, et N. Venemaal pole mingit õigust võõrale varale. Selle otsusega läksid laevad tagasi endiste omanike või osanike valitsemisele. Need panid laevad mereteenistusse, vajades selleks meremehi. Et endised Inglismaal elanud meremehed olid juba töötamas Briti või teiste maade laevades, kus olid ka palgad paremad kui senini segastes tingimustes töötavates eesti laevades, siis oli meremeeste puudus üpris suur.
Arnold Ojasoo töötas sõjapäevist alates Briti valitsuse sellekohasel eriloal eesti meremeeste organiseerijana. Ta sai siis, kui tekkis meremeestest puudus, loa valitsusvõimudelt võtta Inglismaale tulnud meestest soovijaid meremeesteks. Nii sai ta meremeestena laagritest välja aidata ja tööle paigutada kuni 950 eesti meest. Loomulikult polnud need kutselised meresõitjad, kuid iga töö on õpitav, eriti eestlasel. Ja nii esines küllalt juhtumeid, kus hoopis teise eriala mees oli laeval lihtmadruseks või kokapoisiks. Nii sõitis näiteks kokapoisina merd üks endine ohvitser. Nad olid oma valikuga rahul, sest meremeeste palgad olid palju paremad kui maal töötajail. Nii kogusid nad endile ka kapitali, mille hiljem maale jäädes kasutasid elu alustamiseks, ostes elamiseks maju jne., või rakendades kogutud hoiused muul viisil oma tuleviku huvides. Arnold Ojasoo märgib, et mehed olid hiljemgi veel temale selle eest väga tänulikud.

Punane ja pruun avavad II maailmasõja
Teise maailmasõja algades olid Inglismaal eestlasist vaid meremehed ja keelt õppima tulnud neiud, kes kommunistliku okupatsiooni tõttu kodumaale ühegi hinna eest tagasi ei soovinud minna.
Meremeestel oli kindel oma elukutse ja nad sõitsidki laevades, peamiselt Inglise omades. Eesti meremeeste pere viidi sõjaolukordade ja korralduste tõttu aga lahku. Londonis lubati elada ja anti elamisluba ainult laeva juhtkonda kuuluvaile, kapteneile, tüürimeestele, mehaanikutele - laeva ohvitserkonnale. Tavaline meremees pidi elama asuma Cardiffi. Neist said Londonis elamisloa vaid üksikud, kellede perekonnad olid juba varemalt elanud linnas.
Kogu meremeeskond, nii juhtkond kui ka teised, kuulusid sel ajal valitsuse poolt loodud „Pooli“ alla. See asutus andis neile töö ja määras laevad. Ja kui meremees oli ooteolukorras maal, maksis „Pool“ neile ka selle aja eest tasu. Ka juhtkonda kuuluvad meremehed said tasu „Poolist“.
Meremeeste palkade kohta peab ütlema, et need olid head. Kes olid kokkuhoidlikumad ja kogujad, neil oli sõja lõpul tagavaraks kenad Briti naelade kogused. Nad olid nii öelda, üsna jõukad. Ostsid endile elamud või rändasid maalt välja. Oli muidugi neidki, kes omaks võtsid hoiaku, et kergelt saadud raha ka kergelt kulutati. Käidi kõige paremates hotellides õhtut söömas, isegi tuntud Savois ja mujal. Tegelikult olid hinnad sel ajal kindlaks määratud ja kolme toidu eest tuli maksta igal pool suhteliselt vähe, ainult 5, praeguste arvestuste järele - 10 penni või 16 USA centi. Palka teeniti aga üle 100 inglise naela kuus, paljud isegi veel rohkem, olenedes sellest, missugustesse piirkondadesse sind laevatee viis. Palkade juures ei tule unustada, et meremeeste elu sõja ajal ei olnud sugugi kindel, kuna merel ootasid neid saksa allveelaevad ja lennukid oma pommidega. Ja üsna palju meremehi lõpetaski oma maise rännaku külmades ookeanilainetes. Olgu neile seal antud igavene rahu...
Eesti laevakaptenid ostsid sel ajal endile Londonist lõunas, umbes 20 miili, majad. Neid majaomanikke oli sel ajal seal seitse.
Miks osteti sel ajal maju väljapoole Londonit? Põhjus oli lihtne. Kardeti, saksa lennuväe rünnakuid. Ja õieti arvatult. Nende kaptenite juurde läks varju mõnigi nende tuttav. Eesti Vabariigi saatkonna sekretär Bergman elas, seal näiteks kapten Jakobsoni, majas jne.

Kokkuhoid oli tugev
Peab märkima, et eestlased hoidsid noil aegadel, s.t. sõja ajal, hästi kokku. Ei olnud seisuste vahesid, ega muud taolist. Igal pühapäeval käis meie väike pere Londoni Eesti Seltsis koos. Selts asus siis allüürilisena Šveitsi Klubi ruumides.
Peab ka tunnistama, et sõja päevil elati Londonis ja ka mujal, üsna head elu. Kõike oli saada, puudus oli tundmata, sööki, jooki oli küllalt. Ratsioneeritud olid vaid mõned üksikud ained. Tundus, et kõike on. Maksis küll kupongide süsteem, kuid nende eest said ka alati mida vajasid. Meremehed olid oma väga ohtliku töö tõttu soodustatud olukordades ka kupongide saamises, eriti riietuse alal. Neile oli määratud kahekordne norm. Et mõnelgi nii palju polnud vaja, anti neid kuponge soovijaile edasi.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

a/l Estonia

Postitus Postitas hummel »

lugesi kuskilt. et ESTONIA elas sõja ilusti üle. Peales sõda sattus ta mingite müükide ja vahenduste tulemusena lõpuks kuhugi kaugele maale, kus teda kasutati edasi reisilaevana. Veel mõned aastad tagasi oli kunagine reisilaev "Estonia" mingi X arenguriigi laevaregistris. Riigi nime ei mäleta enam...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 11 külalist