Saaremaa juhid-ehk Läänemere isandad.

[Zill154]

muistne vabadusvõitlus lõppes 1227 Saaremaa alistumisega. Eestlased lasid juba sõja esimesel aastal Albertile teatada, et nad ei alistu niikaua kui leidub veel põlvepikku poisikene. Nad pidasid oma lubadusest kinni- pärast õnnetult lõppenud vabadusvõitlust oli eestlaste maa sõjavõimelistest meestest täiesti tühi.
Saarlased pidasid viimastel võistlustel vastu ja millal vesse hukkati.

[lembetu]

Ilmselt mõtleb ta

Neid jah. Minul on originaal organisatsiooni riiulis, aga tollast trükki saab lugeda ka TÜ ja Rahvusraamatukogus.

[Arensburger]

...Saarlased pidasid viimastel võistlustel vastu ja millal vesse hukkati.

Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Vesse ... - 1344
15. või 17. veebruar 1344 Saaremaa
Raske oleks üle hinnata saarlaste osa eestlaste muistses vabadusvõitluses 13. sajandil, kuid kahjuks pole tolleaegsetest saarlaste vanematest mitte ühtki teada nimeliselt. Nagu kompensatsiooniks sellele on Jüriöö ülestõusu päevilt ainus nimeliselt tuntud eestlaste juhtisik just saarlane - Liivimaa ordumeistrite kaplani Hermann Wartberge ja Preisi orduharu heeroldi Marburgi Wigandi kroonikais märgitud Vesse (Wesse).
Kumbki allikas ei ole päris Jüriöö sündmuste kaasaegne. Wartberge kroonika ulatub aastani 1378 ja tekstist võib järeldada, et autor elas Liivimaal umbes 1358. aastast alates. Wigandi kroonika on kirjutatud 1390. aastatel. Wigand võib-olla tundis ja kasutas Wartberge tööd ning võis sellest võtta ka Vesse nime, sündmuste kirjeldus ja nende hulgas ka Vessega otseselt seotu on siiski sedavõrd erinev, et kaht kroonikat tuleb ka selles küsimuses vaadelda kui omaette allikaid. Kahjuks on Wigandi alamsaksakeelsest riimkroonikast originaalis säilinud ainult mõned fragmendid. Uurijate käsutuses on 1464 tehtud üsna lohakas ladinakeelne tõlge ja üksikud refereeringud Poola ja Preisi kroonikais. Paljud kohad kroonikas, ka Jüriöö ülestõusu käsitlus, on seetõttu vastuolulised ja raskesti mõistetavad.
Hermann Wartberge järgi tungis Liivimaa ordumeister tuhkapäeval (17. II) 1344 Liivimaa ühendatud sõjaväe ja Preisi abivägedega Saaremaale, purustas seal eelmisel suvel usust ära langenud ja Pöide linnuse vallutanud saarlaste palkidest ehitatud suure ja tugeva kindluse (fortalicium), kusjuures tapeti 10 000 truudusemurdjat ja poodi piiramismasina külge nende kuningas Vesse pärast seda, kui tal olid jalad välja väänatud. Kristlasi sai surma 500. Pärast seda, kui ilm läks soojemaks ja orduväed pidid saarelt lahkuma, taganesid saarlased uuesti usust ja nad sunniti rahu paluma ning taas usku vastu võtma alles aasta pärast veel suurema sõjaväe abil.
Marburgi Wigandi jutustuse kohaselt tegid 1343 ülestõusnud saarlased sügavas soos endi ümber suure kaitsetara (septum), millel oli kolm kahe poolega väravat; sinna sisse ehitasid nad enda kaitsmiseks tugeva kindluse (fortalicium) kokkuseatud puudest, mida ei saanud ära võita ei tule ega nooltega. Pärast seda, kui Harjumaa oli hilissügisel laastatud ja elanikud maha tapetud, tungis ordumeister Liivmaa orduväe ja Preisi abiväega Saaremaale ja pidanud omadega nõu, saatis käsknikud vallutama kaht väravat, ise aga tungis läbi kaitsetarade, kus tapeti 2000 inimest ja tarad põletati. Kõik see juhtus päeval enne vastlapäeva (15. II). Saarlased olid enne seda valinud endale oma soost kuninga, Wesse, kes ealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukkepidi üles poodi. Kristlasi tapeti kaitsetarade ees 500.
Saarlaste linnusest ja selle vallutamisest räägib ka Jüriöö ülestõusu peamine allikas - ordumeistrite kaplani Bartholomäus Hoeneke nn. Liivimaa noorem riimkroonika. Saarlaste linnus (hagen) olnud suur ja lai ning sinna kogunenud palju talupoegi. Vesse nime selles kroonikas pole, täpsemalt pole seda kroonika ümberjutustustes, sest noorema riimkroonika algtekst pole säilinud. Orduvägi öeldakse jõudnud linnuse alla varahommikul enne päikesetõusu ja tunginud kohe vaenlastele kallale, kuid linnus oli kõvasti kindlustatud palkide ja kaitserinnatisega. See tõmmati konksuga ühest kohast maha. Peakangelaseks oli noorema riimkroonika järgi Sigulda kumpaan Arnold von Herike, kes läks lipuga plangule ja kuigi ta käest läbi torgati, ei jätnud ta ometi lippu maha, vaid tungis ühes teistega sisse. Surma öeldakse saanud 3 orduvenda ja 9000 meessoost saarlast.
Hoeneke ja Wartberge arvud saarlaste langenute kohta pole muidugi tõsiselt võetavad. Piisab, kui meenutada, et Saaremaa elanike koguarv võis sel ajal olla umbes 20 000 - 25 000. Võitlusvõimelisi mehi sai arvestada mõne tuhandega. Wigandi arv on ilmselt tõelähedasem, pigem küll ka tegelikust suurem. Paljuütlev on aga oma poole kaotuste hinnang Wartberge ja Wigandi kroonikais - 500, harvaesinevalt kõrge ordukroonikate jaoks, mis osutab lahingu ägedusele ja saarlaste väga tugevale vastupanule. Sama tõestab kogu sündmuste kirjeldus kolmes kroonikas. Saarlaste linnuse vallutamine paistab olevat olnud ordule kõige raskem ja kaotusrikkam kogu ülestõusu ajal.
Sõna kuningas on eesti keeles väga vana, kaugele muinasaega ulatuv germaani laen, mille tähendus on aegade jooksul muutunud. Algselt tähendas see pealikut, juhti, vanemat ja oli sellisena käibel ka kaua pärast seda, kui põhitähenduseks oli saanud valitseja, monarh. Veel 19. sajandil on vallakohtunikke ja talupoegade esindajaid kohtus nimetatud kuningateks, kalurite nootkondade vanemaid noodakuningateks.
Jüriöö ülestõusu aegsed kuningad valiti teiste ülestõusnute poolt esmajoones ülestõusu sõjaliseks juhtimiseks. harjus oli neid neli. Vesse kohta ütleb Marburgi Wigand, et ta valiti kuningaks "enne seda", s.t. enne lahingut linnusel. Niisiis ei saa Vesset pidada kogu saarlaste ülestõusu ainujuhiks, vaid linnuse kaitsmise juhatajaks. Oletada võib aga nii harjulaste kuningate kui ka Vesse pärinemist omaaegsest ülikkonnast ja seda, et nende valimisel mõeldi nii sõjalist kui ka poliitilist juhtimist.
Hermann Wartberge teatel valisid endale kuninga (rex) ka 1345 ülestõusnud liivlased, ja seda nimelt oma vanemate hulgast, kelle aga Leedu suurvürst (samuti rex) Algirdas lasknud hukata sõnadega: "Talupoeg, sina ei saa siin kuningaks!" 1560 valisid Harju- ja Läänemaa ülestõusnud talupojad Johann(es) Renneri kroonika seletusel oma kuningaks ühe mittesakslasest sepa.
Mis puutub saarlaste tugeva ja Vesse juhtimisel kõike väljapanevalt kaitstud linnuse asukohta, siis enimlevinud oletuse kohaselt oli see karjas Purtsa külas Pamma metsas asuvatel nn. Kooljamägedel. Karja kihelkonnas on ka Vessu-nimeline talu.

[lembetu]

muistne vabadusvõitlus lõppes 1227 Saaremaa alistumisega.

Ei lõppenud ta midagi. Vaid Hendriku kroonika lõppes sel aastal.

[valdo]

muistne vabadusvõitlus lõppes 1227 Saaremaa alistumisega. Eestlased lasid juba sõja esimesel aastal Albertile teatada, et nad ei alistu niikaua kui leidub veel põlvepikku poisikene. Nad pidasid oma lubadusest kinni- pärast õnnetult lõppenud vabadusvõitlust oli eestlaste maa sõjavõimelistest meestest täiesti tühi.
Saarlased pidasid viimastel võistlustel vastu ja millal vesse hukkati.

Nii ja naa. Tõepoolest, 1227.a. oli kogu Eesti ala allutatud ristisõdijatele ning süsteemsem relvestatud vastupanu oli lakanud. Samas võib Saaremaa 1227.a. sündmusi võtta aga ka kui omalaadset alistunmist ja vasallilepingutki, sest Valjalas tehti Saare muistsete vanemate ja ristisõdijate vahel rahu ning Saaremaa vanematele jäid alles endised õigused ja privileegid. Ristisõdijad, muide, Valjalast edasi tollal ei läinudki. Usun, et võitlusvõimelisi mehi oli veel palju, aga ei olnud enam stiimulit ja mõtet, mille nimel võidelda.

Samas on teada, et nt Virumaa läks samamoodi taanlaste kätte hoopiski ilma võitluseta, vaid kokkuleppega. Paavsti legaat Modena Wilhelm käis nt muinasaegses puidust ehitatud Tarvanpää linnuses, mis alles 1250.a. paiku vast sai esimesed kivikindlustused. Ja muistsed vanemad säilitasid oma õigused ja privileegid. Umbes 10-20% balti aadliperekondadest (von Maydellid, von Paykullid, von Angernid, von Loded jt) arvatakse olevat pärit muistsetest Eesti ülikutest. Sakalas ja Ugandis kui raskete võitluste tallermaal kindlasti vähem, mujal aga kindlasti.

Samas ei olnud relvastatud vastupanu 1227 aga sugugi lakanud, sest kohalikke tavade ning ristisõdijate poolt kaasatoodud uute reeglite vahel pidi tahes-tahtmata jääma mingi konflikt. Võtame kasvõi 1260.a. Saaremaa ülestõusu ning 1343. aasta Jüriöö ülestõusu. Kindlasti oli väiksemaid madinaid veel, aga ega kõik pole neist kroonikatesse jõudnud. Ning ka nende kahe ülestõusu kohta on tänu nappidele kroonikateöle teada ülivähe. Nt Jüriöö ülestõusu sisulisest poolest on käibel mitmeid eri versioone (Jakobson, Uku Masing, Edgar Valter Saks).

[metsawend]

Lihulinna maalinn Saaremaal olevat ju olnud lausa Vesse enda oma.

[starkatter]

Edgar Valter Saks on oma raamatus ka osasi juhte maininud.

"Pärast 1251.aasta ülestôusu sôlmisid kaheksa kogu Saaremaad esindavat vanemat Ylle,Culle,Enu,Muntelene,Tappete,Yalde,Melete ja Cake saksa ordu meistriga lepingu,mille 8.punkt kôlab nii..."

[/b]

[äär]

Kas keegi oskab ka Saaremaal Sandla ja pihtla kandis toimunud väljakaevamistest rääkida? Põgusalt kuulsin eelmine suvi ühe arheoloogi kommentaare ja väiteid, et tegu kindluse ja kaubavahetuse kohaga. Ja mainis ka võimalust, et legend Suurest Tõllust on pisut ajaloolise põhjaga kuid rahvalikult suurustatud. Teadjadmehed seletage!

[metsawend]

Mida sa nende kaevamiste all silmas pead?Neid nn. Mereröövlilossi varemeid kaevati töesti ja Kaali kraatris on geoloogid ka vahel urkitsemas käinud.Militaarsetes kaevamistest meenub ,kui Kaalis 9 saksa sõdurit väja kaevati.Aga see oli vähemalt 5 vöi rohkemgi aastaid tagasi.

[äär]

Mõtlen seda nn. mereröövlilossi. Kas sel oli ka sõjaline otstarve? Kes seda omas? Tunnen huvi sest kuulsin väikest osa kommentaare ja palju jäi arusaamatuks. On ju seal kandis tähendatud ka viikingite jälgi. Kahtlas isegi nn. viikingite aare leitud. Palju asjast tõele vastab?

[valdo]

On ju seal kandis tähendatud ka viikingite jälgi. Kahtlas isegi nn. viikingite aare leitud. Palju asjast tõele vastab?

Mille põhjal Sa eristad "päris"-viikingeid Saaremaa elanikest ehk idaviikingitest? Meri oli üks ja läbikäimine tihe, seega nii esemeline kultuur, elulaad ning arvatavasti ka vaimne kultuur (mis saaremaalaste korral on paljus kahjuks unustuste hõlmas) sama. Niipalju kui mina tean, ei suuda professionaalsed ajaloolased ja arheoloogid küll sellist eristust tihtipeale teha. Aja möödudes on näiteks paljud varasemad tõekspidamised sellega seotud asjades muutunud (nt paljusid kunstipärasemaid esemeid, mis varem omistati gootide jm germaani rahvaste loominguks, peetakse nüüd kohalikuks toodanguks).

Muidugi, 12. sajandil oli Läänemere läänekalda ristiusustamisega erinevus juba tekkinud - siis jäi endine paganlik ja sageli ka röövellik elulaad alles vaid siinkaldal. Ja idaviikingid (saarlased, kurelased jt) tegid sel perioodil Skandinaaviale palju peavalu, kasvõi põletasid Sigtuna maha. Ega naljapärast ei korraldatud üks järgmiseid tõsisemaid ristisisõdu just siinsetele aladele - skandinaavlastele ja sakslastest kaupmeestele olid sellised röövliretked väljakannatamatuks muutunud...

[äär]

to:valdo. Ma ei tee viikingitel vahet ja ei tea neist suur midagi. A seleta kui viikingid need saarlased olid (kui olid) ja kui organiseeritud nende tegevus oli (pigem rüüsteretked). Või oli tegu rohkem üksiküritajatega?

[metsawend]

Ma tean ,et rüüsteretki saarlastest viikingid korraldasid ja päris edukalt.Üsna suur asundus oli Lääne-Saaremaal ja kohad kus rüüstamas olla käidud on Gotlandi saar, Ölandi saar ja siis loomulikult mandri Rootsi.
Viimati uurisin Juha Ruusuvuori raamatut "Läänemere mereröövlid" piraadilugusid põhjalast.Selles raamatus on juttu Saaremaalt pärit viikingite tegemistest.

[Indrek]

see sigtuna värk on tegelikult enam kui kahtlane.
see, et eestlased ta maha põletasid pole üldsegi kindel.
ka lätlased tahavad seda "au" varmalt oma kontole kirjutada ja mingi rahvas oli vist veel suisa kes seda oma teoks pidas.

[karrvik]

Sigtuna puhul pigem PUUDUB rahvas läänemere ümbrusest kes seda au endale ei igatseks.......isegi venelased seda enda kontosse on kirjutanud vaevumata siiski täpsustama kuskohast nad need laevad said ja mismoodi need läänemerre tassiti.